Mille nimel Arsenal teist korda oma hingest loobus? (0)
Täna 14 aastat tagasi pidas Londoni Arsenal oma viimase mängu legendaarsel Highbury staadionil. Sellelt kolimisega kaotas klubi Arsene Wengeri sõnul oma hinge. Deja-vu klubi eelmise kolimisega 93 aastat varem oli tuntav.
Kui Sir Henry Norrise nime kandev isik on millelegi või kellelegi ajaloo jooksul oma käed külge pannud, on sellega pahatihti kaasnenud shakespeare'ilik eetiline kelmus. 16. sajandi Inglise diplomaadile ja Henry VIII õukondlasele Norrisele sai saatuslikuks playboy šarm. Oma peast jäi ta ilma pärast armuromaani kuninga enda abikaasa Anne Boleyniga.
Norrise samanimeline järeltulija, 1865. aastal sündinud hilisem kinnisvaramagnaat, ei hiilanud just õilsama moraalikompassiga, kuid suutis see-eest aluse panna kaasaja jalgpalliajaloo ühele vihaseimale rivaaliteedile ning muuta igaveseks Põhja-Londoni jalgpallimaastikku.
Pika ning hirmutava härrasmehena, kellega kohtumise järel vajasid paljud kosutuseks klaasi viskit, transformeeris Norris oma kodupiirkonna Fulhami poolenisti maapiirkonnast tihedaks linnadžungliks. Varanduse kogumise järel murdis Norris jalgpallimaastikule just Fulhami klubi esimehena.
Kui ta 1910. aastal avaldas soovi osta enamusosaluse Woolwich Arsenalis, võttis Kahurimeeste juhatus pakkumise avasüli vastu. Norrise poliitilised ja diplomaatilised võimed olid juba toona üldteada ning kõrges hinnas. Need furoori tekitanud oskused seisnesid näiteks geniaalsetena näivates läbirääkimisoskutes ja säärase kulissidetaguse sehkendamise tulemusel kerkis Fulham kõigest nelja aastaga piirkondlikust amatöörliigast tugevuselt teise divisjoni.
Konkurentide süüdistuste kohaselt olid sellise tähelennu taga altkäemaksud, kuid sarnane muster kordus 1919. aastal maailmasõja järel, mil Inglismaa jalgpalliliidul oli vaja otsustada, kas uuesti alustavasse kõrgliigasse kutsutakse Tottenham või Arsenal. Suuresti Norrise lobitöö tõttu sai selleks Arsenal (lähemalt saab sellest lugeda siit). Nagu üks tavaline "Kaardimaja" episood. Laias laastus saab Tottenhami ja Arsenali rivaliteedi lähtepõhjuseid otsida just siit ning sildid nagu "petturid" ja "õnneseened" jäid Arsenali saatma veel pikaks.
Tegelikult oligi Norrise pika ja kirju jalgpallijuhi-karjääri jooksul vaid üks selline intsident, mil ta alaliiduga asju ajades oma tahtmist ei saavutanud. Nimelt soovis ta Arsenali ostmise järel klubi Fulhamiga liita, et teha sellest tõeline Londoni superklubi, mille kodustaadioniks oleks Craven Cottage. Sellele plaanile pani Football League küll veto, kuid nii Fulhami direktoriks kui ka Arsenali esimeheks jäämist ehk otsest huvide konflikti nad pidurdada ei suutnud.
1912. aastaks oli Arsenalist saanud Inglismaa jalgpalliüldsuses naerualune. Selleks ajaks, kui Norris Woolwichi omandas, oli klubi majanduslikult laostunud (sel põhjusel Norris Arsenali ostmist finantsiliselt turvalises seisus olnud Chelseale ja Tottenhamile ka eelistas) ning näiteks viimasel Highbury-eelsel hooajal teenis klubi kõrgliigas 38 mängust täpselt kolm võitu ja langes kolinal esiliigasse.
Kuid tõenäoliselt kõige inetum häbiplekk oli nende senine kodustaadion Manor Ground. Staadion ise oli geograafiliselt isoleeritud, asudes vähese elanikkonnaga tööstuspiirkonnas ja ei suutnud konkurentidega võrreldavat publikumi ligi meelitada. Pidevalt meedia pilgete objektiks olnud muruväljak aga uputas pidevalt ning oli samas nii künklik, et kui 1905. aasta FA Cupi poolfinaaliks tuli neile külla Sheffield Wednesday, ei näinud üksteist ei kumbki väravavaht ega abikohtunik.
Nõnda oli olukord nii finantsiliselt, sportlikult kui ka infrastruktuuriliselt ääretult täbar. On isegi räägitud, et Norris saboteeris alainvesteerimisega teadlikult Arsenali jalgpallilisi väljavaateid ning publikunumbreid, et uuele staadionile kolimise argumente veelgi ilmekamaks värvida. Highburyle staadioni ehitamisega pidi Woolwich Arsenal aga kolima linna teise otsa, Lõuna-Londonist Põhja-Londonisse, ja kaotama oma nimest senise asukohaviite. Avalikkuse hämmingul ning meelepahal seetõttu piire ei paistnud.
Kui Highburylt lahkumise järel tunnistas Arsene Wenger, et Arsenal kaotas sellega oma hinge, siis sarnane retoorika ilmestas ka Highburyle kolimist. Nii nägid ajalehed 1912. ja 1913. aastal Norrises kurja kapitalisti, kes Highburyle kolimisega hävitab Arsenali hinge. Tõstatatud murekohad olid tõepoolest märgatavalt sarnased sellele, mida võis kogeda ligi sajand hiljem. Ühes Kentish Gazette'i lugejakirjas öeldi: "Härra Norris on otsustanud, et finantsiline kasum on tähtsam kui meie klubi kaitsmine. Ta teeb vea. Jalgpalliklubi ei ole võimalik frantsiisiks muuta. Woolwich Arsenal peab jääma Woolwichi."
Lõuna-Londoni kahurimeeste vastuseis kolimisele ei olnud võrreldavgi reaktsiooniga, mis kostus teiste Londoni klubide ja eelkõige Tottenhami leerist. Ajalehed anusid inimesi, et nad "ei lubaks end nende Woolwichi vaheletikkujate poolt mõjutada lasta". Samuti ei mõistetud, miks nõustus kirik, millele kuulunud maalapile staadion rajati, oma territooriumit "jumalavallatut" spordiala harrastavale klubile rentima. Esialgses rendilepingus lepiti kokku, et pühapäevadel mänge ei toimu ning alkohoolseid jooke staadionil ei müüda. Nendest nõuetest loobuti siiski üsna kiiresti.
Highbury piirkonnas, kus peale jalgpalli vaatamise suurt midagi teha polnud, Arsenalil kohanemisega otseseid probleeme ei tekkinud. Kohalikud suhtusid vutiklubi saabumisse elevuse ning entusiasmiga, osad Highbury piirkonna elanikud olid küll nende vaikseid nädalavahetusi häirima hakkava jalgpallistaadioni rajamise vastu. Säärase probleemiga seisis Arsenal silmitsi ka sajandi viimastel aastatel.
Highbury algusaja aastad ei toonud siiski klubile kohest pöördepunkti edu suunas. Nii, nagu Emiratesi staadionile kolides, oli ka Highbury poolt pakutav finantsiline mõju esialgu pigem koorem kui leevendus. Rendihind oli kaks korda kõrgem sellest, mida Tottenham maksis White Hart Lane'i eest ning kolm korda kõrgem sellest, mida Chelsea maksis Stamford Bridge'i eest. Peale tuli ka maailmasõda, kuhu jätsid oma elu mitmed Arsenali talendid.
Kergemaks ei teinud olukorda tõik, et staadioni enda kvaliteet ei kannatanud kriitikat. Selle tagamaid võib näha ülikiires ehitustempos (mängimiseks kõlblik staadion valmis 1913. aasta suvel paari kuuga), mis sünnitas Highburyt kuni selle lammutamiseni saatma jäänud legendi. Räägitakse, et kui ikoonilise North Banki tribüüniosa vundamenti laoti, läks ühe ehitusmehe hobune koos vankriga ühel hetkel objektile liiga lähedale, kukkus sisse, hukkus sündmuskohal ning maeti sinnasamma.
Järgnevate kümnendite jooksul sai North Banki hobusest Inglismaa jalgpalli kurikuulsaim kummitus ning kuigi 1992. aastal, mil North Banki renoveeriti, hobusest mingeid säilmeid ei leitud, oli Highburyle kortermajade rajamise eel õnne juba rohkem - vana staadioni säilmete alt maapõue sügavustest avastati kaks hobuserauda ning usutavasti vankrist pärinevad puidujäänused.
Kui Norris tol 1925. aasta suvel Arsenalile uut peatreenerit otsis, oli ajalehekuulutuses välja toodud nõudena kirjas, et "kandideerima ei pea need härrasmehed, kelle ainus võime hea meeskonna ülesehitamiseks seisneb suurte ning liigsete üleminekutasude maksmises". Selleks ajaks, kui Huddersfieldi kahe Inglismaa meistritiitlini tüürinud Chapman oli jõudnud Arsenalis end sisse seada, oli strateegia Norrise mälusoppidest ammu kustunud ning Chapman sai üleminekuturul toimetada mastaapidega, mis võrreldes teiste konkurentidega kuulusid hoopis teise maailma.
Jalgpalliajalukku WM-formatsiooni juurutamisega läinud Chapman lubas Arsenali fännidele luua trofeedeks vajaliku meeskonna viie aastaga ning ta ei eksinud. 1930. aastal võitis Arsenal oma ajaloo esimese FA Cupi, 1931. aastal tuldi esmakordselt Inglismaa meistriks, millele hooajal 1932/33 järgnes, koos eestlase Albert Vollrati abiga, teinegi tiitel. 1934. aasta jaanuaris Chapman ootamatult suri ning paar kuud hiljem tuli Arsenal juba kolmandat korda Inglismaa meistriks. Omakorda kaks kuud pärast võiduka hooaja lõppu, 1934. aasta juuli lõpus, lahkus südameinfarkti tõttu siitilmast ka Sir Henry Norris.
1930ndate alguses, suuresti Chapmani enda initsiatiivi tõttu, jõudis ka Highbury oma arengutega faasi, millega omandas aastakümneteks tuttavaks saanud näo ja kuju. Staadion sai endale valgustuse (mida kuni 1950ndateni kasutati vaid treeninguteks) ning omaette sümbolväärtuse omandanud Arsenali kella, mis hakkas kaunistama Highbury lõunatribüüni – nii teenis see tribüün endale nimeks Clock End. 1935. aastal nägi Highbury ka oma ajaloo rekordpublikut (73 000).
Arvestades seda küllaltki müütilist vaibi, mille nii North Banki hobune kui Chapman Highburyle tõid, ei olnud üllatav, et 1939. aastal nähti Highbury murul keset jalgpallimängu ka sõna otseses mõttes jalgpalluri mõrvamist. Seda küll kinokunsti nimel tehtud lavastusena: nimelt sattusid Arsenal ja Highbury 1939. aastal krimifilmi "The Arsenal Stadium Mystery" keskmesse.
Seega pakkus Highbury Arsenali identiteedi- ning hingetundesse hindamatu panuse. Kuid aja möödudes kippusid argipäevased praktilised takistused üha rohkem kandadele astuma. Vana Manor Groundi kimbutanud uputamisprobleemid tabasid ka Highburyt. Maa-alune küttesüsteem ei olnud rajatud piisavalt sügavale ja see muutis efektiivse drenaaži sisuliselt võimatuks. Hooajal 1988/89, mil Arsenal meistriks tuli, lagunes väljak pea täielikult koost. "Oli üks kodumäng Sheffield Wednesdayga, kus meil oli õnne, et mäng üldse toimus," meenutas väljakuhooldaja Steve Braddock. "Pidime igale poole liiva loopima ning tol hetkel oli väljak tuntud kui "Highbury mudaväli"."
Drenaaži-probleemid said lahendatud, kuid selle sama, 1988/89 hooaja lõpus juhtunud Hillisborough' katastroofi tõttu pidid kõik Inglismaa tippliigasid võõrustavad staadionid asendama seisukohad istekohtadega. See lõi hingekellasid ka North Banki tribüünile, mis oli sisuliselt ilma muutusi nägemata püsinud algusaastatest saadik (vaid 1936. aastal lisati sellele katus).
Arsenali jaoks oli North Bank sisuliselt sama, mis The Kop Liverpoolile. Hooajal 1992/93, mil North Banki kaasajastati, mängis Arsenal ainult kolmetribüünilisel Highburyl. "See ei olnud kordagi enam sama, vanamoodne Archibald Leitchi (Highbury kujundanud arhitekt - M. P.) tribüün, vaid märkis alguspunkti vaiksele teekonnale Emiratesi suunal, millele lisas kütust äsjaloodud Premier League'ilt saadud rahasüst," meenutati We Are The North Bank blogis 2011. aastal.
"Ainult istekohtadega North Bank oli rohkem seotud Arsenali tuleviku kui minevikuga. Ümberehitus võimaldas ruume baaride, LIVE-muusika, veidra muuseumi ning väikese klubipoe jaoks. Läinud olid ajad, mil ehmatunud lapsed lükati läbi rahvamassi, et paigutada nad barjääri ette, kust oli võimalik näha vaid väikest sektsiooni väljakust. Jalgpall ning staadion, kus me seda vaatame, on muutunud viimase 20 aasta jooksul tundmatuseni.
Nüüd saame seda vaadata luksuslikes tingimustes. Olen tänulik puhaste tualettide eest. Samuti selle eest, et ei pea ilmuma kaks tundi enne mängu algust tulema staadionile, et klikata end läbi pöördväravatest, ning siis omama vaadet, mida ei takista ükski pähklimüüja. Kuid North Bankil soperdamises oli midagi harukordselt nauditavat. North Bankil ei seistud, kuna seal oli mugav; seal seisti, kuna pärast esimest korda, mil see atmosfäär sind mürgitas, ei suutnud sa sellest harjumusest enam kunagi loobuda."
Highburyga seotud ebapragmaatilisus ning selle emotsionaalne side fännidega oli veelgi silmatorkavam, kui lisada tagasihoidlik mahutavus (oma viimastel kümnenditel suutis see võõrustada vaid 38 000 inimest ehk oluliselt vähem kui konkurentide areenid) ning väljakumõõtmete väiksus (Highbury muruks mõõdeti 101x67 meetrit, Emiratesil 113x76). Just Arsenal oli Wengeri käe all söötmisele, liikumisele ning ruumi tekitamisele orienteeritud mängustiili tõttu meeskond, kes kitsast koduväljakust kõige enam kannatada võis. Kord põhjendas Wenger Highbury väiksusega isegi seda, miks tema hoolealused nii palju kaarte teenivad.
1999. aastal, kui oli selge, et Highbury laiendamine on vahetus läheduses olnud elamupiirkonna tõttu võimatu, otsustas Arsenal hakata uut staadionit arendama. Sobiv kinnistu leiti Highburyst mitte eriti kaugel ning nõnda õnnestus klubil oma juured jätta Islingtoni linnaosasse. 2004. aastal kinnitati uue kodu nimeks Emirates ning see valmis 2006. aasta suvel. Highbury enda asemele kerkisid aga korterelamud.
"Inimesed armastavad Highbury osas vanu ning ebatavalisi asju. Kas on võimalik armastada midagi, mis on bränd ning sätendavalt uus?" küsis kolimist kommenteerides Patrick Vieira. "Klubi jaoks on tähtis, et hing ja süda ei jääks Highburyle. See peab minema edasi uuele staadionile, et ellu jääda."
Highbury viimane ning Mart Poomi esimene Arsenalis veedetud hooaeg märkisid samas ka sügavamat sportlikku üleminekut. Juba 2004/05 hooaja järel oli lahkunud Vieira. Selleks ajaks, kui Highbury 2006. aasta kevadel oma viimaseid jalgpallikohtumisi tunnistas, oli avalikuks saladuseks muutunud ka suure osa ülejäänud Invincibles’i tuumiku, nagu näiteks Dennis Bergkampi, Robert Piresi, Sol Campbelli ja vast kõige kurioossema otsusena Chelseasse siirdunud Ashley Cole'i lahkumine. Thierry Henry üleminek Barcelonasse lükkus rohketest spekulatsioonidest hoolimata 2007. aastasse.
"Oli võimatu mõelda sellest kui ainult Highbury lõpust, vaid ka selle sama alistamatuks jäänud meeskonna lõpust," kirjeldas Arsenali fänn Adam Nogrove Highbury viimase mänguga (Wigani vastu) seotud emotsioone. "Kuid mis mulle Arsenali fännide puhul meeldis, oli see, et isegi meie ajaloo kõige nostalgilisemal päeval jäime realistideks. Kui Ashley Cole möödus meist koos Henry ja Piresiga, ei hüüdnud keegi tema nime. Ta ütles oma raamatus, et see oli lõplik noahoop, kui Highbury viimasel päeval oma kasvandikku selliselt koheldakse. Kuid kuradile temaga. Selleks oli juba liiga hilja. Ta oli meid reetnud."
Kuigi Arsenal pääses oma viimasel Highbury-hooajal esmakordselt Meistrite liiga finaali (kus kaotati Barcelonale), oli vorm koduliigas konarlik ning Wengeri lootusest konkureerida tiitlile jäädi lõpuks päris kaugele. Nii hooaja kui ka Highbury viimasele mängule mindi vastu viiendal kohal, mis oleks nad Meistrite liigast välja jätnud. Punkti kaugusel oli neljandal kohal just Tottenham.
Tottenham jäi vahetult enne viimases voorus West Hami külastamist mitmest põhimängijast ilma salapärase kõhuviiruse tõttu (mõne vandenõuteooria kohaselt oli Arsenali kokk puistanud nende toitu mürki) ning kaotas mängu 1:2.
"Tol hetkel sobis hästi teha nalja, et mängus Villarrealiga väljakule jooksnud oraval oli Meistrite liiga kogemust rohkem kui Spursil, kuid teadsime, et see nali võib meile vastulöögi anda,” meenutas Nogrove. Highburyl, mille meeleolu meenutas karnevali, jäigi Arsenal Wigani vastu 1:2 kaotusseisu, kuid Henry kübaratrikk pakkus Highburyle väärilise hüvastijätu ning päästis Arsenalile koha Meistrite liigas.
"Mida iganes Henry meie jaoks tegi, armastan ma teda kõige rohkem selle eest, mida ta korraldas Wigani vastu," kommenteeris klubi fänn Alan Edwards. "Ühelt poolt ei lubanud ta sel päeval muutuda meie jaoks armetuks, kuid samas oli tema pilk pidevalt tribüünil ning Arsenali pingil, et teada saada, mis toimub Spursi mängus. Just see mulle Highbury lõpu osas enim meeldiski. See oli puhtalt kohalik vimm meie ja Tottenhami vahel, täpselt nagu siis, kui me aastaid varem siia saabusime."
Lõppseisuks 4:2 vormistanud penalti järel suudles Henry Highbury muru. Spekulatsioonidele, nagu jätnuks Henry hüvasti Arsenaliga, kohta polnud. "Ta on öelnud, et muru suudlemine oli lihtsalt ideaalne hüvastijätt ning ma olen valmis teda uskuma," sõnas Edwards. "Need viimased minutid, mil me teadsime, et olime teinud Meistrite liigasse pääsemiseks vajaliku ära, olid täpselt sellised, mille pärast minnakse jalgpalli vaatama. Oli ideaalne lõpp Highburyle ning St. Totteringhami päev (päev, mil Arsenal kindlustab tabelis Tottenhamist kõrgema lõppkoha - M. P.) oli tagasi. Paremat stsenaariumit poleks võimalik kirjutada."
Teist korda kaotatud hing
"Emiratesile kolimise ainueesmärgiks oli arendada kasvavaid tulusid, mida saaks meeskonna arendamisesse investeerida," kirjeldas Arsenali turundusdirektor Keith Edelman 2006. aasta juulis Dennis Bergkampi lahkumismängul Ajaxiga. "See on selge osa meie plaanist teha Arsenalist Euroopa üks juhtivaid klubisid."
Arsenali viimase 14 aasta käekäik keskmisele vutihuvilisele ülevaatust ei nõua. Nagu juba välja toodud, seisis Arsenali kolimise taga, sarnaselt 1913. aastale, mitmeid objektiivselt vajalikke tegureid. Samas ei saa mööda vaadata faktist, et Emiratesile kolinud kümnendi järel pidi Arsenal üleminekuturul tagasi tõmbuma – nii, nagu Highburyle kolimise järel, tuli ka seekord koormana kaasa majanduslik taak. Jon Spurling tõi Highbury ajalugu käsitlevas raamatus välja, et arendanuks Arsenal 1980ndatel Clock Endi ettenägelikumalt või lisanuks nad hiljem North Bankile veel ühe korruse, oleks rahavood olnud jätkusuutlikumad ning kolimisega kaasnenud raputus sujuvam.
Ning fakt on ka see, et Emiratesile kolimisega seotud kulusid (neid oli kokku umbes 400 miljoni ulatuses) ning võlga pidi Arsenal muuhulgas finantseerima pikaaegsete sponsorlepingutega, mis jäid aga aja jooksul konkurentide poolt sõlmitud lühiajaliste, kuid see-eest rammusamate kontrahtidele jalgu. Staadioni ehitamist planeerides ei osatud loomulikult ka arvestada Venemaalt ning Araabia Ühendemiraatidest saabuvate miljardäridest omanikega Chelseasse ning Manchester Citysse.
"Highbury ei surnud selle nimel," korrati peaaegu nagu mantrana Arsenali fännide taskuhäälingus The Tuesday Club, kuni see lõpuks sõnade puuduse tõttu uksed sulges.
"Mitmeid tuhandeid sõnu on lausutud põhjenduseks, mis on kolimise järel valesti läinud ja pole vahet, kas paigutad süü juhatusele, peatreenerile või välismiljardäride järsule sissevoolule," kirjutas 2017. aastal Toby Moses. "See on jätnud minu, kes on hooajapiletit üle 20 aasta omanud, istuma hingetule staadionikestale ning võtnud ära kogu rõõmu sellest, mida olen armastanud kogu oma teadliku elu."
Tänavu jaanuaris tunnistas Wenger, et hinge kaotamist polegi Arsenal korvata suutnud. Põhjuseks, nagu vutistaadionite tuumikprobleemiks liiga tihti on olnud, sai tribüünide ning väljaku liiga suur vahemaa. "Me kolisime Highburylt, mis oli sarnane Anfieldile, sellel staadionil oli hing. Me ehitasime uue staadioni, kuid oma hinge ei leidnudki - jätsime selle Highburyle. Me ei suutnud seda turvakaalutlustel kunagi taasluua. Väljaku ja tribüünide vahe oli suur, et kiirabi läbi mahuks."
Kuid nagu Wenger 2016. aastal tõdes, siis kolima Arsenal pidi. "Pole ühtegi klubi, kes saaks ära öelda inimestele, kes tahavad mängu tulla vaatama. Toona arvasin ma, et 60 000 oleks mahutavusena liiga ambitsioonikas, kuid lõpuks see töötas."
