Kümnendi suurim sakslasest väravavaht. Enke, mitte Neuer (4)

Kaitstavast ristkülikust üha kaugemale nihkudes muutis Manuel Neuer arusaama moodsa väravavahi rollist, kuid jalgpallimaailma raputanud Robert Enke surm õpetas midagi hoopis olulisemat. Nägema jalgpalluri taga inimest.

"Robert Enket me päästa ei suutnud. Sind aga küll."

Termomeeter akna taga näitab viit-kuut soojapügalat. Jahedavõitu, ent ei midagi üllatavat, hilissügis ikkagi. Sead sammud Bremeni kontori uksest välja, rongijaama poole, ja vaatad mobiililt kella, registreerides pooljuhuslikult ka kuupäeva - 10. november 2009. Teisipäev. Veel kolm tööpäeva. Mõttelõng veereb muidugi nädalavahetusele. Mis plaanis oligi?

Ahjaa. Kas sõita pühapäeval Kölni koondisemängu vaatama või mitte? Tšiili, Tšiili ... Kes neil mängivad? Vidal? See tüüp tuleb Bundesliga liidri Leverkuseniga detsembri alguses ju niikuinii AWD-Arenale külla. Võiks pühapäeval hoopis puhata. Muidu jääb ööuni vastu esmaspäeva jälle lühikeseks.

Vaatad harjumusest uuesti kella. See hakkab lähenema poole kuuele ja ekspress tähisega RE4427 on valmis väljuma. Tähendab, jõudsid. Võtad istet nagu ikka. See rong on mugav, viib koju Hannoveri vähem kui pooleteist tunniga. Ei pea iga põõsa juures peatuma. Need väikelinnad, mis aknast paistavad, on niikuinii tuttavad vaid nimepidi. Möödub Achim, möödub Verden, möödub Eystrup ... Järgmine peaks olema Neustadt am Rüberberge.

Sajad tonnid rauda sahisevad karges pimeduses vaikselt edasi, kiirus ulatub 160 kilomeetrini tunnis. Ühtäkki märkab üks vedurijuhtidest, 72-aastane vanahärra, rööbastel takistust ja tõmbab hädapidurit. Hea on, et sa istusid. Hoog väheneb järsult, aga mitte piisavalt kiiresti. Mitukümmend meetrit enne lõplikku peatumist kostub vaevumärgatav mütsatus. Selge. Keegi või miski jäigi ette.

Saksamaal läheb igal aastal rongi ette vabasurma tuhatkond inimest. Vedurijuhi jaoks on see enamasti vältimatu ja alati tragöödia, aga lõpuks toob suur osa allajäänutest endaga kaasa vaid järjekordse märke ülikonnastatud ametniku Exceli-tabelis ja mõne lähedase pisarad. Aga kui nii käitub juhtumisi mees, keda miljonid sakslased sooviksid näha koondise esikindana seitsme kuu pärast algavatel jalgpalli maailmameistrivõistlustel ...

***

Robert Enke sündis 24. augustil 1977 Gisela ja Dirk Enke perre kolmanda lapsena. Vaikne, mõtlik poiss, kelle kireks jalgpall. Läbinisti harilik lugu. Kaheksa-aastasena pani talle silma peale Carl Zeiss Jena, mida toonases Ida-Saksamaa liigasüsteemis mõjukate klubide hulka võis lugeda; neil pallipatsutuspäevil oli väike Robert veel ründaja, kuid kolis peagi pooljuhuslikult väravasuule.

Spordipsühholoogina töötanud isa Dirk märkas juba varakult, et sage endast vanemate poiste vastu mängimine muudab poja ärevaks. Robertil ei olnud enda võimetesse usku; tema nägemuses olid vaid äärmused. Kui sa ei olnud parim, olid sa halvim. Karjäär liikus ometi loogilist rada mööda edasi: noortekoondised, debüüt Jenas, üleminek Mönchengladbachi, mõned hooajad klubi legendi Uwe Kampsi õpipoisina. Kui Kamps 1998. aasta suvel Achilleuse kõõluse rebestas, oli see Enke suur šanss.

Hooaeg lõppes aga väljalangemise ja fännide pahameelega, sest Enke oli lepingu pikendamisest loobunud ja klubi juhtkond selle varakult avalikustanud. Ebameeldiv, aga mis teha. Jalgpallimaailm ongi armutu ja noorele väravavahile pakkus uut väljakutset kaasmaalane Jupp Heynckes, kes parasjagu end kaugel Lissabonis sisse seadis. Vaid tund pärast lepingu allkirjastamist vesistas Enke hotellitoas ja põrutas, et ei saa Portugali jääda. Paparatsode tähelepanu oli ta ära hirmutanud.

Ta lennutati mõneks ajaks tagasi kodumaale rahunema, uuesti maandus Enke Lissabonis juba teise numbrina - Heynckes oli tähelepanu keskpunkti tõmmanud argentiinlase Carlos Bossio. See lüke võimaldas Enkel kohaneda omas tempos, Heynckesi ja väravavahtide treeneri Walter Junghansi valvsa pilgu all. Benfica 17-aastasest kasvandikust Jose Moreirast sai peagi tema õpipoiss ja vastupidi. Hooaja lõpus kõneles Enke pressikonverentsil tänu Moreirale juba portugali keeles.

Ebaõnnestunud Heynckes saadeti peagi minema, aga Enke oli esiväravavaht ja eluga rahul. Piisavalt rahul, et 2001. aasta suvel vastata eitavalt nii Manchester Unitedi kui Arsenali kutsele. Benfica ebaedu tõttu ei mahtunud Enke aga endiselt Saksa koondise huviorbiiti. Ambitsioonika mehe jaoks sai sellest probleem. Järgmine samm vajas astumist ja kui 2002. aastal käis kosjas esiväravavahti otsinud Barcelona, otsustas 24-aastane Enke kolida. Ta arvas, et on valmis. Ilmselt oligi. Aga see üleminek osutus täielikuks fiaskoks.

Kust üldse alustada? Kui läbirääkimised hetkeks karile jooksid ja Enke Barcelona peatreenerile Louis van Gaalile selguse saamiseks helistas, teatas hollandlane, et ta "isegi ei tea teda" ja soetab väravavahi vaid spordidirektori soovitusel. Barcelona (ja van Gaali) mängustiil nõudis jalaga osavat väravavahti, kuid traditsioonilisem Enke eelistas käsi; kui sakslane lõpuks karikas debüüdi sai, kaotas Barcelona kolmanda liiga meeskonnale Noveldale 2:3. Teine hollandlane, kapten Frank de Boer mõistis Enke avalikult kahes väravas süüdi.

***

Elus on hetki, mille puhul mäletad, kus olid, mida tegid. Enke maisest elust lahkumisest kuulmine, niivõrd ootamatu, kuulus paljude sakslaste jaoks just sellesse kategooriasse. Aga kui sa olid rongis, peaaegu et kaasosaline, ent ometi nii õndsas teadmatuses? Veel vähemalt mõned tunnid, kuni uudis levis ...

Kui rong peatus, heitsid inertsist taas pilgu kellale. 18.17. Aknast välja vaadates koht nagu iga teine - ühel pool näed müratõkkeseina ja selle taga elumaja, teisel pool sügisest pimedust, paari puud-põõsast. Võibolla ei pane sa pilti kohe kokku, aga te seisate mõnekümne meetri kaugusel Eilvese ülesõidukohast. 

Puslet edasi sobitades meenub ehk sulle, et Enke, viimased viis aastat Hannoveri esimene valik postide vahele, oli kolinud elama siit mõne kilomeetri kaugusele maamajja. Koos abikaasa Teresa, adopteeritud kümnekuise tütre Leila, Lõuna-Euroopa tänavatelt päästetud üheksa koera ja kahe kassiga. Ja võibolla jõuab seejärel kohale, et vaid mõnesaja meetri kaugusel ülesõidust asub hauaplats, kuhu maetud Enke lihane tütar Lara.

Me ei tea, kuidas Enke veetis oma viimased tunnid. Ta valetas hommikul kodus, et läheb meeskonna baasi ja teeb kaks treeningut. Helistas kohalikku kliinikusse ja tühistas järgmiste nädalate vastuvõttude ajad. Käis ehituspoes nööri ostmas. Tankis pärastlõunal oma musta Mercedese maasturi paaki kütust. 20 minutit enne õnnetust märkas masinat kohalik baarmen, kes suundus õhtustama. Enke oli auto parkinud õnnetuskoha vahetusse lähedusse ja sulgenud uksed, kuid jätnud need lukustamata. Rahakott lebas kõrvalistmel. Hüvastijätukirja oli ta juba varem valmis kirjutanud ja leidmiseks koju jätnud.

Võime vaid oletada, et Enke käis vahepealsetel tundidel läbi tütre haualt. Vabandamas? Luba küsimas? Lara sündis haruldase südamedefektiga ja jäi ravimite kõrvaltoimena kurdiks. Teda veeti mööda operatsioonisaale, aga miski ei aidanud. Kaheaastase tüdrukutirtsu, oma lapse kaotus sügisel 2006 oli vaimselt raske hoop. 

***

Just Barcelona-päevil diagnoositi Enkel esimest korda depressioon, seda muidugi klubi ja avalikkuse eest rangelt salajas. Jalgpalluritee vajas ikkagi jätkamist. Ebaõnnestumisele Kataloonias järgnes laenuleping Fenerbahcesse, kuid hoopis teistmoodi kultuur hirmutas õnnetut Enket niigi ja kui ta debüüdil pärast 0:3 kaotust Istanbulisporile oma fännide mündi- ja pudelirahe alla jäi ... sai ka peatükk Türgis kiiresti läbi. 

Pärast põgusat ja veidi rõõmsamat vahepeatust Tenerifel - Hispaania esiliigas, eemal välkuvate lampide särast - oli aeg naasta Saksamaale. Sõelale jäi just Hannover. Kodumaa kasuks sundis Enkesid otsustama teadmine, et abikaasa Teresa ootas last, nagu ka teadmine, et väike tüdruk võib sündida terviserikkega. Abort ei tulnud kõne alla, kuigi tohtrid seda soovitasid. Aga Lara kurba ja lühikest lugu te juba teate.

Kahtlemata näris juhtunu Enke hinge, kuid jalgpalliväljakul see tol hetkel ei peegeldunud. Ametivennad valisid ta korduvalt liiga parimaks väravavahiks, Hannoveris seoti käe ümber kaptenipael, lõpuks avanes kauaoodatud võimalus koondisesärgis. Debüüdi Die Mannschafti eest tegi Enke 2007. aasta märtsis. Järgmisel suvel võeti ta kaasa Euroopa meistrivõistlustele, kust sakslased naasid hõbemedalitega.

Kui 39-aastane Jens Lehmann siis teatas, et talle koondisest aitab, paistis tee Enkele viimaks valla. Ta alustas uut MM-valiktsüklit esikindana, aga käeluumurd oktoobris andis võimaluse nooremale kolleegile Rene Adlerile. 2009. aasta alguses võttis Enke koha tagasi ja suvel kinnitas peatreener Joachim Löw, et Enke lõpetab valiktsükli esiväravavahina. Augustis Aserbaidžaani vastu ta veel mängis, aga septembri- ja oktoobrikuu nimekirjadest jäi taas eemale.

Hannoveri ametliku versiooni kohaselt kimbutas Enket toona kõhuviirus, kampülobakter, aga see vastas tõele vaid osaliselt. Arstid mõistatasid, meedia mõistatas, aga depressioon oli naasnud ja vihasemalt kui varem. Lähedased - peamiselt abikaasa Teresa ja agent Jörg Neblung - märkasid muutusi ja üritasid Enket haigusest avalikult rääkima meelitada, et ravile minna, kuid seda ei juhtunud. Ta oli oma peas lõksus. Ta oli oma peas otsuse juba langetanud.

Kui ma ei treeni, kuidas saan olla hea väravavaht? Kas mind on juba unustatud? Maha kantud? Enke üritas. Naasis meeskonna juurde, et mitte küsimusi tõstatada, tegi veel mõned voorudki kaasa, kuid tühi silmavaade reetis seesmiselt murtud mehe. Vaid kaks päeva enne surma mängis Enke kõik 90 minutit, kui Hamburgiga lepiti 2:2 viiki. Ta ei mänginud halvasti.

***

Ekspressrong RE4427 ei vii sind täna koju Hannoveri pooleteise tunniga, aga siiski viib. Sa lähed lõpuks magama ja tervitad hommikul uut päeva, kuigi nüüd juba tead uudist. Maailm ei ole endine. Võibolla pikas plaanis parem, sest üks oluline rääkimata teema ei ole enam tabu. Aga mis hinnaga?

Ametlikult ei saanud Robert Enke depressiooni vastu kunagi ravi ega tunnistanud seda avalikult. Sellest ei teadnud Saksamaa koondis ega Hannoveri klubi. Vaid üksikud lähedased inimesed. Ta kartis, et inimesed vaatavad viltu. Et see hävitab ta karjääri. Et Leila võetakse neilt käest.

"See peitusemäng oli Robertile koormaks," tõdes aastaid Enke kõrval seisnud ja teda esidanud Neblung SPOX-ile. "Kui salapärane "viirus" kimbutas, pidi ta andma vereproove. Ta kartis meeletult, et sealt leitakse psühhotroopsete ainete jälgi. Ta oli kaheksa nädalat tablette söönud, aga enesetunne muutus ainult kehvemaks."

Ajakirjanik Ronald Reng tutvus Enkega lähemalt Barcelonas, kuigi oli episoodiliselt kajastanud puuriluku mänge juba nii Mönchengladbachis kui ka Benficas. Reng oli äsja lõpetanud raamatu Saksa kultusväravavahist Lars Leesest, kes jõudis amatöörliigadest Premier League'i; kui kirjanik viskas naljaga pooleks õhku mõtte uuest raamatust, krabas Enke sellest kahe käega kinni. Nagu heale väravavahile kombeks.

Mehed suhtlevad viimast korda 10. novembri pärastlõunal. Reng helistab info edastamiseks: Inglismaa ajakirjanik soovib intervjuud ja Saksamaa Olümpiakomitee külalisesinejat. Enke, roolis, küsib, kas võib õhtul tagasi helistada. Muidugi võib. Ilmselt kiirustab ta lõunale. Aga õhtul helistavad Rengile ainult teised inimesed.

"Nüüd ma mõistan, miks mõte biograafiast talle nii südamelähedane oli. Ta teadis, et saab pärast karjääri lõppu oma haigusest vabalt rääkida," märkis Reng aastapäevad hiljem The Guardianile. Aga tal ei olnud nüüd valikut. Raamat tuli lõpuni kirjutada. Ausalt ja avatult. Kõigest.

"Tulemusele orienteeritud ühiskonnas ei saa väravavaht, kaitseliini viimane kindlus, depressiooni käes kannatada. Robert kulutas palju energiat, et seda saladuses hoida. Ta pani ennast koos haigusega lõksu."

 - ajakirjanik Ronald Reng

"Nägin Robertit iga päev treenimas ja mulle meeldiks mõelda, et tunnen väravavahi ära, kui mõnda näen. Ta oli suurepärane."

- meeskonnakaaslane Victor Valdes

"Kõige raskematel hetkedel kartis Robert kõiki palle, mis tema värava suunas löödi. Teda tabasid paanikahood, ta ei tahtnud treeningutele minna, ta ei suutnud väravas seista. Ta küsis, kas oleksin vihane, kui ta jalgpalliga lõpetaks."

- isa Dirk Enke

"Olen karjääri jooksul treeninud suurt hulka jalgpallureid ja alati on üks või teine mängija, kellega sa paremini läbi saad. Aga kui keegi pärast 30-aastast tööstaaži küsib, kes on minu ideaalmängija, toon alati välja Fernando Redondo ja Robert Enke. Nad ei olnud mitte ainult erilised jalgpallurid, vaid erilised inimesed - lugupidavad, seltskondlikud, intelligentsed."

- peatreener Jupp Heynckes

"Meile tundus, et tema olukord paraneb, aga kui inimene on langetanud otsuse vabasurma minna, muutub ta viimastel päevadel avatumaks. Ta vaatab sulle rohkem silma. Arvasime, et see on hea märk, aga tema teadis, et lõpp läheneb ja valu saab otsa."

- agent Jörg Neblung

***

Kuhu pöörduda suitsiidimõtete või -ohu korral Eestis?

Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07)
Psühholoogilise kriisiabi telefon: 6314300 (tööpäeviti kl 9-20)
Usaldustelefon: 126 (eesti keel), 127 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-23)
Lasteabi: 116111 (24h)
Lapsemure: 646 0770 (tööpäeviti kl 10-18)
—–
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 6172 550 (24h)
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus: 731 8764 (24h)
Psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus: 516 0379 (24h)
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis: 435 4255 (24h)
Erakorralise meditsiini osakond Ahtmes: 331 1074 (24h)
Erakorralise meditsiini osakond Narvas: 357 1795 (24h)
—–
Kiirabi: 112 (24h)

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

purgeenius   •  
See on väga raske haigus ja varem on seda markeerinud ikkagi mingit sorti häbitaak. Depressioon ja läbipõlemine võivad tekkida üsna ootamatult. Kõik see kokkuvõttes on ajukeemia.
sosku   •  
Väga mõtlemapanev lugemine. Kiitus tõlketöö tegemise eest.
Hawthrone   •  
Hea tükk jah.
ivar5lepik   •  
@sosku: Igaks petteks rõhutan, et Soccernet.ee lehel ilmuvad välismaa suured lood ei ole tõlkelood, st kuskil ei ole sama sisuga teksti teises (antud juhul ei inglise, ei saksa, ei muus) keeles. Jah, need lood toetuvad reeglina välismaises ajakirjanduses tehtule ja tsitaadid pärinevad 99% juhtudest kuskilt, aga näiteks selle konkreetse loo kirjutamiseks töötasin läbi üle 30 erineva teksti/allika.

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
Pohlak koondisest: on ebatavaline, et sellist perioodi läbielava meeskonna sisekliima on endiselt töiselt positiivne
KUIDAS EDASI?
OTSEPILT: Viimsi ja Tartu mängivad Coolbet saaliliigas pronksi nimel  (mäng käib!)
KUIDAS EDASI?
Siim Pulst | Thomas Häberli kahtlase ajastusega noorenduskuur. Mida sellest arvata?
NAISTE JALGPALL
NAABRITE DUELL
HOOAJA EELVAADE
Saku astub hooajale vastu nii Rogicilt kui ka Arbeiterilt korjatud nippidega
JALKAJUTTE
UUE HOOAJA OOTUSES
Ajaloolise hooaja järel treeneritetiimi välja vahetanud Tammeka sihib taas medalit.
RISTNURK
Jalgpalluritel on ikka süda sees
TOREDAD VIDEOD
Jalgpalluritel on ikka süda sees (0)
 
Oeh, mis siin toimub?!
JALGPALLIMOOD
Oeh, mis siin toimub?! (0)
 
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID