Menüü
TV
Veebisait

Suur intervjuu | Kõik Eesti tipud läbi käinud Kaspar Paur oma perekonnast, kergejõustikurekorditest, lisatrennist, koondisest, Kaljust (0)

Paur hoiab end vormis Tartus üksinda treenides. Foto: Rasmus Voolaid

Eelmisel hooajal Nõmme Kalju eest enim mänge kirja saanud Kaspar Paur on omapärase teekonnaga jalgpallur - Premium liigas on tal kirjas mängud viie klubi eest ja kõik need asuvad praegu (ja asusid ka eelmisel hooajal) tabelis esimesel viiel real.

Paur ei tee sellest suurt numbrit, sest ju siis nii pidigi minema. 2015. aasta sügisel võttis kaljukas jalgpallist puhkuse, mis teatud nurga alt vaadates oli hoopis esimene samm tema väliskarjääris. 

Eelmisel aastal tegi tartlane Paur oma elu parima hooaja, kui Kalju eest kokku 47 korral platsil käis. Võtmerolli mängis ta ka edukaks kujunenud eurohooajal - Kalju kolmest väravast kahele andis mees resultatiivse söödu.

Kuivõrd 25-aastane ääreründaja treenib eriolukorra ajal kodulinnas, kohtus Soccernet.ee temaga pärast reedeõhtust individuaalset harjutuskorda Tähtvere pargis. Eriolukorras kohustuslikku paarimeetrist distantsi hoides, mõistagi. 

Milline su elu koroonaärevuses on ja mis sõnumiga Kalju mängijad minema lasi?
Ma usun, et minu elu on praegu nagu paljudel teistelgi - pidev kodus istumine. Kalju andis meile treeningugraafiku, mida me individuaalselt tegema peame. Sotsiaalset kogunemist ei ole, kõike teeme eraldi.

18. märts oli meil vaba, kui mina Kalju Instagrami üle võtsin. Eile õhtupoolikul käisin samuti siin (Tähtvere pargis), tegin väiksemaid sprindi- ja jõuharjutusi, pärast kodus jõudu juurde. 

Kas see käib nii, et Kalju paneb detailse kava paika või öeldakse lihtsalt, et tee kiirusharjutusi või jookse tund aega?
Meil on täitsa treeningkava paigas ja kõik tegutsevad selle järgi.

Järelikult peaksid praegu üle kogu Eesti kõik Kalju mängijad samal ajal samu harjutusi tegema?
Jah, umbes nii peaks olema. Kuna Kalju on Eesti tippmeeskond, siis ma usun, et nii ka on.

Foto: Rasmus Voolaid

Räägime sinu elust üleüldiselt. Kuidas sinu elu Tallinnas korraldatud on ja miks sa praegu Tartusse tulid?
Tallinnas elan koos oma tüdrukuga ja tema õpib TalTechis. Kuna Tartu on mu kodulinn, oli siiatulek loogiline käik.  Praegu korraldasime elu üldse nii, et ma elan koos tüdruku perega, sest Tartus elavad minu kodus ka vanavanemad ja me ei soovinud nende nakatamisega riskida.

Sinu isa oli kõva maadleja ja tegeles ka jõutõstmisega. Kas su spordipisik on temalt pärit?
Muidugi temalt ja kogu perekonnalt. Minu isa ja onu tegid mõlemad maadlust, päris kõrgel tasemel. Isa oli mitmekordne Eesti meister ja kuulus ka Nõukogude Liidu koondisesse.

Noorena katsetasin ka muusikakooliga, aga seal pidin väga rahulikult pill käes istuma ja see mulle ei sobinud. Viieaastaselt alustasin jalgpalliga ja kui õigesti mäletan, oli esimene trenn vene koolis. Sealt alates olengi jalgpalliga tegelenud, aga selle kõrvalt olen ikka ka teisi alasid teinud - näiteks maadlust. Jalgpalli pole ma kordagi pausile pannud.

Ükski teine spordiala sind niimoodi ei köitnud?
Pigem mitte. Jalgpallis tundsin end kõige paremini ja seal tulevad minu füüsilised eeldused paremini esile. Madalad ja kiired sammud näiteks korvpalli väga ei sobi, minu pikkus on ju ka selline nagu ta on. Usun, et see oli õige otsus. Tegelesin näiteks kergejõustikuga, milles mu tulemusid olid päris okeid.

Mis su kergejõustikurekordid on?
Hu-huu, see oli päris ammu. Põhikoolis jooksin 100 meetrit ajaga 11,9, aga aeg oli võetud stopperiga, mida ei saa kunagi usaldada. 60 meetris olin Tartumaa meister, aga tulemust ei mäleta. Kaugushüppes võisin kaheksandas klassis hüpata umbes 5.20 või 5.30.

Viimases mängus enne koroonaviirust alistus Kalju karikasarjas Narva Transile. Foto: Andrei Smetana

Kellega sa Tartus jalgpallis koos üles kasvanud oled?
Näiteks Tristaniga (Tammeka ründaja Tristan Koskoriga - R. V.) alustasime viieaastaselt koos lasteaias. Tammekas olime alguses, siis veel näiteks FC Elvas, lõpuks Tartu Olümpias. Seal olid peale meie näiteks [Andre] Paju ja Geir-Kristjan Suurpere. Vähesed panevad edasi.

Kui sageli juhtub, et jõuad mängult koju ja siis analüüsid perekonnaga mängu?
Mu perekond on nii palju jalgpalliga juba kaasa tulnud, et isegi vanaema vaatab mu mänge. Kõik jälgivad - pruut, isa, ema, vanaisa, õde ja teised. Pruudilt saan ma kõige rohkem tagasisidet, kui temaga mänge arutame ja analüüsime. Ka isa ja vanaisa aeg-ajalt helistavad ning siis arutame mängu üle. Ühesõnaga vahva, et kõik nõnda kaasa elavad ja toetavad. Olen tänulik!

Kes kõige kriitilisem on?
Isa muidugi, selles pole kahtlustki. Enam ei räägi me eriti minu tehnilisest poolest, vaid sellest, kuidas saaksin võistkonnale võimalikult kasulik olla. Noorena mäletan küll, et tegime isaga lisatrenne ikka väga palju. Tänasel päeval olen nende eest tänulik.

Kas sul pole kunagi ette tulnud, et ei taha enam trenni teha?
Pigem tuli ikka juurde teha, jah. Isegi pärast kaotust või halvemat mängu tuli minna tagaaeda palli peksma.

Sportlased rõhutavad tihti täiskasvanueas seda, kuidas 15-aastaselt ei tahtnud nad väga lisatrenni teha. Kas sul on esinenud elus mingi perioode, kus sport langes esikohalt tahapoole?
Ma ütleks, et jalgpall on alati prioriteet olnud, aga õigupoolest tegin ju ka väikse pausi, kui Erasmusega Hollandis käisin. Samas ei suutnud ma tol hetkel jalgpallist kõrvale jääda.

Olid seal mõne võistkonna liige?
See oli kolmanda liiga meeskond, poolprofid. Läksin nende klubi ruumidesse ja küsisin kohe,  kus peatreener on. Läksin julgelt peale, et vaadata, mis saama hakkab. Läks kuidagi nii, et seal istus kogu juhtkond. Tutvustasin ennast, rääkisin neile siis oma tausta ära ja ütlesin, et sooviksin alustada siin treeninguid. Kiirelt vastati, et nemad mind sinna ei taha ja soovitati kõrvalasuvat amatöörmeeskonda.

Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Sain kohe ise aru, et võin ju seal küll trenni teha, aga tegelikult tahaksin ikka kõrgemat taset. Mässasin natuke ja ütlesin, et pange mind siis oma klubi teise või kolmandasse meeskonda ja vaatame, kuidas läheb. Nädal aega treenisin nendega, kui juba saingi esindusmeeskonna juurde. Nad tahtsid mind endaga mängima, aga kuna olin seal ainult 4-5 kuud, leppisime ainult trennitegemisega.

Mis tasemel see võistkond oli?
Sellesse meeskonda tulid noored mängijad, kel kõrgemal tasemel mingil põhjusel ei õnnestunud, aga tahtsid sinna tagasi jõuda. Näiteks oli seal üks kutt, kes läks Ajaxi akadeemiast Hispaania kõrgliigasse, aga sai vigastada ja klubi ütles talle ära. Ta otsis endale sealtkaudu uut võimalust. Tase oli väga korralik.

Sinu kohta avastati eelmisel aastal, et oled nüüd mänginud kõigis esiviisiku meeskondades. Tuli see sulle üllatusena?
Ei tulnud üllatusena, aga sellest pole ju midagi hullu. Ma olen seda meelt, et kõik läheb nii nagu minema peab, ja igal inimesel on oma teekond koos takistuste ja võimalustega. Ju siis see on jalgpalliteekond, mida mööda ma pean minema.

Kui tagasi vaadata, siis olen igas meeskonnas olnud ju kaks-kolm hooaega, see pole olnud mingi paaniline rapsimine. Erinevad klubid on mulle kindlasti rohkem andnud kui minult võtnud. Mingid sammud on ehk olnud liiga rutakad, aga neid ma siin analüüsima ei taha hakata. Pole mõtet elada minevikus, oluline on tulevik.

Aga mis on su kõige parem periood?
Kindlasti praegu Kaljus. Kui vaadata eelmist hooaega, siis minu jaoks oli see nii minutite kui mängude osas väga korralik.

Enne seda oli mul noorena olnud päris imelikke traumasid. 17- või 18-aastaselt tabas mind näiteks juulikuus, kui väljas oli 25 kraadi, kopsupõletik. Päris imelik. Seepärast sain enne eelmist hooaega põhimõtteliselt esimest korda teha hooajaettevalmistuse algusest lõpuni meeskonnaga kaasa ja ise veel juurde teha.

2014. ja 2015. aastal kandis Paur Paide särki. Foto: Jana Pipar

Sel aastal oli samamoodi?
Jah, ilma igasuguste probleemideta.

Milliste suuremate vigastustustega oled kimpus olnud?
Mul üht suurt pole olnud, aga on olnud väga palju väikseid, mis kuhjuvad. Peamised on olnud hüppeliigese väänamised ja sellised asjad. Noorena ei osanud ma hästi kukkuda ja kui kukkusin, siis ikka halvasti. 

Sellest Tammekast Kaljusse minekust on räägitud, aga mis siis täpselt toimus?
Üldiselt käis see väga kiiresti. Tol hetkel olin ma hoopis Jelgava klubis Lätis testimas, Marians Pahars oli seal treener ja ma meeldisin talle. Siis aga näitas Kalju üles huvi, et mind Tallinnasse tuua. Kui vaatame näiteks eelmist hooaega, siis ma arvan, tegin õige otsuse.

Ühelgi osapoolel vimma üles ei jäänud?
Ma loodan tõesti, et ei jäänud. Oleme Koppeliga (Tammeka peatreener Kaido Koppel - R. V.) tänaval kohtunud ja tere öelnud. Pole midagi hullu.

Kui meeskond sinu ümber tehtaks, siis mis positsioonil tahaksid olla?
Ma saan ka äärel oma tugevusi ära kasutada, aga siis paneksin end kümne peale. Tammekas mängisin seda kõige enam ja tulemused olid näha. Koskoriga oli lihtsam ka, sest kui kontrasse oli minek, ei pidanud ma isegi vaatama, vaid juba teadsin, kus ta on. Anna ainult pall ja jookse kaasa.

Kui reaalne siht on sinu jaoks Eesti koondis?
Minu jaoks on see alati reaalne olnud. Ma olen kõik noortekoondised alates U15 vanuseklassist läbi käinud ja annan endast kõik, et ka sinna kõige esinduslikumasse pääseda. Tahan väga meie kallist Eestit esindada. See on alati mul südamel olnud ja selle nimel teen ka tööd.

Paur kuulus Celticu vastu mõlemas mängus algkoosseisu. Foto: Liisi Troska

Mis on jalgpallis sinu lagi?
Noorena oleksin ma kindlalt öelnud, et täielik tipp, aga tuleb realist olla. Arvan küll, et minu potentsiaalis on veel väga palju peidus.

Usun, et kõvasti vaeva nähes võiksin Skandinaaviasse kindlasti pääseda. Kuna sihid peavad olema suured ja unistus käib koos tööga, siis soov oleks naasta Hollandisse, aga sealsesse kõrg-või esiliigasse, suurem eesmärk oleks aga näiteks Hispaania esiliiga. Pigem tehniline kui võitluslik liiga. Briti saartel on minusugusel juba keerulisem.

Kes on su lemmiktreener läbi aegade?
See on väga raske küsimus. Argo Arbeiteriga Levadia duublist on head mälestused. Talle sobib kõikide mängijatega koos töötada, sest ta võtab igat mängijat nii nagu ta on. U15 ja U16 koondises oli meie treener Lars Hopp, kes oli küll välismaalane, aga tema käe all meeldis mulle väga mängida.

Kaljus on olnud sul kolm treenerit. Kuidas sa tänasel päeval neid võrdleksid?
[Sergei] Frantsevi treeningud olid päris distsiplineeritud, kõik pidi hästi paigas ja kindel olema. Kui [Roman] Kožuhhovski tuli, siis tema tahtis meeskonnale positiivset emotsiooni anda ja selle kaudu tulemust teha.

Markoga [Kristaliga] olin ma ka Levadias koos ja tulime 2013. aastal Eesti meistriks. Temal on väga suur võitja mentaliteet ja Kaljus on see oluline. Ta tegeleb iga mängijaga eraldi ja annab talle head informatsiooni, millega mängu arendada.

Kelle käe all on kõige raskemad trennid olnud?
Mänge on üsna palju, seetõttu ei saa ju hulluks minna trennidega. Nagu ütlesin, pole ma hooaja ettevalmistusi saanud palju kaasa teha. Frantseviga oli küll palju jooksmist, aga ma ütleks, et ka Markoga oli üsna palju. 

Kui noorena Olümpiaga Viljandis laagris käisime, siis ka seal jooksime palju. Ma nii ei võta, et kuskil on väga palju jooksmist ja see on halb. Pigem on see ikka positiivne ja arendav.

Milline näeb välja su trennipäev Kaljus ja milline mängupäev?
Trenn on meil kell 12 ja seda päeva alustan kodus hommikusöögiga. Tund enne trenni peame kohal olema, pärast lähme koos Kaljuga sööma. Õhtul on oma aeg, kus vahel teen lisatrenni, kui graafik lubab.

Ühtegi kodumängu pole sel aastal veel olnud, aga Floraga oli plaanis varem hotelli minna.

Kes teie riietusruumis muusika valib?
Meil on kaks kutti, kes peamiselt muusikad lasevad ehk [Vladislav] Homutov ja [Peeter] Klein - üks laseb venekeelset muusikat ja teine läänelikumat. Tegelikult on muusika ikka üsna samasugune, suurt vahet pole, mis sealt tuleb.

Kas keegi on keelu peale ka saanud, kuna tema muusika ei sobi?
(Naerab.) Homutov laseb huvitavat muusikat küll, aga kedagi me keelama pole hakanud.

Kes teil naljategemise eest kõige rohkem hoolt kannab?
Kui tänast Kaljut vaadata, siis on see üsna kokkuhoidev ja üht konkreetset meest on raske nimetada. Meil ei ole eri leeridesse jagunemist. Meil on päris palju erinevaid kultuure, aga kõik hoiavad omavahel kokku. Eelmisel aastal oli Mašitšev see mees, kes riietusruumis tuju üleval hoidis.

Kaspar Paur
Sünniaeg: 16.02.1995 (Tartu)
Vanus: 25
Klubi: Nõmme Kalju
Positsioon: äär, ründav poolkaitsja
Number: 43
Pikkus: 174 cm

Eelnevad klubid: Tartu Tammeka, FC Flora, Paide Linnameeskond, FC Levadia, Tartu Olümpia
Koondised: U23 1/0, U21 8/0, U19 10/0, U17 9/1, U16 2/0

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
LÄBI AEGADE PARIM?
TOP 20 | #5: Zidane - lühikese süütenööri kiuste rahvuskangelaseks
TOTAALNE MUUTUMINE!
FC Kossuässad! Teever sopsab kolmese, Neemelo murrab läbi, Kütt hiilgab korvi all!
AINULT LEGENDID
TOP 20 | #6: Cruyff - säästud seafarmi kaotanud visionäär, kes julges nõuda rohkem
VÄLISMAA
TOP 20 | #6: Cruyff - säästud seafarmi kaotanud visionäär, kes julges nõuda rohkem (7)
Jalgpalliajalugu mäletab neid, kes olid head mängijad. Mäletab neid, kes olid head treenerid. Mõned üksikud on olnud mõlemat. Johan Cruyff oli sellest veel palju enamat.
 
TOP 20 | #7: Beckenbauer - mitte ainult maailma-, vaid ka südamete vallutaja
VÄLISMAA
TOP 20 | #7: Beckenbauer - mitte ainult maailma-, vaid ka südamete vallutaja (1)
Maailmameister mängija ja hiljem treenerina, Euroopa meister, Euroopa klubimeister, Saksamaa meister ... ükskõik kuhu Franz Beckenbauer läks, tiitlid järgnesid. Sarivõitja. Võitmise sünonüüm.
U17 MÕTTED JA TUNDED
CAMP NOUL
Messi paneb Barcelonat enda pilli järgi tantsima
SOCCERNET TV
RISTNURK
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Paide Linnameeskond
1
1
0
0
8:1
3
2.
Tallinna FC Flora
1
1
0
0
3:1
3
3.
Tartu JK Tammeka
1
1
0
0
2:1
3
4.
Nõmme Kalju FC
1
1
0
0
1:0
3
5.
Tallinna FCI Levadia
1
1
0
0
1:0
3
6.
Viljandi JK Tulevik
1
0
0
1
1:2
0
7.
JK Narva Trans
1
0
0
1
0:1
0
8.
FC Kuressaare
1
0
0
1
0:1
0
9.
Tallinna JK Legion
1
0
0
1
1:3
0
10.
JK Tallinna Kalev
1
0
0
1
1:8
0
VIIMASED PILDIGALERIID
Suri Real Madridi legend
HISPAANIA
Suri Real Madridi legend (0)