Proletariaadi messias - Venemaa kauneima vutiklubi lugu (2)

Sergei Galitski on Venemaal ainulaadne inimene. Ta seisab täiesti eraldiseisvana 1990ndatel varanduse kogunud oligarhidest, oma kodulinnas Krasnodaris on ta Venemaa modernseima jalgpalliklubi üles ehitanud üdini ebavenelikul viisil. Oma pisike osa Krasnodari kasvuperioodil on olnud ka Sillamäe Kalevil.

On jäine veebruariõhtu Lõuna-Venemaal. 34 000 inimest mahutavale staadionile kohale tulnud täismaja on nägemas, kuidas eelnevates ringides koduväljakul kasahhide Kairatile üheksa ja ungarlaste Honvedile kaheksa vastuseta jäänud palli tagunud Krasnodar mängib Real Madridi sisuliselt igas mänguelemendis üle.

Kiire ja terava söödumängu vastu polnud Realil midagi vastu panna, kuid Krasnodari kehva realiseerimise tõttu suudetakse seis hoida 0:0 peal. Penaltiseeriaski püsib Reali väraval needus peal - Krasnodar eksib kõigi kolme penaltiga ning UEFA Noorte liiga hooaeg 2017-2018 on nende jaoks läbi.

Tol õhtul oli tribüünil loomulikult ka Sergei Galitski – mees, kelles nähakse Venemaa jalgpalli päästjat. Tema ambitsioonid klubi noorteakadeemia produktiivsuse suunal teevad silmad ette isegi Barcelonale ja La Masiale. Tema rajatud uhkes ja Silicon Valley’t meenutavas staadionikompleksis resideerus suvisel MM-il Hispaania koondis. Fabio Capello sõnul on Krasnodari treeningtingimused juba praegu maailma parimad.

***

Krasnodari klubi sünniaastaks on 2008 - 80 aastat pärast seda, kui Nõukogude salapolitsei NKVD poolt loodi Krasnodari linna esindusmeeskond Kuban, kes sel suvel vähemalt senises vormis uksed sulges. Kubani ajalugu baseerus pehmelt öeldes spontaansetel otsustel – 90 tegutsemisaasta jooksul oli neil uskumatuna näivad 68 peatreenerit, neist 21. sajandil koguni 27. Vaid kaks Kubani treenerit suutsid säilitada oma ametikoha enam kui kolmeks hooajaks, neistki viimane 1950. aastatel. Võib julgelt öelda, et Galitski on linna jalgpalliellu värsked ideaalid toonud.

Galitski-Krasnodari juured hakkasid hargnema kümme aastat enne asutamisaastat. Võiks isegi välja käia pisut avantüristliku väite, et 1998. aastal Venemaa ühiskonnas laastavat efekti mänginud finantskrahh mõjus tagantjärgi vaadates nii Krasnodari kui Venemaa jalgpallile õnnistusena.

Armeenia päritolu, 1968. aastal Sotšis sündinud Galitski proovis nooruses edutult jalgpalluriks saada. Ülikooli lõpetamise järel tegi ta esmalt äri kosmeetikatarvete maailmas ning 1998. aastal keset majanduskriisi avas ta Krasnodaris esimese Magniti toidupoe. Uue poeketi tunnuslauseks sai "ainult odavad hinnad". Seega polnud üllatav, et majanduskriisist räsitud riigis köitis Magnit peamiselt just vaesusega silmitsi seisnud töölisklassi pilgud.

Venemaa lihtrahva hinnatundlikuse omapäraseks näiteks võiks välja tuua, et kui Magnit langetas banaani hinda ühe rubla (täna 0,013 eurot – M. P.) võrra, siis müük tõusis 100 tonni päevas. Magnit eristus ka selle poolest, et väikeettevõttele eluohtliku konkurentsi vältimise nimel seati Venemaa suurlinnade asemel fookus äärealadele ja väikelinnadele, kuhu seniste kaubandushiidude haare ei olnud veel küündinud.

Taktika tulemused liigset kommentaari ei vaja – üle Venemaa rajati aastate jooksul 16 000 Magniti poodi, perioodil 2009 kuni 2013 tootis see maailmas kõikidest jaemüügivõrkudest enim väärtust ja firma andis tööd 260 000 inimesele. Galitski enda varandus küündis viie miljardi dollarini.

Eluaegse autsaiderina on ta üks vähestest mitte Moskvas resideeruvatest miljardäridest ning on hoidnud võimalusel jalad vaid Krasnodari pinnal. Igas mõttes vastuvoolu ujumine on end kuhjaga ära tasunud, kuigi Venemaale omaselt asjad esialgu eriti libedalt ei sujunud.

"Loomulikult oli meil kogu aeg probleeme. Näiteks kui me ühes linnas end sisse seadsime ja keeldusime maksmast "raha turvalisuse eest" (inglise k. "protection money" - M. P.), siis pandi minu korteri ukse ette matusepärg kirjaga "kohalikust naabruskonnast". Ükskord viskas keegi meie kontorisse granaadi. Vahel tuldi meie poodidesse automaatrelvadega," rääkis Galitski ühes oma vähestest intervjuudes 2011. aastal.

Erinevalt enamikest teistest 90ndate oligarhidest puudus Galitskil oma äriimpeeriumi rajamisel pea täielikult riigi abikäsi. Mustrist väljas on ka asjaolu, et Galitski ei kogunud rikkust riiklike maavaradega. Kuid nagu mitmetel "maavaramagnaatidel" (näiteks Roman Abramovitšil, Dmitri Rõbolvlevil, Ališer Usmanovil), on ka tema organismi sattunud jalgpallipisik.

Venemaa Silicon Valley ja Colosseum

Tavalise toidupoe oma valdkonna tõeliseks lipulaevaks muutnud lähenemist kasutas Galitski ka 2008. aastal sündinud Krasnodari vutiklubi ülesehitamisel. Galitski unistuseks on, et Krasnodar võidaks tiitleid nõnda, et meeskond koosneks vaid kohaliku piirkonna kasvandikest. Taaskord üks aspekt, mille poolest Galitski Venemaal unikaalne on. Ning tõele au andes on senised sammud seda soosinud.

Välimuselt pigem Silicon Valley’t meenutavale Krasnodari treeningkeskusele on Galitski kulutanud kümne aasta jooksul 90 miljonit dollarit. Nüüd treenivad Venemaa Silicon Valley’s 320 last, millele lisanduvad tuhanded lapsed mujal Krasnodari krai 27 väljakul.

Kompleksis on üks 3000 pealtvaatajat mahutav staadion Krasnodari reservmeeskonna mängudeks, 15 väliväljakut, millest 12 on on naturaalmuruga ja kolm kunstmuruga, kaks siseväljakut, kümme majutusasutust 340 õpilasele ja kaks õppehoonet. Akadeemias tagatakse kasvandikele ideaalsed tingimused alates olümpiamõõdus basseinist kuni kolme Venemaal tehtud ja 500 000 dollarit maksma läinud FootBotsi masinani. Loomulikult antakse lastele täies mahus (ja vägagi kvaliteetne) keskharidus ning muu hulgas ka malekursused.

Kui Galitskil õnnestus meelitada Pele Krasnodari uhke akadeemia avamisele, siis rahvusvahelise meedia kohale kutsumise asemel pani ta rõhu sellele, et iga akadeemias õppiv laps saaks jalgpalliajaloo suurkuju oma silmadega tunnistada. Krasnodari akadeemia ja treeningkompleks on saanud ülistuse osaliseks jalgpallimaailma vägevaimate poolt.

"Paljud lapsevanemad tahavad, et nende laps käiks selles akadeemias. Isegi kui nendest professionaalset jalgpallurit ei saa, saavad neist targad ja laia silmaringiga inimesed," tõdes Krasnodari prominentsemaid toetajaid Tahir Holikberdijev.

300 miljonit dollarit maksma läinud Colosseumi-stiilis Krasnodari esindusstaadion on aga nii uhke, et 2017. aastal valis Vladmir Putin Krasnodari kohaks, kuhu FIFA president Gianni Infantino tuua Maailmajagude karikaturniiri eel tuurile. Krasnodari staadioni VIP-alas Putiniga kõneldes ei jäänud Infantino Venemaa infrastruktuuri kiitmisega tagasihoidlikuks.

Arusaadavalt tekitas linna elanikkonnas viha otsus mitte tuua suvist MM-i Krasnodari. "Kõige jalgpallihullum linn jäeti valikust välja. Ma ei suuda seda lihtsalt uskuda," säutsus Galitski 2012. aastal Twitteris.

Venemaa ametivõimud kaitsesid seda mitmeti. Lõplik otsus tehti nende sõnul FIFA poolt, samuti toodi välja, et Krasnodari regiooni kuuluval Sotšil juba on taliolümpiaks ehitatud staadion, mida saab MM-ilgi kasutada. Vitali Mutko sõnul oli ka staadioni mahutavus (34 000) liiga väike, kuigi Krasnodari elanikud leidsid, et nii Kaliningradi kui Jekaterinburgi staadionid kuuluvad mahutavuse poolest samasse suurusklassi.

Nagu La Masia. Ainult veel parem

Pep Guardiola legendaarsest Barcelona meeskonnast inspireeritud Galitski ihkab keerulist, kuid kaunist stiili. Stiili, mida said omal nahal tunda Reali noorukid, juurutatakse Krasnodaris kõige noorematest vanuseklassidest saadik. Erinevalt Venemaa teistest klubidest ei käi Krasnodar lapsi skautimas mujalt riigi avarustest ja 2/3 akadeemia mängijatest on kohaliku piirkonna mängijad. Seda tendentsi soovitakse ka edaspidi hoida.

Seega on ehk loomulik, et Galitski ei vaimustu ka välismaa ekspertide sissevoolu ideest, mille teele on läinud mitmed Venemaa suurklubid. Nõnda edutati aprillis esindusmeeskonna peatreeneriks klubi enda süsteemi produkt Murad Musajev "Ma ei taha (Thomas - M. P.) Tuchelit ega teisi välismaalaseid," rääkis Galitski pärast 34-aastasele Musajevile ohjade üle andmist. "Murad on pärit Krasnodarist ja see on väga tähtis - me oleme kaotanud oma rahvusliku identiteedi."

Kuigi enda kasvandikud on alles viimase aasta-kahe jooksul hakkanud esindusmeeskonna tasemel pead tõstma, siis klubi enda ülikiire tõus Venemaa vutipüramiidil pole ennast oodata lasknud.

Paradoksaalne teekond kõrgliigasse

Kui kunagi küsitakse jalgpalliviktoriinil meeskonda, kes on tõusnud mingi Euroopa prestiižika liigasüsteemi kõrgseltskonda nõnda, et pole seda sportlikel tingimustel kordagi välja teeninud, siis on vastuseks just Krasnodar. 2008. aastal Venemaa liigasüsteemiga liitunud Krasnodar tõusis debüüthooajal konkurentide loobumise toel kohe ka esiliigasse. 2010. aastal lõpetati seal viiendana, kuid mitmel eespool lõpetanutel puudus finantsiline võimekus kõrgliiga koormat kanda. Vabaks jäänud koha hõivas taaskord Krasnodar.

Järgmised paar aastat kulusid muskli kasvatamisele ning 2014. aasta suveks tagati tänu liigahooaja viiendale kohale esmakordselt koht eurosarjas. Ajalooline debüütmäng peeti ei kusagil mujal kui A. Le Coq Arenal ning Sillamäe Kalev suruti kahe mängu kokkuvõttes maha skooriga 9:0.

Oma lühikese ajaloo jooksul on Krasnodar Euroopa liiga alagrupiturniirile murdnud neljal korral. Tänavusel hooajal on aga märgid näitamas, et ollakse valmis astumaks järgmine samm edasi. Euroopa liigas on Krasnodar võitnud tugevas alagrupis (Sevilla, Standard Liege, Akhisarspor) viiest mängust neli, koduliigas on aga just nemad Peterburi Zeniti peamiseks konkurendiks. Kusjuures akadeemias viljeletud domineeriva stiili tulemused paistavad eredalt silma ka tabelist - Krasnodar on löönud 16 liigamänguga 30 väravat, selles arvestuses paremuselt järgmisel Zenitil on vastavaks numbriks 26.

Krasnodaris võitleb Galitski ka aktiivselt Venemaal vohava huliganismiga. Näiteks on ta pakkunud Peterburi Zeniti ja Moskva Spartaki fännidele (kes kuuluvad Venemaa kurikuulsaimate sekka) tasuta pileteid, kui nad end Krasnodari kodustaadionil ilusti ülal peavad.

***

Galitski ja Krasnodari edulugu võiks Vene jalgpallile mõjuda kui sõõm värsket õhku ja olla potentsiaalne eeskuju teistelegi klubidele. Nimelt on Krasnodar üks väga vähestest erakätes olevatest Venemaa klubisid.

Mullu Venemaa Premier League'is mänginud 16 meeskonnast olid riigist, riiklikust ettevõttest või kohalikust omavalitsusest sõltumatud lisaks Krasnodarile veel vaid neli klubi. Neist ühe, Tosno, äpardumisest sai kevadel juba pikemalt kirjutatud ja nemad ei saanudki pärast ainuinvestori FORTGROUPi toe kadumist jalgu alla. Tänavusel hooajal on Venemaa karikavõitja ametlik järglane FC Leningradetsi nime all tugevuselt kolmandas liigas ja püüab elus püsida mitmete investorite ja kohaliku oblasti segu toel.

Üks paljudest kohaliku omavalitsuse "projektidest" oli Konstantin Vassiljevi endine koduklubi Permi Amkar. Üpris keskpärase majandusega Permi krai otsustas ühel hetkel fookuse suunata teistele spordialadele ning see tappis ka pikalt hinge vaakunud Amkari vutiklubi.

Permi mandumine on kurb näide säärase mudeli jätkusuutmatusest. Mitmed regionaalsed omavalitsused on proovinud klubidele investoreid leida, kuid enamasti tulutult. Venemaal nõustutakse, et Galitski mudel peab saama eeskujuks kogu riigi jalgpallile. "On vaid üks Galitski. Keegi ei osta klubi ja juhi seda terve oma elu. Sponsoreerimine on üks asi, kuid meeskonna juhtimiseks on vaja palju raha ja armastust jalgpalli vastu," ütles Kaliningradi kuberner Anton Alihhanov.

On ka loomulikult vastupidiseid näiteid Tosno ja ka Mahhatškala Anži näol, kus erainvestorite rahapumpamine on lõppenud piinliku fiaskoga. Galitski ise tõestas aga oma lojaalsust tänavuse aasta alguses, kui müüs pea kõik oma Magniti aktsiad riiklikule VTB pangale ülisoodsa hinnaga. Galitski populaarsusest rahva seas andis aimu tõik, et lahkumispäeval kogunes Galitski ja Magniti peakorteri ette suur rahvahulk, kes mehele tänu avaldasid.

Fakt, et Galitski otsustas aktsiad müüa, ei ole tema ja Magniti viimaste aastate majanduslikku ebaedu ja stratreegilisi möödalaskmiseid arvestades üllatav. Küll on aga odava müügihinna kõrval märkimisväärne, et uueks omanikuks sai riiklik pank. See märgib järjekordset tähist keskvalitsuse ja majanduse segunemisel. "Putinomicsi verstapost," nagu ütles kohalik politoloog Tatjana Stanovaja tehingut kommenteerides.

Aga ehk veelgi põletavaim küsimus on, mis oli müügi lõplik ajend. Galitski enda sõnul lahknesid lihtsalt tema arvamused ettevõtte tuleviku osas teiste aktsionäridega. Samas on tõenäoline, ja paljud ka usuvad, et taskus oleva 2,45 miljardi dollari toel on Galitski sooviks pühenduda end täielikult Krasnodari muutmisele jalgpalli raskekaallaseks.

Samas on siin-seal ringlenud kuulujutud Kremli survest. "Pole paremat võimalust olla valijatele lähedamal kui omada provintsides odavaid supermarketeid," tähendas üks Venemaa ärimees. "Järgmise kriisi korral saavad nad lihtsalt sundida hindu langetama."

Galitski on proovinud end hoida võimalikult apoliitilisena, kuid 2014. aastal, Krimmi annekteerimise järel seisis ta dilemma ees. Venemaa tippklubide bossid kogunesid arutlema, kas patriotismist lubada Krimmi klubidel võtta osa Vene liigasüsteemist või riskida MM-i ohtu seadmise ja sanktsioonidega. Galitski jaoks oleksid sanktsioonid tähendanud sisuliselt Magniti ohverdamist. Keeruline olukord lõppes Krimmile oma liiga loomise toetamisega.

Galitski oli enda sõnul valmis Magniti ohverdama vaid Putini otsesel käsul. Tema laveerimine tõi talle aga näiteks kaasa Venemaa raudteekorüfee Vladimir Jakunini poolsed süüdistused "läänele pugemises". Putini lähiringi pole Galitski tõepoolest kunagi kuulunud, kuid Venemaa spordi vaimse isa Vitali Mutkoga on tal suhted väga lähedased.

Kuigi Galitski saab nüüd täistööajaga Krasnodari vutiklubile keskenduda, siis vähemalt esialgu on Magniti müük muutnud klubi olukorra keerulisemaks. Suveks kadusid alt ära kuus sponsorit, kes kõik olid Magniti toodete tarnijad. Hinnanguliselt on see klubile läinud maksma 20 miljonit dollarit, muutes Krasnodari kõvasti sõltuvamaks tulevaks hooajaks Meistrite liigasse pääsemisest. Praegune tähtede seis on seda igatahes soosiv. Talvepausile minnakse teisel kohal, liidrist Zenitist jäädakse ühe punkti kaugusele.

Kuld ja kard ei paista kümme aastat tagasi nullist üles ehitatud klubi jaoks enam kaugel olevat. Galitskit motiveerib aga midagi enamat kui lihtsalt karikad. "Ta elab nende lastega. Ta on neid tundnud alates ajast, kui nad olid 12-aastased. Sellist rõõmu ei saa osta," lausus Krasnodari akadeemia juht Aleksandr Marjanov.

Kommentaarid

RSR-Rauno   •  
Meinhardile pullitzer!
Rauno   •  
Ott Järvela, aeg on kõrvale astuda!

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
VÄRSKED VUTIJUTUD
Pikk ette (ja ise järele) | Pika põua lõpp: kas Paide ongi tiitlikursil või on Flora lihtsalt halb?
KOONDISEMÄNGU EEL
KÜLAS SIIM JUKS!
Udune Albion | Man City eri: kui keegi oleks 20 aastat tagasi öelnud, et tuleb Meistrite liiga võit, oleksin tema kainust kontrollinud
KOONDISE KESKVÄLJAMEHED
VARSSAVI EEL
Eesti koondist tabas suure mängu eel tagasilöök: üks mees jääb esialgu lennukilt maha
VARSSAVI EEL
Sõelmäng | Väravakuningas Henri Anier: pole olemas võimsamat emotsiooni, kui Eesti eest löödud värav
Eesti koosseis Poola vastu: Klavan, Mets ja Vassiljev olemas, kutse sai ka Laur
OTSUSED
Videokohtunik | Kes kelle kukutas ja kelle jalale ikkagi astuti?
PIKEMAT LUGEMIST
VARSSAVI OOTAB
Eesti, pane valmis! Poola koondise koosseis kubiseb suurtest nimedest
RISTNURK
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID