Ott Järvela | Kas naiste jalgpalli hoiatamine olümpiaalade saatuse eest on asjakohane? (0)
Prantsusmaal pühapäevase USA – Holland finaaliga lõpule jõudev kaheksas naiste MM-finaalturniir on kahtlemata olnud tohutu õnnestumine, mis pole aga üllatav, sest kõik märgid, et võistlus osutub spordiala jaoks läbimurdeliseks, olid ju enne õhus.
Kui mitmed edu ja uut kvaliteeti peegeldavad parameetrid on kas tunnetuslikud või raskelt mõõdetavad, siis telereitingud mitte. Ning need on lõppeva MM-finaalturniiri puhul olnud röögatult head nii maailmas kui ka Eestis.
Esmaspäeval kirjutas Soccernet.ee, kuidas Inglismaa naiskonna veerandfinaali Norraga vaatas rohkem inimesi kui meeskonna märtsikuiseid EM-valikmänge. Teisipäevase poolfinaaliga Inglismaa – USA tõusti aga hoopis uutesse kõrgustesse.
Tipphetkel jälgis BBC1 otseülekannet 11,73 miljonit Suurbritannia elanikku (51% kõigist tolle hetke televaatajatest), mis tegi naiste MM-i poolfinaalist (loe: naiste MM-i poolfinaalist!) Suurbritannia käesoleva aasta vaadatuima telesaate.
Naiste MM-i poolfinaal ületas Meistrite liiga finaali teleauditooriumi
Isegi Meistrite liiga finaal Liverpooli ja Tottenham Hotspuri vahel ei toonud korraga telekate ette nii palju Suurbritannia inimesi. Tolle kohtumise vaatajate hulk oli 11,3 miljonit (olgu öeldud, et kuigi Liverpool – Spurs mängu ei näidanud vabalevikanal, oli selle vaatamine kõigi jaoks tasuta).
Ning naiste MM-i ei vaadata ainult siis, kui enda võistkond platsil. FIFA avalikustas eile õhtul numbrid, mille kohaselt oli Inglismaa – USA mäng toonud Rootsis telekate ette 1,043 miljonit inimest (44,7% kõigist tolle hetke vaatajatest) ja Hollandis 1,968 miljonit (39,2%). Kui neis kahes riigis oli kõrge huvi seletatav põhjusel, et päev hiljem mängiti teises poolfinaalis omavahel, siis läbimurre toimus ka ... Eestis!
TV3 direktor Priit Leito kirjutas Facebookis, et USA – Inglismaa mäng kogus viis reitingupunkti ehk tõi telekate ete 5% kõigist potentsiaalsetest Eesti telekavaatajatest, mis tegi mängu näidanud ETV2-st pärast kohtumise algust Eesti kõige vaadatuma telekanali. Naiste jalgpalliga. "Eesti meeste koondise viimased mängud sellist populaarsust nautinud ei ole," märkis Leito.
Vahekokkuvõte: naiste MM on tõusnud jalgpalli tipptoodete sekka, mis suudab köita suuri auditooriume, kuhu kuuluvad ilmselt ka inimesed, keda meeste tippjalgpall niivõrd palju ei kõneta.
Säärases olukorras on võtmekohaks jätkuva kasvu pidev taotlemine ning tähelepanu pööramine vähemglamuursematele tegevustele.
Jalgpallimaailma pragmaatilise vaatlejana tuntud ESPN-i jalgpalliajakirjanik Gabriele Marcotti märkis ühes möödunud öösel Sports Illustrated kollegi Grant Wahliga peetud Twitteri-vestluses tabavalt: "Minu meelest on kõige tähtsam vundamendi (klubijalgpall) laiendamine ning ligipääsu ja majandusliku jätkusuutlikkuse tagamine. Muidu ootab naiste jalgpalli mõne suvalise olümpiaala saatus, mida kõik iga nelja aasta tagant kuu aega innukalt vaatavad, aga seejärel unustavad."
Antud lõime ja selle erinevaid hoovusi saab vaadata siit. Toon siinkohal välja veel ühe Marcotti torke: "Mäletate 2012. aasta Londoni olümpiat, kus kogu rõhk pandi raha paigutamisel spordialadesse, kus Suurbritannia võiks võita medaleid (nagu trekisõit), selmet panustada suurt harrastatavust tõotavatesse aladesse nagu korv- või võrkpall (kus oli teada, et medalit ei võideta)."
Selle Marcotti torke aadressiks on medalite ja glamuuri (arutu?) raha eest püüdmine spordi laiemat sotsiaalset funktsiooni eirates. Sest kas on ikka mõttekas investeerida 10 miljonit trekisõitu, et võita 10 medalit, mille tagajärjeks on vast mõnisada trekisõidust huvituvat noorsportlast, kui on võimalik investeerida sama summa mõnda masse kaasavasse spordialasse?
See Marcotti väljatoodud vaidluskoht ei ole kaugeltki omane ainult Suurbritanniale, vaid aktuaalne ju ka mujal maailmas, sealhulgas Eestis. Raul Rebane kirjutas raamatus "Võimalik!", et "spordi toode on tulemuse emotsionaalne mõju oma rahvale" ehk tulemus üksi pole väärt suurt midagi, kui ta ühiskonnas ei resoneeru.
Selles valguses oli Marcotti torge trekisõidu pihta ilmselt veidi ebatäpne, sest too sport on Suurbritannias (kindlasti suuresti tänu Londoni olümpiamängudel kogetud suurele edule) kahtlemata selline, mille tulemused mõjuvad emotsionaalselt. Ent seda võistluskalendrist tulenevalt siiski harva, kord või kaks aastas.
Jalgpallil on aga potentsiaal tekitada seda mõju iganädalaselt, mis on naiste jalgpalli puhul hetkel kasutamata ressurss. Kes vähegi naiste MM-i vaadanud, ei saa vaielda, et mängijate tehniliste oskuste ja füüsilise võimekuse poolest on selle spordiala tipptase saavutanud hea taseme. Mängijate tegutsemisest on näha, et tegu on pühendunud professionaalide, mitte asjaarmastajatega. Oleme ausad, veel eelmise kümnendi keskel vaatas naiste MM-ilt vastu hoopis teistsugune olukord.
Naastes praeguse olukorra juurde, siis pühapäeval kohe pärast maailmameistri selgumist algab naiste jalgpalli jaoks uus võitlus, mis on keerulisem, nõudlikum ja vaevalisem kui lõppenud MM. Järgmisest MM-ist lahutava nelja aasta jooksul tuleb tegeleda spordiala vundamendi arendamisega, et naiste tippjalgpall muutuks iganädalaseks nähtuseks.
Kui MM-i saab arendada ülevalt (loe: FIFA poolt) ja tsentraalselt juhituna, siis naiste klubijalgpalli puhul on see keerulisem ja nõuab alumiste tasandite initsiatiivi.
Naiste jalgpall – maailma kõige kiiremini arenev võistkondlik pallimäng
EJL-i peasekretär ja Euroopa jalgpalliliidu (UEFA) naiste komitee juht Anne Rei sõnas enne MM-finaalturniiri algust Soccernet.ee-le antud intervjuus: "Me peame tagama altpoolt peale tuleva harrastajate massi suurenemise ja samal ajal arendama püramiidi tippu. /…/ Naiste jalgpallis valitsev ambitsioon on samuti suur. Näiteks UEFA soov on, et naiste jalgpall saaks Euroopas sportmänguks number üks ja naiste Meistrite liiga finaalist kujuneks Euroopa vaadatuim naiste spordivõistlus."
Nagu öeldud, on töö keeruline. Õnneks pakuvad tuge kaks kandvat sammast, sest miljoneid haaravad tippturniirid toimuvad naistele ka kahel järgmisel suvel (2020 Tokyo olümpiaturniir ja 2021 EM-finaalturniir Inglismaal), mis aitavad usutavasti taastada vaimustust, mida suurturniiri eufooriast oluliselt rutiinsem iganädalane töö närvutab.
Aga Rei sõnastatud eesmärgid on õiged. Prantsusmaal lõppeva MM-finaalturniiri põhjal otsustades ka jõukohased, sest naiste jalgpalli näol on tegemist kõige kiiremini areneva võistkondliku pallimänguga maailmas.
Vastates pealkirjas esitatud küsimusele, siis hoiatus on asjakohane, aga samas on põhjendatud ootus, et antud ohust suudetakse mööda laveerida.
