Olukorrast väravasuul – miks Igonen ja mitte Lepmets? (3)

Matvei Igonen ja Sergei Lepmets - kumb neist kaitseb homme Valgevene vastu Eesti väravat? Fotod: Oliver Tsupsman ja Liisi Troska / jalgpall.ee

Eesti jalgpallikoondis on pärast iseseisvuse taastamist vaid ühel korral pidanud valiksarjas tunnistama tulemust, kus tabelis on null nii võitude kui ka viikide lahtris. Kas 1996. aasta EM-i valiksarjas juhtunu kordumise vältimine peaks olema hetkel ainuke eesmärk või mitte?

Jalgpallis (ja ka teistes võistkondlikes pallimängudes) kehtib üldiselt reegel, et kui keerulises olukorras tiim vajab ruttu häid tulemusi, tuleb koosseisu veidike värskendada, aga samas hoiduda tormilistest muutustest, sest nendega hävitatakse struktuur, mille abita pole võimalik tulemusi saavutada.

Kus on murdepunkt? Tegemist on keerulise tasakaaluharjutusega, mille otsas murravad järjekindla regulaarsusega jalgu jalgpallimaailma vägevaimad. Igal MM-finaalturniiril leiab mõni favoriit end ootamatult olukorrast, kus varem toiminud mudel ja mängijad on "parim enne" tähtaja ületanud. Prantsusmaa 2002 ja 2010, Itaalia 2010, Hispaania 2014 ja Saksamaa 2018 on vahest markantseimad näited jalgpallilistest tupikutest.

Hetkel tuleb samasse ritta – tõsi, madalamal tasemel – asetada kõik Balti riikide jalgpallikoondised, sest Eesti, Läti ja Leedu on käimasolevas EM-valiksarjas pidanud kamba peale 16 kohtumist, millest teeninud null võitu, ühe viigi ja 15 kaotust. Ning löönud 7 väravat. Nukker ja närb. Totaalne tupik.

Ent, nagu öeldud, on iga niru seis samal ajal ka otsustamise koht. Ning Eesti koondise kontekstis on EM-valiksarja lõpusirge eel üheks otsustamise kohaks väravavahi positsioon. Senises viies kohtumises on puurisuul seisnud 32-aastane Sergei Lepmets, aga kas talle peaksid kuuluma ka valiksarja kolm viimast?

Neljas või viies koht? Vahet pole

Esmalt sätestagem, et Eesti koondis on olukorras, kus midagi tähtsat neist mängudest ei sõltu. Tõsi, kui neljapäeval suudetakse võõrsil võita Valgevenet nii, et ise lüüakse vähemalt kaks väravat, on hea võimalus vältida valikgrupis viimaseks jäämist, ent suures plaanis, oleme ausad, pole vahet, kas resultaadiks on neljas või viies koht.

Need kaks on olnud Eesti koondise tulemused alates 1998. aasta MM-i valiksarjast kahe erandiga – 2008. aasta EMi valikgrupis oldi seitsme koondise seas kuuendad (edestati Andorrat, ettepoole jäid Horvaatia, Venemaa, Inglismaa, Iisrael ja Makedoonia) ja 2012. aasta EMi valikgrupis saavutati Itaalia järel ning Serbia, Sloveenia, Põhja-Iirimaa ja Fääri saarte ees teine koht.

Sergei Lepmets on kaitsnud Eesti väravat kõigis tänavustes EM-valikmängudes. Viie kohtumisega on talle löödud 18 väravat. Foto: Oliver Tsupsman

Neljas või viies koht on Eesti jaoks ootuspärane tulemus. Kui Eesti neljapäeval Valgevenet ei võida, jäädakse Euroopas jagama 41.-50. kohta, mis ei vasta ei idealistlikule ega realistlikule ambitsioonile (milleks siinkirjutaja hinnangul on Euroopa 55 jalgpalliriigi seas vastavalt kolmandasse ja neljandasse kümnesse kuulumine). Samas pole see ka katastroof, sest, nagu öeldud, sisulist vahet valikgrupi neljanda-viiendal kohal ei ole.

Tulemused pole seega eesootavas kolmes valikkohtumises ainutähtsad. Mõistlik on silmas pidada ka pikemat perspektiivi, mis seisneb 2020. aasta sügisel mängitavas Rahvuste liigas, 2021. aasta MM-valiksarjas, 2022. aasta sügise Rahvuste liigas ja 2023. aastal peetavas EM-valiksarjas.

Just neist viimane on Eesti koondise jaoks järgmise nelja aasta kõige tähtsam võistlus, sest 2022. aasta MM-il on Euroopal 13 kohta, mille sekka mahtumine ebareaalne eesmärk. 2024. aastal Saksamaal toimuval EM-il osaleva 24 koondise sekka jõudmine aga oluliselt reaalsem. Sammud finaalturniirile jõudmise tõenäosuse maksimeerimiseks on mõistlikud.

Lepmetsa esitused Igoneni omadest krobelisemad

Mis viib meid taas Eesti koondise väravasuule. Sergei Lepmets pole olnud halb, aga ka mitte särav. Mänge või punkte ta päästnud ei ole, neid maksma läinud samuti mitte. Aga kas Lepmets on Eesti koondise esiväravavahina jätkusuutlik lahendus kolme-nelja aasta perspektiivis (silmas pidades 2022 Rahvuste liigat ja 2023 EM-valiksarja)? Pigem mitte.

Mis on tõenäosus, et nimetatud ajaks on A-koondise värava kaitsmiseks valmis Londoni Arsenali kuuluv Karl Jakob Hein? Ta saab alanud koondiseaknas oma esimesed tuleristsed U21 tasemel (EM-valikmängudes võõrustatakse reedel Lätit ja teisipäeval Venemaad) ning kõige positiivsema stsenaariumi kohaselt jätkab ta Inglismaa tippklubis jõudsalt arenemist ning on kahe-kolme aasta pärast valmis meeste tippjalgpalliks.

Samas tuleb silmas pidada ka varianti, et kõige positiivsema asemel realiseerub mõnevõrra tagasihoidlikum stsenaarium. Garantiid, et Heinast saab Eesti koondise jaoks umbes kümneks aastaks ammendav lahendus esiväravavahi küsimusele, pole. Arvestatav lootus, muidugi, on.

Suvel FC Floraga liitunud ja kohe esiväravavahiks tõusnud Matvei Igonen on teinud kaasa 13 Premium liiga mängus, millest seitsmes hoidnud oma värava puhtana. Foto: Oliver Tsupsman

Igal juhul on vaja esiväravavahi küsimusega tegeleda ka lühemas perspektiivis, mis toob meid suvel FC Floraga liitunud 23-aastase Matvei Igoneni juurde. 2017. aasta hooaja järel Infonetist Norra klubisse Lilleström lahkudes oli tema näol tegemist Premium liiga tasemel üpris kogenud, ent suures plaanis ikkagi toorevõitu mängijaga.

Vahepealsed poolteist aastat Lilleströmis ei toonud Igonenile küll ülearu palju mänguaega, aga Floras eelneva kolme kuu jooksul näidatud etteastete põhjal on ta muutunud oluliselt küpsemaks. Ta tegi head partiid Flora Euroopa liiga kohtumistes ning on Premium liigas avaldanud muljet kindla ja ambitsioonika mänguga.

Väravavahi mäng on ambitsioonikas, kui ta ei rahuldu kõige lihtsamate ja kindlamate lahendustega, vaid otsib meeskonna hüvanguks keerulisemaid variante ja õnnestub neis. Näiteks ei klaari trahvikastist väljudes või tagasisöödu järel surve alla jäädes palli auti, vaid otsib ikkagi kaaslast. Ei ava mängu ainult lühikeste söötudega, vaid otsib ja sihib vabu mehi keskväljal.

Lepmetsa kohta sama öelda ei saa. Isegi kui jätta kõrvale tema pühapäevane räme prohmakas mängus Tartu Tammekaga, mis maksis Levadiale võidu, on Lepmetsa esitused olnud Igoneni omadega võrreldes oluliselt krobelisemad. Saatan peitub detailides (mängu lugemine, mängu avamine, mugavustunne väljakul), mis on hetkel Igonenil paremini lihvitud kui Lepmetsal.

Küsimus pole "kas?", vaid "millal?" Vastus: praegu

Võrreldes nende kahe väravavahi trajektoori koondise esiväravavahi kontekstis pole küsimuseks "kas?", vaid "millal?". Ning kuna mängud Valgevene ja Saksamaaga toimuvad olukorras, kus Eesti jaoks midagi olulist mängus pole, on moment Igoneni tulle saatmiseks igati mõistlik.

Pole välistatud, et Igonen oma esimestes valikmängudes eksib. Ning halvemal juhul tähendab see eksimus punkti(de)st ilma jäämist. Ent las ta pigem eksib praegu kui tulevikus.

Aga võib juhtuda ka nii, et kooliraha ei tulegi maksta, vaid et Infonet, noortekoondised, Lilleström ja Flora on olnud Igoneni jaoks piisav inkubaator. Nii või teisiti on mõistlik, et Valgevene ja Saksamaa vastu mängib tema, mitte Lepmets.

* * *

Kuidas sobituvad siia pilti Mihkel Aksalu (saab novembris 35) ja Marko Meerits (27)? Aksalu kaotas esiväravavahikoha mullu sügisel Lepmetsale ega ole seda seejärel tagasi võita suutnud. Praegusest koondiseaknast jääb ta kõrvale vigastuse tõttu. Kindlasti poleks kogenud Aksalu mahakandmine asjakohane, kolme koondisekutse pälviva puurivahi sekka võib ta mahtuda ka edaspidi, aga selget teekonda tagasi esiväravavahiks hetkel ei paista.

Meerits on praeguse seisuga neljas number, kes sai kutse seoses Aksalu vigastusega. Et pingereas ettepoole tõusta, vajab ta Narva Transist kõrgemal tasemel mängupaika. 

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Tarmo Huttunen   •  
Soccerneti väravahtide osakonna spetsialistilt ootaks veidi pädevamat analüüsi. Kindlasti nõus, et Matvei Igonen on välja teeninud võimaluse tõestada ennast Eesti koondise esikindana. Veidi on mul siiski tunne, et teed Lepmetsale hetkel jalaga mängu osas liiga. Pikk avang ette on kahjuks nii Sergeil kui Matveil ebastabiilne, selles vallas on trumpäss jalas Meeritsal.

"Näiteks ei klaari trahvikastist väljudes või tagasisöödu järel surve alla jäädes palli auti, vaid otsib ikkagi kaaslast. Ei ava mängu ainult lühikeste söötudega, vaid otsib ja sihib vau mehi keskväljal."- kui natuke sügavamalt võrrelda Flora ja Levadia väravahi lahtimängu, siis Levadia soovib alustada pidevalt lühikesega. Seda ka kõrge pressingu puhul, kus vahel isegi kunstlikult soovitakse lihtsalt näidata, et suudavad lühikeste söötudega tulla toime. Kui Premium liigas tunneb Lepmets seda tehes ennast vägagi hästi, annab avatud asendis olevale kaasmängijale söödu õigele jalale (jalg, millega saab teha esimese puute rünnaku suunda). Siis koondise tasemel, kui kõrge pressing on efektiivsem, lähevad tihti Sergei söödud tema jaoks veidi vähem riskatsema variandi suunas. Nt Hollandi mängus söödud Ken Kallastele oli tihti vale jala suunas, jättes ta raskesse olukorda, kus kaitsja on nüüd näoga oma värava poole ja peab puute tegema samas suunas. See on kaitsva meeskonna jaoks suurepärane võimalus alustada tapvat pressingut. Voolaid hetkel oma joonises tahab sarnast lahtimängu süsteemi kasutada, isegi kui meil on vastas kõrge pressing.

Matvei, kes on Floras teinud suurepärase hooaja, pole saanud palliga pressingu all liiga palju toimetada. Need vähesed korrad, kui ta on seda teinud, on pigem lõppenud Florale pallikaotusega (viimane võidu mäng Tammekaga mitmel puhul). See tuleneb sellest, et Flora vastu minna väga kõrgelt peale ei ole hea mõte, piisab vaid leida üles Vassiljev. Kui vastane on kõrgel, siis on Kostjal stardivalmis Sorga, Herol ja Sinjavski ootamas, seega on Premium liigas piisavalt targad treenerid, et seda varianti Flora vastu lihtsalt ei kasutata.

Meid ootab ees Saksamaa, kes tuleb meile samuti kohe kõrgelt peale. Kui seal mängus saaks Matvei oma võimaluse, siis tuleks tema tegelik jalaga mängu oskus välja, kui ta suudab Voolaidi joonise järgi tulla ambitsioonikalt ja palli kaotamata välja, siis olen ise tohutult eksinud ja pean veel rohkem tunnistama, et Matvei on väärt mees. Hetkel siiski on kaks aspekti, kus hindan Lepmetsa rohkem, 1v1 olukorrad ja jalaga mäng.
jkj   •  
mäng käib punktide peale, hetkel parim mees peab mängima.
Lauri Takk   •  
Kahju, et Mihkel Aksalu on vigastatud, tema oleks tegelikult parim valik ja vääriks esiväravavahi kohta! 34-35 aastat pole väravavahi kohta liiga vana, kui mees on heas heas vormis ja enesekindel. Kogemused tulevad hoopis kasuks ja Aksalu on Lepmetsast kindlam. Tänavu on ta Soomes Veikkausliigas teinud 15 mängu, mis pole paha. Kiiret paranemist!

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
VÄRSKED VUTIJUTUD
Pikk ette (ja ise järele) | Pika põua lõpp: kas Paide ongi tiitlikursil või on Flora lihtsalt halb?
KOONDISEMÄNGU EEL
KÜLAS SIIM JUKS!
Udune Albion | Man City eri: kui keegi oleks 20 aastat tagasi öelnud, et tuleb Meistrite liiga võit, oleksin tema kainust kontrollinud
KOONDISE KESKVÄLJAMEHED
VARSSAVI EEL
Eesti koondist tabas suure mängu eel tagasilöök: üks mees jääb esialgu lennukilt maha
VARSSAVI EEL
Sõelmäng | Väravakuningas Henri Anier: pole olemas võimsamat emotsiooni, kui Eesti eest löödud värav
Eesti koosseis Poola vastu: Klavan, Mets ja Vassiljev olemas, kutse sai ka Laur
OTSUSED
Videokohtunik | Kes kelle kukutas ja kelle jalale ikkagi astuti?
PIKEMAT LUGEMIST
VARSSAVI OOTAB
Eesti, pane valmis! Poola koondise koosseis kubiseb suurtest nimedest
RISTNURK
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID