Profiga rajal! Maailmameister Villota: discgolfis on palju lihtsam läbi lüüa, jalgpallis on raske kaugele jõuda (3)
17-aastane Mathias Villota on tänavu Premium liigas löönud kaks väravat ja aidanud Pärnu Vaprusel püsida kõrges mängus, aga ta ei ole alati saanud mängudel ja treeningudel osaleda, sest tema elus on ka teine spordiala, mis talle tohutult meeldib.
"Silm peale!" võttegrupp käis Valgeranna discgolfirajal, kus omavahel võtsid mõõtu Soccernet.ee ajakirjanik Kris Ilves ja Pärnu Vapruse poolkaitsja Mathias Villota ehk harrastusdiscgolfar ja profidiscgolfar. Samal ajal rääkisime discgolfi- ja jalkajuttu.
Kuidas ja millal jõudis Villota discgolfi juurde? Mis on tema suurimad saavutused discolfis? Mis on järgmised eesmärgid? Jalgpall või discgolf? Miks tal ei klappinud Dmitrijs Kalanšnikovsiga, aga klapib Igor Prinsiga? Kas koolist on antud punane või roheline tuli? Kas discgolfirajal jäi peale ajakirjanik või jalgpallur? Vastused saab nendele ja paljudele teistele küsimustele.
Eestlased on nö vähem populaarsetel aladel olnud edukad. Teame, et meil on hunnikus jääpurjetamise maailma meistri tiitleid. Kui poolakad ja ameeriklased asja tõsisemalt käsile võtsid on saak oluliselt vähenenud. Jalgpall on maailma kõige konkurentsirikkam ala. See on meeskonna ala. DIscgolf on selles võtmes lahe, et ei ole treenerit, kes sulle kaikaid saaks kodarasse loopida. Mathiasel on õigus, et isegi pruugi andekusest ja tööst alati piisata, et jalkas läbi lüüa aga Mathiase võrra on mõnel tema sugusel talendil eestis väiksem konkurents, mis võib olla lühikeses perspektiiivis hea aga suures pildis, on see jalgpallile võibolla kaotuseks. Miks võibolla? Sõelumine käib jalgpallis väga karmilt ja ainult väga tugevad ja ostusekindlad natuurid jäävad peale ja sedakaudu ka ultimatiivne kvaliteet parem. Prins on muidugi kaval - noorel Villotal on kerge platsile tulla ja andekuse pealt mängida pingevabalt ja seetõttu häid sooritusi teha ja kui metsa läheb - sõuwat - discgolfis ju maailmameister ja puha... Kas selline asi on jätkusuutlik ja mis sõnumi see edastab - eks aeg näitab... Tuleb meelde ühe Pärnu treeneri lemmikmängija, kes saavutas edu hoopis teisel spordialal kui jalgpall ja kuidas ta meeskonda alt vedas kuna polnud võrdväärset vahetus tema kohale sellel hetkel kui ta playoffi asemel otsustas oma teise ala võistlustel hoopis osaleda.
Edu Pärnu Vaprusele, Mathiasele, muidugi eriti Karl Palatule ning Igor Prinsile. Tore, et inimesed julgevad jääda iseendaks ja tegeleda asjadega , mis neile meeldib, kas kõik peavad meie valikuid mõistma ja aksepteerima? Ei pea.
