Suurte unistuste suunas liikuv Sergei Ivanov kiidab oma treenereid: nad võiksid töötada ükskõik millises akadeemias (2)
FC Phoenixi asutaja ja Jõhvi Lokomotivi eestvedaja Sergei Ivanov andis oma klubi pressiteenistusele intervjuu, kus rääkis oma unistustest ning varasematest ja praegustest tegemistest jalgpallimaailmas. Samuti kiitis ta oma klubi treenereid.
See oli üsna ammu aega tagasi, kui tunnistasite, et soovite saada jalgpallitreeneriks ja luua oma meeskond. Teie unistus täitus. Kuidas see kõik alguse sai?
Jah, ma unistasin treeneriks saamisest. Iga õhtu enne magamaminekut oli silme ees pilt, kus oli uus kaasaegne staadion, tugev meeskond ja mina selle võistkonna treener. Sellel ajal oli väga raske treeneriks saada. Seda elukutset sai õppida vaid kõrgkoolis, aga minu aeg selleks oli juba möödas ning alles oli vaid unistus minu mõtetes.
Jõhvi Lokomotivi tekkis Lotuse ja Orbiti ühinemisel, mis loodi peamiselt tänu Andrei Škaleta, Jevgeni Gužovski ja Alexander Muraševile.
Üheksa aastat tagasi oli meie jalgpalli algusaeg - kõik oli roosas valguses ja oli üks suur pidu. Lokomotiv allkirjastas linnavalitsusega laenulepingu staadioni kasutamiseks. Me panime kogu oma energia, et renoveerida staadion ning teha see kaasaegseks. Arvan, et tegime palju ära.
Esimesel aastal võitsime teise liiga ilma ühegi kaotuseta ära. Ka järgnev aasta oli edukas. See oli fantastiline! Meil oli tugev meeskond mitte ainult palliplatsil, vaid ka väljaspool seda.
Alustasite täiskasvanud meeskonnaga, mille käigus avasite noorterühmad. Nüüd on alles jäänud ainult lapsed. Kas ei ole igav ilma täiskasvanute jalgpallita? Kas te kahetsete, et olles olnud Eesti kõrgliigas ning tundus, et klubil läheb hästi, sulgesite päeva pealt esindustiimi ja juhtisite kogu oma energia lastele?
Mul ei olnud aega midagi kahetseda. Sain aru, et jalgpallis saab edasiminek toimuda vaid noortest. Minu jaoks oligi tol hetkel huvitav just noortele mängijatele pühenduda.
Kaks korda klubi esindajana olen pidanud esindusmeeskonna osas tegema väga raskeid otsuseid. Esimene oli pärast Premium liiga hooaega, kui me langesime alla. See on ime, et me hooajal keskel oma tegevust ei lõpetanud ning õnnestus hooaeg edukalt lõpetada ja isegi mängida üleminekumänge. Need kulud olid klubi jaoks lihtsalt üle pea. Me ei saanud sellist hooaega kõrgliigas enam nii moraalselt kui ka rahaliselt lubada.
Kas meie klubis saab oleme kunagi esindusmeeskond? Muidugi ning see juhtub üsna varsti. Meie noored on sirgunud suureks, mis tähendab, et õige pea on nad küpsed mängima meesteklassis.
Mida te nende üheksa aastaga õppinud olete?
Olen õppinud aru saama, et mida rohkem ma jalgpalli juures töötan, seda vähem ma sellest sotti saan - jalgpall on üks suur planeet. Jalgpalli peamine funktsioon nii palliplatsil kui ka väljaspool seda on pidev liikumine ja edasiarenemine. Paljud meist imetlevad näiteks Amsterdami Ajaxi akadeemia treenereid ja selleks on põhjust. Ma hindan rohkem oma treenereid ning võin kindlalt öelda, et minu treenerid võiksid töötada ükskõik millises akadeemias, kuid Ajax akadeemia treenerid ei saaks meil hakkama.
Kuidas näete oma klubi üheksa aasta pärast?
Üheksa aastat on pikk aeg, kuid ma tean, milline saab olema meie klubi: meil on oma tugev jalgpalliakadeemia, meil on oma jalgpallikeskus, meil on 500 noort jalgpallimängijat ja rohkem kui 20 treenerit - see kõik on võimalik.
