Raskustest, mis ilmnevad kangelastest lahtilaskmisel (1)
Juba pikki aastakümneid on kõneldud sellest, kuidas suured narratiivid on üha enam kaotamas oma funktsiooni, kuidas senised kangelased pole enam need, keda eeskujuks seada ning kellelt inspiratsiooni ammutada. Nii hakkas ajalookirjutuses jahune mölder nõudma kohta oma kuninga kõrval, poliitiliste salalepingute meisterdajaid pidid aga ruumi tegema kassitapjatest poisikestele.
Ent oleks ennatlik arvata, et kuningate aeg pöördumatult möödanikku kuuluks. Inimese tegevusvaldkondi rangemalt piiritledes näeme, et spordis, ning kitsamalt jalgpallis, lähtub kirjutus just "suurmeeste teooriast", mis Šoti filosoofi Thomas Carlyle poolt sõnastatuna tähendab, et: "Maailma Ajalugu on Suurmeeste Elulugu". Kangelastepõhine struktuur ilmneb ka saksakeelse jalgpalliruumi tekstidest ning seda isegi juhul, kui ka puhtsportlikke analüüside arvelt järeleandmisi tehtud pole. Suurmeesteteooria võrgutuste eest pole kaitstud isegi kõige spetsiifilisem statistika.
"Kas ühe ajastu lõpp?". Nii küsis eelmise neljapäeva Kicker oma põhiloos viitega väravavaht Manuel Neuerile, kes esmakordselt pärast aastat 2007 jäi välja Kickeri traditsioonilisest parimate mängijate edetabelist. Tegemist on pingereaga, mida Kicker koostab kaks korda aastas, jaanuaris ja juunis, ning mille ajalugu ulatub aastani 1956.
Tolles tabelis jaotatakse Saksamaal mängivad jalgpallurid vastavalt positsioonile väljakul nelja tugevusrühma, mis eesti keelde ümber panduna võiks kõlada kui maailmaklass (Weltklasse), rahvusvaheline klass (Internationale Klasse), tubli Bundesliga tase (Im Weiteren Kreis) ning potentsiaalselt silmapiiril olevad mängijad (Blickfeld). Eraldi arvestust peetakse ka välismaal mängivate sakslaste kohta.
Tabeli koostab Kickeri toimetus, kelle peamiseks argumendiks valiku tegemisel on mängija viimase poole aasta esitused. Mängija potentsiaali, mis näiteks vigastuse tõttu avalduda ei saanud, arvesse ei võeta. Seega moodustub pingerida vaid reaalsete sportlike tulemuste pinnalt.
Olgu siinkohal mainitud, et Kickeri toimetus ei pidanud mitte ühtegi Bundesliga mängijat olevat maailmatasemel, ja seda juba kolmandat valikukorda järjest, millest veel pikemaid perioode on varem ette tulnud vaid kahel korral – 1986. aasta talvest kuni 1988. aasta suveni ning 2002. aasta talvest kuni 2005. aasta suveni.
Teoreetiliselt on võimalik, et tabelis leiavad koha kõik Bundesliga mängijad, kuid reaalsuses see päris nii muidugi ei toimi. Et meie huvi kuulub Neuerist tulenevalt väravavahtidele, siis olgu öeldud, et sel korral leidis äramärkimist 12 mängijat, kusjuures Leipzig oli esindatud koguni kahe väravavahiga. Rahvusvahelise tasemeni küündis kuus mängijat, kellest parimaks tunnistati šveitslane Roman Bürki Dortmundi Borussiast.
Kuigi rangelt tähistades täidab Kickeri koostatav pingerida vaid ühte eesmärki – olles retooriliseks jutuaineks ajakirjanikele, fännidele ning küllap ka sportlastele endile – siis veidi varjatumalt ilmnevad seal ka Kickeri seisukohad sellest, kuidas ja kellega täita Saksamaa kõige tähtsama, kõige enam tähelepanu ja üleriigilist toetust omava võistkonna ehk Saksamaa koondise read. Ja siinjuures vääribki tähelepanu kombinatsioon, mis tekib Neueri puudumise ja juba mainitud artikli pealkirjas seisva küsimärgi omavahelisest suhtest.
Just seesama küsimärk näitab, et Kicker pole veel valmis Neuerit troonilt tõugatuna näitama, kuigi asendaja selleks on äärmiselt sobiv – Kickeri enda kvaliteedimärki kandev Marc-Andre ter Stegen. Viimane on kahes eelnevas tabelis, milles Neuer ei leidnud äramärkimist vigastuse tõttu, leidnud tunnustust kõige kõrgemal tasemel. FC Barcelona väravavaht on kahe eelneva pingerea (talv ja suvi 2018) ainus maailmatasemel saksa mängija.
Kas olete kuulnud, et hispaania meedia on FC Barcelonat hakanud nimetama "kümme pluss üks"-võistkonnaks, kusjuures "üks" ei tähenda mitte Lionel Messit, vaid ter Stegeni särginumbrit ning kümme omakorda Messi oma. Mõtteharjutuse korras oleks ju huvitav spekuleerida, kui tugev oleks ter Stegeni positsioon Saksamaal, kui selline konstruktsioon oleks leiutatud saksa jalgpalliruumis.
Neueri viimase aja patud on täpselt fikseeritud ning tollesama Kickeri juhtkirjas toob ajakirjanik Karlheinz Wild need ka ära. Just Neueri eksimusest Augsburgi vastu septembri lõpus sai alguse Bayerni mitmemänguline kriis, millele lisandus Saksamaa koondise jätkuv allakäik. Nii Augsburgi kui ka sellele järgnenud mängus Saksamaaga eksis Neuer nurgalöögijärgses olukorras väljajooksul; Dortmundi vastu novembris sai Neueri ebaõnnestunud väljaviskest alguse vastaste võiduspurt; 3:3 viigimängus Nürnbergiga oleks pidanud "maailmatasemel" Neuer kindlasti mõned päästvad tõrjed tegema.
Hädas haarab meedia, Wild kaasa arvatud, kinni treener Ottmar Hitzfeldi ütlusest, et vigastuse puhul vajab mängija tagasitulekuks vigastusajaga kattuvat perioodi, mis Neueri puhul oli umbes pool aastat ning mis tänaseks juba lõpule kipub tiksuma. Wild leiab, et ka Neueri mängu on iseloomustanud ebastabiilne mängurütm ning kõikuv enesekindlus ehk siis elemendid, millega võiks seda üleminekuperioodi iseloomustada ka Hitzfeld.
Nüüd aga näib meedia automaatselt eeldavat, et üleminekuperioodile peaks järgnema ka Hitzfeldi ennustuse teine pool ehk "suur tagasitulek". Seejuures aga unustatakse, et isegi kõige paremad ei pruugi saavuta ligilähedaseltki taset, mis vigastusele eelnes – meenutagem näiteks Michael Ballacki juhtumit. Seega, selle asemel, et üha häälekamalt Neueri asendamist nõuda, mis mõne teise, oluliselt vähem usalduskapitali omava mängija puhul üsna lihtsalt juhtub, leiab meedia, antud juhul Wildi vahendatuna, et koondise peatreeneri Joachim Löwi poolt kuni 2020. aasta Euroopa meistrivõistlusteni esiväravavahiks kinnitatud Neuer peab "Saksamaa koondise kaptenina seda tohutut krediiti väljakul kinnitama ... Nii nagu see tüüpilisele Neuerile omane".
Arusaadavalt on Neueri krediidi peamiseks väärtuseks selle mitmekihilisus: aastatepikkune kogemus, külg-külje kõrval kasvanud vanemate koondislaste usaldus, autoriteetne positsioon nooremate kaaslaste seas, ümberlükkamatuna näiv esiväravavahi positsioon saksa suurimas klubis ning nagu kohe näeme, üha enam ka tähendust koguvad etteasted 2014. aasta MM-il. Küllap saab seda nimekirja pikendada, kuid nagu krediidi puhul ikka, kui see pole seotud käendajatega, saab see tugineda vaid saavutustele minekus.
Aga nagu öeldud, kuigi Kicker ei leia väärt Neuerit enda koostatud pingeritta sättimast, eemaldutakse kõige tähtsama hinnangu ehk koondisekoha valikul oma tabeli peamisest argumendist ning hoitakse kinni juba väljakujunenud igapäevast. Neuer oli saksa jalgpalli eilne ning ka tänane päev, ja kuidas on võimalik, et ta pole seda homme – "talle omasel moel"!
Usaldus Neueri vastu ei piirdu vaid treenerite ja ajakirjanikega, vaid seda näivad jagavat ka fännid. Vihje sellele leiame Kickeri selle nädala esmaspäevasest numbrist, kus toimetusele saabunud kirjade rubriigis leiavad kaks lugejat, et Kickeri pingerida on neile ilma Neuerita täiesti arusaamatu. Neist üks ütleb koguni, et teda pole kõnealune tabel mitte kunagi sedavõrd üllatanud. Siinkohal oleks muidugi vaja tunnistada, et täpsed kriteeriumid, mille põhjal Kicker toimetusse saabunud kirju avaldab, pole mulle küll teada, kuid tundub usutav arvata, et toimetus avaldab kirjad, mis suudavad sõnastada laiema arvamuse positsioone.
Ent korra veel sakslastele maailmameistri tiitli toonud 2014. aasta juurde. Nimelt kirjutab Wild juhtkirjas, enne veel, kui ta asub loetlema Neueri viimase aja vigu, et tegemist on mängijaga, kellele võib omistada koguni uue mängustiili leiutamise. Wild meenutab, kuidas Neuer kaheksandikfinaalis Alžeeria vastu kolmekümne meetri kauguselt oma väravast Saksamaa rünnakuid juhtis ning Kicker toona Neueri uue positsiooni "vale-viieks" nimetas. Wild väidab, et Neueri toonasest tegutsemisest sai globaalne õppematerjal.
Manuel Neuer Alžeeria vastu 2014. aasta MM-i kaheksandikfinaalis:
Seda lugedes võib ju esmalt arvata, et ajakirjanik on oma kirjelduses liiga hoogu läinud, kuna Neueri toonast praktikat saab vaadata fenomeni, mitte aga uue normina, isegi mitte selle algena. Normiks ei saa see kujuneda juba kasvõi seetõttu, et väravavahi tegutsemine, tema positsiooni- ja sööduvalikud erinevates mänguolukordades saavad kujuneda vaid meeskonna üldist taset arvestades. Igaüks võib ise ette kujutada, mis juhtuma hakkaks, kui iga väravavaht poole väljaku peal kolama hakkaks.
Kuid Kickeri pingerida seotuna selle kõrval ilmunud mõtteavaldustega, Wildi oma kaasa arvatud, näitab filigraanselt, kuivõrd kangelaskeskne saksa jalgpallikirjutus on. Loomulikult ei lähe Kicker mööda Šveitsi väravavahtide fenomenist – lisaks Bürkile kuuluvad esikümnesse ka Yann Sommer ja Yvon Mvogo – ning selgitab, miks Leipzigil, lisaks Peter Gulacsile ka nende varuväravavaht Mvogo nimekirja mahtus. Ent kõik see ei tee olematuks, et peatähelepanu pälvib mängija, kes kõnealusesse tabelisse ei kuulugi. Möldrid ja kassitapjad peavad veel ootama.
Ühele faktile sooviks veel tähelepanu juhtida ning arvestades võimalusega, et see eelneva tekstimassi sees esitatuna tähelepanuta võinuks jääda, olgu see ära toodud päris viimasena. Nimelt pälvis ühel korral Kickeri toimetuse kõrgendatud tähelepanu ka Ragnar Klavan, kes Augsburgi mängijana 2015. aasta juunis kolmandasse tugevusrühma paigutati, kuhu täpselt samal ajal arvati keskkaitsjatest ka aasta varem maailmameistriks tulnud Mats Hummels ja Benedikt Höwedes. Ei nõua suurt pingutust, et esitleda seda ühe suurema Eesti jalgpallurile osaks saanud rahvusvahelise tunnustusena.
