Miskit on mäda Horvaatia riigis (4)
Tšehhi ja Horvaatia vahelise kohtumise niigi dramaatilist lõppu varjutasid Horvaatia fännisektorist väljakule visatud raketid, millest üks lõhkes ka staadioni turvatöötaja käes. Inimeste elu ja nende turvalisuse ohtu panemine on häbiväärne tegevus, mida ei saa ühegi väitega õigustada. Uurime aga lähemalt, mis ajendas käputäit Horvaatia poolehoidjaid niivõrd ekstreemset sammu ette võtma.
Selleaastased Euroopa meistrivõistlused on möödunud mitmete erinevate korrarikkumiste kurva tähe all. Turniirist on läbi vaid kolmandik, kuid UEFA on juba pidanud algatama distsiplinaarmenetlusi nii Venemaa, Inglismaa, Horvaatia, Belgia, Portugali kui Türgi jalgpalliliitude suhtes. Viimase aasta jooksul Pariisis ja Brüsselis toime pandud terrorirünnakute varjus kardeti, et sarnased juhtumid võidakse läbi viia ka EM-i ajal, kuid senine on näidanud, et "ilusat" mängu on kõige lihtsam rikkuda seestpoolt.
Tšehhi ja Horvaatia vahelist D-alagrupi matši oli mängitud 85 minutit, kui Tšehhi värava taga olnud Horvaatia fännisektorist lendas väljakule pürotehnikat, mis sundis mängu kohtunikku Mark Clattenburgi matši enam kui neljaks minutiks peatama. Tollel hetkel juhtis Horvaatia kohtumist 2:1 ning oli lähedal oma teise järjestikuse võidu võtmisele, kuid nagu ütles pärast mängu üks Horvaatia koondise liidreid Ivan Rakitic, kaotas meeskond vahejuhtumi tõttu hoo ning lõpuks tuli leppida viigiga.
Mis ajendab inimesi omaenda koondise eduseisul tegema miljonite valvsate silmapaaride ees midagi niivõrd rumalat, et see võib päädida meeskonna eemaldamisega rahvusvaheliselt suurturniirilt? Lihtne vastus on, et Horvaatia koondise peatreeneri Ante Cacici poolt "sporditerroristideks" nimetatud inimesed seda just tahtsidki. Nad tahtsid, et nende tegevust näeks miljonid silmapaarid ning ka seda, et koondis EM-ilt välja visataks. See ei olnud tavaline purjus huligaanide poolt toime pandud rahurikkumine - see oli pikalt ette planeeritud ning läbi mõeldud protestiaktsioon.
Petturlikud lepingud ja taskutesse läinud üleminekutasud
Kuigi Horvaatia jalgpalliliidu president on endine koondise tähtmängija Davor Šuker, juhib Horvaatia jalgpalliskeenet ainuisikuliselt üks mees, Zdravko Mamic. 57-aastane Mamic tegutses alates 2003. aastast Horvaatia edukaima jalgpalliklubi Zagrebi Dinamo tegevjuhina ning kuigi mees pani selle ameti käesoleva aasta alguses maha, tõmbab ta jätkuvalt klubi tagatubadest niite. Ühtlasi on Mamic Horvaatia jalgpalliliidu asepresident. Mamicit ja Šukerit süüdistatakse Horvaatia jalgpallis lokkavas korruptsioonis, millega on seotud ka riigi kõrgeimad poliitikud.
Võib tunduda uskumatu, et ühes Euroopa Liitu kuuluvas riigis midagi sellist võimalik on, kuid Mamicit võib üsna vabalt kirjeldada kui tänapäevast orjapidajat. Mamic on mitmed ka praegu Horvaatia koondisesse kuuluvad mängijad nende karjääri alguses sõlmitud lepingutega muutnud enda eluaegseteks võlglasteks. Üheks sellise skeemi ohvriks on vahepeal Arsenali esindanud endine Horvaatia koondise ründaja Eduardo. 16-aastasena kirjutas Eduardo koos oma brasiillasest esindaja Helio Suzanoga ning Zdravko Mamiciga alla lepingule, mille järgi kohustus Mamic vaesetest Rio de Janeiro oludest pärit Eduardole maksma 50 000 USA dollarit, et too Zagrebi Dinamo eest mängima hakates Horvaatias oma elu alustada saaks.
Lepingusse kuulus aga veel punkt, mille alusel on Eduardo sunnitud Mamicile ning Suzanole maksma poole kõigist tuludest, mille mees oma jalgpallikarjääri jooksul teenib. Enne, kui Eduardo sõlmis lepingu Arsenaliga, ostis Mamic Suzano (kes vahepeal oli Eduardo saamata jäänud tulude pärast kohtusse kaevanud) lepinguosa välja ning omas alates 2007. aastast õigusi 50%-le Eduardo teenitavast palgast, boonustest ja reklaamilepingutest saadavatest tuludest. Sama aasta juulis Arsenaliga üleminekulepingut sõlmides hakkas Eduardo taipama, millisesse võrgustikku ta oli 16-aastase horvaatia keelt mitte rääkiva noorukina sattunud ning üritas lepingu tagamaad avalikkuse ette tuues Mamici kontrolli alt vabaneda.
"Kui ma Dinamo eest väravaid lõin, olin ma tema arvates hea poiss. Mu lepingutel oli kirjas, et ma töötan Dinamo heaks, mitte Mamici erafirma jaoks. Ma ei ole kellegi ori, orjus keelustati juba ammu," sõnas Eduardo Horvaatia väljaandele Jutarnji list. Mamic ei jätnud loomulikult Eduardole vastamata. "Ma ei taha langeda selle nolgi tasemele. Mina tõin ta Arsenali, vabastasin ta tema esindaja Suzano ahelaist ning ostsin ta emale Brasiiliasse maja. Eduardo on haige ja väärastunud."
Sarnases olukorras on veel paljud mängijad, teiste hulgas ka Horvaatia koondise ja Real Madridi staar Luka Modric, kes peab kuni oma karjääri lõpuni Mamicile maksma viiendiku kõikidest oma sissetulekutest. Modric on Mamici vastu tunnistanud ka algatatud korruptsioonijuurdluses, viidates sellele, et Mamici taskutesse läks suurem osa 21 miljoni eurosest üleminekusummast, mis Tottenham Hotspur Modrici eest Dinamole maksis. Horvaatia ajalehe Telegrami sõnul pettis Mamic Modricilt välja üle kaheksa miljoni euro. Olukord on segane ning nii mõnedki meediaväljaanded süüdistavad rahapesus ka Modricit, kuid kindel on see, et Mamic valitseb Dinamo mängijate käekäigu üle raudse ja karmi rusikaga. Kõigi Dinamo noormängijate esimeses profilepingus on kirjas klausel, mis sunnib neid Mamicile karjääri lõpuni oma palgast teatud protsendi maksma.
Kannatajaks on kogu Horvaatia jalgpall
2014. aasta alguses ähvardas Mamic toona 17-aastase Robert Murici isal kõri välja rebida ja ta tappa, sest Muric ei olnud sellist lepingut nõus sõlmima ning kavatses Dinamo noortemeeskonnast siirduda Amsterdami Ajaxi ridadesse. Mamici sõnul ohustas Murici isa noormehe karjääri. "Dinamo on tuntud kui klubi, kust saavad mängijad teha suurepärase ülemineku. Robert võiks olla üks neist mängijatest, sest ta on väga talendikas," sõnas Mamic. Murici ja tema esindajate sõnul hoidis Mamic noormeest pantvangis, et mitte ilma jääda tulevikus tema taskutesse minevatest miljonitest.
Olukorrast tulenevalt keelas Dinamo Muricil peaaegu terve aasta jooksul klubi esindada, enne, kui Ajax viimaks noormehe Amsterdami toimetas. Horvaatia klubi nimetas Ajaxit ja ülemineku eest vastutanud Marc Overmarsi seepeale röövliteks ning bandiitideks. Mamici ahnus ja uhkus on Murici arengut niivõrd palju pärssinud, et enne Ajaxiga liitumist ka Manchester Unitedi huvi äratanud talendikas nooruk on kahe hooaja jooksul Amsterdami Ajaxi esindusmeeskonna eest platsile jooksnud vaid kahel korral.
Lisaks eelmainitud juhtumitele süüdistab Horvaatia meedia Mamicit selles, et keelas koondise peatreeneril Ante Cacicil koondisesse kutsuda Sporting Gijoni eest suurepärase hooaja teinud 20-aastast Alen Halilovici. Põhjus ikka selles, et Mamic on Halilovici juba maha müünud ning ei saa enam tema pealt suurt raha teenida, küll soovib ta tõsta Halilovici asemel koondises olevate Dinamo mängijate Ante Corici ja Marko Rogi turuväärtust, et nende pealt hiljem korralikku kasumit rehitseda. Tegemist on nõiaringiga, sest Zagrebi Dinamo on jätkuvalt noorte ja talendikate Horvaatia mängijate jaoks parim võimalus pääseda mõnda Euroopa tippklubisse, kuid selle jaoks, et nii Dinamot kui Horvaatia koondist esindada, on nad sunnitud Mamiciga kontrahti sõlmima. Mitmete mängijate perekondi ähvardanud ning füüsiliste kallaletungide eest kohut käinud Mamicile on niivõrd noorena ka ilmselt üsna keeruline vastu astuda.
Nagu ennegi öeldud, ei õigusta vägivaldset ja teisi inimesi ohtu panevat käitumist miski. Protestiaktsioonide jaoks on oma aeg ja koht ning EM-il oma vastupanu näitamine võib Horvaatia koondisele kaasa tuua tõsiseid tagajärgi. Kõige kurvem oleks see neile fännidele, kes lokkava korruptsiooni taustal tahaksid lihtsalt oma koondise esitustest rõõmu tunda ning vähemalt selleks kuuks ajakski unustada kogu halva, millesse kodune jalgpalliliit segatud on.
Protestide eest vastutavate fänniorganisatsioonide Bad Blue Boysi ja Torcida (kes Zagrebi Dinamo ja Hajduki Spliti toetajatena muidu igipõlised rivaalid on) arvates on rahvusvahelisse telepilti pääsemine just parim võimalus avada kogu maailma silmad Horvaatias toimuvale ning seeläbi ka Mamici ja tema sõbra Šukeri positsioone kõigutada. Kuigi tundub, et Horvaatia üldsus on juhtumi kategooriliselt hukka mõistnud, jääb mõneltki poolt silma ja kõrvu kommentaare, mis ei kiida ka tavaliste fännide suhtumist heaks ning väidavad, et sellise käed rüpes istumise ja kõige kurjaga leppimise tõttu ongi olukord üldse nii kaugele läinud.
Ehk häirib mind kahetsusväärsest juhtumist enamgi see, millisel moel paljastati Prantsusmaa julgeolekuorganite ebakompetentsus. Euroopa meedias ei ole saladuseks see, et Horvaatia jalgpalliliit andis nii UEFA-le kui prantslastele minuti täpsusega teada, kuna ja mida teha planeeriti - ning seda ei suudetud ikka ära hoida. Me oleme näinud pürotehnikat, väljakule astumisi, mängueelseid- ning aegseid kaklusi... turniiri eel välja käidud avaldused uutest turvameetmetest ning lisajõududest on praegu tühisteks muutunud. Me näeme edasise turniiri jooksul kindlasti veel vaatepilte, mis ei tohiks ühe kontinendi suure jalgpallipeo juurde kuuluda. Kahju on horvaatidest - nii neist, kes on läinud Prantsusmaale ilusat mängu nautima, kui neist, kes on leidnud, et maailma silmade avamine tähendab ühtlasi oma meeskonna saboteerimist.
