U17 naiskonna peatreener Ševoldajeva: viimane treeningmäng tekitas positiivset hämmingut (0)
14.-26. maini toimuval kodusel EM-finaalturniiril Eesti U17 naiskonda juhendav Aleksandra Ševoldajeva sõnul on viimase aasta jooksul peetud rohked rahvusvahelise kohtumised olnud väga kasulikud, sest näitavad ära, kes on tasemeks valmis ja kes mitte. Ning valikukohti õnneks jagub.
2022. aasta hakatuseks kohtus Eesti U17 naiskond esmalt veebruaris kaks korda Itaaliaga (1:8 ja 0:7), siis märtsis B-divisjoni EM-valikturniiri raames Bulgaariaga (4:3) ja Gruusiaga (5:2). Aprillis UEFA sõprusturniiri raames Soomega (1:2), Armeeniaga (1:0) ja Lätiga (5:1) ning juulis Balti turniiril Lätiga (0:2) ja Leeduga (2:1).
Septembris peeti kaks maavõistlust Poolaga (1:2 ja 0:6) ning oktoobris võõrustati A-divisjoni EM-valikturniiri, kus vastasteks Taani (0:7), Inglismaa (0:3) ja Ukraina (0:0). Novembris sõideti külla Soomele (0:7). Kokku seega 15 kohtumist, mis tagasid koduseks EM-finaalturniiriks valmistuvale vanuseklassile Eesti mõistes harukordselt rikkaliku rahvusvaheliste kogemuste pagasi.
Samas vaimus jätkatakse ka tänavu kevadel. Laupäeval lendab U17 naiskond Madridi, kus ootab kolmapäeval ees kontrollkohtumine Hispaaniaga. Märtsis mängitakse valikturniiril Rumeenia, Poola ja Tšehhiga ning treeningkohtumised on planeeritud ka aprilli. "Vastased on veel lahtised, aga tahame ka seal saada väga häid mänge," märkis Ševoldajeva.
Aleksandra, naiskond on viimase aasta jooksul EM-iks valmistudes pidanud rohkesti kontrollkohtumisi. Mida need näitavad ja mis on peamised asjad, mis määravad, kas Eesti U17 naiskond suudab kodusel EM-finaalturniiril hästi esineda?
Esiteks tähelepanelikkuse säilitamine kaitsefaasis. Eriti olulised on lahtise palli momendid ja üleminekud. Näiteks palli kaotamise järel ei tohi tekkida hirmu ja soovi kohe ära joosta, vaid äkki on mõistlik proovida hoopis kohe pall tagasi võita ja seeläbi vastast haavata. Julge ja teadlik tegutsemine kaitsefaasis ja üleminekutel määrab, kas me suudame ise jõuda ohtlikesse tsoonidesse või hoopis meid karistatakse ära. Teine asi on standardolukorrad, mille üle peame saavutama väga teadliku kontrolli. Need on võtmekohad.
Kas füüsis nende ülesannete täitmiseks on mängijatel piisav? See on ju olnud Eesti naiste jalgpalli üks peamisi probleeme mängudes, kus vastasteks Euroopa tipud.
Olen nõus. Koondise treeneritel on hästi raske kontrollida igapäevaselt klubides tehtavat tööd. Samas oleme andnud mängijatele piisavalt palju vahendeid, et nad oma üldfüüsist hoiaksid võimalikult kõrgel. Kontrolli oleme teostanud läbi rohkete sõpruskohtumiste, kus näeme, millised mängijad on tegelikult võimelised sel tasemel tegutsema ja kellega saame arvestada.
Kui on väga-väga tehniline jalgpallur, aga kelle füüsis rahvusvahelisel tasemel tegutsemist ei luba, siis ongi väga keeruline. Turniirini on praegu aega kolm ja pool kuud, mille sisse mahub meil vähemalt kuus kohtumist. Need aitavad mängijate võimetes selgusele jõuda.
Kui paigas lõplik koosseis praeguse seisuga on ehk kui suur konkurents 20-le kohale valitseb?
Tuumik on välja kujunenud. Vigastused ja muud mured võivad lõplikke valikuid muidugi mõjutada. Teame tõenäolisi paremaid valikuid kõigile positsioonidele, aga mis on hästi positiivne, siis osad mängijad, kes aasta eest vaevalt mahtusid protokolli, on teinud vahepeal kiire arengu. Tegu on vanusega, kus see on võimalik. Esmaspäeval pidasime treeningmängu U19 naiskonnaga ja mõned tüdrukud näitasid seal võimekust, mis tekitas treenerites positiivset hämmingut.
Seega heas mõttes on su töö lähikuudel keeruline?
Jah, on.
