Luup peale | Rohevalge triumf Dublinis! FC Flora kehtestas Eesti jalgpallis uue ajastu (7)
Spordis ei ole nii, et ränk töö, hiilgav plaan ja täielik pühendumus viivad alati sihile. Reeglina nad pigem ei vii, sest kaotajaid on alati rohkem kui võitjaid. Aga kui kõik klapib ja teele pillutud raskuste kiuste ihaldatud sihtpunkti jõutakse, on tunne lõputult õnnis. Kui ei usu, küsige FC Flora käest!
Eesti jalgpalliklubid osalevad eurosarjades 30. hooaega. Eelmise 29 jooksul jõuti paaril puhul küll alagrupiturniirist ühe vastase alistamise kaugusele, aga mitte kordagi polnud otsustava duelli eel sees tunnet, et edasipääsuks pole vaja imet, vaid lihtsalt oma ära teha. Flora järjestikused edukad eurohooajad lõid Shamrock Roversiga peetud duelli eel ainulaadse fooni.
Ootused olid kõrgel. Pärast avamängus saavutatud 4:2 võitu kohe eriti kõrgel. Aga hinge pitsitas ka teadmine, et vaatamata kõigele võib kogu kupatus Dublinis uhke pauguga vastu taevast lennata. Jalgpall juba on selline. Shamrock Roversi saluut jäi ära, aga võidust joovastunud Flora mängijate südametes ja hingedes möllas sädelev tulevärk, sest need ootused täitusid.
Maailmas on praegu väga pingeline ja ebastabiilne aeg, kus leidub vähe asju, millele saab kindel olla. Õnneks on üks neist see, et Rauno Sappinen lööb värava. Flora esiründaja selle eurohooaja kaheksas tabamus kohtumise 57. minutil andis Florale 1:0 võidu ja viis klubi Konverentsiliiga alagrupiturniirile. Vastased loositakse reede päeval Istanbulis ja siis saab seada uusi sihte.
"Meie klubil õnnestus alagrupiturniiri nautida 10 aastat tagasi. Palju õnne ja nautige nüüd teie kah! Aga ma hoiatan, et siit edasi läheb kõik palju keerulisemaks," sõnas Shamrock Roversi pressiesindaja Mark Lynch elutargalt, kui Flora ametnikele ajaloolise saavutuse puhul õnne soovis. Las ta läheb keerulisemaks. Peabki minema. See on sport. See kõik ei väära, varjuta ega vähenda FC Flora rohevalget triumfi Dublinis.
Mängu alustas paremini Flora. Martin Miller teenis 3. minutil 30 meetrilt karistuslöögi, mille Konstantin Vassiljev müüri virutas. Kohe seejärel pääses Sergei Zenjov paremalt äärelt läbi ja teenis Florale nurgalöögi, millega Vassiljev otsis värava eest Ken Kallastest. Väga palju puudu ei jäänud. Aga need episoodid olid Flora poolt päris pikaks ajaks ka kõik, sest ohjad haaras Rovers.
12. minutil leiti pika diagonaalpalliga Aaron Greene, kes lõi terava nurga alt ja kaugelt ja selgelt mööda. Aga minut hiljem pidi Matvei Igonen tegema 15 sekundi jooksul kaks tõrjet, kui esmalt lõi peale Ronan Finn ja siis Graham Burke. Järgnesid kaks Roversi nurgalööki, millega Flora kenasti toime tuli. Peagi tuli Rovers taas ohtlikult peale.
22. minutil oli Eesti meister raskustes paremalt äärelt trahvikasti toimetatud palli klaarimisega ning 27. minutil lõi kaugelt peale Burke, aga Igonen püüdis rikošeti saanud palli. Nädala eest tolleks hetkeks võrgust juba kaks palli välja noppinud Roversi väravavaht Alan Mannes pidi esimest korda sekkuma 28. minutil, kui tõrjus Rauno Sappineni terava nurga alt sooritatud pealelöögi.
Kas Roversi rütmi häiris sunnitud vahetus 34. minutil, kui vigastada saanud Sean Hoare'i asendas Sean Gannus, või rauges nende jaks, aga poolaja lõpp kulges võrdsemalt ja Igonen enam tõrjetööd tegema ei pidanud. Küll aga suutis Flora 43. minutil kokku traageldada pika ja kannatliku rünnaku. Vassiljev söötis kasti Sergei Zenjovile, sai palli tagasi ja lõi, aga Roversi kaitsjad blokeerisid.
Roversi publik saatis meeskonna puhkepausile küll sooja ja tunnustava aplausiga, aga samas oldi soovitud eesmärgist endiselt kahe värava kaugusel, kusjuures aega selle saavutamiseks polnud enam 90, vaid 45 minutit. Kui Rovers 56. minutil oma kolmanda nurgalöögi teenis, möirgas publik innukalt ja siiralt, aga minut hiljem vakatasid 3500 pealtvaatajat (miinus viis staadionil viibinud Flora "koostööpartnerit") vait.
Flora sai keskväljal palli Roversilt kätte ja viis selle nobedalt rünnakule. Roversil olid liinid paigast ära ning Flora leidis tühimikud kenasti üles. Esmalt paremas ääres, kuhu sööstis Vassiljev, kes lükkas palli ühe puutega keskele Sappinenile. Võimalus oli, aga mitte liiga hea, sest nurk oli terav. Sappinen sooritas korraliku löögi ja Mannus tegi tohutu käki, lastes palli külje alt läbi.
See on ülev hetk, kui üks mees suudab terve staadioni vakatada. Ja Sappinen täpselt seda ka tegi. Flora juhtis 1:0 ja kokkuvõttes 5:2. See oli juba väga turvaline edu ning ohumärke ei paistnud kuskilt, sest esimese poolaja alguses nähtud hoogu polnud võõrustajad enam uuesti sisse saanud.
Ei saanudki, kuigi natuke üritati. Rovers aga tajus iga minutiga üha enam, et jõudu Flora murdmiseks neil pole. Eesti meister on lihtsalt liiga kõva. Paar šanssi avanes, aga nende summutamise eest hoolitses Igonen, kes tõrjus 80. minutil hiilgavalt Richie Towelli lähilöögi ja sai 85. minutil käed ette Liam Scalesi sooritusele. Peagi kõlas lõpuvile, mis tähistas Flora vägevat triumfi.
"Kõik saavad aru, mis on olukord. Ei taha küll sellele tähelepanu juurde juhtida, aga inimesed ei ole lollid. Mängijad samuti mitte," sõnas Flora kapten Konstantin Vassiljev teisipäeva hommikul enne äralendu. Võib ju rääkida, et avamäng ei loe midagi ja teine poolaeg ootab veel ees, aga jalgpallurite ajusid pole tõesti võimalik välja lülitada.
Kõik said tõesti olukorrast aru. Olukord koosnes järgmistest komponentidest: 1) Floral oli kasutada kaheväravaline edu, 2) vastane polnud küll avamängus näidanud end heast küljest, aga oli kindlasti igas mõttes jõukohane, 3) Flora esitused eurosarjas on olnud stabiilsed, 4) Flora juhtmängijate vorm on hea, 5) punktidest 1, 2, 3 ja 4 koorus välja tõdemus, et Flora edasipääsušanss on väga hea.
Ning olukorras, kus sportlane või võistkond on lähedal enda jaoks ajaloolisele saavutusele, sekkuvad võrrandisse närvid. Nad kas peavad vastu või mitte. Floral on varrukast võtta näiteid mõlemast vallast, õudseim neist 2016. aastast, kui Meistrite liiga eelringis kaotati Gibraltari klubile Lincoln Red Imps (kes lülitas täna juhtumisi konkurentsist välja Riia FC ja jõudis samuti alagrupiturniirile).
Tänane mäng Roversiga osutus aga risti vastupidiseks. Siin lõi Flora lauda eelmiste aastate jooksul kogutud ja kasvatatud küpsuse, saades hakkama Roversi esimese poolaja survega, oodates kannatlikult oma võimalusi ja kaitses siis tarmukalt õnne kaasabil saavutatud eduseisu, lüpstes Roversist välja viimasegi lootusepiisa.
Kaunis lugu, mis kirjutatakse Eesti jalgpalliajalukku suurte ja säravate tähtedega. Flora kehtestas Eesti jalgpallis uue ajastu, sest eurosarja alagrupiturniirile jõudmine on kahtlemata maamärk, mida jäädakse mäletama.
Poolteist enne avavilet oli staadioni ümbruses keeruline tajuda, et algamas on üks väga tähtsa kaaluga jalgpallikohtumine. Inimesi polnud, suminat ammugi mitte. Isegi spordivõistluste toimumisest märku andvaid politseinikke ei hakanud silma. Tasapisi rahvast küll kogunes, aga suure mängu tunnet Tallaght' staadioni ümbruses toimunu ei tekitanud.
Kartused, et atmosfäär pole mängu tähtsusele vääriline, osutusid täielikult asjatuteks. Ainsal otsatribüünil (teise otsatribüüni asemel avanes vaade matusebüroole, rehvivahetuspunktile ja bensiinijaamale) paiknenud häälekam fännigrupp, kel lippude järgi otsustades nimeks Hillview Hoops, asus veerand tundi enne avavilet hagu andma ega lõpetanud niipea.
Roversi fännide lemmiklaul tekitas aga tuttava tunde ka staadionil viibinud eestlastes, sest kuigi sõnad teised, oli viis sama, mis palal "Rendime saarele sauna". Üpris kindlasti polnud Roversi leer aga kursis, et selle laulu eestikeelse teksti üks kuuldavamaid sõnu on … "flora". Huvitav, et säärased kummalised kokkusattumused esinevad eriti tihti just pöördeliste sündmuste käigus.
Silma paisits ka publiku asjatundlikkus. Kui avapoolaja keskel sekkunud kaitsja Sean Gannon oma esimese duelli võitis, sai ta kohe marulise aplausi. Duell oli küll tema jaoks lihtne, aga publik sai aru, et moraalne tugi soojenduseta sekkunud mehel mööda külge maha ei voola ja pakkus seda.
Ning kui viimasel kümnel minutil oli selge, et Roversil tänavu alagrupiturniirile asja pole, tunnustas publik oma meeskonda mitme vahva lauluga, mida tõesti kõik pealtvaatajad täiest kõrist kaasa laulsid. Titanicu orkester mängis teatavasti lõpuni, sest ka lõpp peab olema väärikas.
Flora otsustas enda sotsiaalmeedias tavapärasest parima nimetamisest loobuda ja tunnustada tervet meeskond, millele on raske vastu vaielda, sest kui vaadata natukenegi laiemat pilti, siis ongi selge, et ilma enneolematult vägeva ühispingutuseta poleks triumfini jõutud.
Aga kui vaadata ikkagi kitsast pilti ja otsida tänase mängu võtmepersooni, jääb näpp pidama Flora väravavahil Matvei Igonenil. Viies eelmises eurosarjamängus polnud ta suutnud oma puuri puhtana hoida, aga selles lahingus, kus panused tõesti väga suured, ei löödud Igoneni selja taha ainsatki palli. Parimad tõrjed tegi ta mängu lõpus, kui asjad olid selged. Aga tähtsad olid ka avapoolajal tõrjutud kauglöögid.
Protokoll:
26. augustil kell 21.45 Dublinis Tallaghti staadionil
Shamrock Rovers - Tallinna FC Flora 0:1 (0:0), kahe mängu kokkuvõttes edasi Flora 2:5
57. Rauno Sappinen
Hoiatused: 51. Sean Gannon - 52. Henrik Ojamaa, 76. Markus Soomets, 77. Matvei Igonen
Mänguolud: +20 päikseline ilm; muruväljak väga heas seisukorras
Peakohtunik: Tamas Bognar
Abikohtunikud: Balazs Buzas, Peter Kobor
Neljas kohtunik: Balazs Berke (kõik Ungari)
Shamrock: Alan Mannus, Sean Hoare (33. Sean Gannon), Roberto Lopes, Joey O'Brien, Liam Scales, Gary O'Neill, Daniel Mandroiu (59. Richard Towell), Dylan Watts (62. Rory Gaffney), Ronan Finn, Aaron Greene, Graham Burke.
Varus: Leon Pohls, Sean Gannon, Richard Towell, Rory Gaffney, Max Murphy, Chris McCann, Dylan Duffy.
Flora: Matvei Igonen, Ken Kallaste (82. Marco Lukka), Märten Kuusk, Markkus Seppik, Michael Lilander, Martin Miller, Markus Soomets, Henrik Ojamaa (74. Rauno Alliku), Konstantin Vassiljev, Sergei Zenjov, Rauno Sappinen (88. Sten Reinkort).
Varus: Karl-Romet Nõmm, Evert Grünvald, Marco Lukka, Sten Reinkort, Rauno Alliku, Erko Jonne Tõugjas, Rocco Robert Shein, Henri Välja, Kristo Hussar, Markus Poom, Daniil Kuraksin.
Tore muidugi, aga siin on juba kerge hüperbooli tunnused. Selge ju, et ajalugu tehti ainult tänu sellele, et UEFA otsustas selle kolmandajärgulise turniiri luua. Varasemate saavutustega väga võrrelda ei saa.
kui vaadata klubisid, kes alagrupifaasi jõudsid, siis pole sel tasemel häda midagi. ka ennevanasti oli UEFAl kolm karikasarja. lisaks tõmmati Euroopa liiga alagrupiturniiri tänavu koomale (48 klubi asemel 32).
