Luup peale | Maailm ei ole enam endine. Inglismaa alistas Saksamaa ja jalgpall ähvardab tõesti koju tulla (1)
55 aastat ängi on lõppenud. Täpselt nii kaua polnud Inglismaa mitte ühelgi finaalturniiril sõelmängudes Saksamaast jagu saanud. Enamgi veel, Saksamaast oli saanud nende kõige kuulsam ja valusam komistuskivi, mis purustati täna inglaste jaoks kõige magusamas kohas – Wembley staadionil. EM-i oodatuima 1/8-finaali võitis Inglismaa 2:0.
- Inglaste kangelane Sterling: kaks looma keskväljal tõid meile selle võidu!
- Kurval noodil lahkunud Löw: pean nüüd akusid laadima, aga pensionile minekust pole ma iial rääkinud
Sellesama ängi üle inglaslikul kombel nalja viskav Inglismaa jalgpallihümn "It's coming home! It's coming home! It's coming, football's coming home!" kaikus Wembley staadionil nii kaks kui ka kümme minutit pärast lõpuvilet, sest meeskond ja publik nautisid auringi, mille meeskond kannatliku esituse ja tibakese sportliku õnne – ilma selleta ei saa! – abil kätte oli saanud.
Esmalt väike põige ajalukku. 1966. aasta MM-finaalis alistas Inglismaa Wembleyl Saksamaa 4:2, aga järgnes väga ühepoolne seeria, sest kui sõelmängudes kohtuti, siis sakslased võitsid. 1970. aasta MM-i veerandfinaalis lisaaja järel 3:2, 1990. aasta MM-i poolfinaalis penaltitega nagu ka Wembleyl peetud 1996. aasta EM-i poolfinaalis. Ning 2010. aasta MM-i 1/8-finaalis oli Saksamaa parem 4:1.
Nüüd on see seeria lõppenud. "Möödunud nädala jooksul küsiti meie käest kogu aeg ajaloos Saksamaalt saadud kaotuste kohta, aga selle võiduga kirjutasime iseenda ajalugu," sõnas keskvälja südames väsimatult rüganud Declan Rice pärast lõpuvilet platsi kõrval BBC-le antud intervjuus. Inglismaad ootab nüüd veerandfinaal Roomas, kus vastaseks kas Rootsi või Ukraina.
Ning kui too mäng võidetakse, siis poolfinaal Wembleyl, kus vastaseks Taani või Tšehhi. Ning kui ka see võidetakse, siis finaal jällegi Wembleyl. "Arvestades praegust hetke ja Wembley pakutavat eelist, siis ei teki Inglismaa koondisel mitte kunagi nii head võimalust finaalturniiri võitmiseks kui praegu," võttis BBC stuudios olukorra kokku ründelegend Alan Shearer.
Kohtumine ei kujunenud väravaralliks nagu päev varem nähtud 1/8-finaalid Hispaania – Horvaatia ja Prantsusmaa – Šveits, aga praksus ikkagi elektrist esimesest sekundist viimaseni. Kui eilsetele duellidele andsid sisu väravad ja draama, siis Inglismaa – Saksamaa matšile kaalukus. Mõlemad meeskonnad olid silmnähtavalt ärevil ja pinges.
Kindlasti muuhulgas ka põhjusel, et tegu oli ühe koondise kodumänguga. Mitte ükski teine 1/8-finaal ei toimunud ju emma-kumma vastase koduplatsil, aga Inglismaa sai koduväljaku-eelist kasutada (põhjuseks Dublini eemaldamine korraldajate seast poolteist kuud enne turniiri algust). Olgu öeldud, et atmosfäär ei otsustanud võitjat, seda tegid ikkagi mängijad platsil, aga muutis kohtumise tõeliseks rokk-kontserdiks, millest väljus võitjana Inglismaa.
Maailm ei ole enam endine, sest Gary Linekeri kuulus ütlus "Jalgpall on lihtne mäng, 22 meest mängivad 90 minutit ja lõpuks Saksamaa võidab" ei pea enam paika. Selle asemel ähvardab jalgpall koju tulla, sest Sheareri sõnades ei tasu kahelda – nii head võimalust inglastel tõesti ei tule.
Mõlemapoolsete võimalustega mäng, kus Inglismaa oli täpsem
Kohtumist alustas paremini Saksamaa, kes teenis 3. minutil nurgalöögi ja proovis seejärel kaugelt, aga Loen Goretzka pealelöök Jordan Pickfordile raskusi ei valmistanud. 9. minutil teenis Saksamaa karistuslöögi kõigest 17 meetri kauguselt Inglismaa väravast. Pall mängiti lühidalt lahti ja Kai Havertz lõi, aga inglaste meestesumm blokeeris.
Manuel Neuer sunniti esimest korda tõrjetööle 16. minutil, kui ta lükkas posti kõrvalt üle otsajoone Raheem Sterlingu kauglöögi. Minut hiljem seisis ta õiges kohas, et püüda korneri puhul täiesti vabaks unustatud Harry Maguire'i pealöök. 26. minutil päästis Saksamaa Joshua Kimmich, kes klaaris Sterlingu nina eest ära Kieran Trippieri väga ohtliku trajektooriga karistuslöögi.
Inglismaa võitis keskväljal päris kõrge protsendiga lahtisi palle ja tundis end hästi, aga siis Saksamaa nõelas ja kodumaa pidi päästma Pickford. 32. minutil mängis Havertz palli trahvikasti söötnud Timo Wernerile, kes lõi küll pigem terava nurga alt, aga ikkagi väga soodsast positsioonist. Väravast välja tõtanud Pickford suutis aga löögi summutada.
42. minutil leidis Inglismaa esimest korda üles tolle hetkeni nähtamatuna püsinud kapteni Harry Kane'i, kes teenis karistusala vasaku nurga juurest karistuslöögi, millest Trippier andis järjekordse paljulubava tsenderduse. Seekord klaaris Mats Hummels, kes päästis sakslased ka 45+1. minutil, kui Thomas Mülleri pallikaotuse ja Sterlingu triblangi järel pidanuks Kane lööma esimese puutega, aga proovis teisega, mille eel jõudis Hummels palli ära klaarida.
Vaheajalt naasis paremini Saksamaa, aga Pickford päästis inglased taas. 48. minutil mängiti karistusalast löögile Havertz, kes kõmmutas täie rauaga, aga Inglismaa väravavaht suutis palli reaktsioonitõrjega lati alt ära tuua. Võimalused kuivasid seejärel kokku. Mängu intensiivsus ei langenud, aga mõlemad kaitsesid hoolikalt ja vältisid riske.
68. minutil tegid mõlemad peatreenerid oma esimese vahetuse. Joachim Löw võttis platsilt ära Werneri ja asendas ta eelmistes mängudes põhikoosseisu kuulunud Serge Gnabry'ga. Inglismaa juhendaja Gareth Southgate saatis platsile rahva lemmiku Jack Grealishi. Selle tihi võitis Inglismaa peatreener, sest Grealish andis meeskonna ründemängule juurde hoogu ja täpsust.
Inglismaa asus juhtima 75. minutil, kui keskväljal palli saanud Sterling vedas selle Saksamaa trahvikasti lähistele ja söötis Kane'ile. Ründaja tegi targa otsuse ega hakanud ise sakslaste kaitses läbi trügima, vaid jätkas vasaku ääre suunas Grealishile, kes söötis palli trahvikasti sööstnud vasakkaitsjale Luke Shaw'le. Madal sööt värava ette leidis Sterlingu, kes suskas palli võrku.
Wembley oli ekstaasis, aga Saksamaa alustas päästeoperatsiooni, mille tulemusel oleks sangarist pidanud juba kuus minutit hiljem saama patuoinas. Sterling andis 81. minutil kohutava valesöödu, mis kinkis Saksamaale kaks-üks olukorra. Havertz tegi oma osa briljantselt ära, mängides Mülleri üks-üks olukorda, aga vanameister eksis. Löök 18 meetrilt läks tagumisest postist pool meetrit mööda, jällegi tuleb kiita vastu rutanud ja löögisektorit ahendanud Pickfordi.
See oli Saksamaa suur võimalus, mille kasutamata jätmine mängu saatuse ka otsustas. 86. minutil röövis Shaw keskväljal vastaselt palli, vedas selle rünnakule ja mängis vasakule äärele Grealishile, kelle tsenderduse Kane peaga sihile saatis. 2:0 ja kõik oli selge. Saksamaa üritus moe pärast lõpuni, aga Wembley juba pidutses, sest kuskilt ei paistnud, et finaalturniiril oma puuri puutumatuna hoidnud Inglismaa võiks (erinevalt Prantsusmaast või Hispaaniast) kaheväravalise edu maha mängida. Soccernet.ee tähelepanekud:
1. Teise suure deemoni surmanud Southgate tõestas, et tema teab kõige paremini
Inglismaa jalgpallikoondisel oli aja jooksul välja kujunenud kaks deemonit, mille tulepursetes nad ikka ja jälle hukka said. Esiteks penaltiseeriad ja teiseks Saksamaa koondis. Pärast 2016. aasta EM-i, kus Inglismaa teekond lõppes 1:2 kaotusega Islandile, nimetati peatreeneriks Gareth Southgate, kes on suutnud kahe finaalturniiriga mõlemad deemonid maha lüüa.
2018. aasta MM-i 1/8-finaalis alistas Inglismaa penaltiseerias Kolumbia nii, et eksis ise esimesena, aga suutis vaimset lagunemist vältida. See oli inglaste jaoks suur asi, mis süstis uut usku, et ollakse õigel teel. Ka poolfinaali jõudmise järel medalita jäämine ei rikkunud tunnet, et Southgate'i käe all sammutakse kaunil kursil.
Nüüd sai Southgate jagu ka teisest deemonist ehk Saksamaast. Ning see võit tuli tema tingimustel, mis avaliku arvamusega ei klappinud. Kohe, kui Inglismaa põhikoosseis selge, ujutati (sotsiaal)meedia üle Inglismaa jalkaeksperide arvamustega, mille diagnoos oli ühene – Southgate'i valik on kartlik, sest alustab koguni seitse kaitsva suunitlusega mängijat.
Taheti rokkivamat koosseisu, aga mäng näitas, et Southgate suutis jälle tasakaalupunkti väga täpselt ära näha. Inglismaa meeskond oli balansis ning Grealishi sissevahetamisega andis peatreener satsile vajaliku lisaimpulsi, mille toel mäng enda kasuks pöörati.
Kuna Saksamaa mängib 3-4-3 asetusega ja oli sellega neljast kaitseliini kasutanud Portugali ribadeks rebinud, otsustas Southgate loobuda alagrupifaasis kasutatud neljamehelisest kaitseliinist ja minna lahingusse samuti 3-4-3-ga. Erinevalt Prantsusmaa peatreeneri Didier Deschampsi eilsest avantüürist polnud tegu eksperimendiga, sest Inglismaa on viimastel aastatel formatsioone alatasa vahetanud.
Taktikaline muutus osutus põhjendatud käiguks, sest Saksamaa kardetud ääremängijad Kinmmich ja Gosens saadi kontrolli alla. 1996. aasta EM-i poolfinaalis Saksamaa vastu penaltiseerias ainsaks eksijaks olnud Southgate'i alalhoidlikkus tõi soovitud tulemuse ning näitas selgelt, et kui tema on peatreener, siis on Inglismaal tõsi taga.
Kohtumine lõpetas Saksamaa peatreeneri Joachim Löwi 15-aastase ametiaja. See pole Saksamaa koondise kontekstist ebaloomulikult pikk, aga ikkagi pikk. Ning tagantjärele võib öelda, et natuke liiga pikk. Aga need tarkused tulevadki alati tagantjärele, sest kuidas võinuks pärast 2016. aasta EM-i poolfinaalis Prantsusmaalt saadud õnnetu 0:2 kaotuse järel ette näha, et Löw on end ammendanud?
Oli ta ju kaks aasta varem viinud meeskonna maailmameistriks. 2018. aasta MM-ilegi sõitis Saksamaa tavapäraselt soosikuteringi kuuluvana, ent jäi alagrupis viimaseks. Nurja läksid ka mõlemad järgnenud Rahvuste liigad ning kevade hakul teatati, et 2022. aasta MM-ini jätkama pidanud Löw paneb EM-i järel ameti maha.
MM-valiksarjast Põhja-Makedoonialt saadud 1:2 kaotuse järel kutsus Löw meeskonda tagasi Hummelsi ja Mülleri, kelle ta oli kaks aastat varem erru saatnud, aga ka sellest ei piisanud, et uut särtsu süstida. Kaotused Prantusmaale ja Inglismaale, viik Ungariga ja võit Portugali üle on Saksamaa kõrgete standardite järgi mitterahuldav finaalturniir.
Tippkoondiste omavahelised tippmängud on nii erilised sündmused, et neid näeb väga harva. Duellid valiksarjas või alagrupifaasis pole kunagi sama suure kaaluga, kui kohtumine sõelmängudes, kus on teada, et ühe turniir jätkub ja teise oma lõpeb. Finaalturniir mängitakse kord kahe aasta jooksul ja seal näeb 15 väljalangemismatši. Nelja aasta jooksul seega 30 ja kuue aasta jooksul 45 duelli, kus platsile minnakse teadmises, et üks peab langema. Seda ei ole üldse palju.
Ning mänge, kus vastamisi lähevad kaks maailmameistriks tulnud koondist, mahub nende sekka vähe. 2018. aasta MM-il oli neid ainult kaks (Prantsusmaa – Argentina ja Prantsusmaa – Uruguai), 2016. aasta EM-il kolm (Itaalia – Hispaania, Itaalia – Saksamaa, Prantsusmaa – Saksamaa) nagu ka 2014. aasta MM-il (Saksamaa duellid Prantsusmaa, Brasiilia ja Argentinaga). Tegu on suurte haruldustega, näiteks sel EM-il ei pruugi pärast seda mängu enam ühtegi sellist kohata.
Kaasnev elevus ei jätnud külmaks ka kõige kogenumaid. "Me kõik oleme neis tohutult kaalukates matšides mänginud," ütles kohtumise eel BBC stuudiojuht Gary Lineker ja ei valetanud, sest tema paneelis istusid Alan Shearer, Rio Ferdinand ja Jürgen Klinsmann. Need mehed on näinud kõike ja võitnud kõike (välja arvatud Lineker, Shearer, Ferdinand koondisega mõne tiitli), ent olid õhinal nagu lapsed kommipoes ega kavatsenudki seda kuidagi varjata.
BBC stuudio Wembleyl on avatud ja kui publik röökis paneeli selja taga "Sweet Caroline'i" laulda nii valjult ja vägevalt, et mehed pidid mikritesse karjuma, tekitas see laua taga istunud kvartetis siirast vaimustust. Kananaha ihule toonud atmosfäär andis kohtumisele sügavama tähenduse. Tegu oli hindamatu ja haruldase matšiga, mille saab juba praegu igasuguse kõhkluseta jalgpalliklassika varasalve paigutada.
Kui edurivis, äärtel ja keskkaitses olid Inglismaa ja Saksamaa mängijate koduklubid enamvähem sama nimekad, siis kahel positsioonil mitte. Poolkaitse südames mängisid Inglismaa eest West Ham Unitedi ja Leeds Unitedi mehed (Declan Rice ja Kalvin Phillips), kunas Saksamaad esindasid Madridi Real ja Müncheni Bayern (Toni Kroos ja Leon Goretzka).
Väravasuul seisis sakslastel Manuel Neuer (Bayern), inglastel aga keerulise klubihooaja selja taha jätnud Jordan Pickford (Everton). Mäng oli hea kinnitus, et koduklubi ei mängi, vaid mees mängib. Rice ja Phillips tegid keskvälja südames hiilgava partii ja Pickfordi tõrjed 32. ja 48. minutil, aga ka Mülleri šansi keeruliseks muutmine 81. minutil olid võtmetähtsusega sündmused.
Protokoll:
Inglismaa - Saksamaa 2:0 (0:0)
75. Raheem Sterling, 86. Harry Kane
Hoiatused: 8. Declan Rice, 45. Kalvin Phillips, 77. Harry Maguire - 25. Matthias Ginter, 72. Robin Gosens
Peakohtunik: Danny Makkelie (Holland)
Inglismaa: Pickford, Shaw, Stones, Maguire, Walker, Trippier, Rice (88. Henderson), Phillips, Sterling, Saka (68. Grealish), Kane.
Varus: Johnstone, Ramsdale, Bellingham, Coady, Foden, Grealish, Henderson, James, Mings, Mount, Rashford, Sancho.
Saksamaa: Neuer, Rüdiger, Hummels, Ginter (88. Can), Gosens (88. Sane), Kroos, Goretzka, Kimmich, Müller (90+2. Musiala), Havertz, Werner (67. Gnabry).
Varus: Leno, Trapp, Can, Gnabry, Gündogan, Halstenberg, Koch, Musiala, Neuhaus, Sane, Süle, Volland.
