Pilk numbritesse | Palliga kindlust näidanud Eesti pääses viimasest veerandtunnist õnnega (0)
Eesti rahvuskoondis tegi eile õhtul võõrsil Valgevenega 0:0 viigi, teenides valikgruppi oma esimese punkti. Pilk numbritesse näitab, et palliga julgelt mänginud Eestil oli viimasel veerandtunnil kõvasti õnne.
Karel Voolaidi peatreeneriks saamisega võttis Eesti üle senisest pallivaldavama stiili. Voolaid on mehi julgustanud kõvasti palli hoidma, sest klubides suudetakse seda teha ja iga palliga mängitud sekund on pallita jooksmisest hõlpsam. Eilse valikmängu pallivaldamise protsent oli InStati andmetel lõpuks 55-45.
Üldisest numbrist kõnekam on aga fakt, et mõlema poolaja alguses jäime surve alla (treenerid mõneti seda ka ootasid, eeldades, et vastane tuleb väga aktiivselt peale), kui esimesel veerandtunnil oli pallivaldamine 65-35 ja teise poolaja esimesel veerandtunnil 53-47 Valgevene kasuks. Samas kui esimesed kolmandikud jäime alla, siis mõlemal poolajal olime poole tunni jooksul suuremaks pallivaldajaks. Esimesel poolajal oli Eesti pallivaldamisprotsent 30 minuti jooksul 61 ja 65% vahel, teise poolaja kahel viimasel kolmandikul 55 ja 61% vahel.
Numbrid näitavad selgelt, et see suurem pallivaldamine tuli mitteründavate söötude pealt ehk maakeeli taga omavahel lükkamisest, aga mängu kontrollimiseks, hingetõmbe võtmiseks ja enesekindluse kasvatamiseks on kõik see väga oluline.
Kuigi palliga vastase kolmandikule ja karistusalasse sisenemisi oli Eestil ja Valgevenel üpris võrdselt, siis rünnakul oli valgevenelaste täpsus igas mõttes parem. Nende söödud ettepoole olid täpsemad (74% vs. 67%), nende söödud väljaku viimasele kolmandikule olid paremad (78% vs. 60%) ja neid oli kõvasti rohkem (111 täpset söötu viimasele kolmandikule vs. 63 täpselt söötu viimasele kolmandikule).
Lagunemine mängu lõpus
Eesti mängule ja punktilootusele oleks võinud tõsise põntsu panna viimased 15 minutit, mille jooksul Eesti väsis ja Valgevene asus üha innukamalt võiduväravat otsima. Kui mängu esimese 75 minuti jooksul oli Valgevene väljaku viimasel kolmandikul täpsema tegutsemisega Eestist veidi parem olnud, sest neil oli selle ajaga 11 pealelööki Eesti 7 vastu, siis viimase 15 minuti jooksul tegid võõrustajad koguni 6 löögiüritust külaliste 1 vastu.
Millest see tulenes? Seni kahevõitlustes peale jäänud Eesti (nende võitmise protsent jäi pidevalt 50 ja 57 vahele) oli nõrk nagu Valgevene demokraatia, sest viimasel veerandtunnil kaotati 61% duellidest. Duellide kaotamine kandus edasi ka pallikaotustesse, sest kui avapoolajal tegi Eesti 34 pallikaotust, millest 12 tulid oma väljakupoolel, siis teisel poolajal kasvasid vastavad näitajad 48 ja 18 peale.
Julget pealehakkamist oleks võinud olla enam
Mängu jälgides ja selle üle lõpuvile järel mõeldes jäi kripeldama see, et eestlased nii vähe vastaseid ette võtsid, sest hinnanguliselt jäi mulje, et meie ründavad mängijad olid vastastest kiiremad. Nüüdne pilk statistikasse kinnitab, et eestlaste osavus oli parem. Mõlemad võistkonnad tegid 12 triblingut. Valgevene õnnestus 4 juhul, Eesti aga koguni 9 korral. Kui vastase ettevõtmine õnnestub 75% juhtudest, tuleb seda rohkem teha.
Kui söödutäpsus ründekolmandikul kannatas, oleks just individuaalse nahhaalsusega võinud tekkida ohtlikke või teravaid olukordi.
Mida võtta mängust kaasa?
Palliga mängimise võime ja julgus jäid eilsest kahtlemata plusspoolele. Mängulistes olukordades domineeris Eesti ka õhuvõitlust (võideti 58% olukordadest) ja kõva meelestatust ja võitluslikkust näitas see, et kui kuskil oli keegi natuke järele andnud või raskesse olukorda jäänud, siis viimase hetke täklingud ja libistamised olid kirurgiliselt täpsed ja tulemuslikud - pallivõitmise katsed õnnestusid 81% juhtudest (võrdluseks Valgevenel vaid 55% kordadest).
Mida parandada?
Standardolukordade kaitsmist, sest valgevenelased jäid neis olukordades liialt vabaks ning see tõi kaasa vähemalt kolm väga ohtlikku pealelööki. Samuti tuleb treeneritel välja mõelda lahendus, kuidas vältida lagunemist mängu lõpus. Kui lagunemine tuleb väsimuse pealt, sest mängijad jäävad olukordadesse hiljaks või paiknevad valesti, tuleb leida viis, kuidas selle vastu võidelda. Olgu selleks siis vahetused või taktikalised muudatused.
Valgevene surus eile oma rünnakuid väga selgelt läbi oma parema ja meie vasaku ääre ning õiget rohtu me selle vastu ei leidnud. Ken Kallaste tegi arvestades oma viimase aja mängupraktikat korraliku etteaste, aga lõpus oli tal selgelt raske. Samas raske oli teistelgi.
Karel Voolaid rõhutas lõpuvile järel pragmaatilist lähenemist ja seda ka oli. Teisalt kasvõi vahetustega nägime Voolaidi ambitsiooni, sest kõik kolm vangerdust tegi ta ründavate mängijate hulgas. Ambitsioon on kahtlemata hea asi ja idee poolest peaksid värsked ründavad mängijad tooma ka parema kaitsemängu, sest kaitsetöö algab alati ründajatest ja kaitsjad on alles kõige viimased lülid siin, samas ei saanud Eesti viimasel veerandtunnil kaitset pidama ega ka keskvälja kontrolli alla, et loogilisi käike ettepoole viia.
Vladislav Kreida võitis mitmeid hädavajalikke palle Eestile tagasi, aga et ta sellistesse olukordadesse üksi jäi, näitas, et tegu oli hädalahendustega. Teisalt on arusaadav, et isegi kui Konstantin Vassiljev on väsinud ja kaitsepanus seeläbi madal, siis tema väljakult ära võtmine võib tähendada, et Eestil jääb värav löömata, sest Vassiljev on mängija, kes võib sähvatada ootamatust kohast.
"Eks ma mängijatüüpide järgi [valin], et kes sobivad rohkem tramburai-mängu ja kes ülesehituse-mängu. Pühapäeval on neid tramburai-vendasid vaja," ütles Voolaid eesootava Saksamaa mängu võimaliku koosseisu osas. Samas on selge, et ka tramburai-vendade puhul peab Voolaid leidma lahenduse, kuidas vältida mängu lõpus lagunemist, sest Saksamaa klassiga võistkond ei halasta sellistes olukordades.
