Messi või Ronaldo? Tippvutt või bakakraad? (8)
Inimesed jagunevad kaheks: ühtede arvates on Lionel Messi parem jalgpallur kui Cristiano Ronaldo ja teiste arust on portugallane parem argentiinlasest. Aga kui palju võib olla neid, kes on oma arvamust aja jooksul muutnud? Üks selliseid on ajakirja World Soccer kolumnist Jim Holden, kes tunnistab, et on alati pidanud paremaks Messit, sest ta eelistab lummavaid oskusi pimestavale jõule, aga tähtis on ka pehmem ego ja vähem teatraalsust. Viimased arengud on ta aga pannud teistmoodi mõtlema.
Artikkel ilmus esialgselt ajakirja Jalka aprillikuu numbris.
Holden peab silmas 33aastase Ronaldo siirdumist Serie A-sse ja seal enesekehtestamist. Klubivahetus pole kunagi kerge ja nõuab kohanemist. Aga Ronaldo sai sellega hakkama, olles poole hooaja peal liiga parim väravakütt. Üks asi on särada supermeeskonnas nagu Madridi Real, kus saad alati abi teistelt tipp-palluritelt ja kus võib alati esile kerkida mõni teine, kes otsustab mängu saatuse.
Sama kehtib Messi ja Barcelona kohta. Ta on terve oma karjääri mänginud vaid ühes klubis ja me ei tea, kuidas saaks hakkama kusagil mujal. Holden toob sisse olulise võrdluse: Diego Maradona, kes samuti pallis Barcelona eest, suutis Itaalia meistritiitlini tassida täiesti keskpärase Napoli. Meenutame veel: paljude ekspertide arvates võitis Maradona 1986. aastal Argentiinale MM-tiitli piltlikult öeldes ihuüksi. Messi pole koondist suure võiduni tüürinud ja keskpärases klubis pallides oma suurust tõestanud. See on peamine põhjus, mis minu arvates teeb Maradonast parema jalgpalluri kui Messi. Ja parema kui Cristiano Ronaldo, kes pole samuti õnnestunud MM-il ega tõstnud oma oskustega meistritiitlini mõnd tavalist klubi.
Aga kahe tänapäeva suure – Messi ja Ronaldo – vastasseis jätkub ja kipun Holdeniga nõustuma: Messi ülekaal Ronaldo ees on muutunud küsitavaks. Pisut ootamatul kujul kangastusid need kaks silme ees siis, kui rääkisin FC Otepää juhatuse liikme Martin Tederiga (vaata lk 18–19). Teder mõtiskleb jalgpalli, lapsevanemate ja Eesti ühiskonna üle laiemalt ning toob välja enam kui tosin aastat kestnud noortetreeneri karjääri jooksul settinud tähelepaneku: eesti peredes suunatakse lapsi tegelema võimalikult paljude tegevustega, mis on iseenesest tore. See tagab lapse mitmekülgse arengu. Kuid asjalood pole sugugi head siis, kui seejuures usutakse, et sedaviisi on võimalik näiteks jalgpallis päris tippu jõuda. Või kui surutakse alla lapse oma soovi ainult jalgpalliga tegeleda.
Teder küsib: "Aga milline maailma tippjalgpallur on lapsena teisi alasid teinud? Jalgpall ise arendab inimest piisavalt mitmekülgselt. Kui lastele üks tegevus väga-väga meeldib ja tal on suur kirg selle tegevuse vastu, miks teda pidurdada? Miks vanemad ei lase oma lastel tegeleda selle hobiga, mis lapsele juba väga meeldib!? Mis mõte on lasta tal teha mitut asja keskpäraselt?"
Tõepoolest, ka eesti keeles on juba nimetatud Messist ja Ronaldost avaldatud mitu raamatut. Näiteks on kirjastus Sinisukk hakanud välja andma just nooremale lugejale suunatud sarja "Tõelised jalgpallikangelased", milles ilmus eelmisel aastal Ronaldo ja sel aastal Messi elulugu. Ja tõsi ta on – kirjasõnast ei tule küll välja, et Messi või Ronaldo oleks jalgpalliga paralleelselt tegelenud mõne muu harrastusega. Muidugi mängis kaasa ka ümbruskond, kus jalgpallitogimine oli enesestmõistetav, aga sama enesestmõistetav on see poistele olnud ka Eestis. Meie sotsiaalne surve omandada tõeline haridus ja elukutse on ilmselt oluliselt suurem. Nagu see oli ka Mart Poomi peres, kuid tänu Roman Ubakivi karmile treenerikäele lõigati meie tippväravavahi muud võimalused ära: lapsepõlvesuved möödusid treeninglaagrites, pärast kuldmedaliga lõpetatud keskkooli jäi kõrgkool pooleli, sest profisportlase elu muuks aega ei jätnud. Tulemus on aga suurepärane! Pigem tippklassi sportlane, kel hilisemas elus rakendada hindamatu kogemus ja suur suhtlusvõrgustik välismaal, kui veel üks bakalaureusekraadiga (sisuliselt lõpetamata kõrgharidusega) noor, keda meie kliendisuhetele üle läinud kõrgharidussüsteem tänapäeval toodab.
Kas see polnud mitte olümpiavõitja Erki Nool, kes ütles, et aastas sünnib üks Ronaldo ka Eestis, aga treenerid rikuvad tema potentsiaali ära. Võimalik, et ärarikkujateks osutuvad hoopis vanemad, kes head soovides piiravad hoopistükkis lapse tegevusvälja tema armastatud alal ja kasvatavad ta mitmekülgsete huvidega toredaks tavakodanikuks. Mis ei ole iseenesest halb. Kurb on siis, kui see on juhtunud ühe andeka inimese eneseteostuse hinnaga, mis on rahva ilma jätnud kangelasest, kellele kaasa elada, keda imetleda ja järgida.
Muidugi on suund tippvuti poole riskantne, sest garanteeritud pole midagi. Hea haridus on kindla peale minek. Aga kui noores on sisemine tung end spordis teostada, ei tohiks seda kalkuleeritud nõuannetega pidurdada. Las ta proovib. Õppida jõuab alati. Mida annaks maailmale juurde (töötu) insener Lionel Messi või maailmavalu napsitamisse uputav kirjanikuhärra Cristiano Ronaldo? Aitäh mõlema mehe perekonnale!
Jalka ajakirja varasemate numbritega saab tutvuda siin.
Mõlemad on peajagu teistest üle ja ülimalt tasemel, aga Messi jääb kahemehe võrdluses siiski peale.
