Naiste MM | Eesti peatreener Matikainen: tuleb tasavägine, ettearvamatu ja üllatusterohke turniir! (0)
Reedel algavad Pariisis kaheksandad naiste maailmameistrivõistlused. Senised seitse tiitlit on omavahel jaganud USA (3), Saksamaa (2), Norra (1) ja Jaapan (1). Eesti naiste jalgpallikoondise peatreener Jarmo Matikainen usub, et tõenäosus näha uut maailmameistrit on päris suur, sest võistkondade tase on ühtlustunud ja tasavägiseid mänge peaks tulema rohkesti.
Eesti koondis alates 2018. aastast juhendav Matikainen oskab väga hästi hinnata maailma naiste tippjalgpalli trende, sest on sellega pikema aja jooksul kokku puutunud, olles näiteks 2005. aastal EM-il poolfinaali jõudnud Soome naiskonna abitreener. Alates 2006. aastast kuulub ta naiste tippturniire analüüsivasse UEFA ekspertide gruppi.
Võrreldes näiteks 15 aasta taguse ajaga on kasvanud MM-turniiril osalevate naiskondade arv, sest kui veel 2011. aasta MM mängiti 16 naiskonna osavõtul, siis nii 2015 kui ka praegu osaleb 24 võistkonda. Aga vaatamata suuremale osalejate arvule on mängutase tõusnud ning tiitlipretendente üha rohkem.
Keda ja miks pead favoriidiks?
Kahel MM-il järjest on finaalis kohtunud USA ja Jaapan. Kummastki ei tohi ka seekord mööda vaadata, vaid nad kuuluvad kindlasti soosikute sekka. Neile järgnevad mitmed põnevad võistkonnad. Võõrustajal Prantsusmaal on väga head jalgpallurid ja väga hea võistkond, aga suurturniiridel on nad seni mingil põhjusel alati ebaõnnestunud. Võib-olla läheb seekord teisiti.
Euroopa võistkondadega jätkates, siis huvitav on näha, kas ja kuidas suudab laineharjal püsida 2017. aastal koduse EM-i võitnud Holland. Muidugi ei tohi kunagi unustada Saksamaad, kellel on küll kaks eelmist MM-i ja viimatine EM untsu läinud. Need viis riiki turgatasid esimesena pähe, aga Euroopa hetkel kõige tugevam liiga kuulub Inglismaale ja enamik nende koondislasi mängivad seal. Nendega tuleb samuti arvestada.
Mustaks hobuseks pean Kanadat, kellel on väga tugev võistkond. Olen ise Kanada koondise juures töötanud ja tean, kui tugev nende organisatsioon on. Eelmisel, kodusel MM-il jõudsid nad veerandfinaali, millega ei suudetud ootusi täielikult täita. Austraalia ja Uus-Meremaa on head võistkonnad, aga ei usu, et nad medaliheitluse sekkuvad. Kunagi ei tohi alahinnata Brasiiliat.
Aasiast mainisid ainult Jaapanit ja Lõuna-Ameerikast ainult Brasiiliat. Samuti mitte ühtegi Aafrika esindajat. Kas nemad jäävad seega tippudele selgelt alla?
Tippvõistkondi pole neist piirkondadest seni tulnud. Edukas esinemine MM-turniiril nõuab väga head naiskondlikku sooritust. Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas on küll väga andekad ja atleetlikud mängijad, aga seni pole nad suutnud võistkondlikult esineda. Tulemus pole olnud nii hea, nagu võiks mängijate oskuste pealt eeldada.
Mitmete prognooside järgi on tulemas väga huvitav MM, sest selget soosikut pole. Kihlveokontorite koefitsiendid peavad küll USA-d peamiseks favoriidiks, aga Prantsusmaa, Saksamaa ja Inglismaa on kohe kannul, Holland ja Jaapan pole samuti kaugel.
Ma näen samuti, et tulemas on kõigi aegade kõige tasavägisem, üllatusterohkem ja ettearvamatum MM-turniir. Ja see on naiste jalgpallile parim võimalik reklaam. Ükski võistkond ei saanud sõita Prantsusmaale arvamusega, et juhtugu ükskõik mis, aga poolfinaalides on meil ikkagi koht kindel. Igal mängul on tähendus.
Mis on peamised mängulised lootused ja ootused? Milliseid jalgpallilisi arenguid soovid platsil näha?
2015. aasta naiste MM Kanadas mängiti kunstmuruväljakutel. Olen tehiskatete suur sõber, sest tänu neile on jalgpall Põhja-Euroopas aastaringne spordiala. Aga muidugi mõjutas kunstmurukate nähtud jalgpalli. Mitte tulemusi, aga jalgpalli küll. Seekord mängitakse tavamurul, mis loob eeldused paremaks jalgpallilaseks kvaliteediks.
Kuna eeldatavasti on kõik võistkonnad hästi organiseeritud ja enamik ehitavad oma mängu üles korralikule kaitsele, huvitab mind näha, milliseid ründemängulahendusi hakkavad tippvõistkonnad pakkuma. Nii kiir- kui ka positsioonirünnakutel.
Paranenud kaitsemängu trend oli selgelt näha ka 2017. aasta EM-finaalturniiril, mida ma UEFA tehnilise jälgijana hindasin (Matikainen kuulus viie EM-finaalturniiri tehnilise raporti koostanud spetsialisti sekka – O. J.). Tõdesime toona, et hõlpsasti murtavaid võistkondi enam pole, vaid kõik on füüsiliselt tugevamad ja paremini organiseeritud. Kõik oskavad kaitsta ja rünnata, aga madala kaitsebloki murdmine on tippvõistkondade jaoks tõsine väljakutse.
Kui 2017. aasta Hollandi EM-tiitlivõidu puhul oli turniiri kõige põnevam mängija ilmselt kuldmedali võitnud võõrustajate paremäär Shanice van de Senden, siis kes võiksid tänavusel MM-il esile tõusta.
Mulle isiklikult meeldivad veidi teist tüüpi mängijad, aga Hollandi ründetrio van de Sanden – Vivianne Miedema – Lieke Martens olid tõesti tunamulluse EM-i tähed. Aga usun, et tänavusel MM-il leiab kõrge profiiliga mängijaid väga paljudest võistkondadest.
Kuna imetlen häid kaitsjaid, siis tõstaksin esile Prantsusmaa keskkaitsja Wendie Renardi. Inglismaal jagub häid jalgpallureid igasse liini. USA võistkonnast tuleb esile tõsta ülimalt atleetlikku Alex Morganit, kes suudab täita erinevaid rolle edurivis ja tegutseda ka keskväljal. Eelmise MM-i hõbedanaiskonna kapten ja keskkaitsja Saki Kumagai mängib juba mõnda aega Euroopas, kus on olnud väga edukas.
Põnevaid mängijaid jagub. Ning kui meeste MM-il on kõige suuremate staaride taga tükk tühja maad, siis naiste turniiril on olukord võrdsem. Kui vaadata tänavusi naiste Meistrite liiga veerandfinaliste, siis Lyoni Olympique'i, Wolfsburgi ja Chelsea koosseisud on väga rahvusvahelised, mis tuleb MM-ile kasuks, sest mitmetes koondistes on olemas Euroopa parimates klubinaiskondades mängivad jalgpallurid.
Kas võib öelda, et tänavune MM on naiste jalgpalli jaoks võimalus end maailmas kehtestada?
Tegelikult võib seda öelda iga finaalturniiri kohta. Naiste jalgpallile on viimased turniirid olnud kõik suured edulood. 2011. aasta MM Saksamaal, kus mängiti superstaadionitel täistribüünide ees, oli väga põnev. 2015. aasta MM Kanadas nautis samuti publikumenu ja 2017. aasta EM Hollandis oli superturniir.
Buum kestab juba mõnda aega ega näita raugemise märke. Treeneri pilguga väljakul nähtavat jalgpalli vaadates, siis edasiminek on tohutu igas nüansis. Nii tehnilistes oskustes, tippsportlikkuses kui ka võistkondlikkus organiseerituses.
Tuleb kiita ka häid otsuseid turniiri korraldajate valikul, sest Saksamaa, Kanada, Holland, Prantsusmaa ja 2021. aasta EM-finaalturniiri korraldav Inglismaa on kõik tasemel korraldajad, kes kõik on naiste jalgpalli pikalt ja palju panustanud.
Vaatad reede õhtul Pariisis peetavat Prantsusmaa – Lõuna-Korea avamängu kohapeal. Mida sellelt matšilt ootad?
Avamäng on alati ettearvamatu. Prantsusmaa on muidugi selge soosik, aga mõlema Korea naiskonnad on olnud alati raskesti alistatavad. Nagu ennistu ütlesin, siis Prantsusmaa pole seni suutnud suurturniiridel õnnestuda. Äkki seekord kodus nad suudavad ja tulebki nende MM!
Soccernet.ee jätkab naiste MM-i tutvustavate lugudega neljapäeval, kui avaldame intervjuu Eesti Jalgpalli Liidu peasekretäri ja UEFA naiste jalgpalli komitee esinaise Anne Reiga.
