Tippklubid teleekraanil: pilk kulisside taha (0)
Nüüd ütlen ma sulle, millised paaril viimasel aastal ilmunud jalgpallidokumentaalid kõlbavad minu arvates vaadata ja millised üldse mitte.
Tundidel, vahest isegi minutitel pärast seda, kui Mauricio Pochettino nimesilt oli Tottenham Hotspuri büroo ülakorrusel vahetunud Jose Mourinho oma vastu, hakkasid sotsiaalmeedias levima kommentaarid stiilis: "oot, kui palju raha Jeff Bezos Daniel Levyle selle eest maksis?" Mis on mõistetav, sest just praegu, kui sina neid lauseid loed, praegu, kui Mourinho viib Spursi treeningväljakutel läbi oma esimesi treeninguid ja juhendab neid oma esimestes mängudes, väntab Amazon Tottenhami hooajast dokumentaalsarja.
Inglismaa jalgpall jätab mind pigem külmaks, aga spordidokumentalistika mitte. Nõnda ei mõelnudki ma esmajoones sellele, kuidas Mourinho Tottenhami mängu võiks muuta, vaid pigem sellele, kui vingeks tema palkamine, klubi visiooni ümbersünd, võib Spursi doksarja teha. Hullumeelne, eks? Küllap on viimastel aastatel Netflixi ja Amazon Prime'i platvormidel ilmunud jalgpallidokid selles oma rolli mänginud. Sest neid on olnud küll. Mitmeid.
Eelmisel nädalal oli mul puhkus ja otsustasin selle jooksul ära vaadata nii palju kui aega jätkub. Jätkus kuue jaoks. Sest vahepeal tahtsin kodust välja ka. Kuus jalgpallidoksarja, mis jälgivad ühe hooaja jooksul klubi või isiku tegemisi, kõik omamoodi sarnased, aga samas täiesti erinevad. Siin nad siis tagurpidises järjestuses on, mulle kõige vähem meeldinud esimestena ja minu silmis parimad viimastena.
Inside Borussia Dortmund
Alustasin Borussia sarja teadmisega, et mitmed Saksa väljaanded olid seda kiitnud, mitmed inimesed erinevatel saitidel äärmiselt positiivseid hinnanguid andnud. Võib-olla oli asi selles, et jätsin Dortmundi eelviimaseks ja olin kõik enda arvates head sarjad enne seda ära vaadanud, aga ma ei saa nendega üldse nõustuda. Inside Borussia Dortmund oli lihtsalt... igav. Elutu. Kerisin mitmeid kohti edasi ja käisin vahepeal köögis süüa tegemas, tagasi tulles muretsemata, kas midagi olulist jäi nüüd kahe silma vahele. Teadsin, et ei jäänud. Eksitakse jutuvestmise tähtsaima reegli - show, don't tell - vastu. Juttu on lihtsalt liiga palju, kaamerat riietusruumi ei lubatudki. Pff.
Bundesliga fännid on teadupärast ehk lojaalsemad kogu maailmas ja hiiglaslik Westfalenstadion värvub iga kodumängu ajal kaunilt kollaseks. Vähemalt ühe neljast tunnipikkusest osast oleks pidanud klubi poolehoidjatele pühendama. Aga ükski neist ei saanud kogu sarja jooksul sõnagi. See lähenemine tundus mulle uskumatult veidrana, isegi solvavana. Mis on klubi ilma oma fännideta? Et Borussia sari on sarnaselt Manchester City dokile ühe suurklubi PR-projektiks, saab selgeks üsna kiirelt. Aga erinevalt City omast, mis on kõigi oma vigade kiuste ikkagi pigem põnevaks vaatamiseks, jätab Inside Borussia Dortmund ilmselt kõik peale klubi poolehoidjate külmaks.
Visuaal: Palju ilusaid inimesi, ilusaid autosid, ilusaid filmimiskohti, aga selgelt liiga steriilne. Montaaž on ka üsna veider: avaosa algab 2019. aasta jaanuari treeninglaagris Marbellas, esimese 11 minutiga käiakse marulise kiirusega läbi hooaja esimesed 11 vooru, järgmised 11 minutit keskendutakse hoopis üle-eelmise aasta bussirünnakule ja siis tullakse tagasi Marbellasse.
Siirus: Lars Ricken ja Matthias Sammer meenutavad nostalgiliselt ammuseid aegu. Kellele see peale läheb, saab õndsalt naeratada. Muidu tundsin suurema osa ajast, et mulle tehakse Dortmundi tutvustavat PowerPointi esitlust.
Oscarit väärt stseen: Ei ükski, aga see, kuidas Axel Witsel ja Paco Alcacer lastele mõeldud materjalide abil saksa keelt üritavad õppida, on päris tore.
Tsitaatide kuldvaramusse: Mitte ainult üks lause, aga kogu Dortmundi tegevdirektori Hans-Joachim Watzke monoloog bussirünnakule järgnenust on avameelne ja huvitav:"rünnak meeskonna bussile avaldas järgmisele hooajale suuremat negatiivset mõju kui oleksime võinud oma halvimates unenägudes ette kujutada. Meid hoiatati posttraumaatiliste probleemide eest, mis võivad kuue-kaheksa kuu pärast ilmneda. See juhtuski. Neljapäeviti pidid tavaliselt kõige eest kaitstud mängijad kohtusaalis pommitajaga vastamisi istuma. Paljud mängijad ei tulnud sellega toime, nad olid neljapäeva õhtul omadega täiesti läbi ja pidid kaks päeva hiljem mängima. Nägime, millised mängijad saavad sellega hakkama ja millistele kuluks ära keskkonnavahetus. Tegime [2018. aasta suvel] suurpuhastuse - oleksime seda pidanud tegema aasta varem, aga olen kindel, et siis oleks meid süüdistatud pommirünnaku ohvriks langenud mängijate kõrvaleheitmises. Me ei leidnud paremat lahendust, sest sellele olukorrale ei olnud mudelit. Me olime ainulaadses olukorras."
Kuidas näeb: Amazon Prime'is, ilmus augustis.
Soovitus: Võib-olla on asi minus, ei välista seda võimalust üldse. Aga pigem soovitaksin ainult siis, kui Dortmund sulle eriliselt korda läheb. Raiska oma väärtuslikku aega mõne järgmise peale.
Boca Juniors Confidential
Kui sa tahad enne jõule vaadata midagi tõeliselt ootamatut, siis Netflix tuleb 5. detsembril välja Carlos Teveze elust rääkiva telesarjaga The Apache. Sellest kuuldes arvasin algselt, et tegemist on samuti dokumentaaliga, aga viis minutit Boca Juniors Confidentiali avaosa tuletas mulle meelde, et Teveze jutuvestjaoskused on vastavuses tema kaunidusega.
Boca dokile toeb teksti peale tuntud Argentina spordiajakirjanik Juan Pablo Varsky, mis on ühest küljest tervitatav, aga teisest kohati väga väsitav. Teame ju kõik, kui dramaatiliseks osatakse Ladina-Ameerikas asju ajada. Riietusruumi jälle ei näe, küll veedame palju aega treeningväljakul ja füsioruumis. Järjekordne PR-harjutus, mis ei juhi tähelepanu klubi vigadele, aga saab Dortmundi oma ees eelise, sest vähemalt mängivad Boca fännid siin tähtsamat rolli.
Visuaal: Ülesehitus on veel veidram kui Borussia dokumentaalil. Neli 40-minutilist osa, aga Superliga hooaja avamänguni jõutakse alles teise episoodi lõpus. Ühtäkki on Bocal tiitel käes, asjaosalised kiidavad üksteist taevani, tänavad jumalat ja räägivad ületatud raskustest. Eriliselt närvi ajavad aga vahepealkirjade ette pandud trellimärgid. Näiteks "#A 12 dias del primer partido de Superliga (12 päeva enne Superliga hooaja algust)". Tule appi, miks neid trelle vaja on? Avaosas tutvustab Boca president (vabandust, #Presidente) Daniel Angelici sajaprotsendiliselt lavastatud stseenis uusi täiendusi Emmanuel Masi, Julio Buffarinit ja Ramon Abilat ning ekraanil seisavad ilusti #Mas, #Buffarini ja viimase hüüdnimi #Wanchope. Võeh.
Siirus: Varsky tekst on kohati küll väga läila, aga erinevalt Euroopa tippsatsidest on Bocas tõeliselt rasketest oludest pärit mängijaid ja nende meenutused panevad elu üle järele mõtlema.
Oscarit väärt stseen: Teise osa alguses viib superfänn Fabian "El Japo" Alfonso oma teismelise poja esimest korda läbi Boca linnaosa kitsaste tänavate vanasse majja, kus tuksub klubi süda. Seal valmistab ja hoiustab La Doce oma lippe, loosungeid ja trumme. Hüplev kaamerapilt lisab autentsust.
Tsitaatide kuldvaramusse: Carlos Tevez istub koos lapsepõlvesõpradega hommikusöögilauas ja üks neist meenutab Teveze rännakuid: "kui ta lahkus, oli see minu jaoks väga raske. Kui ta naasis, olin rõõmus. Ja... kui ta jälle lahkus, olin jälle kurb. Nutsin lausa koduteel. See... see siis ongi minu lugu," lõpetab ta võileiba hammustades. Teised naeravad.
Kuidas näeb: Netflixis, ilmus eelmise aasta septembris.
Soovitus: Põnevam, kui sa ei ole Buenos Airest varem videopildi vahendusel näinud. Argentina jalgpalli huvilisele ei midagi uut.
All or Nothing: Manchester City
Spordidokumentalistika juures on esmatähtsaks draama. Sa tutvud hooaja alguses sportlastega, õpid neid tundma, mõistad, mis neid motiveerib ja siis hakkad neile kaasa elama, nii headel aegadel kui raskustes. Kulminatsiooniks on tulemus: olgu selleks triumf või valus kaotus. Seda draamat City puhul ei ole. Nende tulemusi topiti 2017/18 hooajal söögi ette ja söögi peale ja me kõik teame, et nad võitsid koduliiga 19-punktilise eduga. Ben Kingsley madal hääl üritab võidukulgemisele mingit vürtsi lisada, aga City ülevõim muudab selle veidi tobedaks.
Mis teha, City oligi kaks aastat tagasi võimas. Palju huvitavam oleks olnud näha Pep Guardiola riietusruumijutte eelmisel hooajal. Noh, need riietusruumijutud on ka nii ja naa. Guardiola taktikalist poolt näeme õige pisut, ilmselt vaid jäämäe kõige-kõige tippu. Milline kokk tahakski oma retsepte avalikuks teha? Küll on palju karjumist, palju kukalt kratsima panevaid mõtteteri ja palju mängijate musitamist. Sellele kõigele vaatamata on selge, et Pep on City doki peaosatäitja. Ta on niivõrd karismaatiline, nii vaheda mõtlemisega, et isegi minu muidu täiesti jalgpallikauge elukaaslane oli nõus All or Nothingut vaatama ja pidas kuus osa kaheksast vapralt vastu. Borussia ja Boca omaga ei julgeks proovidagi.
Visuaal: Hästi on lahendatud Manchesteri ajalugu lahkavad klipid ja Liam Gallagheri osalus. Kahest eelmisest sarjast parem, sest linnale, fännidele ja klubi vähetuntud taustajõududele on antud elav nägu.
Siirus: Et tegemist on ühe Euroopa viimaste aastate kuulsaima spordidokiga, lugesin vaatamise järel igasuguseid seinast seina käivaid arvamusi. Ette heideti seda, et sari on väga steriilselt lihvitud, näha pole ei mängijate omavahelist kitkumist ega kurikuulsate naftašeikide pihta käivat kriitikat. Ehk nagu üks Guardiani arvustus ütles: "ajakirjanduslikult on see argpükslik dokumentaal". Samas tunnen, et üsna naiivne olnuks ka midagi vastupidist loota. A-kategooria klubidele ei ole võimalik lähemale saada. Neil ei ole lihtsalt mõtet riskida. Sa kas maksad kümme miljonit naela, võtad selle ligipääsu, mis sulle võimaldatakse ja teed Manchester Cityst doksarja või sa nõuad kümne miljoni eest enamat ja ei tee Manchester Cityst doksarja. Tunnen, et mulle sobib see esimene variant rohkem. Mis siis, et palju küsimusi jääb. Vähemalt mõned saavad vastused.
Oscarit väärt stseen: Viimases osas vaatab klubi kapten Vincent Kompany tulihingelisest Manchester Unitedi fännist äiaga linnarivaalide mängu. Äial on seljas Unitedi särk, Kompany küsib talt: "mis seal rinnal kirjas on?" Äi vaatab (rinnal on tõend, et särk on 1999. aasta Meistrite liiga finaalist), Kompany: "seal on kirjas, et sa elad minevikus!" Nad räägivad sellest, kuidas Manchesteri derbi on muutunud ja et United jääb samal ajal kaotusseisu, muutub äi järjest apaatsemaks. Lõpuvile tähendab ühtlasi City meistritiitlit ja äial läheb natuke aega, et Kompany rõõmu jagada. Ainuüksi selle koha pärast tasub lõpuni vaadata.
Tsitaatide kuldvaramusse: Suur osa Guardiola kõnesid riietusruumis on sütitavad ("Paljud teist mängivad paremini, kui te olete vihased. Kui te peate selle jaoks mind vihkama, siis palun väga! Vihake!") ja annavad päris hea pildi tema mõttemaailma, aga mu lemmikuks on raevunud Guardiola pärast väravateta lõppenud avapoolaega karikamängus Wigani vastu. City jääb vähemusse ja mängijad on tunnelis vihased, pinget saab noaga lõigata ja äärepealt minnakse vastastele kallale. Guardiola kamandab kõik enda omad riietusruumi ja järgneb neile täiest kõrist röökides: "Istuge maha! Keegi ei räägi! Istuge maha! Jooge vett ja rahunege! Ärge tehke pahasid nägusid!" See on samal ajal hirmutav ja naljakas.
Kuidas näeb: Amazon Prime'is, ilmus eelmise aasta augustis.
Soovitus: Jalgpallidokumentalistika vaste romantilisele komöödiale. Ehk selline hea lihtne vaatamine, palju kaasa mõtlema ei pea, ilusatele inimestele otseselt kaasa ka ei tunne ega pöialt ei hoia, aga mõnes kohas saab naerda kah.
Six Dreams
Amazoni Six Dreams võttis hooajal 2017/18 luubi alla kuus La Liga klubi, kelle loo aitavad vaatajateni tuua kolm mängijat: Bilbao Athleticust Inaki Williams, Madridi Atleticost Saul ja Real Betisist Andres Guardado; Sevilla peatreener Eduardo Berizzo, Girona spordidirektor Quique Carcel ja Eibari president Amaia Gorostiza. Idee on kiiduväärt, aga et klubid ja inimesed, keda jälgitakse, on lihtsalt nii erinevad, ei ole Six Dreams korralikult tasakaalus.
Ma oleks olnud rahul, kui kuus tunnipikkust osa oleks keskendunud ainult Eibarile. Päris tõsiselt. Eibari stseenid on teistest lihtsalt kõrge kaarega paremad. Selle Baski väikeklubi president Amaia Gorostiza on Hispaania kõrgliiga esimeseks naispresidendiks ja tema tegemised nii klubi juhatuse koosolekutel kui maskuliinsest energiast pakatavas riietusruumis ("Amaia, sa võid nüüd sisse tulla, poistel on trussikud jalas") on tõsiselt lahe vaatamine. Samas klõpsutasin kõiki igavaid Girona stseene tuima rahuga edasi, sest Carcel oli minu jaoks lihtsalt ebameelp tegelane. Samamoodi: Berizzo on karismaatiline ja huvitav, Sauli ja Fernando Torrese filosoofilised vestlused on muhedad, aga näiteks Williams ei tundnud end kaamerate ees ilmselgelt väga hästi. See ei olegi ju otseselt tema süü, aga lõpuks hakkavad sellised rütmimuutused häirima ja seetõttu ei täidagi Six Dreams oma potentsiaali. Palun rohkem Eibarit!
Visuaal: Pildikeel ei ole midagi erilist, eriti võrreldes kahe järgmise doksarjaga. Baskimaa kaunid mäed vahelduvad Sauli miljonieurose koduga, Eibari riietusruumi intiimsus sisutühjade klippidega, kus tegijad olid ilmselt lootnud suuremat ligipääsu.
Siirus: Girona ainus kiiduväärt stseen viib meid ruumi, kus Carcel ja ühe mängija agent arutavad palluri tuleviku üle. Sellist ligipääsu paljudel spordidokkidel ei ole. Aga jällegi, häirib see, et osad klubid (Eibar ja Betis) on oma uksi avanud palju rohkem kui teised (Atletico). Ühest küljest mõistetav, aga teisest vaatamist segav. Üks ju lubab, siis tahaks teiseltki.
Oscarit väärt stseen: Eibari president paneb jalga kontsakingad ja Eibar võidab. Järgneb mitu dialoogi klubi kaitsja Ander Capaga, kes uurib mängude eel kullipilguga, kas Gorostizal on ikka võidu toonud kingad jalas. Enne ühte matši on Gorostiza natuke ajahädas ja tunnelis tumedate ketsidega, Capa käseb tal kiiresti jalanõusid vahetada. Mängule antakse avavile, president on just ühe kinga jalga saanud, kui Eibar lööb juba värava. See on saatus; Gorostiza rõõmustab ja jookseb kontsadega trepist üles tribüünile. See on hea tele.
Tsitaatide kuldvaramusse: Betisi kogenud ääremängija Joaquini suust tuleb alati vaid puhast kulda. Päev pärast 5:3 võidumängu linnarivaali Sevilla üle arutavad Betisi mängijad ja peatreener Quique Setien selle üle, kes rohkem jooksis. Andres Guardado lippas 11 kilomeetrit. Joaquin, kes jooksmisest eriti lugu ei pea, Setienile: "mida rohkem jalgpallis jooksed, seda hullemaks asja teed. Sellised numbrid näitavad, et oled kogu mängu palli taga ajanud."
Setien: "ütle seda Messile!"
Joaquin: "Messi teeb ju kolm spurti ja lööb neli väravat!"
Setien: "kuule, kui sina teeksid iga pühapäev sama, mida tema, ei käseks ma sul üldse joosta..."
Joaquin: "kui mina suudaks iga pühapäev sama teha, oleksin seitse või kaheksa aastat tagasi karjääri lõpetanud!"
Kuidas näeb: Amazon Prime'is, ilmus eelmise aasta juulis.
Soovitus: Tempomuutuste kiuste päris hea vaatamine.
Maradona in Mexico
Diego Maradona läheb Mehhikosse juhendama narkokartellide keskmes asuvat Doradose jalgpalliklubi ehk doksari, mis oleks põnev isegi siis, kui tegijad oleks oma kaamerad Culiacanis käima pannud, sinna jätnud ja pool aastat hiljem neile järgi läinud. Selline aines lisab kindlasti omamoodi pingeid - kui lähtematerjal on nii hea, tuleb seda oskuslikult käsitleda, sellest vormida midagi erilist. Vahepeal jäädakse sellega veidi jänni, ilmselgelt seetõttu, et kui Maradonal on halb päev, peab kõigil tema ümber olema halb päev. Aga Maradona head päevad päästavad. Kõikidest jalgpallidokkidest, mida ma kunagi näinud olen, on see selgelt kõige hullumeelsem. Maradona on kreisi, inimesed Sinaloas on kreisid, see koht on kreisi.
Alkohol ja narkootikumid on armutult purenud nii Maradona keha kui vaimu. Ühes stseenis tõuseb ta Doradose massaažilaualt vaevaliselt püsti, ukerdab küljelt-küljele tuikudes teosammul uksest välja ja pomiseb sajatusi. Justkui see rääkiv muna "Saabastega kassist", Ozzy Osbourne ja veidi teravama keelega Andres Sõber oleks ühte isikusse sulanud. Ja järgmine hetk on ta jälle Maradona, kes laulab (laulmist on selles dokis ausalt rohkem kui mistahes Netflixi muusikalis) ja tantsib mitte ainult oma mängijatega, vaid kõigiga, kes tema teele satuvad. Emotsioone on seinast seina.
Kuigi see on selgelt doksari Maradonast, saame parajal määral tuttavaks Sinaloa mängijate ja fännidega, kes viskavad oma päritolu ja negatiivse kuulsuse üle nalja (üks poolehoidja enne play-off'i finaali: "kuulsin, et [Sinaloas tegutsenud narkoparun] El Chapo põgenes vanglast ainult sellepärast, et finaali vaatama tulla"), näeme Mehhiko värvikirevaid linnu ja põnevaid jalgpalliseiku. Kes pole varem Ladina-Ameerika vutiga eriliselt kokku puutunud, visatakse pea ees vette. Kultuurilised erinevused Euroopa mänguga on suured ja Maradona suurem-kui-elu isiksus ei aita neid kuidagi tõlgendada, ehk mõne inimese jaoks võib seda vaadates tunduda, et kõrvaline jalgpall hakkab süžeele jalgu jääma. Aga kui lasta end pinnale tõustes lõdvaks ja lihtsalt lainetes ulpida, ootab ees väga punk vaatamine.
Visuaal: Pea mitte kellegil Sinaloas, ei mängijatel, fännidel ega omanikulgi, kellel Diego paaril korral naha üle kõrvade tõmbab, ei ole Maradona kohta midagi halba öelda. Ta on D10S, jumal inimeste seas, kes jagab õnnistust ainuüksi oma kohalolekuga. Sarja tegijad on ülistavaid stseene tasakaalustanud kohaliku Maxiradio teravkeelsete kommentaatoritega, kes aitavad vaataja jälle maa peale tagasi. Väga kaunilt filmitud, lisaks on mitmeid selliseid kaadreid, mis leiavad ilmselt kunagi oma tee mõnda Diegost rääkivasse eluloofilmi.
Siirus: Isegi kui Maradonale oleks mingi tekst ette antud, suudaks ta sind ikka uskuma panna, et tal on tõsi taga. Et ta tuli öelduga välja just selsamal hetkel, see kõik oli tema mõttevälgatus ja kuidas sa üldse võtad julguse selles kahelda. Ah?
Oscarit väärt stseen: Mitte ükski kõikidest headest, väga headest, suurepärastest treeneritest, kes siin mainitud jalgpallidokkide keskmes on - Lucien Favre Borussias, Quique Setien Betisis, Eduardo Berizzo Sevillas, Chris Coleman Sunderlandis, Guillermo Barros Schelotto Boca Juniorsis - ei suuda oma publikut valitseda nii nagu seda teeb Diego Maradona. Valitud nimekirjast saab temaga võrrelda ainult Pep Guardiolat. Dorados kaotab play-off'i finaalis ja vastasmeeskonna poolehoidjad skandeerivad, et Diego võiks teatud ihuliikmetega teha teadagi mida, raevunud Diego läheb käsipidi kallale, valitseb täielik kaos. Samal ajal on Sinaloa mängijad vaikselt riietusruumis. Ootavad Maradonat. Diego tuleb, näeb oma poisse, oma perekonda istumas ja raevunud Maradona on sekundiga asendunud selle Maradonaga, keda kõik tol hetkel vajavad. Ta on neile isa, vend, sõber. Ta ütleb vähe, ei midagi sellist, mida ei ütleks iga teine treener. Aga tema on pisarais ja mängijad on pisarais ja ükskõik mida sa temast arvad, jumala eest, kui sinulgi ei tule klomp kurku, ei ole sul südant.
Tsitaatide kuldvaramusse: Doradose president Antonio Nunez hommikul pärast play-off'i finaali pääsemist, näpus suitsev sigaret ja näol ilme, nagu ta oleks maganud kõige rohkem ühe tunni: "Kui meil avanes võimalus Diego Culiacani tuua, sattusin lugema järgmist tsitaati: "mõnikord sillutavad hullumeelsed meie seas teid, mida mööda käivad hiljem targad". "Meie sillutasime selle tee. Meie sillutasime. Ja veel millisel moel."
Kuidas näeb: Netflixis, ilmus alles kaks nädalat tagasi. Värske kraam.
Soovitus: Fakk, jah. Rohkem Kusturica-Maradona kui Kapadia-Maradona, aga kohustuslik vaatamine igale jalgpallisõbrale.
Sunderland 'Til I Die
Hiilgav. Raske on mingeid muid sõnu leida. Juba esimestest minutitest saab aru, kui tähtis Sunderlandi inimeste jaoks jalgpall on, millist rolli see väike ümar pall nende elus mängib. Sunderland ei oleks Sunderland ilma oma jalgpalliklubita. Vastupidiselt Man City dokile on siin draamat küllaga. Ja kuidas veel. Luubi all on 2017/18 hooaeg, Sunderland on äsja Premier League'ist astme võrra madalamale kukkunud, kõik algab kiiret naasmist planeerides ja lõppeb täieliku fiaskoga, sest klubi kukub ootamatult välja ka esiliigast. Tegijate jaoks täielik jackpot.
Ka City ja Maradona dokid lähevad selles mõttes sügavale, et vaataja õpib tundma erinevaid jalgpalliklubi juures töötavaid inimesi, väljaku ja varustuse hooldajatest sotsiaalmeedikuteni, aga mitte nii nagu Sunderlandi omas. Mitte sellisel moel. Sa näed väga lähedalt ja tihti ebamugavalt, kuidas järjestikused kaotused ei ole lihtsalt punaseks kastiks liigatabelis, vaid mõjutavad konkreetselt inimeste tulevikku. Paljude tööd on ohus ja sa tunned neile südamest kaasa. Need on päris inimesed, nende päris elud. Seda dokumentaali vaadates tunnetad see, et jalgpalliklubi ei ole vaid kogum erinevaid ameteid, aga elav organism, mille edu sõltub kõigi panusest. Mõne panus ei ole piisav. Seega tuleb nendega hüvasti jätta.
Visuaal: Kurat, Kirde-Inglismaa on üks kõle koht ning ausalt, ilustamata öeldes, pääseb pilti päris palju kirvenägusid. Alustades võib see korraks natuke eemaletõukavalt mõjuda, aga mida hooaeg edasi, seda paremaks käegakatsutav süngus atmosfääri muudab. Ja lõpuks õpid sa Sunderlandi armastama. Tunnuslaul "Shipyards", mis iga osa sisse juhatab, on kohaliku Marty Longstaffi varamust ja on pühendatud tema vanaisale. Seda saadavad kaadrid Sunderlandi ajaloost, nii jalgpallist kui laevatehasest. Nagu ikka, pakub Amazon võimalust see vahele jätta ja kohe tegevuse juurde minna. Ma ei kasutanud seda kordagi.
Siirus: Esimene osa kaheksast on jõudnud umbes poole peale, kui sa taipad, et siin ei anta armu mitte kellelegi. Et see ei ole Sunderlandi PR-film. Ööl pärast hooajaeelset sõprusmängu Celticu vastu, mille Sunderland kaotab 0:5, jääb kogenud poolkaitsja Darron Gibson kaamerasilma ette täis peaga. Ta ütleb teistele pubisolijatele välja nimed, kes ei hooli tema arvates klubist ja kes peaksid sealt kiiremas korras minekut tegema. Järgmisel päeval näeme teda riietusruumis samadest mängijatest mööda kõndimas. Sarnaseid tooreid kaadreid on palju, näiteks on klubi fännid pärast üht järjekordset kaotust nii vihased, et ründavad staadioni lähedal kaamerameest ja lõhuvad ta varustust. Me näeme mängijaid psühholoogi juures, rääkimas oma suurimatest hirmudest. On tunne, et ükski uks ei jäänud suletuks.
Oscarit väärt stseen: Üheks sarja põhitegijaks olev Sunderlandi tegevjuht Martin Bain üritab üleminekuakna viimasel päeval lepingut sõlmida ründaja Ross McCormackiga. Tunnid tiksuvad, minutid mööduvad. Peatreener Simon Grayson ootab teises toas, telefonid on punased. Akna lõpuni on jäänud veerandtund. Lõpuks saab Bain vajaliku kontakti. Ta paneb toru ära ja astub Graysoni kontorisse, et öelda... Hiilgavalt lahendatud. Aga ma oleksin võinud valida veel kümne samaväärse seast.
Tsitaatide kuldvaramusse: Hooaja keskel ohjad haaranud peatreener Chris Coleman: "okei, praegu oleme kaoses. On sünge. On pime. On kaos. Inimesed ütlevad: "milline fiasko meie jalgpalliklubi on". Selle keskel olles ei jõua sa mõelda, et oled haaratud valu, kannatuste ja stressi tornaadosse. Aga kaose keskel võid järsku leida rahu."
Kuidas näeb: Netflixis, ilmus eelmise aasta detsembris.
Soovitus: Kui sul on aega ära vaadata vaid üks jalgpallidokumentaalsari, vali see. See ei ole soovitus, see on käsk. Tee seda kohe.
