Thomas Häberli: pettumus ja ärritus on asjakohased, aga minu usk meeskonda püsib vankumatuna (11)
Eesti jalgpallikoondise peatreener Thomas Häberli on kolm päeva pärast Küproselt saadud 0:2 kaotust, mis kukutas meeskonna Rahvuste liiga D-divisjoni ehk mudaliigasse, hoopis teistsuguses tujus kui teisipäeva õhtul Larnacas.
15 minutit pärast lõpuvilet alanud pressikonverentsil oli Häberli silmnähtavalt šokeeritud Eesti meeskonna kehvast esitusest, sest ohumärke ju õhus polnud. 2021 olid kõik esitused olnud südikad, avamäng Tallinnas kulgenud tõusvas joones ning mängijate kinnitusel oli ka esmaspäevane mängu-eelne treening olnud igati tipp-topp.
Mis väljakul juhtus, teame kõik. Ebakindlus raputas meeskonda esimesest sekundist alates. Rünnak oli tömp ja tuim, terve kohtumisega ei teenitud ainsatki nurgalööki ega karistuslööki viimaselt väljakukolmandikult. Pallipuuted olid kartlikud, lahendused ebamäärased ja kaitsemäng habras.
Eesti kaotas avapoolaja 0:1, tegi vaheajal kaks muudatust koosseisus ja saavutas kohe teise poolaja alguses arvulise ülekaalu, aga lubas siis vastasel kohe ka teise värava lüüa. 67. minutil tekitati üks kindel väravavõimalus, mis jäi aga realiseerimata. Kontrast 2021. aastal nähtuga oli tohutu.
"Oleme proovinud leida vastuseid, miks me oma võimeid välja ei mänginud. Peame tegema järeldused, et järgmine kord parem olla. Spordis niimoodi asjad käivad, et alati ei saa võita. Esmalt tuleb meil oodata, aga siis peame andma vastulöögi," sõnab Häberli sissejuhatuseks, kui täna Soccernet.ee-ga kohvikus maha istus.
Teisipäevane vapustus on mullu Eestile esimese taasiseseisvumisjärgse Balti turniiri võidu toonud peatreeneri olekust kadunud ning asendunud analüüsi, arutluse ja selgete sõnumitega. Just need viimased on tema peamine relv järgmisi väljakutseid silmas pidades.
Koondiste peatreeneritel pole teatavasti võimalik meeskonnaga päevast-päeva platsil tööd teha, sest kogunemiste vahepeal viibivad jalgpallurid klubide juures. Koondise peatreeneri jaoks on sõna ja retoorika väga olulised ja sageli kõige tõhusamad tööriistad, sest nendega on võimalik meeskond õige(ma)sse sängi (tagasi) suunata.
Seega on igati asjakohane kuulata peatreeneri sõnumeid. Alustades teisipäevase õnnetu esituse lahkamisest. Miks Eesti võimeid välja ei mänginud?
"Säärase kaalu ja iseloomuga elu ja surma peale kohtumisi mängime harva. Nende iseloom on teistsugune, kõigi jaoks oli olukord esmakordne. Vahel tuleb ka kaotada. Eelmisel aastal, kui olukord sarnane, võitsime Balti turniiri otsustavas mängus Lätit ja samuti Valgevenet, mis oli vaja MM-valikgrupis viimase koha vältimiseks. Kahjuks ei suutnud me platsil aset leidnud sündmustele adekvaatselt reageerida.
Kaotusseisust pole kellegi vastu lihtne välja tulla ning väljalangemismängudes kohe eriti keeruline. Vastase punane kaart oli kingitus, mida me ei suutnud vastu võtta. Me ei suutnud leida mängu käigus tekkinud olukorrale lahendusi ja peame tagajärgede eest vastutama. Esmalt mina peatreenerina ja kogu meeskond samuti. Ja me teeme seda. Töö peab jätkuma, et saada tugevamaks. Valusa kogemuse võrra oleme rikkamad," sõnab Häberli.
Marginaalid olid väikesed. Rauno Sappinen oli Tallinnas peetud avakohtumises suluseisus mõnekümne sentimeetri jagu. Ning Küprose Larnacas 1:0 juhtima viinud värav sündis latipõrkest ehk kümmekond sentimeetrit kõrgemale suundunud löök oma teekond väravas lõpetanud poleks. Mattias Käit haigestus, tema vahetusmehed Martin Miller ja Markus Poom samuti. Esiväravavaht Karl Jakob Hein ja keskkaitsja Märten Kuusk jäid vigastusega eemale. Kõik need asjaolud lükkab Häberli otsustavalt kõrvale, vaid rõhutab, et jalgpall seisnebki kandikul eesoleva olukorraga toime tulemises ja selle enda kasuks pööramises.
"Jalgpallimänge võrdsete meeskondade vahel – ning Eesti ja Küpros on tasemelt üpris sarnased – otsustavadki väikesed asjad. Me ei saanud hakkama kaotusseisu jäämisega. Igas kohtumises tuleb ette kehvemaid perioode, aga matš kestab 95 minutit, mis annab võimaluse vigu jooksvalt parandada. Küprosel me seda ei suutnud.
Võidame üheskoos ja kaotame üheskoos. Kõigi pettumus oli ilmne. Tahame paremaks kasvada ja selle käigus tuleb alati ette tagasilööke. Teisipäevane mäng oli üks neist. Igast tagasilöögist tuleb teha õige järeldus. Meeskond oli mängu järel ärritunud ning see on õige, sest nii peabki. Arutelule ja järelduste tegemisele peavad järgnema lahendused, mille pakkumine on minu kui peatreeneri ülesanne. Mängijad vajavad lahendusi, et edaspidi paremini esineda.
Aga esmalt peame tundma pettumust ning tulemust aktsepteerimine. See ei tohi ulatuda enesehävituslikult sügavale, aga tulemuseks peab olema selge tõdemus, et me tahame mängida paremini ja suudame mängida paremini. Reaktsioon peab olema sportlaslik – selg sirgu, pea püsti ja vastu järgmistele väljakutsetele," räägib Häberli.
Kaotuse järel pälvisid omajagu tähelepanu šveitslase koosseisuvalikud. Eriti Henrik Ojamaa kasutamine keskmise poolkaitsjana. "Vajasime poolkaitsesse kiirust, mille koos Käidiga sealt kaotasime, ja seetõttu Ojamaa kasuks otsustasin. See polnud otsus Markus Soometsa või Sander Puri vastu," märgib Häberli.
Samuti on, nagu suuremat nördimust tekitavate tulemuste järel jalgpallis ikka, tõstatunud ka küsimus, kas meeskond vajaks põhjalikumaid muudatusi. Peatreeneri sobivuses kahtlejaid kohtab vähe, aga koosseisumuudatustest rääkijaid veidi rohkem. Häberli ei kavatse revolutsiooni korraldama hakata.
"Arvestades 2021. aastal näidatud esitusi pole praegu kindlasti õige hetk üles ehitatut lammutama hakata. Tuleb olla tark ja aus. Määratleda ära asjad, mis olid halvasti, leida lahendused ja olla edaspidi neis parem. Olen kindel, et mängijate reaktsioon juhtunule on asjakohane. Küprosel kogetud tagasilöök ei vanguta mingilgi moel minu usku Eesti meeskonna võimetesse. Ärritus ja pettumus on praegu tugevad, aga kaotused on üks osa spordist," lausub Häberli.
Eesti koondis peab järgmise mängu 2. juunil, kui Rahvuste liiga D-divisjoni teise alagrupi avamängus võõrustatakse San Marinot. 9. juunil sõidetakse külla Maltale. Nende kahe matši vahele jääb maavõistlus, kus vastaseks ilmselt mõni mitte-Euroopa koondis. Ülejäänud kaks alagrupimängu peab Eesti septembris. 2024. aasta Rahvuste liigaks C-divisjoni tõusmiseks tuleb kolmeliikmeline alagrupp võita.
Mida see tähendab ? Et ei hakka ennast ametist kangutama või enda käsuandjatele vastu ?
Meeskonna komplekteerimine ja vajadusel mudatuste tegemine peaks olema ju tema töökohustus. Kui sul satsis puudub sügavus tuleks midagi ikka ette võtta. Eriti olukorras kus viirus rapib jätkuvalt, mõnel mehel vanus tiksub peale ja osa satsist on mängupraktikata.
Ma küll ei näe, et peatreeneri kallal tõmblemine ja Pohlaku varju igal pool nägemine midagi paremaks teeks.
kas koondisse võetakse värsket verd? kas vanad sägad mängivad hästi?
vastake ise nendele küsimustele.
Kas sõnavabadus ei kehtigi siin?
Selle peale tulevad osad nagunii vaidlema, et see pole nii ja kapis pole kolli.
Samas pole ka tulnud kedagi tõsiseltvõetavat, kes Pohlaku asjad üle võtaks. Pakutud on Poomi, aga ta on vbl väiksema kaliibri mees. Veel kedagi?
