Sergei Zenjov: kõik küsivad, mida mu vasaku jalaga Kasahstanis tehti (5)
Eesti koondise ründaja Sergei Zenjov naudib 30-aastasena elu parimat aega nii väljakul kui ka selle kõrval. Uues koduklubis Karagandõ Šahtjoris teda usaldatakse, koondises on ta aga vaikselt kerkinud kogenud veterani staatusesse. Soccernet.ee rääkis enne Põhja-Iirimaa mängu Zenjoviga kõige muu hulgas elust Kasahstanis, tulevikule mõtlemisest ja sajandast koondisemängust.
Sergei Zenjov, sa oled Šahtjoris nüüdseks pidanud 13 liigamängu, neist 12 põhikoosseisus, ja löönud viis väravat. Tundub nagu elu üks paremaid hooaegu?
Ma arvan küll, jah. Kõik meeldib – see, kuidas mängime, mis muidu toimub. Kasahstani liiga tase on päris korralik, kõik meeskonnad tahavad ja proovivad mängida palliga. Mulle see sobib. Teine küsimus on seal muidugi ilm. Üks päev on palav, 30 kraadi, järgmisel ärkad ja on hommikul -3! Selle pärast on peaaegu kõikidel meeskondadel kunstmuruväljakud.
Oled saanud mängida ning väravagi lüüa valitsevale meistrile ja tabelijuhile Astanale, mis on tippklubi ja mänginud mitmel hooajal Meistrite liiga alagrupis. Kuidas tasemevahe nendega tundus?
Ei ole üldse suurt vahet, Astana on viimasest kuuest mängust näiteks kolm kaotanud, seejuures kaks neist tabeli lõpus olevatele Irtõšile ja Tarazile. Ja meie oleme ju ka tabeli keskmik, seitsmendal kohal. Skoorid on alati tasavägised, ei ole nagu Eestis, et keegi võidab 6:0 või 8:0.
Astana on superlinn! Super! Naudin. Päris uus linn, 30 aastat tagasi polnud teda üldse. Oli väike linn, Tselinograd, aga siis ehitati rabasse uus linn. Raha seal ju on, kõike on!
Miks räägib Zenjov siinkohal hoopis varem Astana nime kandnud ja hiljuti Nursultaniks ümber ristitud pealinnast, kui Karagandõ asub sealt paarsada kilomeetrit kagu pool? Sest olude sunnil on Šahtjori meeskond pidanud oma senised kuus kodumängu Astana Arena kunstmurul.
Karagandõsse on kaks tundi autosõitu, kiirtee, probleemi pole. Aga seal pole väljakut, kunstmuru. Ilm on selline, et muruväljakut alles valmistati hooajaks ette, alles nüüd hakkame sellel mängima. Kolisimegi juba Karagandõsse, viimastele Astanas peetud mängudele sõitsime sealt.
Elanikke on rohkem kui Tallinnas, aga linn ise mõjub väiksemana. Venemaa ajaga võrreldes minu jaoks nagu Vene väikelinn. Majad on vanad, aga kõik on ilus, puhas, korralik. Elamiseks sobib. Arhitektuuri poolest muidugi vanem kui Astana, aga kuna kohalikud söekaevandused on rikkad, siis raha jagub ka sinna.
Kasahstan kipub eestlaste jaoks olema justkui tume maa, kauge ja tundmatu. Mis sind ikkagi sinna viis? Kas bulgaarlasest peatreener Nikolai Kostov, kes juhendas aastatel 2012-13 Lvivi Karpatõt, kui sa seal mängisid?
Jah, teadsin treenerit, aga teadsin ka paljusid poisse, kes seal mängisid. Gabala treener (Roman Grigortšuk – K. J. K.) on nüüd Astanas – tean, et ta on väga kõva treener ja nõrka kohta ei lähe. Andrei Aršavin mängis Kasahstanis, Astana mängib Meistrite liigas ... Taset on, miks mitte? Ei tule ju enam superpakkumisi. Tahtsin proovida, mulle meeldivad uued maad ja uued kultuurid. Olen juba 30, mõtlen juba muule ka, mitte ainult jalgpallile.
Mis mulle kõige rohkem meeldib – mitte kuskil ei olnud lapsele selliseid võimalusi nagu Astanas! Mänguväljakud igal pool, ta käis väga toredas lasteaias ... ma polegi kuskil näinud, et laste heaks nii palju tehakse.
Su poeg Nikita on nüüd nelja ja poole aastane. Kas ta on ka juba tahtnud jalgpallitrenni minna?
Poolas korra proovisime, aga talle veel ei sobinud. Nelja-aastasele natuke vara ka, ta ei saanud veel kõigest aru, mida räägiti, tahtis lihtsalt joosta. Aga käime temaga kogu aeg väljas ja viimase elukoha kõrval oli väike väljak, seal meeldis talle küll palli lüüa.
Oled mänginud Venemaal, Aserbaidžaanis, mujalgi – sind vist enam kohalike kommete osas millegagi naljalt ei üllata?
Tegelikult ongi seal üsna sama mis Venemaal või Aserbaidžaanis. Pooleldi Euroopa, pooleldi Aasia, kõik räägivad vene keelt. Mulle on väga oluline, et saan kõigest aru. Sellepärast oligi minu jaoks näiteks Blackpoolis väga raske, mu inglise keel ei ole väga hea ja ei saanud üldse suhelda.
Wikipedias kirjutatakse, et Šahtjoril olla kombeks iga mängu eel lammas ohverdada. Vastab tõele?
Mitte iga kord, aga korra oli! Kaotasime kolm mängu, siis üks lammas tapeti tõesti. Enne istusid, palvetasid. Aga seal on üldiselt nii, et umbes pooled on muslimid, pooled õigeusklikud. Keegi vaatab, keegi mitte. Mina ei vaadanud. Usuteema on palju leebem kui näiteks Aserbaidžaanis, seal oli näiteks ka meeskonnakaaslasi, kes pidasid ramadaani. Praegu selliseid ei ole.
Kuidas muidu Šahtjori klubis asjad toimivad? Sul on ju olnud karjääri jooksul igasuguseid kogemusi, oskad võrrelda.
Kõik põhiasjad on olemas, mitte mingeid probleeme pole.
Agent vist pakkus, aga kui treener kuulis, et mina, ütles kohe: võtame, sest tean, kuidas seda meest kasutada ja mis on tema tugevad küljed. Eelmisel aastal jäädi napilt kõrgliigasse, tänavu oli esmane eesmärk sama – püsima jääda. Aga süües kasvab isu, võitude järel on juba räägitud, et äkki saame esimese kuue hulka. Meeskond on muidugi praegu uus, pooled põhikoosseisu mängijad tulid sel talvel. Seepärast läks ka alguses aega, et end käima saada. Aga meeskond on üsna kogenud, ühes mängus oli meil näiteks platsil koguni kolm 35-aastast meest. Samas on ka noori.
Neljast esimesest liigamängust sai Šahtjor vaid ühe punkti, kuid seejärel võideti seitsmest mängust viis. Praegu ollakse liigatabelis seitsmendad, kuuendast kohast lahutab neli ja viiendast kaheksa punkti.
Mida su vasaku jalaga seal Kasahstanis tehtud on, et sa sellega oled hakanud väravaid lööma?
Kõik küsivad seda! (Naerab südamest.) Peaga ma ka tavaliselt ei löö, viimati lõin vist Ukrainas ... Aga nüüd tõesti, tuleb välja. Ma ausalt ei tea, miks. Midagi teisiti ma ei ole teinud. Võib-olla siis tõesti sellest, et tunnen end väga hästi, lõdvestun, ei mõtle üle? See ikka ju mõjutab.
On sul karjääris veel mingeid pikemaajalisi eesmärke, sihte?
Ma ei taha praegu üldse mõelda, mis edasi saab. Leping on veel pool aastat, naudin mängimist ja igapäevast elu.
Koondisemänge on sul kokku 76. Oled sajanda mängu peale ka juba mõelnud?
Ikka natuke. Kaks-kolm aastat on veel vaja mängida. Seda muidugi ei ole, et kasvõi suren sinna väljakule, aga pean sada täis saama! (Naerab.) Aga ikka tahaks. Suur-suur kahju on sellest ajast, kui me jõudsime play-off’i, aga mina sain tõsise põlvevigastuse. See on esimene asi, mis senist koondisekarjääri meenutades meelde tuleb. Muidugi on ka mõnusaid momente.
Sa hakkad ise vaikselt jõudma juba koondises ... ma ei tahaks öelda, et veterani staatusesse, aga ...
Kui nimekirja vaatad, siis võib öelda küll! Hakkasin ju ise mängima juba 19-aastaselt. Kui ma poleks ristatisidemete vigastusega kaks aastat eemal olnud ja käiksin talvel nendel reisidel, Barbadosel või kus need olidki, siis oleks ilmselt 90 mängu juba koos.
Mis pilguga sa praegu koondises noori kaaslasi vaatad?
Tahaks küll, et meie noored hakkaksid ka välismaal mängima. Praegu ollakse küll ka Itaalias ja mujal, nagu ma Soccernetist loen. Aga noortemeeskondades. Kõige raskem ongi üleminek lastejalgpallist meeste hulka. Mattias Käit mängib ka ikka U23-s. Saaks ta Championshipi, siis see oleks suur hüpe.
Kuidas sulle tundub, kas noor mängija peaks varakult Eestist välja minema?
Ega ma ju ei tea, kuidas õige on, saan ainult oma arvamuse öelda. Välismaa kool on parem, seda kindlasti. Aga kui sa oled 19 ja mängid Eestis meestega, siis on see ka hea. Mina läksin ka Eestist varakult Ukrainasse, olingi siin ainult ühe hooaja, aga hakkasin seal kohe meeste seas mängima. Kümne aasta eest oli jalgpall ukrainlastele peaaegu ainus võimalus elus läbi lüüa, hakata korralikku palka teenima. Mehi, kes seda tahtsid, oli palju. Igaüks võitles oma koha eest, igas trennis. Arvan, et see tegigi minust sellise mängija, kes ma praegu olen.
Oled sa juba mõelnud ka sellele ajale, kui sa enam mängija pole?
Kaks-kolm aastat tagasi ütlesin, et treeneriks ma kindlasti ei taha hakata. Noortetreeneriks veel, aga mitte meeste omaks. Miks? Sest ma olin heades klubides, kus treeneril olid kõik võimalused. Küsis midagi – sai. Eesti meeskondades sellist raha kindlasti ei ole. Ja kui pole võimalik teha nii, nagu mul mõttes on, siis oleks väga raske. Võtame kas või Pärnu – kõik tulevad, proovivad, aga lähevad jälle ära. Zelinski käis, aga usun, et temalgi oli väga raske.
Aga umbes viimase poole aastaga olen hakanud mõtlema, et tahaks ikka edasi anda seda, mida ma olen õppinud nendelt treeneritelt, kellega ma olen koos töötanud. Tugevad treenerid on ju olnud: Oleg Kononov oli Karpatõs, nüüd on Moskva Spartakis. Grigortšuk on Astanas. Praegune treener Kostov on väga kõva – mis mõtteid ta pakub, mis trennid meil on. Ja inimesena on ka super. Tal on kõik koos. Kononovil samamoodi. Vahel peab muidugi karm ka olema, aga inimlikkus on väga tähtis.
Su jutust tundub, et 30 on jalgpallurile väga mõnus iga – ühelt poolt piisavalt elukogemust, teisalt on veel paras osa karjäärist ees.
On tõesti! Vahel muidugi tuled mängult koju, kuskilt jälle valutab, ja ütled naisele, et kõik, aitab! Aga järgmisel päeval lähed jälle trenni. Ei saa ilma.
Kui tervis kannatab ja vorm (nagu näha) tõusuteel, siis 30 võib samahästi olla "alles algus." Julglet neli-viis väga head aastat võib vabalt veel ees olla.
