Mirantšuki esimene treener: pidasin Levadiasse minekut veaks, kuid nüüd mõistan (0)
Kaksikvendade Aleksei ja Anton Mirantšuki kunagine esimene treener Aleksandr Voronkov rääkis väljaandele Sport Ekspress mõlema mehe käekäigust ja erinevatest arenguteedest, peatudes muuhulgas ka 2016. aastal, mil Anton esindas laenulepingu alusel Tallinna Levadiat.
Seni on Anton pidevalt olnud "vanema venna" ehk kümme minutit varem sündinud Aleksei varjus, kuid viimase aastaga on olukord muutunud. 2013. aasta aprillis debüteeris toona 17-aastane Aleksei juba Lokomotivi särigs, Antonil läks aga Venemaa kõrgliigasse jõudmiseni vel kõvasti aega.
Kubani-äärses Slavjanskis sündinud vendade esimene treener Voronkov tõdes. et kaksikute puhul on sageli üks teisest andekam. "Ja selleks peeti alati Ljohhat. Ta on loovam, aga Anton tükkis alatasa kahevõitlustesse ning armastas vastasel seljas elada. Slaven Bilicil oli hooajal 2012-13 keskväljal probleeme ja ta otsustas Aleksei esindusmeeskonda tuua. Tol hetkel näis tõesti, et ta on Antonist parem," meenutas Voronkov.
Aleksei mängis Venemaa kõrgliigas ja eurosarjaski, Anton tuli aga õnne otsima Levadiasse. "Arvasin, et see on suur viga – nad tundusid tollal lahutamatud. Kuid nüüd mõistan, miks Anton laenule siirdus. Aleksei tee noortejalgpallist proffide sekka oli palju kergem, Antonil oli aga selle võrra rohkem motivatsiooni," selgitas Voronkov.
Aastaid "Aleksei vennana" tuntud Antoni üleminekut Levadiasse kommenteeris toonane Lokomotivi president Olga Smorodskaja järgnevalt: "Parem lahkuda Eesti liigasse kui mängida Venemaal." Tänaseks selgub, et Antoni arengut vaadates oligi tal õigus. "Hetkel on vend minust parem,” tunnistas Anton ka ise 2016. aasta veebruaris ETV-le antud intervjuus. "Kas me oleme rivaalid? Kindlasti tahan talle järele jõuda ja möödagi minna."
Algul Levadia suurimaks väravakütiks ja lõpuks MM-ile
Levadias lõi Mirantšuk juba teises mängus Rakvere Tarva vastu esmalt värava ja sai seejärel ka punase kaardi. Järgnes veel väravaid, kuni neid sai hooaja lõpuks kokku 14. Suvel kostitas Anton Paide Linnameeskonda kübaratrikiga ja rääkis oktoobris juba nii: "Ma ei usu, et Ljoša oleks minust üle. Jah, mul on veel arenguruumi, sest tahan samuti koondisesse jõuda. Aga hoolimata sellest, et oleme vennad, oleme ka konkurendid."
Lisaks 14 tabamusele andis Mirantšuk tol hooajal ka üheksa väravasöötu ning lõpetas Levadiaga hooaja hõbemedalil. Sport Ekspress märgib siinkohal, et Mirantšuk ei tegutsenud üheski mängus puhta ründajana, vaid täitis äärepooliku või ründava poolkaitsja kohuseid.
Edasine on juba ajalugu – Anton naasis Lokomotivi, tõusis seal põhimeeste sekka ja sai 2017. aasta oktoobris ka esimese koondisekutse. Suvisel MM-il olid mõlemad vennad koondises; tõsi, vaid Aleksei sai ühes alagrupimängus pooleks tunniks väljakule.
Tänaseks päevaks on seis aga selline, et 23-aastaste vendade rollid on vahetunud. Anton, nagu märkis ka Voronkov, võtab mängu varasemast rohkem enda peale, lööb peale ja ka tabab. Käimasoleval hooajal on tal Lokomotivi eest 18 liigamänguga kirjas juba seitse väravat. Aleksei mängib aga meeskondlikumalt. Nagu Sport Ekspress kokkuvõtlikult tõdeb: see ei tähenda, et "vanem" vend oleks milleski järele andnud, lihtsalt nüüdseks on selge, et mõlemad Mirantšukid on kerkinud nii Lokomotivi kui ka Venemaa koondise ridades väga olulisteks mängumeesteks.
