Verisest pühapäevast vaevarikka Brexitini: piir ja müür õpetavad ellu jääma (0)

Kogu linna vaimsust kehastav Derry on aastakümnetega õppinud mitte kunagi alla andma. Foto: Derry City FC koduleht

Neid oli neliteist.

Nad tapeti.

1972. aasta 30. jaanuar ehk Verine pühapäev, mille käigus Briti sõdurid tulistasid püsside eest põgenevaid protestijaid, on jätkuvalt Põhja-Iirimaa konflikti kõige häbiväärsem madalhetk. Paraku mitte ainus. Iidsete Derry linnamüüride vahel asuv Bogside oli aastakümneid rajoon, kuhu kõrvalistel asja ei olnud. Belfasti rahuleping tõi viimaks helgemad päevad, kuid veel mullu suvelgi pidi märulipolitsei käiku laskma kummikuulid, et Derrys ligi nädal aega kestnud rahutusi ohjeldada.

Kogu selle kaose keskel püüab üks klubi keskenduda jalgpallile. 1972. aasta koletud sündmused tõmbasid lisaks kohalike elanike rahulootustele kriipsu peale ka Derry City lootusele jätkata mängimist Põhja-Iirimaa kõrgliigas. Ballymena Unitedi fännide leegitsev buss Brandywelli staadioni ees oli viimane piisk, Derryl keelati oma kodumänge edaspidi "sõjatsoonis" pidada.

Meeskond proovis küll mängida 30 miili ja mitme kontrollpunkti kaugusele jäävas Coleraine’is, kuid publikuarv kahanes nulli ja oktoobris teatas City, et lahkub liigast. Järgmised kümmekond aastat keskendus Derry City noortejalgpallile, ent jätkas Põhja-Iirimaa liigajuhtidega vägikaikavedu – igal aastal esitati taotlus kõrgliigasse naasmiseks. Igal aastal märgiti seal oma kodustaadioniks kangekaelselt Brandywell. Ja igal aastal lükkas liiga taotluse ohutusele viidates tagasi...

Patiseis kestis 1985. aastani, mil Derry City võttis viimaks uue kursi. Klubi juhatuse esimees Robert Ferris oli juba mõnda aega kaalunud mõtet: aga mis siis, kui prooviks osaleda hoopis Iirimaa liigas? Iirlased olid nõus, FIFA samuti, ning Derry Cityst saigi Iirimaa kõrgliiga liige.

Piir ja müür

Et kohalikud mängijad olid kümnendi jooksul liikunud teistesse ümbruskonna klubidesse, pidi Derry City otsima täiendusi kaugemate piiride tagant. Serblane Alex Krstic, 1986. aasta Iirimaa karikafinaalis kübaratrikiga hoobilt kohalikuks kangelaseks tõusnud lõuna-aafriklane Owen da Gama, brasiillane Nelson Da Silva, Zaire’ist pärit Jose Mukendi ja Edinburgh’st saabunud šotlane Stuart Gauld (kes armastas mängueelset soojendust teha kilti kandes) olid valdavalt kohalikest mängijatest koosnevas Iirimaa liigas midagi täiesti uut. Piiritagune Derry City muutus iirlaste silmis kiirelt eksootiliseks ja põnevaks vastaseks, kellega kohtumist ootasid nii fännid kui ka mängijad.

Ajalugu on Derryle sama tähtis kui jalgpall. Foto: Derry City FC koduleht

Piir. See sõna on aastakümneid püsinud lahutamatuna nii Derry Cityst kui ka Derryst. Püsib tänaseni. Piisab vaid Brandywelli staadioni ümber väike tiir teha, kui silma jäävad nii IRA-d, INLA-d kui ka ühendatud Iirimaad pooldavad seinamaalingud. Ühel neist kujutatakse värvikalt kõike, mida Põhja-Iirimaa Assamblee on kunstniku arvates endaga viimaste aastakümnete jooksul kaasa toonud: vaesus, töötus, palgakärped, toidupangad. Piir sümboliseeris aastakümneid kõike seda, mida vabariiklased põlgasid ja mille kadumisest unistasid.

Täna õhtul alustab Derry City uut Iirimaa liigahooaega teadmises, et nende vappi kaunistava linnamüüri kõrvale kerkib lähikuude jooksul teine, nähtamatum, kuid seda ähvardavam sein. See uus müür kannab nime, mida on viimase paari aasta jooksul küllap tülgastuseni oma peas ja keelel pööritanud iga viimane kui Briti saarte elanik.

Brexit.

2016. aasta 26. juunil hääletas Derry valimisringkonnas 78,3 protsenti inimestest Euroopa Liitu jäämise poolt. Sellest ei piisanud. Algaval hooajal peab Derry City kõik oma võõrsilmängud "teisel pool piiri", Euroopa Liidus. 29. mail, mil Suurbritannia peaks ametlikult Euroopa Liidust välja astuma, sõidab Derry Cityle külla Sligo Rovers.

Ametlikult ei kommenteeri Derry City klubi Brexitit sõnagagi. Sama hoiaku on võtnud Iirimaa jalgpalliliit. Nagu kirjeldab Guardiani ajakirjanik Ewan Murray, on selgitus sellele ühtaegu keeruline ja lihtne: keegi ei tea, mis edasi saab.

Kuidas reisivad fännid? Kuidas toimuvad mängijate üleminekud? Mis saab kindlustuslepingutest? Mängijalepingutest? Millise pilguga vaatab sellele kõigele UEFA? Osa Derry City mängijaist treenib Donegalis, Iirimaa pinnal. Seal asub ka enamik klubi multimiljonärist põhitoetaja ja juhatuse esimehe Philip O’Doherty äridest. Mis saab neist?

Valusad mälestused

Kas Derry linnamüüride kõrvale kerkivad piiripunktid? Kohalikes elanikes tekitaks see hingekriipiva tunde. Fänniühenduse juht Mickey Kerrigan, kes on viimastel aastakümnetele puudunud vaid üksikutelt City kodumängudelt, mäletab hästi, mida kahtlustuste kadalipp tähendab.

"Võis juhtuda, et buss, milles sõitsime, oli olnud viis aastat varem teist värvi. "Miks on värv muutunud?!" kõlas süüdistav arupärimine. Ja kui juhtusid mõnele küsimusele valesti vastama… Tänapäeval on elu mõõtmatult lihtsam," tõdes Kerrigan siiski. "Aga loodame, et kõik jääb suuresti samasuguseks nagu praegu. Me ei ole poliitikud, me tahame lihtsalt käia jalgpalli vaatamas."

Kodanikuliikumise juht Jim Roddy lisas, et 1980ndatel aastatel pakkus Derry City tuhast tõusmine inimestele võimaluse korrakski igapäevane vägivald unustada. "Kogu linna minapilt muutus, kui City taas tippu kerkis. Mäletan, et noorena tundusid mullegi pommiplahvatused põnevad. Oht ju tõmbab. Kuid iga aastaga süvenes õudus. Ning meil polnud kuni City tagasitulekuni midagi, millega seda õudustunnet leevendada."

Aastaid Derry City juhatusse kuulunud ning seejärel poliitikasse siirdunud Roddy on kindel, et Brexit toob endaga kaasa n-ö pehme piiri, kus puudub vajadus enda käike igal sammul õigustada. "Keegi ei taha siia midagi sellist. Omal ajal hingasime kõik kergendatult, kui järjekordsest kontrollpunktist läbi saime. Mäletan, et meid peatanud sõdurid olid sageli 18-19-aastased šoti poisid. Neil polnud aimugi, mida nad siin õieti teevad. Seda kogemust ei soovi keegi enam iial kogeda," rääkis ta Guardianile.

Derry City peatreener Declan Devine on selles linnas sündinud ja kasvanud. Ta mõistab. "Igaüks, kes on Derryst pärit, on pidanud elus millegi saavutamiseks võitlema. Meile pole midagi niisama kätte tulnud. Klubi on kõigi kohalike elanike nägu. Me peame võitlema," teab Devine. "Astugu meile vastu kes tahes, see lahing on isiklik. Mitte keegi ei tohi meist kiiremini joosta, rohkem tööd teha ega meid hirmutada. Mitte keegi. Sest meie olemegi linn."

Müür ja piir jäävad Derrysse igaveseks. Kuid ilma nendeta polekski Derry see, mis ta on. 

Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (0)

Kommentaare ei ole.

Sisene
Anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia.
Ülivajalik lisakäik! Tulevik tõi Saagi koju tagasi
NOORTEKOONDISED
SOCCERNET.EE BELFASTIS
Eesti alustab 14. valiktsüklit vähemänginud kaitsjatega, kuid kindla plaaniga
SOCCERNET.EE BELFASTIS
Asi klaar: Koskor leidis uue mängupaiga Islandilt
KALJU TEEB AJALUGU
Kalju asutab esimese Eesti klubina e-jalgpalli meeskonna
SOCCERNET.EE BELFASTIS
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID