Profijalgpallurite viimasest võimalusest (2)
Saksamaa telejaamas RTL Nitro jookseb hetkel kuuest osast koosnev dokumentaalsaade ühest tähelepanuväärsest jalgpallivõistkonnast, kes on eriline selle poolest, et kuigi selle tervikmotivatsioon on kõrgem kui ühes tavalises jalgpallivõistkonnas, ei saa see kooslus end võistkonnana mitte kunagi lõpuni realiseerida.
Selle võistkonna tegevus koosneb suuresti vaid treeningutest, sellele pakutakse vaid üksikuid võistlusmänge, ning intervjuudest mängijatega jääb kõlama vaid üks mõte – mina, mina, mina. Ja nagu ilmneb, siis just selleks kokku ongi saadud, iseenda näitamiseks, sest nois harvades võistlusmängudes ei pinguta meeskond mitte võidupunktide, vaid, nagu üks intervjueeritav üsna dramaatilisel moel sõnas: "võitlus käib elude nimel."
Sõltumata emotsionaalsest valmisolekust, peaks selline lause vaataja igal juhul tähelepanelikuks muutma; omaette on aga küsimus, milline võiks olla sellele järgnev reaktsioon. Ent olgu selleks siis ükskõiksus (oh, milleks selline melodraama!) või kaastunne (oh, kuidas nad küll ometi hakkama saavad!), kinnitab iga minut saatest, et tollesse väljaütlemisse tuleb suhtuda äärmise tõsidusega.
Juba kõnealuse saate pealkiri on intrigeeriv – FC Arbeitslos (e.k JK Töötud), mis ütleb keerutamata, kes sellesse võistkonda kuuluvad. Üks lisatäpsustus on siiski vajalik – sellesse võistkonda kuuluvad endised profimängijad, kel hetkel kehtivat lepingut pole.
Kord nädalas eetris olev kuueosaline dokumentaalfilm, mis eile poole peale jõudis, sobitub päris kenasti Saksamaa tänase jalgpallimeedia üldmeeleoluga, atmosfääriga, kus Football Leaksi informatsioonile tuginedes äratatakse jalgpallitarbija tippjalgpalli unenäolisest maailmast; maailmast, kus mängijad teenivad kümneid tuhandeid eurosid pealtvaatajatele lehvitamise eest; kui piirduda vaid ühe näitega.
Nitro saate panus väljendub terviklikuma jalgpallipildi vahendamises, mis tolle unenäolise maailmaga kõrvutades näib lausa skandaalne. Meid tiritakse halastamatusse reaalsusse; meile näidatakse inimeste võitlusi oma unistuste eest, ning me näeme, kuidas need inimesed peavad tasapisi leppima teadmisega, et nende unistused kuidagi reaalse eluga haakuda ei taha.
Veidi taustinformatsiooni. Viimane suuremahuline uuring, kus püüti selgeks teha jalgpalli harrastajate hulka maailmas, pärineb 2006. aastast (FIFA Big Count). Kuna hetkel ei huvita meid mitte absoluutarvud, vaid pigem nende arvude omavaheline suhe, sobib too uurimus viitamiseks ka täna. Vaevalt, et suhted väga palju muutnud on. Niisiis, tolle uuringu järgi oli maailmas registreeritud jalgpallureid 40 miljonit, seevastu elukutselisi veidi enam kui sada tuhat. Suhe seega 1 : 400.
Nii näeme, et harrastusjalgpalli ja tippjalgpalli struktuurid piiravad tervikjalgpallis olevad jalgpalluritele mõeldud töökohad, neid suurendada pole väga võimalik, ning konkurentsis vakantsetele kohtadele on juhuslikkuse roll seda määravam, mida madalam on sportlik tase.
Reklaamklipp FC Arbeitslosi tegemistest.
Osalt võib FC Arbeitslosi kokkukutsumise ajendiks pidada just juhuslikkuse osakaalu vähendamist, kuna nimetatud klubi tegutseb väga kõrgel institutsionaalsel tasemel. Selle ellukutsujaks on 1987. aastal loodud ametiühingulaadne Saksamaa profijalgpallurite liit (Vereinigung der Vertragsfußballspieler – VDV). VDV liikmeskonna moodustavad 1., 2., ja 3. Bundesliga ning regionaalliiga mängijad, kokku umbes 1300 jalgpallurit.
Organisatsiooni üheks eesmärgiks on ka endiste elukutseliste mängijate klubidesse tagasisuunamine, kuid abi pole mitte niivõrd juriidiline ega lobistlik, kuivõrd just nimelt sisuline – suhteliselt väikese tasu eest on lepingut mitteomavatel mängijatel võimalus end suvisesse laagrisse registreerida ning loota, et skautide arvestatava tähelepanu all suudavad nad end võistlusmängudes maksma panna – mina, mina, mina.
Sel suvel toimus laager 16. korda ning sedapuhku tehti seda Nitro kaamerate saatel. Laagrisse kaasati 20 mängijat, kelle juhendaks Bundesliga treenerikogemusega Peter Neururer, üks värvikamaid Saksamaa treenereid isegi ajal, kui ta ise juba neljandat aastat uut treeneritööd otsib. Neururer on sage külaline telesaadetes ning avaldab regulaarselt mõtteid kirjutavas pressis. 63-aastase mehe näol on tegemist väga võimeka spetsialistiga ning ajakirjandusele imponeerib tema sirgjooneline jutt.
Võimalik, et just sellist meest vajavad ka nood treeninglaagrisse kogunenud jalgpallurid. Neururer ei hellita, on ütlemistes kohati julmgi, kuid seda väärtuslikumalt kõlavad tema tunnustussõnad. Ka kõlealune dokfilm tõestab, et vanematele mängijatele on ta kui võrdne vestluspartner, samas kui nooremad teda kuulates suu lahti unustavad.
Mõne sõnaga meeskonna üldisest tasemest. Neururer ütleb, et igaüks, kes laagrisse tuleb, on teadlik, et see võib olla viimaseks võimaluseks tagasiteel profijalgpalli. Võimalust jõuda päris tippu, Bundesligasse, peab ta sisuliselt olematuks, kuid kindlasti on laagris mehi, kelle tänane tase küündib teise liigani.
Transfermarkti andmetel, kes praegu nimekirjas olevast 12 mängijast on hinnangulise väärtuse andnud viiele mängijale, on selle võistkonna koguväärtuseks 975 000 eurot. Neist kaks koguni veerandmiljonilise väärtusega – 32-aastane Enis Alushi (15 mängu Saksamaa U19 ja U20 koondises; täna Kosovo koondises, mille eest on mänginud kuus mängu; 172 mängu 2. Bundesligas), ning 30-aastane Valdet Rama (Saksamaa ja Hispaania kõrgliiga kogemusega mees: Hannover, Valladolid; Albaania koondises 15 mängu).
Alushi on lepinguta suve keskpaigast, mil kõrgliigasse tõusnud Nürnberg keeldus temaga tööalast suhet jätkama. Alushi hinnangul on tegemist klubipoolse reaktsiooniga tema otsusele mängida Kosovo eest ajal, mil ta just vigastusest taastunud oli. Ta ütleb, et klubi oli mängimise keelanud ning otsuse Kosovot esindada võttis ta vastu ainuisikuliselt. Alushi on oma väljaütlemistes väga rahulik, ta rõhutab, et ei kahetse tehtud otsust ning seab oma järgmisi samme läbimõeldult ja kiirustamata. Arvatavasti võimaldab talle sellist taktikat teatav majanduslik kindlustatus, seda vähemalt teiste laagrisse kogunenud meestega võrreldes. Alushi valge suur Jeep laagri parklas on selle kinnituseks.
Enamusele oleks aga juba toosama Jeep arvestatavaks heameeleks. Saates korduvalt sõna saav 51-aastane agent Stefan Brasas, endine Bundesliga kogemusega väravavaht, oligi see, kes ütles, et laagris võitlevad mängijad oma elude eest, oma sissetuleku nimel. Ta juhib tähelepanu, et miljoneid teenivad mängijad moodustavad murdosa kõigist profijalgpalluritest ning arvab, et suurem enamus mängijatest on karjääri lõpuks suutnud kõrvale panna kümme tuhat eurot, ja ehk on garaažis ka auto. Brasas ütleb, et enamus jalgpallureid ootab pärast karjääri elustandardi langus, ning meie siin võime teha lihtsa järelduse, et laagrisse kogunenud vanemad mängijad püüavad seda uut reaalsust, elustandardi langust, lihtsalt edasi lükata.
Mõnevõrra teistsugune on aga probleem suvelaagrisse kogunenud nooremate mängijatega, kelle mõtteid läbib noorusele omane optimism. Noored ei jäta oma suhtumises kahtlustki, et kindlaks eesmärgiks on teenida profileping. Üks neist, 19-aastane Tim Stappmann, kes eelmisel hooajal mängis Leverkuseni U19 võistkonnas, olevat suvel kindel olnud, et ta sõlmib lepingu Nürnbergiga. Ent asjad arenesid teistsoodu, lepinguni ei jõutud, ning näis, et see asjaolu üllatas noormeest siiralt.
Siinkohal sobibki viidata noortega seotud spetsiifilisele probleemile. Neururer ütles, et noorte mängijate probleemidele tuleb otsida põhjuseid struktuurist, mis omane paljudele Saksamaa profiklubidele (eraldi nimetas ta Leverkusenit ja Bochumit). Ja nimelt – kuigi profiklubide noortesüsteemid on edukad, professionaalselt kõrgel tasemel, puudub paljudel U23 vanuserühma võistkond.
See asjaolu aga tähendab, et noored mehed peavad U19 seljataha jättes olema suutelised põhivõistkonnaga juba vähemalt treenima. Ent paljud mängijad vajavad täismeeste hulka jõudmiseks pikemat aega, ning seetõttu tekib nende mängupraktikasse auk.
Olgu siinkohal öeldud, et Stappmannile oli laager vähemalt selles plaanis kasulik, et tänaseks on ta uue lepingu juba sõlminud. Kas ja kuivõrd see tema ambitsioonidega haakub, on omaette küsimus, kuna klubi, kellega ta lepinguni jõudis – TSV Meerbusch – kuulub Saksamaa jalgpallipüramiidi viiendale astmele.
Ent kui Stappmannil on tuleviku osas vähemalt lootus, siis senise saate vahest ühel värvikamal kujul, omal ajal Austria U19 koondisest läbi käinud väravavaht Dominik Schützil kipub see juba kaduma.
Olles kõnealusest laagrist neli korda läbi käinud, kordagi lepinguni jõudmata, võtab ta kaameramehe saatel ette teekonna Norra põhjaossa kolmanda liiga meeskonna juurde. Aga lepinguta jääb 32-aastane mees sealgi ning otsustavaks sai asjaolu, et – ning lubage siin parafraseerida üht äärmiselt õnnestunud nalja Kuku raadio kunagisest spordisaatest – Schütz ei osanud mängida jalgpalli!
