Rimo Hunt - võitja, keda ei saa võtta iseenesestmõistetavalt (14)

Foto: Brit Maria Tael

Paari nädala eest karjääri lõpetanud Rimo Hunt andis Soccernet.ee-le põhjaliku intervjuu, kus puudutas nii mõndagi teemat, millest seni vaikinud on. Samas jättis ta veel teatud asjad enda teada, tulevikku ootama.

Tihti kasutatakse Eesti sportlaste juures käibefraasi "hiline avaneja". Ilmselt pole vähemalt pallialade puhul võimalik tuua sellest kümnendist paremat näidet kui Rimo Hunt. 26-aastaselt debüüt meistriliigas, aga edasine on olnud muinasjutuline.

Samavõrd kui on Hunt kinnitanud "hilise avaneja" reeglit, on ta aga ka müüdimurdja. Eestlastest on maalitud pilt kui kinnistest inimestest, kes muretsevad, mida teised temast arvavad. Hunt kohe kindlasti selline jalgpallur ei olnud ja seda kinnitab ta ka alljärgnevas intervjuus. "Kui keegi mind ei hinda või võtab iseenesestmõistetavalt, siis minul on olemas see julgus ja tahe öelda "ei". Ma ei pea sellega nõus olema ja kõik. Tänapäeval keegi ei arvesta sellega, et nii võib teha," teatas elukutseline võitja Rimo Hunt, keda jäävad fännide kõrval tema otsekohesuse tõttu igatsema ka ajakirjanikud.

Nüüd on paar nädalat ametlikust teatest möödas, su karjäär on läbi. Kas oled rahulikult järgi mõelnud ja omad kokkuvõtted teinud?
Ei ole kusjuures. Pole veel päris lõpuni harjunud ja endale selgeks teinud, et on suure jalgpalliga kõik. Ma arvan, et enne seda ei juhtu, kui uus hooaeg peale hakkab ja ma enam ei mängi.

Praegune periood on sul tavaliselt kõige tulisem ettevalmistusfaas.
See on nii ja naa. Terve talv kuni hooajani on üks suur ettevalmistusperiood - ei ole suurt vahet, kas on see jaanuar, veebruar või märtsi algus. 

Mis tunne praegu on, kui pole rutiinis sees?
Harjumatu tunne on. Ei peagi panema iga hommik asju kokku ja trenni poole minema. Paljud asjad on harjumatud. Kui tahta, siis võiks täna kuhugi reisile minna. Varem ei olnud see mõeldav ja ei tulnud isegi plaani. Isegi nädalavahetuseks ei saanud kuhugi minna.

Aivar Rehemaa lõpetas eelmise aasta järel karjääri ja ütles, et temale meeldib argielu oluliselt rohkem kui profisportlase oma. Oskad sa ka juba võrrelda?
Kurat, Rehemaa vist pidi palju rohkem trenni tegema kui jalgpallurid. Tead, eks siin on omad plussid ja miinused. Nii on väga raske võrdlust tuua, aga vaba aja mõttes on muutus väga suur. See on see, millega pole veel ära harjunud. Igapäevane trenn oli üks elu osa ja hoidis sind vormis. Seal oli mitu asja ühes. Samas hoiti koormust kogu aeg seal ülemise ääre peal.

Ma ei ütleks, et praegu oleks väga palju lihtsam või parem, kui seda tippsporti ei ole. Veel on muidugi vara öelda, et seda ei ole. Ma saaks aru, kui oleks aasta aega möödas ja kerge õllekõht oleks ka ees. Praegu on see paus juba olnud tavapäratult pikk - väiksemaid on küll varem ka ette tulnud, aga tänaseks päevaks on see paus juba kolm kuud pikk. 

Kui sinu karjääri juurde algusest peale tagasi tulla - tegelesid noorena jalgpalliga ja siis jätsid pausi ülikooli pärast sisse.
Tegelikult lausa kaks pausi tuli sisse. Kui ma Tallinnasse gümnaasiumisse tulin, siis tuli väike paus sisse. Ülikooli oma oli vähe tummisem paus. Mitte isegi väga palju pikem paus, aga intensiivsem paus. (Naerab).

Hunt meistriliiga debüüthooajal ehk 2012. aastal Annelinna kunstmurustaadionil Tammeka vastu. Foto: Rein Murakas

Kui sa nüüd sellele perioodile tagasi vaatad, siis kas sa kahetsed midagi? Tahaksid, et oleksid midagi teisiti teinud?
Raske öelda. Isegi ju tead, et muutes mingit pisikest nüanssi, võid muuta kogu mänguplaani. Ma ei ole kunagi nii mõelnud. Olen niipidi mõelnud, et nii pole mõtet mõelda. Kunagi ei tea, kui oleksid mingi aspekti teistmoodi teinud, siis mis tulemuse see oleks toonud. Võib-olla poleks ma üldse jalgpalli mänginudki. See on ka võimalus ja võib-olla oli see paus restardi jaoks vajalik, et tulla värske ja tugeva power'iga peale. Me ei tea seda kunagi. Võib-olla oleks läinud veelgi paremini ja oleksin suurema lennuga pannud ... Klavan on meil ju väga hea näide, tema paneb väga suure kaarega, vast nii kõrgelt ma poleks lennanud, aga kunagi ei tea seda. Need oleksid on üldjuhul pahad poisid ja nendest pole mõtet väga palju rääkida.

Õppisid Tartus keemiat. Kuidas sul koolis läks ja kas selle kõrvalt oleks näiteks kannatanud Tammeka duublis mängida?
Pigem mitte. Üks pausi osa võimaldaski mul ülikooli lõpetada ja teha midagi muud silmaringi mõttes. Ma olen mõelnud ja vaadanud väga palju, et neil, kes tegelevad tippspordiga ja käivad ülikoolis, on päris raske. Ei, see ei ole võimatu, aga mängides tippklubis ja eurosarjades, siis on see üsna keeruline. Selliseid mängijaid väga palju ei ole, kes on teinud seda sellises rütmis. On küll mängijaid, kes on kõrgliigas, aga kelle kohustus ja koormustase ei ole nii must be - siis on see võimalik. See võimaldas mul ülikooli läbi teha ja tummist elu maitsta, mis ei olnud üldse igav. Jällegi pluss. Mis seal miinused on? Raske hinnata.

Hunt jõudis seitsmeks mänguks ka Eesti koondisesse. Foto: Imre Pühvel

Pärast seda jõudsid Kalevisse ja lõid Esiliigas kõik väravad ära, mis üldse lüüa sai. Kas sa olid juba Kalevis ehk enne meistriliigasse jõudmist oma peas tippjalgpallur?
Oo, ei. Ma läksin sinna Kalevisse mängima üldse teise mõttega. Ma olin vutti noortes mänginud ja hakkasin pärast sõjaväge üldse käima mängudel kolmandas ja teises liigas. Mul oli ülikooliga füüsiline seisund sellisesse huvitavasse järku tõmmatud, et ma ei jõudnud üldse midagi teha. Järk-järgult läks see aina paremaks ja kui Kalevi esinduse vastu mängisime, siis sai korralikult vastu pandud. [Aavo] Sarap oli siis treener ja me oleks peaaegu võitnud neid.

Oli see karikamäng?
Ei, liigamäng, millegi pärast jäi esindusel mäng ära ja siis nad tulid duublimängule põhisatsiga. Me läksime 4:3 juhtima, peaaegu võitsime. Siis tekkis Kalevil huvi, et kas tahaksin neile mängima tulla. Nad küll ise kukkusid kõrgliigast välja. Mul oli veel ülikooli käia ja ei viitsinud väga. Hiljem tuli mõte, et äkki ikka läheks prooviks liigat mängida. Veel pole ju hilja. Täpselt nii oligi: veel pole hilja, aga see on viimane aeg. Siis ma olin 25-aastane ja läksin.

Millal sa tundsid, et oled profisportlane?
Ma ei teagi. Esimene aasta Kalevis läks hästi, aga ma ei käinud trenniski. Ainult esimesed kolm kuud käisin, edasi ainult mängudel. Siis ei saanud mingist jalgpallurist veel rääkida. Kui tuli Levadia võimalus, oli see minu jaoks täielik üllatus. Olin 26-aastane ja hakkasin esimest korda elus normaalselt trenni tegema, nii nagu peab. Stabiilselt, graafiku alusel, kogu aeg.

Alguses oli päris raske - füüsiline seisund ei olnud päris see. Loomulikult kulmineerub kõikide tippsportlaste füüsis aastate jooksul selliseks nagu see parasjagu on. Ei ole nii, et "miks meie suusatajad nii kehvad on? Tehku ka ühel suvel korralikult trenni ja küll nad siis panevad!" Ei pane. Tuleb aasta-aastalt kogu aeg oma baasi kasvatada ja selle arvelt lähed edasi. Sellepärast võttiski alguses mul päris palju aega, et normaalrütmi saada. Siis ma olin veel poliitikas otsapidi ministrite juures suhteliselt lähedal. Ma arvan, et Levadia teisel aastal, kui poliitika ära lõppes, siis võis öelda, et olin elukutseline jalgpallur.

Siis igatahes oli käes 2013. aasta ja sa pidid küll juba tippsportlane olema. Võitsid kõik ära, mis Eestis üldse võita andis. Kas see oli su elu parim hooaeg?
Kuni selle hetkeni kindlasti. See oli kuidagi normaalne vist. Ma olin harjunud koguaeg võitma. Kolmandas liigas võitsime, esiliigas ainult võitsime, aga kõrgliigas ka ju - okei, esimesel aastal tulime teiseks - aga enamasti kogu aeg võitsime.

Lisaks jalgpallile ja õpingutele on Hunt läbi käinud ka poliitmaastikust. Foto: Brit Maria Tael

See on ju tegelikult siiamaani nii?
Kogu aeg on olnud, jah. (Naerab). See rütm oli üks ja sama. See tundus nagu okei, nii peabki olema. Siis panin välismaale ja kui ma esimesel aastal veel mängida sain, siis ka võitsime. Jõudsime peaaegu eurokohale välja, samad punktid, aga väravate vahe otsustas meie kahjuks asja. Teisel aastal ma muude poliitiliste põhjuste pärast ei mänginud, tulin tagasi ja jälle teised. Viimasel aastal nüüd ju üldse ei kaotanud. Lühikese aja jooksul on siin Eesti jalgpallis pretsedente loodud küll. Esimene eestlane, kes löönud eurosarjas hat-trick'i ... Ja mitte lihtsalt hat-trick, vaid oluline, täpselt nii palju väravaid oligi edasipääsuks vaja.

Eurosarjast rääkides. Kas sa sooviksid Eestis olla jalgpallur, kui poleks suvel eurohooaega? Kui oluline see Eesti jalgpallurile on?
Mitte Eesti jalgpallurile, vaid Eesti jalgpallile. See on mõnes mõttes nagu aasta sündmus. Saad proovida jalga teistsuguse tasemega satside vastu ja tuleb reisida. See käib asja juurde - mängud ja treeningud teises keskkonnas. Kui poleks eurosarju, siis meil poleks ka sellist Eesti jalgpalli. Olgem ausad, Eesti jalgpall püsib tänu eurosarjadele, sest lõviosa Eesti tippklubide rahast tulebki Euroopast. See teebki vahe sisse, kes on tippklubid ja kes on need teised klubid. Midagi pole parata, nii on. See küll loob ebavõrdsed olukorrad klubide vahel, aga see on ka paratamatu, sest eurosarjades on kindel arv kohti ja seda ei saa muuta. Et mingeid muutusi teha, siis peab igaüks midagi investeerima, kas raha, aega või inimesi. Ole siis mees ja lõhu ära see tippklubide mentaliteet ja hakka ise tippklubiks. Pole ka ju võimatu.

Varsti hakkab raha tilkuma ka madalamal asuvatele meeskondadele.
Eks programmid on paigas ja kellele see meeldib, kellele mitte. Minule tippklubi juhina võib-olla ei meeldiks, et kunstlikult hakatakse tekitama võrdseid võimalusi. Samas on need võimalused võrdsemad kõigile ja teil on ikka eelis, te saate ikka Euroopast raha juurde, mida teised ju ei saa.

Ma arvan, et see on okei. Need programmid tegelikult juba noorte stipendiaatide näol toimivad. See on hästi positiivne, et just perspektiivikatele noortele on olemas väljund. Klubi on huvitatud talle stipendiumi maksmisest, kuna ei pea seda oma taskust maksma.

Kui jalgpallipoliitikast rääkida, siis oled sa rahul selle suunaga, mille jalgpall võtnud on? Kui oleks sul mingi võimalus midagi muuta, siis mida sa teeksid?
Tõenäoliselt tuleb nüüd poliitkorrektne ja demagoogiline vastus. Väga kerge on ju kõrvalt öelda, mida teised teevad valesti ja mismoodi tuleks tegelikult teha. Raske on kõrvalt hinnata seda, mida päriselt tuleks teha. Selleks tuleks näha süsteemi sisse, millised telgitagused on. Igal pool on arenguruumi.

Kas täna Eestis on mõtet mängida neli ringi omavahel. Kas karika ideaallahendus on just praegune? Pisikesi nüansse on, aga suures plaanis liigutakse mõistlikus suunas just stipendiumite ja toetuste näol, mis motiveerib klubisid rohkem tegutsema. See annab võimaluse paljudele teistele mängijatele saada mingeid toetusi ja kindlasti võiks see tõuke anda, aga see on natuke pikema vinnaga tõuge. Täna me neid tulemusi kohe ei näe.

Muutmiskohti oleks oluliselt rohkem, millest ma täna rääkida ei taha ja millest üldse peaks alustama seda muutmist, et see oleks pärast palju võimsam.

Kas sa lähed ise seda mingi hetk muutma?
Miks mitte, selleks oleks vaja elus midagi korda saata. Küll siis jõuaks muuta kah.

Aga mida muuta, seda sa ei ütle?
Ei, seda ma ei ütle. Mitte, et see mingi suur saladus oleks, aga äkki mõni mõistab seda valesti ja võtab seda liiga isiklikult.

Hunt uues kodus vana armastuse vastu. Foto: Brit Maria Tael

Jalgpalluri seisukohalt - kas neli ringi on liiga palju? Hakkas ajudele juba sügisel?
Mänge on päris palju. Meie mängime 36 mängu ja tippliigad Euroopas mängivad 38, väga paljud teised meist tugevamad liigad ei mängi nii palju. Kas meil on vaja nii palju mängida? Muudaks natuke süsteemi. Kas see üldisele tasemele hea on, ei oska täna hinnata. Ma toon näite Kasahstanist - seal oli 12 meeskonda ja me mängisime ära kaks ringi kodus-võõrsil, siis löödi liiga pooleks. Teine pool hooajast olid sul ainult tugevad mängud. Seda on ju natuke atraktiivsem vaadata ja mängija ise peab ka olema sada protsenti keskendunud. Mitte ei ole nii, et "ah täna mängime selle satsiga ja lähme vaatame, kuidas neist üle sõidame".

Kas oli reaalselt sellist suhtumist?
Tead, see on paratamatus. See suhtumine ei väljendu otseses väljanäitamises.

Ei istutud bussi ja ei hakatud kõvatama?
Ei, keegi ei hakanud, ma ei tolereeri sellist käitumist. See on lihtsalt inimpsühholoogia. Kui sa lähed ülitähtsat intervjuud tegema, siis sa oled närvis ja midagi pole teha. Samamoodi on ka sportlasega, kes läheb ülitähtsat katset tegema. Lõpuks loeb tema mentaalne pool. Kui hästi ta suudab kontsentreeruda ja unustada ära, mida kõike võib juhtuda. See on paratamatu ja kui sa lähed mängima tagumise otsa satsiga, siis see kontsentreeritus ei ole selline nagu ta võiks ja peaks olema. Mõttetu on väita, et kurat, läksime ja andsime endast sada protsenti, aga ainult 1:0 võitsime. Jalgpall on ümmargune ja võib ka 0:1 kaotada. Seda on elu näidanud ja mitu korda on nii juhtunud lausa.

Viimasel hooajal kirjutas Hunt end veelgi sügavamale Eesti jalgpallifolkloori.

Tuleme karjääri juurde tagasi. Mis olid suurimad erinevused Eestis ja Kasahstanis?
Loomulikult on tasemevahed väga konkreetsed. Mõni pessimistliku suhtumisega inimene võib ju näiteks tuua Nõmme Kalju ja Aktobe seeria. Jah, mängisid küll ja lülitasid Aktobe välja, aga antud juhul oligi jalgpall ümmargune. Kui üks meeskond lööb väravale üle 60 korra ja teine sats tegi ühe löögi ja võitis 1:0, siis sellepärast ongi jalgpall huvitav. Võid lammutada, võid igat pidi proovida, aga näed, kaotad. Üks rünnak ja üks-null. Sul ei lähe sisse. Latti-posti-latti-posti-väravavaht-latti-posti. Niimoodi 60-70 korda järjest ja nii võibki võita.

Seal on see tasemevahe oluliselt ühtlasem, kuna seal on igas meeskonnas raha. Meil pole üheski klubis päriselt raha, on ainult toetused. Seal on päriselt ka Eesti mõistes väga suured summad - kümned miljonid. Igal satsil on võimalus tuua kvaliteeti sisse väljast. Ise küsimus on see, kui pädevad nad selles on.

Kas selles vallas on eestlased paremad?
Ei-ei. Selles vallas on paremad ainult tippklubid maailmas, kuna neil on päriselt süsteemid ja võimalused. Nende know-how on selline, et nad toovad selle, keda päriselt ka vaja on. Muidugi juhtub seal ka igasuguseid asju, aga igal pool mujal on see asi õnne peale üles ehitatud. Loomulikult, kui on väga hea tasemega vend, siis selle sa vaatad kohe ära. Samas valib tema ka vastava tasemega liiga. Teine kord juhtub nii, et sa tuled, teed kontrollkohtumises hea mängu ja lööd värava. Treener plaksutab käsi kokku ja ütleb, et seda venda on vaja, aga samas pärast ei saa ta enam isegi palli omaks võetud. Ka selliseid asju juhtub.

Sa rääkisid, et Kasahstani teisel hooajal hakkas mängima poliitika. Mida see tähendab?
Nojah, me tegime hea tulemuse ja olime Euroopasse saamas. Siis otsustas selle regiooni valitsus, et me oleme väga tublid ja tõstab eelarve veel suuremaks. Esimesel aastal oli meil üks väikseima eelarvega klubi ja treener pidi hakkama saama selle rahaga. Oli pandud kokku meeskond, kus olid enam-vähem mehed, aga mängisime väga hästi kokku. Polnud tema lemmiklapsed, aga oli tõesti hea sümbioos. Me ei saanud seda eurokohta, sest päris mitu mängu otsustasid kohtunikud ära ja see on Kasahstanis tavaline. Nad panevad sulle viimasel minutil penalti, mida pole isegi kaugelt olemas. Seda juhtus meiega ja mitu korda.

Kui eelarve läks suuremaks, siis ta tõi oma lemmiklapsed tagasi, aga nende vanused olid juba kõrged ja said palju vigastada. Nad ei tõstnud meie taset üles, vaid viisid hoopis alla. Lisaks toodi üks teine ründaja, kes sai minust kaks korda rohkem palka. Muidugi tema pidi mängima ja mina istusin. Keegi ütleski naljaga, et oleksin pidanud ka palka juurde küsima, aga no mis teha. Ega mul ei ole mõtet põrgata, et kuule, ma tahan ka. Kui mind ei panda mängu, siis ei panda. Nägin ka selle osa jalgpallist ära, kus ma tihti isegi ei mahtunud pingile, vaid olin tribüünil.

Kas tuli selline mõte ka, et miks üldse jalgpalliga tegeleda? Esiteks istutati sind pingisügavusse ja teiseks tegid kohtunikud asju omamoodi.
Jah, aga siin on selline teema, et mitte keegi ei saa sada protsenti kindlalt väita, et nad teevad asju omamoodi. Kurat, paratamatult on see üks osa.

Foto: Brit Maria Tael

Kas sa olid sellise asja jaoks juba enne Kasahstani minekut valmis?
Ei, siis ma ei teadnud sellest veel mitte midagi. Eks seda on igal tasemel ja igal pool. Öeldakse, et ole mees ja löö ise rohkem.

Aga kui ei lasta?
Lõpuni ei saa ükski kohtunik kõike kontrollida. Kui on 0:0, siis ta saab teatud asju mõjutada, aga kui sa oled ühest meeskonnast täiega üle, siis ei saa ta mõjutada, et Pärnu võidab Florat või Levadiat. On võimalus siis, kui Flora ja Levadia omavahel mängivad. Kui on ühe tasemega meeskonnad, siis paned kaks kaarti ja on punane, üks mees läinud. Kastis kerge tõukamine - penalti. Mõjutad vaieldavate momentide kaudu, aga objektiivselt vaadates nii kunagi ei vilistaks. Kohtunikel on alati selline mänguruum olemas tegelikult. 

Ma tean, et Eestis tehakse tänapäeval palju kohtunike järeltööd. Vaadatakse videosid ja analüüsitakse. Kui on väga ilmselged olukorrad, siis küsitakse kohtuniku arvamust. Kui väga veenvat põhjendust ei tule, siis tema enda usaldusväärsus kaob. Meie kohtunikud on väga motiveeritud vilistama üsna objektiivselt. Ma ei kahtle, et nad meelega midagi halvasti teevad.

Küsimus on lihtsalt selles, et nad on mingid olukorrad enda jaoks valesti välja hinnanud. Eriti minu vastu. Minu vastu ju võib, ma olen suur ja tugev. No ei või! Kaks korda, kui mind väga hullusti vigaseks löödi, siis isegi viga ei vilistatud, kaartidest rääkimata. Kuidas see võimalik on, et pannakse niimoodi jalgadesse, et luud peaaegu lendavad, aga kohtunik kehitab õlgu. Selline asi ajab närvi! Pärast ta ütleb, et jõuline mäng ja 50-50 olukord, aga päris nii ei saa. Kui sulle ikka lüüakse niimoodi külje pealt jalgadesse, et palli polnud lähedalgi, siis see peaks olema minimaalselt kaart, aga kui isegi viga ei vilistata, siis on see imelik.

Kas sul on ka varem olnud nii vigastusterohket hooaega?
Ei, ma pole põhimõtteliselt üldse vigastatud olnud. On olnud hüpekaid ja nädal-kaks pikki vigastusi, aga see hooaeg ... 

Kas see võib ka kuidagi kunstmuruga seotud olla?
Seal on omad põhjused, millest ma täna kindlasti rääkima ei hakka. Seal on konkreetsed põhjused, oleks teatud asjaolud teisiti olnud ... Asi igatahes ei ole kunstmurus.

Kas kuidagi raviprotseduuridega seotud?
Et mitte paksu verd tekitada, siis sellest me ei räägi.

Viimane hooaeg oli Hundi kõige vigastusterohkem. Foto: Gertrud Alatare

Mis täpselt juhtus enne viimast hooaega? Alustasid trenne Levadiaga, aga järsku olid Kalju juures. Sa ütlesid, et päris täpselt ei oska ise ka öelda, mis toimub ja räägid siis, kui oskad rääkida.
Mis sellest ikka rääkida. Keegi ju ei kinnita midagi. Üks räägib üht ja teine teist, aga tõde on kuskil vahel.

Räägi oma versioon olukorrast ja me arvestame, et see ei pruugi olla päris lõplik tõde.
Mul oli ülimalt kahju, et ma pidin klubi vahetama, aga päeva lõpuks on mul jällegi ülimalt hea meel, et ma Kaljus ära käisin. Mulle meeldis seal ja logistiliselt oli oluliselt mugavam trennis käia.

Kusjuures mul oli trennidega ikka päras seiklemine ja ma ei saanud sellest kunagi aru. Levadias käisin ma esimesed kaks kuud üldse Haapsalust trennis, siis kolisin linna ja käisin Õismäelt, lõpuks käisin iga päev Harku vallast. Nüüd ma läksin Kaljusse ja see distants, mida ma varem iga päev sõitsin, tundus ikka ebareaalselt pikk. Mul oli hästi lihtne - olin nipsu peale trennis ja lapsel lasteaias järel. Kõik oli käe-jala juures.

Meeskond oli ju tegelikult tuttav, aastast aastasse olin nende vastu mänginud. Valdava enamusega saan ikka väga hästi läbi, õhkkond oli Kaljus väga mõnus. Samamoodi oli see varem ka Levadias väga mõnus. See kõik oli positiivne ja kõige positiivsem on muidugi see, et me meistriks tulime.

Mis ma ikka ütlen - nad tahtsid muuta tingimusi liiga kardinaalselt ja minule arusaamatult. Ongi kõik, ma ei olnud nõus sellega. Nemad arvasid, et mul polnud muud varianti, küll ma ikka nõustun. Korraks nõustusingi, aga palusin, et nad mulle natuke vastu tuleks. Esitasin igati loogilised põhjused, aga nad krimpsutasid selle peale nina.

Täna võivad nad väita, mida tahavad, aga kui ma kuulen väga konkreetsest allikast, et varumeestele pakuti paremaid tingimusi kui mulle, siis ma mõtlesin, et miks? Sõna otseses mõttes paremaid tingimusi. Ma ei saanud aru sellest ja mulle öeldi lõpuks lihtsalt, et ära tule rohkem trenni. Ja ma ei läinudki. See oli minu jaoks väga arusaamatu ja ebareaalne. Arvasin, et selline asi pole võimalik. Oleks, et ma oleks pool aega olnud vigane, aga ei, kõik oli paigas. Ma olin kapten ja kellelgi etteheiteid ei olnud - paigas, meeskonna sisekliima - paigas, kõige rohkem väravaid - paigas, kõige rohkem väravasööte - paigas. Kõik asjad olid paigas, vot ei saa aru. Seal oli mingi poliitika, millest mina lõpuni aru ei saa. Mul oli kahju, aga nagu ma öelnud olen, siis ma natuurilt olengi selline inimene. Kui keegi mind ei hinda või võtab iseenesestmõistetavalt, siis minul on olemas see julgus ja tahe öelda "ei". Ma ei pea sellega nõus olema ja kõik. Tänapäeval keegi ei arvesta sellega, et nii võib teha. Või nad just arvestasid, aga mõtlesid, et kuhu mul ikka Eestis minna on.

Rimo Hunt otsustas tipus olles karjääri lõpetada. Foto: Gertrud Alatare

See lause, et üks klubi sind ei taha ja teise pole mõtet minna, tähendas täpselt mida?
Ma pigem arvan, et Flora mind ei võtaks, aga ega ma küsima ka ei lähe. Levadiasse, ma tunnen, et pole mõistlik tagasi minna, kui me niimoodi laiali läksime. Jällegi - midagi kindlat täna väitma ei hakka, võib-olla järgmisel aastal mängin jälle.

Teever ju tuli tagasi.
Ja pole veel seegi hooaeg pihta hakanud!

On sul pakkumisi olnud?
Mul on igast pakkumisi olnud. Ma isegi veel ei teadnud, et see uudis välja on tulnud, aga juba oli kümme kõnet telefonis. Pooled olid küll huumoriga, aga kõik mitte. Kui esimene kõne ära tuli, siis sain aru, et mingi uudis on välja tulnud. Esimene kõne oli kell 9, teine 9.10. Ja niimoodi terve päev.

Aga ei kisu tagasi?
Hetkel ei.

Mida see tähendas, et sind 50 protsendi mehena nähakse?
Täpselt seda tähendaski.

Sulle öeldigi, et oled 50 protsendi mees?
Mulle näidati, et ma olen 58 protsendi mees.

Mis näitajate järgi?
Vot seda ma ei tea, eks nemad teavad paremini.

Osad jalgpallurid on hakanud korvpalli mängima. Lähed sama rada?
Ei, korvpalli ei ole ma kunagi osanud mängida.

Aga madalamad liigad?
Kindlasti hakkan ma mingit liigat mängima, see on selge. Pigem kaldun ma arvama, et mõnd tagumist liigat, mis ei nõua suurt pühendumist, aga on hea liigutamisliiga. Fun! Nüüd saab lõpuks fun-ida. Muidu oli kohustus teha väljakul enda ülesandeid ja ei olnud vaba voli igale poole joosta. On olemas mänguplaan ja on olemas ülesanded. Käin praegu ka toksimas mingitel päevadel erinevate inimestega, nüüd saab pulli teha. Saab sõna otseses mõttes mängida.

Rimo Hunt
Sünniaeg: 05.11.1985 (Dirhami)
Vanus: 33
Klubi: -
Positsioon: ründaja
Pikkus: 187 cm

Eelnevad klubid: Kalju, Levadia, Kõzõlorda Kaisar, Kalev, M.C. Tallinn, Kaitseliit Kalev, Haapsalu.
Koondised: A 7/1

SEOTUD LOOD
14 kommentaari

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (14)

Kommentaare ei ole.

Sisene
Anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia.
PREMIUM LIIGA
Luup peale | Rong see sõidab tsuhh-tsuhh-tsuhh, Liliu on rongijuht!  (galerii!)
Kuidas suvi üle elada? Mõned tähelepanekud
TEINE PRESSIKONVERENTS
Tagasiastunud Reim: treenerivahetus annab vähemalt esialgse tõuke, loodame sellele
KOONDISEMÄNG
REIM ASTUS TAGASI
Martin Reim astus tagasi, peatreeneri ametipostile kaks kandidaati
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
16
13
1
2
50:12
40
2.
Tallinna FCI Levadia
15
11
2
2
47:12
35
3.
Nõmme Kalju FC
16
10
4
2
30:14
34
4.
Paide Linnameeskond
15
9
3
3
25:9
30
5.
JK Narva Trans
15
4
6
5
20:15
18
6.
FC Kuressaare
15
4
4
7
10:21
16
7.
Viljandi JK Tulevik
16
4
3
9
15:32
15
8.
Tartu JK Tammeka
16
3
3
10
19:31
12
9.
JK Tallinna Kalev
16
2
3
11
11:41
9
10.
Maardu Linnameeskond
16
2
3
11
9:49
9