Menüü
TV
Veebisait

Sellest, kuidas mälestus lahkunud fännidest üht mängu ilmestas (0)

Berliini Unioni poolehoidjad. Foto: bundesliga.com

Vähe on Saksamaa jalgpalliajaloos olnud perioode, mil riigi pealinnas Berliinis toimuv sedavõrd suurt tähelepanu on pälvinud, kui see käimaoleval hooajal olema saab. Ühelt poolt tingib selle statistiline paratamatus, sest lisaks Berliini Herthale osaleb alanud hooajal kõrgliigas ka Berliini Union; teisalt aga lisab esmakordselt kõrgeimas seltskonnas osalev Union oma kohalolekuga kultuurilisi ja ajaloolisi lisanüansse, ilma milleta kõrgliiga vaieldamatult vaesemaks oleks jäänud.

Saame seda väita vähemalt kahe Unioni senise käitumisaktiga, millest esimene tekitas kõneainet juba suvel, teine eelmisel nädalavahetusel Unioni debüütmängus RB Leipzigiga. Enne nonde episoodide juurde tulemist heidame aga põgusa pilgu klubi lühibiograafiale.

Kui Unioni linnarivaali Hertha kohaga kõrgliigas ollakse viimasel paarikümnel aastal üldjuhul harjutud, siis Unioni biograafias moodustab ühe kandvama rolli amatöörliigas osalemine, millest välja on püütud rabeleda kahe pingutuskorraga.

Esmalt suudeti alates 2001. aastast amatöörseltskonda vältida kolmel järjestikusel hooajal ning alles teisel katsel kümme aastat tagasi, suudeti teha kvaliteedis ümberkorraldus, mis viis klubi esmalt teise liiga tublide keskmike sekka ning sel kevadel esmakordselt ka kõrgliigasse.

Hertha ja Unioni sportlike saavutuste erinevustel on väga selgesti sõnastatav aluspõhjus. Nimelt kuulus Hertha Teise maailmasõja järel Euroopa piiride ümberkorraldamise tulemusel jagatud Berliinis Saksamaa Liitvabariigi koosseisu, Union aga Saksa DV-sse.

Sportlikke ja majanduslikke printsiipe arvestades oli tegemist täiesti erinevate tingimustega, mis on saanud end ümberlükkamatus statistikas väljendada pärast lääne ja ida jalgpalliliigade ühendamist 1991. aastal. Fakt on, et kuigi tipptasemel jalgpallureid on Saksa DV pool pakkunud mitmeid (Mattias Sammer, Michael Ballack), siis sealsete klubide absoluutsesse tippu jõudmine on olnud väga keeruline.

Sõnadesse laotuna kõlab statistika järgmiselt. 1991. aastal loodud ühises kõrgliigas eraldati endistele idasakslastele kaks kohta, mille täitsid Saksa DV meistrivõistluste viimaseks jäänud hooaja kaks paremat Hansa Rostock (kõrgliigas 1991; 1995-2005; 2008) ja Dresdeni Dynamo (1991-1995).

Rangelt sportlikel alustel suutis esimesena koha kõrgliigas välja teenida VfB Leipzig aastal 1993 (mängis vaid ühe hooaja), kelle saavutust on korranud Energie Cottbus (2000-2003; 2006-2009), RB Leipzig (alates 2016) ning nüüd Union. Nende sulgudes toodud numbrite kõrvutamine näitab, et Unioni ja Leipzigi pühapäevane kohtumine oli Saksa DV kohataustaga klubidele esmakordseks kokkusaamiseks kõrgliigas alates 2008. aastast (Rostock – Cottbus).

Berliini Unioni mängijad hooajal 2019/2020. Foto: Berliini Unioni Twitter

Üks tähelepanuväärne episood annab meile põhjuse Unioni avamängu juurde peagi tagasi tulla ning seda põhjusel, et see annab viite üha enam kustuvast arusaamast, et isegi absoluutses tipus võistlevat jalgpalliklubi ei saa defineerida vaid läbi selle sportlike tulemuste, vaid jalgpalliklubi on samavõrra ka selle fännide identiteediallikaks, konkreetse inimgrupi ühismälu hoidjaks.

Ent lubage tolle episoodi juurde liikumiseks valida veidi pikem ring kui otsetee seda võimaldaks. Nimelt väärib tähelepanu, et kuigi Unioni debüütkohtumist peetakse igati põhjendatult ajalooliseks, lootis Saksa meedia kevadel pärast Unioni kõrgliigasse tõusmist, et eelseisev hooaeg ühe veelgi erakordsema Unioni osalusega ajaloolise, kultuurilise ja poliitilise laenguga kohtumise pakkuda võiks.

Too lootus väljendus teadmisel, et selle aasta 9. novembril täitub kolmkümmend aastat päevast, mil Berliini müürist välja löödud esimesed kivitükid visuaalse kinnituse eraldatud Saksa riikide horisondil virvendavast ühinemisvõimalusest andsid, ning Hertha ja Unioni omavahelises kohtumises loodeti näha tolle ajaloolise sündmuse pidulikku jalgpallilist tseremooniat.

Kuid tol lootusel polnud määratud teoks saada. Kuigi 9. november langeb sel aastal Bundesliga kalendrit silmas pidades sobivalt laupäevale ning kalendri koostajad olid saanud Herthalt nõusoleku - "milline fantastiline päev mängu pidamiseks," kõlas klubi seisukoht -, tuli plaane muuta Unioni vastuseisu tõttu.

Oma ametlikus seisukohas, mille Union 7. juunil Twitteri vahendusel teatavaks tegi, öeldakse, et müüri langemine on Unionile liiga tähtis selleks, et sel ajaloolisel päeval jalgpalli mängida. Kuna klubidel on õigus kalendri koostamisse sekkuda, kasutas Union võimalust ning neile tuldi poolele teele vastu. Hertha mängust nad küll pääsesid, kuid peavad 9. novembril pidama mängu Mainzis.

Seevastu Herthale toodi Berliini vastaseks klubi, mis säilitab kõik need assotsiatsioonid, mida sooviti tol päeval Unioni poolt kantuna näha. Küllap suudab lugeja isegi välja rehkendada, et selleks klubiks saab täna olla vaid Leipzig.

Kahe Berliini klubi omavaheline esimene mäng asetati aga 2. novembrile, Unioni kodustaadionile ning võib arvata, et küllap meedia selle lõpuks ikkagi müüri langemise ajaga seob. Päris kindlasti on aga tegemist päevaga, mil esmakordselt pärast 1977. aastat Bundesligas kaks Berliini klubi vastakuti lähevad. 42 aastat tagasi oli Hertha vastaseks Tennis Borussia.

Miks aga Union sedasi käitus? Selle küsimusega ragistamisel on peamise põhjusena välja pakutud Unioni vastuhakk jalgpalli kommertsialiseerimisele. Võime suhteliselt hõlpsalt ette kujutada, kuivõrd palju suurendaks taoline poliitiline keskkond mängule langevat tähelepanu, kuid just selliste võtete vastu on Union sageli protesteerinud. Ja seda tehti ka pühapäeval.

Praegu pole koht otsimaks võrdlusi mõne teise Bundesligas debüüdi teinud klubi esimesele mängule eelnenust, kuid see, mida korraldas Union, läheb igal juhul ajalukku. Seda koguni kahe eraldiseisva operatsiooniga, kuid mida omavahel seovad väärtushinnangud, mida klubi kuulutada on võtnud: tähelepanu keskmes peavad olema inimesed, mitte ärilised suhted.

Neist üks oli otsene sõnum Leipzigile, sest nii nagu Saksa meedia mitmel puhul enne mängu kirjutas, läksid vastakuti riigi enim lugupeetud ning enim vihatud klubi. Too vihatud Leipzig on andnud põhjuse selleks oma arengupoliitikaga, mis lühidalt kokku võetuna on näidanud, et nutikalt investeerides võib kümne aastaga viia amatöörliiga klubi sportlikus plaanis absoluutsesse tippu. Kuigi sportlikult on tegemist olnud väga eduka projektiga, on sellise poliitika vastu meelt avaldanud enamus traditsiooniliselt arenenud klubide fännid ning selles plaanis ei erinenud ka Unioni omad.

Nii ei pidanudki nad paljuks, et pikki aastaid oodatud kõrgliigasse saabumine vaikuses vastu võtta. Nimelt otsustasid kõik staadionil viibinud Unioni poolehoidjad Leipzigi vastu protestides esimesed veerand tundi vaikides mööda saata ning nende plaani rikkus vaid Leipzigi avavärav 16. minutil, mis suutis just häält lahti laulma hakanud Unioni fännid taas vaikima sundida.

Fännirühma "Alt-Unioner" logo. Foto: alt-unioner.de

Kuid nagu öeldud, polnud taolises Leipzigi vastases protestilaines mitte midagi erakordselt, küll aga sellele eelnenud aktsioonis. Nimelt otsustas Unioni fännirühm „Alt-Unioner“ juba suvel, et klubi esimesele mängule kutsutakse kaasa ka need fännid, kes oma eluajal klubi kõrgliigasse jõudmist ära oodata ei jõudnud.

Et toda ideed paremini mõista, teeme hetkel nii kohta kui teemat hõlmava kannapöörde ning võtame abiks eelmise nädala Sirbi, kus kirjanik ja teoloog Meelis Friedenthal intervjuus Mihkel Kunnusele tegi meie lähteküsimust arvestades hariva tähelepaneku, öeldes, et üha vähem on neid tekste, mida eri põlvkonnad lugenud on ning mis seeläbi nende vahel vaimset sidusust suudab luua.

"See tekitab paratamatult kultuurilist getostumist, kaotab võimaluse vihjeteks ja viideteks suuremate rühmade vahel, vandeseltsliku tihedama ja lühendatud suhtluse vormi," selgitas Friedenthal. "On oht, et suhtlemine muutub iroonia- ja viitevabaks, vaid ühetasandiliseks informatsioonivahetuseks. Ma ei ole kindel, kui hästi suudavad seda meemid ja Netflixi seriaalid asendada."

Hüpates nüüd tagasi jalgpalliteemasse, võime nii reaalsete näidete aga ka lugematul hulgal toodetud tekstimassi põhjal väita, et jalgpallil on kindlasti potentsiaali loomaks väiksemate või suuremate rühmade vahel ühiselt mõistetavaid vihjeid ning viiteid. Need jagatud tekstid on moodustunud erinevatest praktikatest nagu näiteks jalgpallimängude rituaalsed külastamised, kindel riietus, kindlad laulud, väljakujunenud suhted ühe või teise konkureeriva klubi fännidega jne.

Ent Unioni kampaanias ei tutvustatud meile mitte jagatud teksti sisu, vaid inimesi, kes noid konkreetseid tekste oluliseks peavad ja neid mitme põlve jooksul jaganud on. Nimelt nägi kõnealune kampaania ette, et Unioni esimesele mängule Bundesligas saab iga fänn soovi korral kaasa võtta plakati mõne juba lahkunud Unioni fänni fotoga. Plakatid maksid 13 eurot tükk ning sedasi jõudis elavate fännide vahendatuna Leipzigi mängule veel 450 fänni. Küllap pani lugeja tähele, et antud juhul on võimatu nondel fotodel olevatest fännidest kõneleda minevikuvormis.

Kui me nüüd aga need kaks Unioni pühapäevast aktsiooni omavahel kokku liidame, siis näeme, kuidas võrreldamatult rikkalikuma tekstimassiga klubi fännid viisteist minutit vaikisid, protesteerides klubi vastu, kel tulenevalt tegutsemispoliitikast taolist tekstimassi olla ei saagi.

Ka võib uskuda, et fotokampaania käimatõmbamisega olid üles kruvitud ootused, et nood vaikuseminutit eriti kriistavalt kõrva lõikaksid. Küllap oli nende ootustel alust. Ma usun, et lisaks minule võivad paljud teleri vahendusel mängust osa saanud inimesed kinnitada, et valjult kõlas too vaikus küll. Ma ei oska kinnitada, kas ma seda vaikust ilma nonde plakatiteta üldse kuulnud oleks.

Seevastu täiesti iseseisvana eraldub küsimus, kas sellised kampaaniad ka lisaks oma välisele atraktiivsusele ka sisulist mõju avaldada suudavad. Juba Unioni avakohtumise eel arutles Saksa meedia, kas klubi ja tema fännid oma loosungites mitte liiga naiivsed pole ning millisena võiks välja näha kuldne kesktee romantiliste ideaalide ja reaalsuse vahel, nagu sõnastas ajakirjanik Janek Speight reedel Deutsche Welle veebilehel. See on aga küsimus, millele vastust anda pole seni osanud vist mitte keegi.

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
LIVE: Tallinna derbis jagatakse tiitlit, Narvas viiendat kohta, Linnameeskonnad omavahel  (Floralt viik, Maardus väravasadu)
MEISTRITE LIIGA
LIVE: Üks finalist kaotas, kuidas läheb karukoopas teisel?  (kiire 2:0!)
SOCCERNET TV
Soccernet.ee avas oma TV-keskkonna
PÕNEVAT
PREMIUM LIIGA TEISIPÄEV
Linnaruumist Hamburgi näitel
MUSTA MÕTISKLUSED
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
29
21
4
4
87:23
67
2.
Tallinna FC Flora
28
21
3
4
74:18
66
3.
Paide Linnameeskond
29
18
6
5
63:22
60
4.
Nõmme Kalju FC
27
15
10
2
53:26
55
5.
Tartu JK Tammeka
29
10
7
12
41:45
37
6.
JK Narva Trans
29
8
10
11
45:43
34
7.
Viljandi JK Tulevik
28
5
7
16
29:54
22
8.
JK Tallinna Kalev
28
5
5
18
20:71
20
9.
Maardu Linnameeskond
28
4
5
19
22:81
17
10.
FC Kuressaare
29
4
5
20
18:69
17