Miks Eesti Pehrssoni ajal San Marinoga hädiselt 0:0 viiki mängis ja mis olid IKEA-stiili tagajärjed? (3)

2014. aasta EM-valikmäng San Marino - Eesti, mis lõppes 0:0 viigiga. Tegu on ühega kaheksast kohtumisest läbi jalgpalliajaloo, mida San Marino meeskond EI OLE kaotanud. Foto: Kasper Elissaar

Rahvuste liigas reedel Itaalialt saadud 0:1 kaotusega B-divisjoni kukkunud Inglismaa koondist mõnitatakse kodumaal igast otsast ja põhjalikult. Näiteks tuvastati, et praeguses Rahvuste liigas on kaks koondist, kes pole suutnud penalteid välja jättes väravat lüüa – Inglismaa ja San Marino. Selle fakti ees jääb Inglismaa koondis jõuetuks. Häbist pole pääsu.

Miks? Sest San Marino koondis on oma 1990. aastal alguse saanud ametliku ajaloo jooksul pidanud 191 A-maavõistlust, millest võitnud ühe, viigistanud seitse ja kaotanud 183. Hetkel FIFA edetabelis viimasel ehk 211. kohal paiknev kääbusriik on maailma pingerea põhja lähedal veetnud pea kogu oma aja. 1993 augustis hüpati korraks 118. kohale, aga keskmine positsioon on 183.

Ülejäänud Euroopa jalgpallikääbused (riigid, kus elanikke alla 100 000) on kõik midagi saavutanud. Fääri saared alistas 2016. aasta EM-i valiksarjas kahel korral Kreeka ja mängib praegu Rahvuste liiga C-divisjonis nagu ka Gibraltar, kes viigistas seal Bulgaariaga. Andorra alistas mõne aasta eest Ungari ja Liechtensteinil on ette näidata viigid Slovakkia ja Portugaliga. San Marinol aga sisuliselt mitte midagi. Nad on jätkuvalt ja väga selgelt Euroopa kõige nõrgem jalgpalliriik.

Kui Eesti meeskond 2014 novembris maailma 207. jalgpalliriigile külla sõitis, oli vastane suutnud kaotust vältida neljas kohtumises. EM-valiksarjas polnud San Marino kunagi ainsatki punkti teeninud, MM-valiksarjas oli kirjas kaks viiki (sh 1990 0:0 Türgiga, mis on siiani San Marino kõige vägevam tulemus).

Juhtus nii, 15. november 2014 kirjutati suurte tähtedega nii San Marino kui ka Eesti jalgpallilukku, sest 0:0 viik oli mõlema osapoole jaoks erakordne tulemus. Kui kääbusriigile oli tegu uhke ja kauni õhtuga, siis Eesti jaoks on too matš jätkuvalt meeles püsiv hoiatus, et väikesel jalgpalliriigil pole mitte midagi mitte kunagi garanteeritud, vaid kõik tuleb alati konkreetsel päeval platsil välja teenida.

Esmaspäeval läheb Eesti koondis sel samal Serravalle staadionil platsile üpris pingevabas olukorras, sest reedene 2:1 võit Malta üle tagas D-divisjoni teises alagrupis esikoha. Samas tähendaks võiduta jäämine kindlasti suurt pettumust ning mulgustaks enesekindlust, kus reedese kohtumise teise poolaja põhjal otsuseid tehes niigi augud sees.

Magnus Pehrsson töötas Eesti jalgpallikoondise peatreenerina 2014. aasta algusest kuni 2016. aasta septembrini. Foto: Gertrud Alatare

Kaheksa aastat tagasi peetud matši vajutas tülgastavalt sombuse punkti väga kirkalt alanud sügisele. Aasta alguses peatreeneriks asunud Magnus Pehrssoni esimeses valikmängus alistati ju kodus tänu Ats Purje väravale 1:0 Sloveenia, mis suurendas oluliselt šansse jõuda alagrupis kolme parema sekka (loe: 24 koondiseni laiendatud EM-i play-off’i). 0:0 viik kahandas need šansid väikeseks. Miks nii läks?

Põhjus nr 1 – halb mängu- ja reisigraafik. Eesti koondis kutsus häda endale natuke ikka ise ka kaela. Matš San Marinoga oli novembrikuu kogunemise ainuke valikmäng, mille ette ja järele lepiti kokku maavõistlused. Vastavalt võõrsil Norraga ja kodus Jordaaniaga. Probleem peitus just Oslos peetud mängus, mille Eesti tänu Konstantin Vassiljevi iluväravale 1:0 võitis. Tulemus oli kõva, aga mäng ise segav faktor.

Meenutagem korraks tänavust juunit, kui Eesti otsis endale maavõistlust 2. ja 9. juunil peetud Rahvuste liiga mängude vahele. Peamine tingimus oli – mäng peab aset leidma 5. juunil. 6. juuni oli Eesti poolt sisuliselt välistatud, sest asetanuks meeskonna enne punktide peale peetavat mängu nii ajalise kui ka füüsilise surve alla.

Kui Argentina oleks öelnud Eestile, et 5. juuni neile ei sobi ja nad tahavad ilmtingimata mängida just 6. juunil, oleks Eesti Jalgpalli Liit ilmselt matšist loobunud, sest absoluutne prioriteet oli D-divisjonist pääsemine. 9. juunil ootas ees alagrupi kõige keerulisem kohtumine – võõrsil Maltaga – ja selle eel ei tohtinud meeskonda keerulisse seisu asetada.

2014 niimoodi ei mõeldud. Esiteks toimus kohtumine Norraga vaid kolm päeva enne mängu San Marinoga ehk 12. novembril. Lisaks jäädi seejärel üheks päevaks külma ja tuulisesse Oslosse ning San Marinosse reisiti alles 14. novembril ehk päev enne mängu. Norraga peetud matš hajutas tähelepanu ning lisaks oli graafik pigem väsitav.

Valiksari oli 2014 sügisel alanud Eesti jaoks hiilgavalt, kui Ats Purje väravast alistati kodus 1:0 Sloveenia. Foto: Gertrud AlatarePõhjus nr 2 – Pehrssoni ebaõnnestunud valikud. Eesti oli EM-valiksarja alustanud 1:0 võiduga Sloveenia üle, millele järgnesid 0:1 kaotus Vilniuses Leedule ja 0:1 kaotus Tallinnas Inglismaale. Tolles kohtumises sai Ragnar Klavan punase kaardi, mis tähendas FC Augsburgi kaitsjale matšiks San Marinoga võistluskeeldu. Pehrsson pidi selles olukorras valima asendaja ja ta valis valesti.

Raio Piiroja ja Andrei Stepanovi karjäärid oli tolleks hetkeks läbi ning ka Taavi Rähni koondisemängud selja taga. 2011. aasta kaunil jalgpallisügisel keskkaitset mehitanud jõud olid seega mängust väljas. Noor Karol Mets tegutses keskkaitsjana küll koduklubis FC Floras, aga koondises ei tihanud Pehrsson teda seal mängitada ja kasutas teda kaitsva poolkaitsjana.

Kindlaks põhimeheks oli tol hetkel tõusnud Igor Morozov, aga Klavani puudumisel oli Pehrssonil vaja otsustada, kas panna tema kõrvale mängu kogenud Alo Bärengrub või noor Artjom Artjunin. Sealjuures oli ilmne, et paar, mida kasutatakse Oslos, läheb parema koostöö huvides platsile ka Serravalles.

Pehrsson otsustas Artjunini kasuks, võib-olla pidades silmas tema ja Morozovi ühist aega Levadias. Rootslasest peatreener jättis pingile veel mitmed kogenud mängijad – põhikoosseisu ei kuulunud ka Enar Jääger, Joel Lindpere ja Martin Vunk. Pingile langes ka kolmes esimeses valikmängus väravasuul seisnud Sergei Pareiko, kelle asemel sai võimaluse Mihkel Aksalu.

See oli Aksalu 14. koondisemäng, aga esimene kord valikmängus põhikoosseisu kuuluda. Sportlikult oli otsus igati põhjendatud, sest tal oli selja taga väga hea hooaeg Seinäjoki JK-s, kus ta aitas meeskonna põhiväravavahina hõbemedaliteni. Aksalu tegi ka San Marino vastu hea partii, sest ilma paari tema tõrjeta võinuks 0:0 viigi asemel olla tulemuseks 0:1 kaotus.

Aga suures plaanis oli Pehrssoni koosseisuvalik selge möödapanemine. Ta alahindas vastast ja väljakutset ning jättis liiga palju kogenud mängijaid põhikoosseisust välja. Samuti nappis ründeloovust. Lindpere, Henri Anieri ja Ingemar Teeveri sekkumine aitas ründemängule kaasa, aga oli juba liiga hilja ja San Marino sai viigi kätte.

Põhjus nr 3 – väga närviline algus. Põhikoosseisu kõige kogenumad liikmed olid Dmitri Kruglov, Aleksandr Dmitrijev ja Konstantin Vassiljev, kes pidanuks ülejäänud võistkonna jaoks kammertooni ette näitama. Kui Vassiljevi etteastele polnud suures plaanis midagi ette heita ja ka Kruglov mängis koha tavapäraselt välja, siis Dmitrijevi mäng oleks pidanud paariteistkümne sekundiga otsa saama.

Vähetähtsale mängule oli ootamatult kombel määratud väga nimekas kohtunik – sakslane Felix Brych, kes oli sama aasta maikuus vilistanud Euroopa liiga finaalkohtumist ja seejärel kahte matši ka MM-finaalturniiril. Dmitrijev tegi pea kohe pärast avavilet San Marino mängijale tõsise vea, lennates küljejoone juures talle tald ees sisse.

Eesti õnneks piirdus Brych kollase kaardiga, kuigi punane poleks kindlasti olnud vale otsus. Hiljem hinnates oli Dmitrijevi rumalalt tormakas tegu aga märk meeskonda vaevanud ebakindlusest. Edasine mängukäik näitaski, et kolm päeva varem Norra vastu kaunist jalgpalli näidanud Eesti ei suutnud San Marino vastu veenvat survet rakendada.

Esimesel poolajal oldi väravavõimaluste tekitamisega suures hädas. Vaheajal sekkunud Lindpere elavdas mängu ja šansse avanes rohkem, aga San Marino väravas seisnud Aldo Simoncinil oli väga hea päev ja nii 0:0 lõpuni tabloole jäigi. Valus õppetund ja karm meenutus, et jalgpall koosnebki pisiasjadest ning kui need ei klapi, jääb oodatud tulemus saavutamata.

San Marino väravavaht Aldo Simoncini tegi häid tõrjeid ka 2015 juunis A. Le Coq Arenal peetud mängus, aga erinevalt 2014 novembrist suutsid Eesti mängijad talle kodus kaks palli selja taha lüüa. Foto: Brit Maria Tael

Mis oli 0:0 viigi tagajärg? Kuna Pehrssonil oli ette näidata 1:0 võit Sloveenia üle valikmängust ja 1:0 võit Norra üle maavõistluses, siis kohe talle väga teravalt turja ei karatud. Kolm päeva hiljem alistati kodus 1:0 Jordaania (värava lõi Henri Anier Frank Liivaku söödust) ja see kõik aitas natuke kaasa, et liigitada San Marinos juhtunu tööõnnetuseks, mitte süstemaatiliseks veaks.

Tõsi, osad aastaid koondisega mööda Euroopat kaasa reisinud fännid olid oma hinnangutes oluliselt armutumad. Kui Tarmo Rüütlile anti 2011 Fääri saartel saadud 0:2 kaotus andeks vägagi ruttu (tegelikult seda talle pahaks ei pandudki, vaid etteheiteid tehti mängijatele), siis Pehrsson kasutas San Marinos ära enamiku oma usalduskrediidist.

2015 taastas ta seda mõnevõrra, sest 1:1 viik Islandiga ja 2:0 võit Soome üle Turus - mõlemad maavõistlustes - olid (väga) tublid tulemused. San Marinost saadi kodus kindlalt jagu ja septembris alistati ka Leedu, millega tagati kuueliikmelise valikgrupi neljas koht. Oma asetus mängiti välja, aga ühtteist jäi ikkagi sisse kripeldama kah.

Ning kui 2016 hakkas vanker kiiva kiskuma, tuletati San Marinos juhtunut üha enam meelde. Märtsis võõrustas Eesti maavõistlustes Norrat ja Serbiat, tulemusteks vastavalt 0:0 ja 0:1. Arvestades vastaste tugevat taset, polnud hullu. Aga rõõmutu mängupilt põhjustas nurinat. Järgnes Balti turniir, mille avamängus Leedu vastu otsustas Pehrsson põhjendamatult palju eksperimenteerida. Tulemuseks 0:2 kaotus.

2016. aasta sügisel tehti esmalt maavõistluses 1:1 viik Maltaga, mis oli selge märk, et Magnus Pehrssoni ja Eesti meeskonna vahel pole enam usalduslikku sidet. Järgnenud 0:5 kaotus Bosniale ja Hertsegoviinale pitseeris selle teadmise. Rootslane vabastati ametist. Foto: Jana Pipar / jalgpall.eeJuunikuu kogunemine lõppes EM-iks valmistunud Portugalilt võõrsil saadud 0:7 sahmakaga. Sügisel tehti Pärnus Maltaga päris jube 1:1 viik, mis oli järjekordne märk, et Pehrsson on meeskonnaga sideme kaotanud. Järgnenud 0:5 kaotus Bosniale ja Hertsegoviinale uue valiksarja esimeses mängus ainult kinnitas seda. Jalgpalliliit vabastas Pehrssoni ametist ja koondise etteotsa asus Martin Reim.

Kui vaadata 2014 San Marinoga tehtud 0:0 viiki eraldiseisvana, polnud tegemist millegi väga erakordsega. Eesti oli varemgi kääbuste vastu koperdanud (näiteks Tarmo Rüütli ametiajal piirduti kodus Liechtensteini vastu maavõistluses 1:1 viigiga ja kaotati, nagu ennist märgitud, valikmängus Fääri saartele) ja koperdab ka edaspidi.

See on paratamatu ning loogiline, sest oskusteave levib Euroopas üha paremini ning võimaldab ka kõige pisikesematel vutiriikidel end hammustamisvõimeliseks muuta. Gibraltari juunikuine 1:1 viik Bulgaariaga, kes on jõudnud MM-il poolfinaali, on selle kohta väga ilmekas tõestus. Fääri saared mängisid praeguses Rahvuste liigas selgelt üle Leedu. Ning Luksemburg (nemad oma 650 000 elanikuga kääbuseks, tõsi küll, ei liigitu) kollitas päris tõsiselt Türgit.

Aga kui asetada too 2014. aasta 0:0 viik laiemasse pilti, mis hõlmab Pehrssoni ametiaega tervikuna, oli tegu sümptomaatilise juhtumiga. Rootslane tegi kõiki asju põhjalikult ja professionaalselt, nagu maailmale meelt rahustavalt funktsionaalse IKEA mööbli kinkinud riigi esindajale kohane. Aga jalgpalli hingelise poole mõistmine oli tal kehv.

Ta ei tajunud Eesti meeskonna sisemise toimimise loogikat. Näiteks seda, kes olid omavahel väga head sõbrad ja kuidas see väljakule saadetud rivistust mõjutas. Mida aeg edasi, seda enam jäid rootslase otsused mängijatele arusaamatuks. Ebakõlad süvenesid ning päädisid mänguga Bosnias ja Hertsegoviinas, kus meeskond otsustas peatreeneri vallandada.

Pehrsson kohtles Eesti koondist nagu IKEA mööblieset, mida on võimalik paberile trükitud juhiste järgi kokku panna. Teatud piirini on säärast lähenemist jalgpallis vaja, aga Pehrsson läks sellest piirist üle. 0:0 viik San Marinoga oli esimene näide, millele lisandusid hiljem veel teised.

Emotsionaalse tasakaalu hoidmine on eriti tähtis koondisejalgpallis, kus kollektiiv tuleb pikkade pauside järel kokku pooleteiseks nädalaks. 

Kommentaarid

Pierre   •  
Põhjus oli selles, et Ojamaa jooksis Anieri söödu hetkel otsajoonele, ega saanud seetõttu palli, mille isegi viienda liiga varumees oleks muidu värava alt lihtsalt sisse lükanud!!! LAMBAD!
nonoh   •  
Ma pigem nagu mäletan, et Zenjovil oli 2 või 3 1vs1 olukorda vv-ga, mida ta ära ei lahendanud.
vaikiv mees   •  
Nii et IKEA stiilis mängisid hoopis Zenjov ja Ojamaa?

Sisene
VIIMASED KAHEKSANDIKFINALISTID
BRASIILIA HULLAS
Memo | Samba alaku ja horvaadid värisegu! Brasiilia astus tantsusammul üle Lõuna-Korea
JAAPAN LANGES
OTSE KATLAST
Pikk ette (ja MM-ile) | Katarist eluga tagasi: Argentina fännid lõid metroo kõlama, lösutav Infantino tülgastas
KATARI MM
SUURE DUELLI OOTUSES
KODUNE JALGPALL
KATARI MM
MM 2022 | Aitab tühjast lobast! Millisest liigast tulevad kõige kõvemad jalgpallurid?
REAMEES SAARMA
Debüüthooajal kõrgliiga parimaks valitud reamees Saarma: Anderlechtiga mängides taipasin, et ega see Premium liiga ju ka nii hull ei ole
JOON ALLA
Fännide lemmik 2022 – Robi Saarma  (milline sai sümboolne koosseis?)
PIKK ETTE
RISTNURK
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
36
31
4
1
94:21
97
2.
Tallinna FCI Levadia
36
24
7
5
74:25
79
3.
Paide Linnameeskond
36
19
8
9
84:37
65
4.
Nõmme Kalju FC
36
19
8
9
59:30
65
5.
FC Kuressaare
36
13
11
12
49:51
50
6.
Tartu JK Tammeka
36
10
9
17
38:57
39
7.
JK Narva Trans
36
10
8
18
43:58
38
8.
JK Tallinna Kalev
36
10
5
21
42:92
35
9.
Tallinna JK Legion
36
6
8
22
34:82
22
10.
Pärnu JK Vaprus
36
3
2
31
32:96
11