Luup peale | Needuse seljatanud Flora kappas targalt teise ringi (galerii Serbiast!) (4)
Flora seiklused eurosarjas on juba aastaid olnud kui Eesti jalgpallitalli vana ja väsinud ratsu, kes igal suvel taas tallist välja piitsutatakse, et tema suunas siis parastavalt näpuga näidata. Enam mitte, sest Euroopa liiga teise eelringi kapanud florakad tegid seda tänu tarkusele ja endasse uskumisele. Ehk on siis teistelgi viimaks aeg uskuma hakata?
- Vaata Brit Maria Taela galeriid siit või uudise alt!
- Pulsi jälle paika saanud Henn: nüüd tuleb hakata mõtlema nii Maardu kui ka Frankfurdi peale
- Florale alla jäänud Radnicki treener: vabandan kogu riigi ees
- Video: ka viis meest võivad olla viie tuhande eest!
Nädala eest kodus Niši Radnicki üle võetud 2:0 võit oli hea vundament, kuid ei taganud veel kaugeltki meelerahu. Serbiasse läks Flora esialgu kaitsma, teiseks kaitsma ja kolmandaks veelkord kaitsma. Avapoolaeg peeti vastu nulliseisul, ehkki endalgi polnud rünnakult suurt midagi ette näidata. Samamoodi algas teine poolaeg, kuni 68. minutil unustati kaitses aga vabaks Stefan Mihajlovic ja too koksas peaga kohe 1:0.
Kes Floralt murdumist ootas, pidi pettuma, sest Flora murdis hoopis ise. 80. minutil riputas Konstantin Vassiljev võrdlemisi süütu karistuslöögi kasti, sedapuhku uinusid hetkeks Radnicki kaitsjad ja Märten Kuusk tõi palli akrobaatilise jalasirutusega tagasi värava ette, kust Henrik Pürg selle võrku saatis. 1:1 tähendas, et Radnicki vajanuks tänu võõrsilväravate reeglile juba koguni kolme tabamust.
Kolmest esimene tuli ehmatavalt kiiresti, sest 84. minutil oli täpne Nikola Cumic. Järgmisi aga ei sündinudki, hoopis avamängu üllatuskangelaseks kerkinud Mark Anders Lepik läks ja lõi – nüüd juba otsekui enesestmõistetava rahuga – Flora teise. 2:2 viik maitses nagu võit, sest viis florakad 4:2 üldeduga teise kvalifikatsiooniringi, kus ootab ees sakslaste kuulus Frankfurti Eintracht. Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud:
1. Tarkus tarviline vara, hoia hoolega!
Algusest peale oli selge, et Flora saab Radnicki auti mängida vaid nutikusega. Plaan oli paberil lihtne – seisame võimalikult kaua kaitses, mängu lõpus panustame vastase väsimusele ja nõelame ise ning lööme vajaliku värava või kaks ära. Ometi oleme ju tuhandeid kordi näinud, kuidas vastasmeeskond taolise tarkusega letti löödud paberid kiirelt puruks rebib ja nurka heidab.
Flora oma spikrit ei loovutanud, otse vastupidi. Visalt ja kannatlikult oodati, kuidas Radnicki aina palli veeretas ja otsis, ometi soovitut leidmata. Õigetel hetkedel kisti tempot alla, teeniti viga, jorutati audiviske või väravalöögiga, leiti vajalik hingetõmbehetk. Juba avapoolaja lõpul kippus vastaste kapten Saša Stojanovic meie mehi kättpidi tuuseldama, näidates üles närvilisust. Kompliment neile üheteistkümnele, kes suutsid serblastele naha vahele pugeda.
2. Vassiljev seob meeskonna tervikuks
Üks mees ei saa ju ometi ühte meeskonda nii palju muuta! Või äkki ikka saab? Objektiivselt ei ole ülejäänud Flora mullusest nii palju küpsem ega kogenum, et tervikuna sellist arenguhüpet teha. Ometigi on seda tehtud, igaüks eraldi ja kõik koos. Eelmises punktis kirjeldatud mänguplaani ei ole võimalik ellu viia, kui sellesse ei usu ja seda ei täida punktuaalse täpsusega kõik mängijad. Seekord uskusid ja täitsid.
Vähe on mängijaid, kes pealtnäha otsekui mitte midagi tehes kõik enda ümber paremaks muudavad. Ent just selles rollis Vassiljev Floras on. Kahtlustan siinkohal, et nimetatud muutmistöö tehaksegi suuresti ära nii-öelda kulisside taga, treeningutel või omavahelistes vestlustes. Killuke tarkust siit, väike veaparandus või kiitev sõna sealt, ning noorte mängijate enesekindluse vundament aina tugevneb. Sellele annab aga juba ehitada mida tahes.
3. Deemonid viimaks seljatatud?
Flora mängijad-treenerid võivad rääkida ja peavadki rääkima sellest, kuidas mineviku ebaedu neid vähimalgi määral ei rusu. Ei maksa sellegipoolest olla naiivne ega uskuda, nagu nad ei teaks, kuidas on seni läinud. Lubavaid seise on Flora võõrsil maha mänginud kaugelt rohkem kui korra ning kaugelt rohkem kui korra on seda juhtunud just Vahemere lähistel.
Nagu üks Flora raudvara hulka kuuluvatest meestest enne mängu tabavalt nentis, muutuvad võõral väljakul keskpärase mulje jätnud Balkani meeskonnad koduplatsil sageli “barcelonadeks”. Seekord mitte, sest Flora lihtsalt ei lubanud Radnickil seda teha. Vastaste tegelikku tasemelage võisime ju näha nii Tallinnas pärast avaväravat kui ka nüüd Serbias, mil pärast 1:1 väravat äkitselt kõik kammitsad heideti ning asuti usinalt Flora väravat ründama.
Veel mõne aasta eest järgnenuks Radnicki 1:0 väravale suure tõenäosusega vältimatu – publik ärkab, meie meeste jalg hakkab värisema, vastased löövad teise, ehk kolmandagi, ning ongi kõik. Et seekord nii ei juhtunud, näitab Flora kasvanud küpsuse kohta hoopis enamat kui mistahes pelk skoor.
4. Kas Saksamaal tuleb tasumise tund?
Oleks Flora Radnickit peljanud, poleks neid võidetud juba kodus, kus 0:0 seisult leiti endas julgust, et serblaste ebakindlust kaks korda karistada. Veel vähem saaduks neile vastu võõral väljakul. Miks peaks siis Flora nädala pärast pelgama Eintrachti, olgugi tegu Saksamaa liiga tugevuselt seitsmenda klubiga, kes alles kevadel küündis Euroopa liigas koguni poolfinaalini? Saksamaal algab liigahooaeg alles kuu aja pärast, tõenäoliselt napib Eintrachti meestel pärast pikka ja tihedat hooaega ning järgnenud puhkust veel jalgades särtsu.
Muidugi oleks nende alistamine ülisuur unistus, aga unistada ju ometigi tohib? Jah, mäletame küll, mis juhtus viimati, kui eestlased Saksamaal jalgpalli mängimas käisid … Aga aeg on seegi deemon tagasi voodi alla peletada. Selleks polegi tegelikult vaja midagi enamat kui väärikat esitust.
5. Hädavajalik vastulöök vingujatele
Üks asi veel. Mõne päeva eest kurtis Nõmme Kalju, kuidas mitte keegi nende Kuu-lennu võimalikkusesse ei uskunud. Nüüd pidi suuresti samasuguse hoiakuga silmitsi seisma ka Flora, seda hoolimata märksa lubavamast stardiplatvormist. Mõlemal puhul võis skeptilisust teatud määral mõista, sest kaalukaid põhjuseid nii oleviku- kui ka minevikutaakadele viidata jagus – iseasi, kui tõsiseltvõetavasse vormi oma kõhklused valati. Kalju ja Flora edasipääs pole muidugi veel maailmaime, kuid loodetavasti suudeti pisutki vaigistada isegi neid, kelle “veendumused” leiavad toitu peaasjalikult eneseupituse vajadusest.
6. Mängu parim – Märten Kuusk
Tahe, millega Kuusk tõi otsejoonelt tagasi mängu ja täpselt Pürgi pea peale Flora edasipääsu kinnitanud palli, sümboliseerib ühtaegu nii kogu meeskonna kui ka tema enda muutunud hoiakuid. Serblased kandsid olukorra eos maha kui lõppenu, Kuusk mitte. Kurat peitvat end pisiasjades, Kuusk on oma sisemise väikese saatana tänavu valla päästnud täpselt õigetes kohtades ja õigetel hetkedel. Kuldaväärt oskus.
Protokoll:
18. juulil kell 21.45 Nišis Cairi staadionil
Niši Radnicki - Tallinna FC Flora 2:2 (kokkuvõttes 2:4)
68. Stefan Mihajlovic, 84. Nikola Cumic - 80. Henrik Pürg, 90+3. Mark Anders Lepik
Hoiatused: 89. Nikola Cumic - 52. Märten Kuusk, 89. Henri Järvelaid
Mänguolud: +23, vahelduv pilvisus, muruväljak väga heas seisukorras
Peakohtunik: Žbynek Proske
Abikohtunikud: Petr Caletki, Radek Kotik
Neljas kohtunik: Karel Hrubes (kõik Tšehhi)
Radnicki: Marko Kneževic, Aleksandar Todorovski, Lazar Djordjevic, Ivan Ostojic, Stefan Djordjevic, Veljko Batrovic (58. Dejan Meleg), Tarass Bondarenko, Saša Stojanovic, Erik Jirka (73. Nikola Cumic), Milan Bojovic (59. Stefan Mihajlovic), Nemanja Tomic.
Varus: Nikola Petrovic, Nikola Stevanovic, Milan Maric, Nikola Cumic, Dejan Meleg, Ryota Noma, Stefan Mihajlovic.
Flora: Matvei Igonen, Gert Kams, Märten Kuusk, Henrik Pürg, Henri Järvelaid, Vladislav Kreida, Mihkel Ainsalu, Konstantin Vassiljev, Frank Liivak, Martin Miller (66. Vlasi Sinjavski), Erik Sorga (78. Mark Anders Lepik).
Varus: Richard Aland, Rauno Alliku, Anselmi Mikael Nurmela, Marco Lukka, Markus Poom, Mark Anders Lepik, Vlasi Sinjavski.
Kui nad panevad highlightsid üles on tore aga kui ei, siis pole midagi teha.
Kui nad panevad highlightsid üles on tore aga kui ei, siis pole midagi teha.
