Mourinho lahkas Unitedist vallandamise tagamaid: Guardiola ja Klopp said vabad käed, mina mitte (juttu ka bussiparkimisest ja pesukorvist!) (0)
Loetud nädalad tagasi veel Manchester Unitedit juhendanud Jose Mourinho andis BeIn Sportsile pika intervjuu, milles puudutas üleminekuid, lähitulevikku ja ka Real Madridis oldud aega.
55-aastase Mourinho ja Unitedi vahel hakkasid suhted jahenema möödunud suvel. Ei olnud ta rahul mängijate valikuga ja ühtlasi ei saanud ta soovitud täiendusi. Näiteks veel lõppenud aasta viimastel kuudel mainis Mourinho, et tal napib kvaliteetseid keskkaitsjaid. Kõige tipuks oli tal mitmete mängijatega, eesotsas Paul Pogbaga, halb läbisaamine. Inglismaa meedia kinnitusel tekkis meeskonnas lausa kaks leeri: ühed Mourinho poolt, teised vastu.
Albionimaal Londoni Chelseaga kolmel korral meistritiitli võitnud Mourinho vallandati Unitedist 18. detsembril ning ajutise juhendajana asus ametisse Ole Gunnar Solskjaer, kelle käe all on seitsmest mängust võetud maksimum. Mourinho mainis, mis võis Unitedis talle saatuslikuks saada ja tõi välja peamised rivaalid Liverpooli ning Manchester City, kuna sealsed peatreenerid Jürgen Klopp ja Pep Guardiola said oma tahtmise järgi võistkonna komplekteerida.
"Minu jaoks on peatreener olla mõneti keerulisem, sest ma ei keskendu jalgpallile endale, vaid pean tegelema ka sellega, mida tulevikuks ette valmistada. Arvan, et tulevik saab olema ettevalmistatud põhimõtete alusel. See on palju tähtsam kui jalgpall, mida vaatad ja kommenteerid. Kultuur ja põhimõtted, mida klubisse tood, on palju tähtsamad, aga ka keerulised teemad," alustas Mourinho.
"Kuid võtame Manchester City. Esimesel hooajal Guardiola ei tulnud meistriks. See oli väga raske ja inimesed eeldasid võitvat Cityt. Nad tulid juba võiduperioodidelt: meistrid [Roberto] Mancini ja [Manuel] Pellegriniga. Mõned mängijad olid juba kahekordsed meistrid, nagu Sergio Agüero ja Vincent Kompany, ja Pep tegi esimese ning teise hooaja vahel suurepäraseid otsuseid, mida ka toetati."
"Näiteks ta polnud huvitatud koostööst kahe paremkaitsja [Pablo] Zabaleta ja [Bacary] Sagnaga ning ta ei tahtnud ka [Aleksandar] Kolarovi ja [Gael] Clichyd. Samal suvel müüs ta neli äärekaitsjat. Asemele sai [Kyle] Walkeri, Danilo, [Benjamin] Mendy ja veel ühe. Teda toetati."
"Kui palju mängijaid oli Liverpoolis enne Jürgen Kloppi tulekut? Ei Alissoni, [Virgil] Van Dijki, [Andy] Robertsoni, [Mohamed] Salah'd, [Roberto] Firminot, [Sadio] Maned, Fabinhot, [Georginio] Wijnaldumit ega [Naby] Keitat. Seega on tegemist olnud ulatusliku tööga."
"Kui räägin juhtimisest, mis on kooskõlas klubi struktuuriga, siis pole see vaid juhtimine, aga kõik, isegi jalgpalliideed. Kui oled peatreener ja sul on võimalik mängijaid valida oma jalgpalliidee põhjal, või seda ideed järgida, mida pead parimaks, et teatud sari võita, on tegemist ühe asjaga. Teine lugu on siis, kui sulle seda ei võimaldata."
Pärast Unitedi juurest lahkumist on Mourinhot seostatud kodumaale Portugali naasmisega Benfica etteosa. Mees on aga öelnud, et seda ei juhtu, kuid teisi pakkumisi olevat samuti tulnud.
"Olen nende kolme nädala üle õnnelik. Olen õnnelik selle kogemuse üle ja mul saab olema järjekordne kogemus, mida ma tavaliselt ei saaks. Tunnen aga ennast ja märtsi lõpuks olen oma rõõmuga raskustes. Analüüsin asju. Olen juba kolmest võimalusest keeldunud, sest ma ei tundnud, et tegemist olnuks millegagi, mida ma tahtnuks. Kavatsen rahulikuks jääda ja mida rohkem aega mul on, seda paremini saan valmistuda. Järgmine [töö] peab olema midagi sellist, mis on väljakutse ja teeb mind õnnelikuks."
Ajalooline ja edukas periood Real Madridis
Lisaks oli juttu endise Milano Interi lootsiga ajast, mil ta tegutses Real Madridi peatreenerina aastatel 2010-2013. Klubi tuli hooajal 2011/2012 Hispaania meistriks ning kahtlemata oli tegemist märkimisväärse saavutusega. Lähimat konkurenti Barcelonat edestati üheksa punktiga ning kokku löödi 121 väravat, mis on ajalooline tähis. Meistrite liiga trofee jäi küll võtmata, aga Mourinhole omaselt ei nõustu ta kriitikaga justkui tema juhendatav Real polnud parim.
"Inimesed unustavad mõnikord head ajad ära, sest Meistrite liiga on ülemaailmse tähtsusega. Aga me võitsime Hispaania karika ja La Liga ning tegime seda rekordilise 100 punktiga (järgmisel hooajal kordas sama Barcelona - M. R.). Selle saavutamiseks on vaja võita mänge, palju mänge, ja me lõpetasime rekordilise löödud väravate arvuga."
"Ja kui inimesed valetavad mitmeid kordi - mõned arvavad, et see on tõsi, kuid tegelikult vale - siis võid seda teha ka tuhandeid kordi, kuid see on ikkagi vale. Madridiga on meie nimel rekordarv väravaid Hispaania jalgpallis," rõhutas portugallane.
Mourinho kaitsest lähtuv taktika on samuti palju negatiivset vastukaja saanud. Tema meeskonnad pole tihtipeale just kuigi ründavat stiili harrastanud ja nii on aastatega hakanud ringlema jutud nn. bussi parkimisest - hoida endal null taga ehk sisuliselt kaitses istuda. Kogemustega peatreener selgitas irooniliselt, kuidas praegugi laialt kasutatav väljend käiku tuli.
"Kas teate, kust bussi parkimine alguse sai? See juhtus siis, kui olin [hooajal 2011/2012] Real Madridiga 100 punkti kogunud ning olime 106 väravat löönud - Hispaania jalgpalli rekord, ja see polnud Barcelona. Reali peatreener oli the defensive guy (kaitsemees - M. R.), kes purustas kõik rekordid. Võitsime kõiki nii kodus kui võõrsil."
"Kui ma saabusin, siis Realis olid inimesed unustanud, kuidas võita. Kui läksime karikafinaalile ja võitsime Barcelonat, siis ma arvan, et selle ajani oli Real 25 aastat ilma Copa Del Rey tiitlita. Isegi nüüd, kui liiga võidame, on Real Madrid viimase kümne aastaga kahel korral võitjaks tulnud. Okei, Meistrite liiga, fantastiline saavutus (Reali endise peatreeneri Zinedine Zidane'i juhtimisel võideti kolm järjestikust trofeed alates aastast 2016 - M. R.), millega hakkama saadi, aga see pole enam minu lugu. Minu perioodil oli Barcelona maailma parim klubi ja me läksime sinna ning kukutasime nende valitsemise," lausus Mourinho.
Özilist ja eneseohverdusest tulemuse nimel
Realis oli Mourinho üheks lemmikmängijaks Mesut Özil, kes 2013. aasta suvel 50 miljoni euro eest Londoni Arsenali müüdi. Tol ajal isegi legendaarse Kaka ees põhimees olnud sakslane on iga järgneva hooajaga oma sära kaotanud ja hetkel tundubki, et mehel on praeguse koduklubiga teed lahku minemas. Mourinho aimab, milles on probleem.
"Ausalt öeldes ma ei oska öelda, mis toimub - kas tal on mingi vigastus või mitte. Tean, et tema lepinguga oli mingeid eriarvamusi. Räägiti, et ta on tasuta lahkumas, kuid siis jälle mitte. Arvan, et ta otsustas lõpuks uue kontrahti sõlmida ja jääda. Seega pole tegemist lepingut puudutava probleemiga, vaid midagi füüsilises pooles või lihtsalt ideede vastasseis [Arsenali peatreeneri] Unai Emeryga. Arvan, et jalgpalli loomus on just sellise näite peegelpilt."
"Minu käe all mängis Özil imeliselt, kuid võib-olla mitte Unai juures. Ja võib-olla mõni kindel mängija, keda ma ei mäleta, oli Unai puhul fenomen, aga minuga jällegi koostöö nii hästi ei toiminud. See on empaatia olemus."
"Tunnen, et Özil on mängija, kes vajab seda mõlemat poolt. Ühest küljest, kui oled tema vastu hea, siis kaotad tema loomuses oleva agressiivsuse, sest ta pole kuigi tugev ja platsil füüsiliselt tegutsev mängija. Kui aga oled temaga liiga karm, siis unustad, et ta vajab ka veidi hoolt, mõistmist ning sa ei leia õiget tasakaalu. Usun, et küsimus on õiges balansis nende kahe poole vahel," kinnitas Mourinho.
Küllaltki äärmuslikke meetodeid, mida enamik peatreenereid ei teeks, on Mourinho aga oma mängijata nimel ette võtnud. Ta tõi näite mängupäevast, kuidas õnnestus hiljem ametnike eest kõrvale hiilida, et Meistrite liiga kohtumises teda teiseks poolajaks tribüünile ei saadetaks.
"Pean oma mängijatega koos viibima. Tulin riietusruumi keskpäeval ja mäng algas kell 19:00 õhtul. Tahan lihtsalt olla enne kohal, kui mängijad saabuvad. Läksin sinna ning keegi ei näinud mind. Raskem oli pärast lahkuda. Riietega tegelev isik pani mind pesukorvi, mis oli veidi avatud ja sain seega hingata. Hiljem, kui ta sellega mujale läks, hakkasid UEFA mehed talle järgnema ja paaniliselt mind otsima, mistõttu ta sulges pesukorvi ja mul polnud võimalik hingata. Kui ta selle avas, siis olin justkui suremas," meenutas Mourinho.
Ebaõiglusest ja tõestamisest
Mourinhol on oma treenerikarjääri jooksul palju vastasseise ette tulnud nii kohtunike, teiste treenerite ja ka meediaga. Mourinho ise toob eelkõige erinevate karistuste põhjustena välja ebaõiglust. Näiteks ütles ta mõned aastad tagasi Chelseas olles ühel pressikonverentsil, kuidas paljud endistest mängijatest teleeksperdid on mõne kindla klubi poole kaldu. Mourinho lubas seejärel, et tuleb ka kunagi telesse tööle ja hakkab Chelsea au kaitsma.
Praegu tuletas ta samuti meelde, et vaid seitsme aasta pikkuse mängijakarjääriga on võimalik treenerina suuri tegusid teha. Nimekaim klubi, kus Mourinho aastatel 1980-1982 pallis, oli praegu Portugali kõrgliigas tegutsev Rio Ave.
"Mõned inimesed ajavad sassi kire ja emotsioonid. Toon teile näite, et te teaksite, et mul on õigus. Sarnased olukorrad minu ja teiste peatreeneritega, kuid erinevad tagajärjed. Kui Mourinho käitub väljaku ääres halvasti, kui Mourinho lööb jalaga pudelit või Mourinho teeb seda või toda, on asi selge: ta saab karistuse ja maksab selle eest."
"Kui Jürgen [Klopp] või Pep [Guardiola] teevad oma "firmamärki", on nad erilised. Mourinho on aga out. Ma usun, et mingil põhjusel ma ei kuulu n-ö jalgpalli hõimu. Armastan jalgpalli, see on mul elu, kuid ma ei kaota hõimus olles aega. Ma ei kaota aega pildi loomisel privileegsest positsioonist. Mul on olemas vaid olukord, millega olen end sidunud, ja prestiiž ainult töö ning tulemuste põhjal."
"Tänapäeval on palju lihtsam võrreldes ajaga, mil ise alustasin. Toona polnud ühtegi tippklassist peatreenerit, kellel poleks olnud tugevat karjääri mängijana. Murdsin iga seina. Olin esimene või üks esimestest, kes nullist ja üksinda tõusis ja olen see, kes praegu olen. Keegi ei andnud mulle midagi."
