Ootustest naiste jalgpallis (1)

Kui mõned nädalad tagasi sai siinsamas rubriigis vahendatud ühe Saksa panga reklaami, kus Saksamaa koondisse kuuluvad naised väidavad, et nad esindavad rahvast, kes ei tea nende nimesid, ei osanud me vahest aimatagi, et toda tähelepanekut sõna-sõnalt võtta tuleks.

Niisiis oli tolle reklaami televisiooni esiettekandest möödunud vaid loetud päevad, kui meediasse ilmus uudis, kuidas Saksamaa koondise sponsor Adidas väravavaht Almuth Schulti nime tema jalgpallisaapale valesti oli lasknud trükkida; õige nimekuju "Schult" asemel seisis seal "Schulth".

Loomulikult võib seda kõike liinitöölise näpuveana esitleda ning juhtumi lihtsalt kurioosumiks taandada, nagu seda Adidas ka teha püüdis. Ent seda tehes vähendame arusaama, et pigem annab selline eksimus märku konkreetse tegevusvaldkonna marginaalsest positsioonist konkreetses kultuuriruumis. Hüva, küllap oligi tegemist näpuveaga, kuid Adidase hilisem reaktsioon osutab naiste jalgpalli marginaalsusele juba liiga otseselt, et sellele üldse mitte tähelepanu osutada.

Siinkohal sobib viidata ajakirjanik Björn Goldmanni 13. juuni Berliini Morgenposti veergudel ilmunud tõdemusele, kus ta ütleb: "Eks see episood annab vihjeid ka Schulti tuntuse kohta." Kahtlemata on Goldmannil õigus, kuid praeguses seoses on veelgi olulisem viidata ka tema jätkutähelepanekule. Goldmann kirjutab: "Ega Schult nüüd päris Manuel Neuer ka ole."

Küllap on paratamatu, et naiste tegemisi jalgpallis meeste omaga võrreldakse, aga kuna kõik elemendid selles, olgu need siis sportlikud või tähenduslikud, hoopis teistsuguste tunnustega kipuvad olema, võib ka avalikkuse seisukohti naiste jalgpallist kõneldes alles otsingufaasis olevaks pidada. Hüpates nüüd järgnevatest mõtetest korra üle, võiks etteruttava kokkuvõttena öelda, et kui meeste jalgpall (üheskoos selle tähendustega) viibib ühiskonnas anonüümse ehk loomulikuna, siis naiste jalgpall pälvib tähelepanu vaid projektipõhiselt.

Viimati saime sellekohase kinnituse eelmise nelja ja poole nädala jooksul, kui Prantsusmaal peetud maailmameistrivõistluste finaalturniir avalikkuse tähelepanu eest võideldes end puhuti isegi meeste jalgpalli kõrvale pressida suutis. Ja FIFA on juba deklareerinud, et hindab võistlusi igati kordaläinuks, milleks annavad julgust märgid telejaamade rahulolust. Sellekohaseid signaale on saadud mitmest maailma nurgast ning pole põhjust kahelda, et just nende arvamus FIFA-le kõige enam korda läheb.

Kui FIFA tõesti soovib hellitada lootust lähiaastail naiste jalgpalli suunatava poole miljardi dollari investeeringu edusse, siis miinimumina peab naiste tippjalgpall pälvima kriitilise osa avalikkuse tähelepanust. Ma ei hakka numbreid praegu eraldi välja tooma, siin-seal on need ka eestikeelses meedias läbi lipsanud; praegu piisab, kui öelda, et selle miinimumi näib lõppenud MM olevat ka taganud. Kas naiste jalgpall end ka majanduslikult ülal suudab pidama hakata, see on juba omaette küsimus ega kuulu teemana praegu otseselt meie huviringi.

Ent küllap hoiavad jalgpallijuhid silmas ka nimetatud asjaolu, seda enam, et viimastel nädalatel on korduvalt rõhutatud, kuidas naiste jalgpall on kõige kiiremini arenev spordiala maailmas. Nii on ka arusaadav, et FIFA kui maailma jalgpalli katusorganisatsioon selle valdkonna kindlalt oma haardesse suruda püüab.

Ma ei hakka praegu ülemäära spekuleerima, kuid seda otsustavalt mitte tehes poleks vaja väga suurt kujutlusvõimet, manamaks pilti, kuidas selle initsiatiivi mõni konkureeriv organisatsioon enda hooleks võiks võtaks – naiste ja meeste profitennise organisatsiooniline eraldumine on siin harivaks näiteks. Aga olgu, küllap pole kellelgi pealuu sisse tulnud mõtet selles sfääris FIFA suunas kinnast visata, sest arvestades, et pikki aastakümneid oli naiste tippjalgpall autoriteeti omavate organisatsioonide poolt tegevusena keelatud ning sellisena maas vedeledes organiseerimist ootas, on taoline hetk eeldatavasti juba mööda lastud.

Ent potentsiaalse konkurentsi puudumine organiseerimistöös ei tähenda, et FIFA ja tema allorganisatsioonide eelseisvad ülesanded lihtsad oleksid. Alustame kasvõi eesmärkide sõnastamise keerukusest. Mõned päevad tagasi vahendas Ott Järvela siinsamas Soccernetis üht ingliskeelses meediaruumis aset leidnud teemakohast mõttevahetust, kus ESPN-i ajakirjanik Gabriele Marcotti teeb hoiatuse, et juhul kui naiste (klubi)jalgpalli jõuliselt arendama ei hakata, ootab seda mõne olümpiaala saatus, mis suurvõistluste raames küll suurt tähelepanu pälvib, kuid seejärel taas huvi keskmest taandub.

Marcotti hinnangul peituvat lahendus klubijalgpalli vundamendi laiendamises ning majandusliku jätkusuutlikkuse tagamises. Järvela omalt poolt avaldab ilusat lootust, et erinevalt mitmetest olümpiaaladest on "jalgpallil potentsiaal tekitada seda mõju iganädalaselt, mis on naiste jalgpalli puhul hetkel kasutamata ressurss".

Pean siinkohal vajalikuks teha lisamärkus, et too potentsiaal saab avalduda vaid juhul, kui paigutame oma fantaasiaruumis naiste jalgpallis toimuva meeste jalgpalli raamidesse, kuhu, nagu teame, kuuluvad sportlike aspektide kõrval ka tähenduslikud. Ilma nonde tähendusteta ei saaks profijalgpall sellisena nagu see aastakümnete jooksul väljakujunenud on, ning mille jätkutoimimise eest FIFA ka seisab, täna kohe mitte kuidagi toimida.

Nimelt on meeste jalgpalli toimimine ajalooliselt ehitatud üles identiteeti loovana, traditsioone hoidvana ning sellest väljapoole jäävaid või neid eiravaid initsiatiive püütakse kõikvõimalike vahenditega maha suruda, neid mitteväärtuslikeks tembeldada.

Need seisukohad on kinnistanud arusaamise, mille vähemalt osalt võib üle kanda enamikele spordialadest, et jätkusuutlikkus ei saa tugineda vaid sportlikel printsiipidel, sest kui viimased peaksid ära vajuma, on oht, et unustusehõlma vajub ala tervikuna. Olid ajad, mil eestlastele näis nii esteetilises kui emotsionaalses plaanis igati arukas teleri ees istudes naiste trekisõitu vaadata, kuid paarist olümpiakullast ei piisanud, et noodsamad inimesed ka täna sedasama tiirutamist vaatamisväärseks peavad.

Niisiis näib mulle, et kujutlused naiste jalgpalli tulevikupiltidest on loodud eeldusega, et need sobituvad raamidega, millesse on surutud meeste jalgpall. Ja kuigi ma nõustun, et taoline mõttekujutus on ahvatlev, viitab ajalooline kogemus pigem, et suure tõenäosusega viib see mõtleja eksiteele.

Noid eeltoodud Järvela vahendatud ja tema enda poolt väljendatud lisamõtteid lugedes mõistsin äkitselt, kuivõrd tähenduslikuna võiks tõlgendada Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) peasekretäri Anne Rei määramist UEFA naiste jalgpalli komitee juhiks kaks aastat tagasi, ja selle ülekinnitamist mõned nädalad tagasi. Meie praegust huvi silmas pidades on tol episoodil kaks rõhutamist väärt aspekti.

Esmalt tuleb mainida, et Rei, kes on olnud Eesti jalgpalli arengutega seotud juba enam kui veerand sajandit, peaks oskama hinnata, kuivõrd keeruline on luua ja kinnistada tegevusharjumust, mis ühele kultuurile võõras või vähemalt harjumatu. Kuna praegu peame silmas küsimust, mis seotud ühe ala populaarsuse, mitte selle sportlikku taseme kasvuga, siis võime üsna kindla veendumusega väita, et Eesti jalgpalli üks keerulisemaid probleeme seisneb publiku kaasamises. Ja see ülesanne on seda keerulisem, mida hõredam on konkreetse spordiala tähenduspesa konkreetses kultuuriruumis.

Teine oluline aspekt, mille kolmiksõlm Rei ametipostist, Eesti jalgpallist ja naiste jalgpallist kokku peaks siduma, seostub jalgpalli juhtimisstruktuuri ning selle sees toimivate suhtega. Noid suhteid isegi kõige pealiskaudsemalt uurides näeme, et kuigi meeste ja naiste jalgpalli juhtimised on tänaseks allutatud samadele kehadele (nt FIFA, UEFA, kohalikud alaliidud), on need oma iseloomult siiski varieeruvad ja kohati täiesti erinevad.

Kui ennist sai öeldud, et meeste jalgpalli toimimine on ajalooliselt ehitatud üles identiteeti loovana ja traditsioone hoidvana, siis teisiti väljendudes tähendab see, et ideede ja huvide liikumine taolises struktuuris on varieeruv, võimusuhted pole üheselt täheldatavad. Meeste jalgpallis on küll võim suurtel organisatsioonidel, kuid neil pole võimalik eirata muuhulgas ka fännide soove. Saksamaa näitel saime sellekohaseid tõendeid ka eelmisel hooajal üsna mitmeid (protestid esmaspäevaste mängude vastu, 50+1 omandisuhete kaitse, telepakettide hindade põhjustatud reaktsioonid).

Naiste jalgpalli seevastu on aga arendama hakatud püramiidi kujul, kus kõik initsiatiivid lähtuvad tipust: esmalt ala leiutamine, seejärel turniiride ellukutsumine, viimaks ka fännide loomine. Kuigi sellisena on see mudel äärmuseni lihtsustatud, saab sellele toetudes kirjeldada nii Eesti jalgpalli arenguid aga ka maailmas aset leidvaid arenguid naiste jalgpallis.

Äsja lõppenud (edukate) maailmameistrivõistluste taustal näibki mulle, et juhtivad organisatsioonid on jõudnud hetkeni, mil tuleb otsustavalt pöörata tähelepanu fännidele – ala leiutamine näib olevat lõpule jõudnud, vähemalt üks suur turniir näib olevat samuti paika loksunud, nüüd on aeg fännide käes.

Siin on aga oluline mõista, või vähemalt arvestada võimalusega, et ülalt alla liikunud initsiatiivi tulemusel leiutatakse senisest täiesti erinev fännitüüp, kellele saab hakata pakkuma meeleolukat elamust, kelle puhul on oluline jälgida tema reaktsioone, kuid kel endal pretensioonid jalgpallile puuduvad; vähemalt mitte nood tähenduslikku kategooriasse kuuluvad, milliseid traditsioonilisest meeste jalgpallist leida võib.

Seepärast oleks mõistlik too uus fännitüüp koheselt vabastada ka pealesurutud traditsioonide kandmise kohustusest, harjumatu identiteedi koormast, kuna vastasel juhul on suur oht, et jalgpallijuhtimises tegeletakse lihtsalt ressursside raiskamisega.

Kommentaarid

Matis   •  
Eile leidsin huvitava fakti, mis näitab naiste jalgpalli surutust suure jalgpalli väikeõeks. Euroopa naiste viimaste aastate klubi valitseja on Lyoni Olympique, mängib enamuse kohtumistest Groupama OL treeningkeskuses, kus kohti on 1524 pealtvaatajale. Suuri mänge peetakse küll Parc Olimpique Lyonnaise' staadionil. Ei kujuta just ette et meeste jalgpallis Liverpool mängiks näiteks Bournemouthiga kusagil koolistaadionil ja alles Barcelonaga mänguks kolitakse Anfieldile.

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
Pohlak koondisest: on ebatavaline, et sellist perioodi läbielava meeskonna sisekliima on endiselt töiselt positiivne
KUIDAS EDASI?
Siim Pulst | Thomas Häberli kahtlase ajastusega noorenduskuur. Mida sellest arvata?
NAISTE JALGPALL
NAABRITE DUELL
HOOAJA EELVAADE
Saku astub hooajale vastu nii Rogicilt kui ka Arbeiterilt korjatud nippidega
JALKAJUTTE
UUE HOOAJA OOTUSES
Ajaloolise hooaja järel treeneritetiimi välja vahetanud Tammeka sihib taas medalit.
RISTNURK
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID