Sellest, kuidas Saksamaa end reedetuna tunneb (0)
Laupäeval avalikustas Saksa ajakiri Der Spiegel, et 2015. aasta lõpul alustasid Euroopa tippklubid salajasi läbirääkimisi võimaliku üleeuroopalise superliiga loomiseks. Spiegeli andmed pärinevad Football Leaks'i (FL) nime kandvalt organisatsioonilt, kes oma töömeetodeid enda teada hoides jalgpallimaailma (sala)kokkulepete kohta andmeid kogub, seda selleks, et "tõde avalikkuse ette tuua", nagu organisatsioon ise sedastab.
Õigupoolest pole Euroopa tippklubide poolt loodavas ning UEFA tegevusest lahutatud idees mitte midagi uut. Alates 1980ndatest on selle ideega üks või teine initsiaator ikka mänginud, olgu siis selleks näiteks Itaalia endine peaminister ja AC Milani omanik Silvio Berlusconi. Ent seekordse idee muudab osalejatele eriliselt apetiitseks potentsiaalne sissetulek, mida eelnevad plaanid pakkuda pole suutnud. Avalikkuse ette jõudnud informatsiooni kohaselt suureneks UEFA pakutavaga võrreldes paremate klubide sissetulek vähemalt kuus korda. Kui Madridi Real sai suve hakul võidetud Meistrite liiga eest 80 miljonit eurot, siis uus liiga lubab klubidele 500+ miljonit.
Avalikkuse ette tiritud tõde sundis Saksamaal kiiresti reageerima nii kirjutavat pressi kui teleajakirjandust. Reaktsioonina Spiegelis ilmunud 23 leheküljele laotatud sisutihedale ülevaatele (tõsi, mahukas artikkel sisaldas ka teisi teemasid: näiteks tutvustatakse FIFA praeguse presidendi Gianni Infantino mõne aasta taguseid pingutusi, mahutada PSG ja Manchester City tegevus Financial Fair Play piiridesse), arutlesid samal teemal kõik suuremad ajalehed, teema oli jutuks jalgpalli vestlusaadetes ning telejaam Das Erste asendas pühapäeva õhtuks väljakuulutatud krimifilmi tunniajase erisaatega.
Ka Müncheni Bayerni fännid, need, keda laupäeva hommikul avalikuks tulnud uudislugu isiklikult puudutas, suutsid tegutseda koordineeritult ja kiiresti, ilmudes kell pool neli alanud liigamängule kvaliteetselt valmistatud paarikümnemeetrise loosungiga – "Wir stehen zur Bundesliga – Superliga ohne uns" (Meie seisame Bundeliga eest – superliiga ilma meieta). Kõik need sündmused tõendavad, et suurklubide (sala)plaanil on suutlikkust muuta seni toimivaid jalgpallisüsteeme ning uute käitumisharjumuste juurutamine mõjutaks Saksamaal inimhulka, mida tuleks mõõta miljonites.
16. sajandi lõpu prantsuse mõtleja Michel de Montaigne meenutab ühes oma essees seitsmendal sajandil enne Kristust elanud Kreeka seaduseandja Charondase käsku, et "igaüks, kes tahab tühistada mõnd vana seadust või kehtestada uut, peab astuma rahva ette, nöör kaelas; selleks et juhul, kui kõik nagu üks mees uuendust heaks ei kiida, saaks ta jalamaid ära kägistada." Kui me nüüd mõtteharjutuse korras oma kujutlusvõimet väga range raamiga ei ümbritse ning tolle ammuse nõudmise tänasesse jalgpalliruumi paigutada püüaksime, siis, julgen väita, avaneks meile vähemalt Saksamaal pilt sellest, kuidas suur osa ühiskonnast uue seaduseettepanekuga rahva ette ilmunud tegelased "jalamaid ära kägistaks". Püüame alljärgnevalt tollele mõttepildile, kujuteldavale kägistamisjuhtumile, selgitusi leida.
Ülevaadet sobib alustada spordiajakirjaniku Marcel Reifi mõttega telejaama Sport1 pühapäevases "Doppelpassis", kus ta ütles, et tõepoolest, kui iganädalaselt võtaksid mõõtu Euroopa tippliigade parimad meeskonnad, oleks tegemist võistlusega kõige kõrgemal sportlikul tasemel. Kuid kas sellisel kujul säiliks ka senine jalgpallikultuur, küsis ta järgnevalt, ning andis ise ka vastuse: ei!
Selles arutelus peitubki probleemi tuum – kas peale jäävad puhtmajanduslikud aspektid, mis muudavad oluliselt seniseid käitumismustreid, või säilivad senised harjumuspraktikad, senine kultuur. Sealsamas saates ütles Andreas Möller, üks vähestest, kes võitnud jalgpallis kõik suuremad auhinnad (MM 1990, EM 1996, Meistrite liiga 1997), et teda kurvastaksid muutused väga, ning selles väljendus seiskoht, millega ühineb kriitiline osa avalikust arvamusest.
Enne kui asume meid huvitavat probleemipesa ehk avaliku arvamuse muresid uurima, anname FL-i lekitatud materjalidest põgusa ülevaate. Üldjoontes on nendele ka eesti ajakirjanduses juba viidatud, siin vaatame probleemi pigem Saksamaa perspektiivist.
Lühidalt kokkuvõetuna seisneb probleem selles, et suured ja edukad klubid ei soovi osaleda UEFA klubiturniiride süsteemis, mille toimimise üheks aluspõhimõtteks on majanduslik solidaarsus. See tähendab, et UEFA kaasab sissetulekute jagamisse, mis suures osas on teenitud just suurte klubide abil, ka väiksemad ja sportlikult mitte nii edukad klubid. Suured klubid, nagu avalikkuse ette jõudnud dokumendid tõestavad, näevad lahendust iseseisva liiga loomises.
Tänaseks on teada, et Bayerni juhtivjurist Michael Gerlinger saatis 2016. aasta veebruaris rahvusvahelisse advokaadibüroosse Cleary Gottlieb mitu järelepärimist, milles uuris võimalusi, mis tingimustel on Bayernil võimalik lahkuda Bundesligast ja UEFA-st ning kas Bayernil on võimalik keelata oma mängijatel koondise esindamine.
Meie siin endale seatud ülesande raames ei pea pöörama tähelepanu saadud vastustele, küll aga noile vastustele, mida nädalavahetusel pidi andma klubi esimees Karl-Heinz Rummenigge. Ta kinnitas, et Bayernil pole vähimatki kavatsust Bundesligast lahkuda. Seejuures tuleb aga eraldi tähelepanu osutada, et ta ei lükanud ühelgi moel ümber avalikkuse ette jõudnud kirjavahetust – nimelt olla tegemist täiesti tavalise käitumispraktikaga, Bayern tegeles vaid uute võimaluste uurimisega, kuna üha uuenevas jalgpallimaailmas tuleb valmis olla erinevateks arenguteks.
Selle viimase väite leidis Rafael Buschmann, Spiegeli ajakirjanik, kelle kaudu FL lekkeid vahendas, lausa halenaljaka olevat. Telejaama Sky Sport pühapäevases jalgpalli jutusaates "Wontorra" tuletas ta meelde, et Gerlinger ja Rummenigge olid koostöös teiste klubidega loonud liiga käivitamiseks koguni firma – Super League Limited. Buschmann ütles, et sedavõrd kaugele arenenud tegemisi ei saa enam selgitada vaid "võimaluste uurimisega". Sealsamas toetas Buschmannit ka Sport Bildi peatoimetaja Henning Feindt, kes rõhutas , et Bayerni näol pole kunagi olnud tegemist samariitlastega, vastupidi, läbi kogu klubi ajaloo on omal initsiatiivil otsitud võimalusi ligipääsuks uutele ressurssidele.
Eelpool toodud Rummenigge avalduse juures on koheselt tuvastatavad kaks probleemi. Esiteks – Rummenigge võib küll väljaimbunud kirjavahetuse katta paksu eufemismikihiga, kuid selle tegelikku sisu, nagu just nägime, ta varjata siiski ei suuda. Teine probleem seisneb aga asjaolus, et aastate jooksul on õpitud Rummenigge avaldustes kahtlema. Jäädes kasvõi sellesama juhtumi raamidesse, toob Spiegel näite, kuidas Euroopa klubide assotsiatsiooni (ECA) esimehena 2016. aasta suve lõpus dialoogis UEFA-ga võitles sakslane näiliselt kõigi 220 klubi eest, kuigi ta ise oli samal ajal asjaosaline väljavalitud eliidi salastatud plaanides.
Spiegel ütleb, et Rummenigge läbirääkimiste taktikaks oli kalkuleeritud desinformatsiooni jagamine ning teda ennast iseloomustab moraalne paindlikkus. Selle viimase väite illustratsiooniks on Spiegel välja noppinud katke Rummenigge sõnavõtust 2016. aasta veebruaris toimunud ECA kokkusaamisel Pariisis, kus ta FIFA tegevust iseloomustades nõudis, et too hakkaks tegutsema läbipaistvalt ja demokraatlikult. Eks just seesama "moraalne paindlikkus" andis ka Spiegelile idee Bayerni tegevus oma suures uurimuses reetmisena pealkirjastada – der Verrat, kuulutab ajakirja laupäevane esileht.
Jättes aga kõrvale valelikkuse, reetmise ning keskendudes vaid superliigale, võib avaliku arvamuse mured Saksamaal kokku võtta kahe suure teemana: 1. liigaga ühinevate klubide lahkumine Bundesligast; 2. superliiga klubide kehtestatav koondisekeeld oma mängijatele.
Probleemid, mis seonduvad siin toodud teise murega, on jalgpallimaailmas tuttavad juba aastakümneid. Ka Eesti jalgpalluritega seonduvalt on aastate jooksul läbi lipsanud uudiseid, kuidas üks või teine välisklubi ei soovi mängijat koondise juurde lubada ning Joel Lindpere puhul väitis Eesti pool, et tema leping New Yorgiga koguni keelavat koondise esindamise. Küllap kõlab usutavalt, et ajal, mil klubide väljaminekud mängijatele kasvavad, suureneb ka konflikt klubide ja koondiste vahel ning plaanitava superliiga valguses probleem kahtlemata võimendub.
Seevastu liigast lahkumine on vähemalt Saksamaal tehtud klubidele ühe olulise lepingupunktiga väga keeruliseks. Nimelt on kõikide mängijate lepingud seotud liigas osalemisega ning kui mängija klubi peaks liigast lahkuma ehk loobuma litsentsist, kaotavad automaatselt kehtivuse ka klubi lepingud oma mängijatega. See aga tähendaks, et mängijad saaksid ilma üleminekutasudeta uue tööandja leida. Spiegel leiab, et tegemist on väga keerulise juriidilise probleemiga, kuid usub, et Bayern teeb juba täna selle lahendamisel pingutusi.
Püüdes nüüd lõpetuseks anda sündmustele loogikale vastupidavaid selgitusi, peab vist lähtuma seisukohast, et suurklubide plaanides pole tähelepanuväärseid märke jalgpallikultuuri täielikust ümbermängimisest. Intensiivses globaliseerumisprotsessis on tegemist lihtsalt ühe loogilise edasiliikumisvõimalusega. "Doppelpassis" tegi Reif hariva tähelepaneku, leides, et kõnealune superliiga ehitataks üles uut tüüpi fännile, kelle ühisnimetajat ei tule enam otsida traditsioonilistest ühendajatest nagu perekond või usk, vaid pigem tarbijaks olemisest. Asjaolus, et nimetatud arengud haiget teevad, nagu Reif seda iseenda puhul tunnistas, väljendub vaid üks võimalikke ühiskondlikke reaktsioone. Ei rohkemat, ei vähemat.
