Ümmargune olgu jalka juures vaid pall, kui sõna saab veel ühtsemaks voolitud FCI Levadia (2)

Tallinna FCI Levadia unistab tiitlist ka sel hooajal. Foto: Jana Pipar

Tallinna FCI Levadia on klubi, kes ei luba endal teatud standardist allapoole langeda. Vahet ei ole, kui pööraseid päevi-nädalaid-kuid lähiminevikust leiab. Kui eelmise hooaja eel oli seis kohati päris hirmutav, siis nüüd pole ettekäänetele kohta. Kõik on hästi, isegi liiga hästi?

Serblaste valitsemisaja järel alanud hispaanlaste ajajärk on alustamas oma teist hooaega. On põnev mõtiskleda, kui palju on nende muutuste keskel säilinud FCI Levadia identiteet – millisena me seda üldse tunneme? – ning kui plastiline lubab klubi endal olla? Mingil moel sobivad 2018. aastal raudsema rüü saanud klubiga kokku sõnad kõigutamatu, range, professionaalne ja ning aina enam ka rahvalik. Vahet ei ole, mis riik seisab peatreeneri passis.

Muidugi pole see nimekiri ammendav, samas õhkab sellest valikust täpselt paras doos ukrainlase Viktor Levada juhitavast klubist. Sellisest, mis tundub olevat nii kange vaimu kui muljetavaldava rammu poolest valmis haarama Eesti jalgpallimaastikul juhtohje. Valmisolekut ning sellega kaasnevaid suuri sõnu sai kuulda nii superklubi loomise alguspäevil, serblaste ajajärgu alustuseks ning pisut nüüdki – hooaja 2024 eel.

Olgu öeldud, et samal ajal ei mõju FCI Levadia kuidagi arrogantselt. Isegi siis, kui diktofon on kinni läinud ning ühes sellega kaotatud igasugused tiitlid, ei juleta-taheta või lihtsalt peeta õigeks öelda välja seda, millesse paljud jalgpallisõbrad aina enam usuvad. Et see päriselt ongi FCI Levadia aasta, et siit tuleb 11. meistritiitel.

Ladvast juureni, et siis liigutaks ka vastupidi

Vaeva FCI Levadias ei peljata. Ei kardeta tõsistes küsimustes olla valiv või tuua mängu midagi, mis pole seni tavaline olnud. Selleks, et juurduksid mõtted, mustrid ja mentaliteet maast madalast, on viidud Hispaania kool ka noorte tasandile. Seda poolt avas pisut klubi juhatuse liige Andrei Leškin.

"Kui esindusmeeskonna tasemel polnud suuri muudatusi sisse vaja viia – vundament sai laotud juba eelmisel aastal –, siis laste ja noorte gruppides oli mitmeid ümberkorraldusi. Näiteks on sealgi nüüd töösse kaasatud Hispaania spetsialistid," tõi Leškin välja. "Jalgpall on dünaamiline ning väga kiirelt arenev spordiala. Proovime uusi trende mõista ning nendega kaasas käia, tugevdada end igal astmel – et meie klubi töötaks tervikuna."

Sellega peaks loodetavasti üsna pea käsikäes käima ka parem infrastruktuur. "Tahame lõpuks ehitada jalgpallihalli – plaan, mis on aastaid teostamist oodanud. Tahame meie noortele anda tingimusi ja võimalust mängida palju professionaalsemalt," oskab klubi pilku suunata ka ladvast juurtele.

FCI Levadia tahab, et tribüünid oleksid rahvast pungil. Selle nimel on viimastel hooaegadel kõvasti vaeva nähtud. Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

FCI Levadia lauale mahub unistuste mõttes palju. Seal on noored, seal on tiitlid-karikad, veel ka kogukond – mille osas tehti eelmisel hooajal tõelisi lõvi Leffule omaseid hüppeid – ja üleüldine jalgpallikultuur. Klubi on valmis olema heas mõttes nakataja ning sagima jonnakalt selle nimel, et ühel hetkel oleks Eesti uhkelt Euroopa jalgpallikaardil.

"Tahame, et meie staadionid oleksid rahvast täis ja meil oleks sügavam jalgpallikultuur – et mängupäevaga kaasneks möll ja melu. Tahame, et Premium liiga tase oleks kõrgem – et ka meie konkurendid oleksid tugevad ja areneksid kogu aeg edasi," tõi Leškin välja. "Muidugi ei taha me eurosarjas juba esimese ringiga välja kukkuda, aga et seda ei juhtuks, on vaja, et mängijad-klubid saaksid tugevas keskkonnas areneda. Kui suudame neis asjades juurde panna, saame ühel hetkel rääkida endi ning Eesti väärikast esindamisest eurotandril."

Euroopa on Levadia jaoks korraga hell teema, samas ka plussiks, millest saavad uhkusega pajatada vaid nemad. 2018. aastast alates pea iga hooaja eel on meeskond käinud piiri taga ettevalmistusturneel, kus on võrreldud end arvukate Euroopa (tipp)meeskondadega. Kui selle aastani olid Levadia mehed iga aasta alguses "türklased", siis tänavu võeti ikka peatreeneri nägu – ja mindi esimest korda Hispaaniasse!

Kolmenädalane laager läks igal juhul asja ette, on rääkinud kõik, kellelt selle kohta vähegi päritud on. Nende seas ka kapten Rasmus Peetson, stoiku, kes naljalt ei muhele, aga siinkohal polnud temalgi pääsu. "Sa ikkagi läksid iga päev trenni hea tundega, päike paistab, on soe," meenutas ta. "Iga mängija peab mõistma, et hooaja eel sellistes tingimustes treenimine on Eesti meeskonna jaoks privileeg. Tuleb austada klubi, kes selle võimaluse meile annab."

Kops esmalt kokku ja siis vaadati edasi

FCI Levadia istus Tallinnast lennuki peale 1. veebruaril ehk neljapäeval ning juba kaks päeva hiljem tuli esimest korda vormi kontrollida, üsna võrdseks vastaseks ukrainlaste Harkivi Metalist 1925. Laupäeval saadud nappi 0:1 kaotusmängu pikalt taga nutta ei saadud, sest järgmisel päeval tuli kohtuda Ukraina kõrgliigas liidrikohta hoidva Krõvõi Rihi Krõvbasiga. Esimese hooga meisterlikumalt pallinud vastane sai koguni 2:0 juhtima, ent seepeale leidis Levadia Ahmad Gero penaltist kiire vastuvärava ning napilt enne 90 minuti täitumist viis Aleksandr Zakarljuka lõppseisu 2:2 peale.

"Ütleme nii, et kõva põhi sai alla pandud," alustas Peetson memuaaridega, kusjuures taas saatjaks muie – kohe järgneb, miks. "Kui me sinna jõudsime, oli meil põhimõtteliselt üks trenn ja siis kohe kaks mängu. Kui laupäeval mängisin äkki 70 minutit, siis kohe pühapäeval panin põhimõtteliselt umbes sama otsa! Sellega tõmbas korralikult klapi kinni juba. Et pärast, hakata sinna peale veel laduma, oli päris keeruline."

Rasmus Peetson kiitis Hispaania laagrit taevani. Foto: Jana Pipar

Peetson jätkas, et enamasti tehti päevas kaks trenni, mängu eel piirduti ühe harjutuskorraga. "Seal oli väga hea kompleks. Meil oli ka suur jõusaal – saime teha kõike, mida vähegi vaja. Koormus oli kõva, vastased olid tugevad," meenutas ta veel. "Vahepeal oli mängude vahel pikem paus, siis sai ära taastuda. Kõik oli ikka professionaalselt paika pandud. Viimaseks mänguks oli keha juba super."

Peetsoni kiidulaul sellega ei lõppenud. On ka salm Hispaanias nähtud-kogetud staadionitest. "Kui võrrelda seda laagrit ja Türgi omi, siis kõige suurem vahe on väljakutes: Hispaanias mängisime kõik kohtumised ideaalsel murul. See oli puhas nauding!" oli näha, et päike mõjus keskkaitsjale hästi. "See on arusaadav. Türgis on väga palju meeskondi, kes samamoodi ettevalmistust teevad – platsid on kõva koormuse all. Meil oli sel aastal isegi treeningväljak väga okei, kindlasti parem, kui Türgis on olnud."

Lisaks kahele Ukraina ning ühele Gruusia kõrgliigasatsile oli FCI Levadia vastamisi ka Hispaania tiimidega. Väljakut jagati Villarreali, Valencia ja Levante duubelmeeskondadega, kellest esimene mängib Hispaania esiliigas (La Liga 2) ning teised kaks vastavalt tugevuselt neljandas ja viiendas liigas. Nagu eeldada võis, oli Villarreal B neist kõige kangem ning eestlastele jäi 0:3 kaotus. Levante ja Valencia teisest rivistusest käis FCI Levadia jõud napilt üle.

Kuigi vastus oli osalt eeldatav, tuli pärida ikka – kui palju võis neis matšides näha jooni Premium liigast? Peetson hindas, et üsna häguselt. "Eestis oleme suures osas ikkagi iga vastase vastu palliga meie – üritame ise seda nii-öelda tikatakat teha," kirjeldas ta lõbusalt. "Aga tõesti, Hispaania meeskondade individuaalne kvaliteet on jube hea ikka. Nad olid palliga suurepärased! Mitte et need mängud oleksid sellised olnud, kus vaid nemad on palliga – me mängisime iga vastasega ka ikka väga hästi," kiitis Peetson, kes tõi raskeima vastasseisuna välja Villarrealiga peetu.

"Teistega olid tulemuse ja kõige muu mõttes üpris võrdsed mängud. Kui mängiksime mingisugune kahe kuu pärast nendega uuesti, siis võib need skoorid kõik vastupidi keerata. Enamik väravatest tulid ikka meie eksimustest, mis ongi selline hooajaeelne teema. On vaja läbi rääkida, video pealt järele vaadata ja aru saada, et nii ei tohi teha," rahustas FCI Levadia kapten, kes oli Hispaania laagris osa kahest võidust, viigist ja kolmest kaotusest.

Sõnasabast olgu kinni võetud - kui kahe kuu pärast lähekski taas mängimiseks, on Peetson käpp? Muidugi kõlas nõusolek. "Kindlasti! Mängiks kindlasti! Selliste vastasseisude pärast tulebki jalgpalli mängida," ei oota meistritiitlit jahtiva meeskonna kaptenilt midagi muud.

FCI Levadia on sel aastal ühtsem kui mullu. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Ja mis peamine – ka Curro Torrese silmad säravad

FCI Levadia 47-aastane loots Curro Torres alustas meeskonna eesotsas teist hooaega. Temagi pilgust ning olekust kiirgas rahulolu, kui juttu tuli seni nähtust ja tehtust. Ja mitte seetõttu, et sai endist leivaisa Valenciat külastatud ning neilt võitki kaasa haaratud. Kui Peetsonist sai räägitud kui stoikust (märksõna kõigutamatu), siis Curro Torrest võiks FCI Levadia sõnarägastikus esindada range. Sellise kannustava nõudlikkuse alatooniga range.

"Võita! Ma tahan võita kõike!" tuli Curro Torrese tõeline loomus välja siis, kui sai päritud tema isiklike eesmärkide kohta. "Isegi kui mängime trennis midagi, ma tahan võita! See on mu mentaliteet. Muidugi tahan aidata meeskonnal ka aina paremaid esitusi näidata. Toetada neid – see on mu töö."

Hispaania laagri järel, päevad enne uue hooaja algust, tundus, et Curro Torrese rangus on rahuldatud. Võit on käes. "Ma olen hetkel tõesti õnnelik, jah. Sellise tiimiga on alati hea tunne. Meil on trennides mõnus õhkkond, mängijad näitavad väga head suhtumist. Ka seniste soorituste üle saab rõõmu tunda: läksime samm-sammult edasi, arenesime üheskoos ning kinnistasime oma mänguplaani. Olen väga rahul sellega, kus me hetkel oleme," tuli vaid rõõmsaid uudiseid.

Ka Curro Torres kirjeldas, et rahulolu toovasse punkti jõuti raske tööga. "See oli meie jaoks väga hea võimalus – mängida Hispaanias erinevate, tugevate tiimide vastu. Sellised vastasseisud on alati kasulikud. Nägime oma vigu ja parandasime neid, leidsime erinevaid lahendusi," tõi ta välja, kinnitades ka, et kuigi mängud polnud iseloomult päris sellised, mida Premium liigas ollakse harjunud nägema, oli kasutegur sellele vaatamata märgatav. "Jalgpall on alati jalgpall. Mäng on ju sama."

Ta jätkas: "Nägin eriti suurt edasiminekut laagri kahes viimases kohtumises. Enne seda oli meil palju trenne, mängijad olid väsinud – see on arusaadav. Aga tõesti neis kahes viimases mängus oli meeskond füüsiliselt väga võimekas, mis tõestas, et oleme väga hästi valmis tugevateks mängudeks ning heaks hooajaks. Mina tunnen end tõesti väga hästi. Loodan, et ka klubi ning inimesed meie ümber on tehtud tööga väga rahul!"

FCI Levadia juhendaja Curro Torresel pole põhjust muretsemiseks. Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

Saab vahele sutsata, et nii on. Selline kinnitus on tulnud vähemalt ühest suunast, see-eest ühest olulisimast. "Oleme väga rahul Curro Torrese ja tema treeneritetiimi tööga. Ta on meeskonda toonud ideede kvaliteeti ning vaimu, mis on meie seatud eesmärkideni jõudmiseks väga olulised. Näen, et meeskond on hooajaks valmis. Kui valmis teised on – seda näeme peagi!" oskab Leškin ka pisut õrritada.

Kogemus mängida kõrgetele kohtadele? Olemas!

Kui keerata aeg hetkeks tagasi, nii enam-vähem aasta võrra, ja võrrelda seda perioodi praegusega, on pilt ikka üsna tundmatuseni muutunud. Kui hooaja 2023 eel tunnistas Peetson, et verevahetus tekitas esimese hooga hirmu, siis nüüd pole neist tunnetest ei kippu ega kõppu. "Eelmisel aastal ei teadnud tõesti, mida oodata. Kogu sats oli uus ja noor, kogemust – just selles mõttes, et mängida kõrgetele kohtadele, sellele kõige kõrgemale – oli vähe. Sel aastal on see kogemus kõigil olemas," sõnas kapten.

Peetsonil on üks omaette pagasike veel juures: üks hooaeg paelakandjana tehtud! "See oli huvitav aasta selles mõttes," muheles ta. "Palju keerulisem, kui on olnud eelnevad aastad, kus olen nii-öelda seda enda asja ajanud. Ütleks nii, et kõvasti on areneda. Mul on olnud ees kõvad kaptenid, näiteks Brent [Lepistu], kellele vaatasin alt üles. Ta oli tõesti suurepärane kapten! Eks ma üritan sealt midagi võtta ja enda asju juurde panna midagi," kiitis Peetson tagasi Levadiasse jõudnud tiimikaaslast.

Kui suuremad liikumised toimusidki ära eelmisel aastal, siis nüüd tehti minimaalseid korrektuure. Näiteks tervitati klubisse (tagasi) Frank Liivakut ja Ken Kallastet, kellega on ports mehi juba varasemast tuttavad. Uuteks nimedeks on aga Richie Musaba (Hollandi poolkaitsja) ja Ahmad Gero (Nigeeria ründaja). Märk olgu maas ka sellest, et uue lepingu teeninud Lepistu on tõsise põlvevigastuse tõttu enam-vähem sügiseni väljas, ravimisega lõpusirgel olev Henri Järvelaid peaks tasapisi olema naasmas.

Meeskonnaga on liitunud kogenud vasakkaitsja Ken Kallaste. Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

"Eks kui Richie ja Gero alguses tulid, olid nad veidi tagasihoidlikumad. See on arusaadav ka, nad tulid uude kohta ja ei teadnud siin mitte kedagi. Neil läheb natuke veel aega võib-olla, aga nad on tänu laagrile palju paremini sisse elanud," kinnitas kapten. "Nad on väga head mängijad, noored. Ootame mõlemalt kindlasti väga palju."

Putsasid on Levadias täita küll, saab selle jutu peale väita. Sest kahe hooaja vahel müüdi Ukraina kõrgliigaklubisse Tšerkassõ LNZ Kameruni ründaja Mollo Bessala. 20-aastane pallur, kes oli 13 tabamusega tiimi suurimaks väravakütiks. Kuigi meeskond jäi tugevast ründajast ilma, rõõmustasid liikumise üle nii Curro Torres kui Leškin.

"Olen Mollo üle väga õnnelik. See, et ta sai oma karjääris järgmise sammu astuda, on ainult positiivne. See on ju minu töö ka tegelikult, minu kohustus klubi ees. Aga ma ei vaataks seda nii, et oleme midagi kaotanud: minu jaoks on see tiim praegu, need mängijad, parimad," jäi FCI Levadia juhendaja omadele truuks. "Mollo liikumine oli klubile kasulik nii majanduslikult kui kuvandiliselt. Pakkumine tuli õigel hetkel, meil oli aega ja võimalust leida talle asendus. Kõik on õnnelikud!" lisas Leškin tagatubade poolelt.

Kui tagasihoidlikkus on voorus, siis enesekindlus on …

Kui tulla omadega nüüd konkreetsemalt Premium liiga juurde ja võtta ette tõsiseimad vastased, siis naljaga pooleks ütleks, et üheks neist on FC Nõmme United. Sest mäletatavasti võttis mullune kõrgliiga uustulnuk Harju JK Laagri FCI Levadialt koguni neli punkti – mitte keegi teine ei suutnud nõnda tüütuks pinnuks silmas olla. Ei meistriks tulnud Tallinna FC Flora (suutis näpata vaid kaks viigipunkti), ega ka Paide Linnameeskond või JK Tallinna Kalev.

Selline minevik sunnib käima sõnadega päris ettevaatlikult ringi. Mis sest, et Levadia pole kui portselanipoes jukerdav elevant, vaid pigem elegantne kiil, kes säärases keskkonnas end ülemäära piiravalt tundma ei peaks. Samas ajalugu on õpetanud. Ja tagasihoidlikkus on voorus.

Ehk kui Curro Torreselt sai küsitud, miks on FCI Levadia algaval hooajal teistest meeskondadest parem, puudus tal vastus. "Ma ei tea! Ma ei tea!" kordas ta. "Alati tuleb teisi meeskondi austada. Minu senine kogemus Eestis näitab, et kõik mängud Premium liigas on väga keerulised."

"Minu jaoks on oluline see, et me teeme kõike koos. Töötame koos, eksime koos, võidame koos! Sel aastal tunnen, et meil on veel ühtsem meeskond ning tugev konkurents igale positsioonile. See teeb minu töö muidugi ühest küljest keerulisemaks, samas on see hea peavalu. Meil on rohkem mängijaid, kellega igapäevaselt töötada, trennid on mõnusad. See kõik mõjutab ka meie esitust," tõi ta mitmeid plusse siiski välja.

Mida toob hooaeg 2024 Tallinna FCI Levadiale? Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

Aga kuidas võiks tänavu valitseva meistri FC Flora vastu minna? "Eelmisel aastal oli Flora ju selles mõttes parem, et nad võitsid Premium liiga," tõi praeguse hõbedameeskonna peatreener välja. "Aga ma ei arva, et peaksime ainult Florast rääkima. Teised meeskonnad on ka juurde pannud võrreldes eelmise aastaga. Usun, et sel hooajal on konkurents tipus tihedam. Minu arvates on see hea, sest mida tugevamad on tiimid, seda rohkem aitab see liigat arendada. Seda põnevamaid mänge näeme!"

Pika jutu lõpetuseks lähevad suusad siiski korra risti küll. Sellises kõige pingelisemas kohas, kus on võimalik "konkurendiga" märgatav vahe sisse teha ja siis seitsme tuule poole minema vuhiseda.

Vastupidiselt tagasihoidlikkusele, mida kehastas peatreener Curro Torres, on meeskonna liider Rasmus Peetson ülimalt enesekindel. Tema näos ei liikunud vist ükski üleliigne lihaski, kui jutt läks meistritiitlile. "Eesmärk on selle meeskonna potentsiaalist nii palju välja pigistada kui võimalik," vastas ta konkreetselt.

Kui enesekindel Peetson on mõeldes, et see on Levadia aasta? "Ma olen väga enesekindel!" on kapteni sõnad kõlanud.

Meeskonna staar – Mihkel Ainsalu

2023. aasta alguses FCI Levadiasse naasnud 27-aastane poolkaitsja oli mullu tiimisiseses konkurentsis enim minuteid teeninud pallur. Ainsalu töökindluses ja mõjus mängule sai kindel olla: väravaid sündis neli ning sööte seitse, enamik neist vajutas matšile vajaliku pitseri - kas skoori avamise või lõpptulemuse otsustamise näol. Ainsalu oli kohal seal, kus meeskond teda kõige enam vajas.

Ainsalu pole sellist kõige klassikalisemat tüüpi staar, vaid tihtilugu tahab ta (meedia) tähelepanust kõrvale hiilida. Ikka selleks, et saaks rahus tööd teha ja keskenduda eesmärkide purustamisele. Näiteks kui jaanuaris toimunud koondiselaagri eel sai mehelt päritud, kui palju ta Thomas Häberli kutset ootas, kõlas konkreetne vastus: "Oodanud ma ei ole seda absoluutselt – olen selle nimel tööd teinud!"

Ainsalu moodustab koos Peetsoni ja Til Mavreticiga Levadias tõeliselt tugeva südamiku, millest läbi murdmine võib sageli isegi võimatu missioonina näida. See on muidugi vaid komplimendiks. Kuna meeskond on tervikuna püsinud sama, võib end uuesti leidnud Ainsalult oodata taas väga tugevat hooaega. Ehk sellist, mis avab mõne ahvatleva välismaise ukse.

Kellel silma peal hoida? Henri Järvelaid

Tõsi, et rängast põlvevigastusest taastuvale 25-aastasele vasakkaitsjale pole tervislik pingeid peale laduda, kuid kuna ta pole FCI Levadia särgis debüüti veel teinud, on elevus põhjendatav. On tuline kahju, et mullu suvel Nõmme Kalju FC-st Lillekülla kolinud palluri hooaeg juba teise trenni järel lõppenuks tuli kuulutada, ent selline see sport on.

Millal võiks Järvelaidi vaikselt ootama hakata? "Kui vaadata meditsiiniliselt, siis üheksa kuud on miinumum ja üheksa kuud saab täis kuskil aprilli keskel. Eks näis, mis seisus siis olen. Täpset kuupäeva on väga raske prognoosida," sõnas ta jaanuari alguspäevil.

Premium liigas 114 mängu pidanud Järvelaid on vasakkaitsest jõudnud 13 tabamuseni, mis annavad kinnitust suurele tööraadiusele ning väravavaistule. Kusjuures ka söödujala üle ei saa nuriseda: hooajal 2022 jagas ta üheksa resultatiivse passiga liigaüleses edetabelis kolmandat kohta. Arvestades FCI Levadia ründavat mängustiili, kus on märkimisväärne roll ka äärekaitsjatel, on põhjust Järvelaidi pikisilmi oodata.

Suurim küsimärk - kui tugev on FCI Levadia vaim?

Mullu oli ju nii, et näiteks meistriks tulnud Tallinna FC Floraga saadi "rahumeeli" hakkama, aga Harju JK Laagri vastu oldi püstihädas. Eks tagantjärele võiks ju väita, et sinna see meistritiitel ka läks. Samas polegi eriti reaalne, et hooaeg kulgeb ilma libastumisteta. Isegi kui kõik mehed püsivad enam-vähem terved, siis vorm võib ikka kõikuda. Mõnikord täiesti selgitamatutel põhjustel, ootamatutes kohtades.

Omaette kunst on hoida stabiilsust. Käigu see esituste, vaimse fooni või millegi-kolmanda neljanda kohta. Eriti olukorras, kus meeskonnal lasub mullusest tõsisem tiitlisurve. Kui siht püsib selge ning juhtrauast hoitakse kahe kindla käega kinni, siis on mistahes kodaratesse lendavad kaikad teisejärguline probleem. Ehk lõpuks taandub kõik tugevale vaimule.

Selle kõrval on ülimalt tähtis ka see, kuidas suudab klubi aina kasvavat kogukonda enda juures hoida. Töö, mida seni on tehtud, on olnud muljetavaldav ning see on toonud ka magusaimaid vilju – mullu külastati Tallinna FCI Levadia kodumänge kõige enam. Mängupäevadel möllu ja melu pakkuv klubi on tõusnud omamoodi teerajajaks, ka sellega kaasneb teatav pinge ning vastutus.

Tallinna FCI Levadia
Peatreener: Curro Torres
Abitreenerid: Jose Vicente Soto
Väravavahtide treener: Ain Tammus
Füüsilise ettevalmistuse treenerid: Xavi Andres Ibarra, Dmitri Kovtunovitš
Meeskonna arst: Gennadi Kuzmin
Füsioterapeudid: Maksim Kaho ja George Juhhnev
Mänedžer: Jevgeni Gurtšioglujants
Varustaja: Pavel Kazakov
Kapten: Rasmus Peetson
EJL-i stipendiaadid: Maksim Laskov, Aleksei Tšernjakov, Artur Sakarias, Romeo Aan, Alex Dunitš, Aleksander Filatov
Eelarve: ca 1 800 000 eurot (U21 ja esindus kokku)
Duubelvõistkond: Tallinna FCI Levadia U21 (Esiliiga)
Koduväljak: A. Le Coq Arena / Sportland Arena
Meeskonna värvid: roheline ja valge
Kodulehtfcilevadia.ee
Esimene mäng (ühtlasi ka Soccernet.ee telemäng): 2. märtsil kell 14.30 vs. JK Narva Trans (Sportland Arenal)

Mitteametlik koosseis:

Väravavahid: Karl Andre Vallner, Oliver Ani.
Kaitsjad: Rasmus Peetson, Bourama Fomba, Heitor, Michael Schjönning-Larsen, Henri Järvelaid, Ken Kallaste, Edgar Tur.
Poolkaitsjad: Til Mavretic, Mihkel Ainsalu, Nikita Vassiljev, Aleksandr Zakarljuka, Brent Lepistu, Richie Musaba, Ioan Yakovlev, Mark Oliver Roosnupp, Joao Pedro, Frank Liivak.
Ründajad: Felipe Felicio, Robert Kirss, Ahmad Gero.

Eeldatav algkoosseis:

Talvised koosseisumuudatused:

Sisse:

Ahmad Gero (Nigeeria ründaja, Thistedist) liitus klubiga.
Ken Kallaste
 (äärekaitsja, Florast) liitus klubiga.
Frank Liivak (ääreründaja, Sligo Roversist) naasis klubisse.
Richie Musaba (Hollandi poolkaitsja) liitus klubiga.

Välja:

Mollo Bessala (Kameruni ründaja) müüdi Tšerkassõ LNZ-i.
Patrik Kristal (poolkaitsja) liitus Paidega.
Ilja Markovskõi
 (Ukraina ääreründaja) lahkus klubist.
Murad Velijev (poolkaitsja) sõlmis Nõmme Unitediga aastase laenulepingu.

Hooajaeelsed mängud:

20.01. Tallinna FC Flora (PL) - Tallinna FCI Levadia 0:3 (Yakovlev, Gero, Skvortsov)
03.02. Harkivi Metalist 1925 (UKR) - Tallinna FCI Levadia 1:0
04.02. Krõvõi Rihi Krõvbas (UKR) - Tallinna FCI Levadia 2:2 (Gero, Zakarljuka)
07.02. Levante B (ESP V) - Tallinna FCI Levadia 2:3 (Zakarljuka, Kirss, Musaba)
12.02. Villarreal B (ESP EL) - Tallinna FCI Levadia 3:0
17.02. Kutaisi Torpedo (GEO) - Tallinna FCI Levadia 3:1 (Pedro)
20.02. Valencia B (ESP IV) - Tallinna FCI Levadia 1:2 (Musaba, Schjönning-Larsen)
24.02. Tallinna FCI Levadia - FC Nõmme United (PL) 3:1 (Ainsalu, Kirss, Roosnupp)

PL - Premium liiga; UKR - Ukraina kõrgliiga, GEO - Gruusia kõrgliiga, ESP EL- Hispaania esiliiga, ESP IV- Hispaania tugevuselt neljas liiga, ESP V- Hispaania tugevuselt viies liiga; 
võitviikkaotus.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

purgeenius   •  
Jah, Levadia tundub ikka väga kõva.

Võib ju öelda, et Flora on saanud hooaja eelsed mängud lutti ja ainult karikas võitsid kohtuniku abiga. Kohtuniku abi ei saa alahinnata, sest liigahooaeg on pikk ja 12. mees platsil kulub ikka ära.

Tarmo Kink on ütelnud: "Flora on Flora" ja tal on õigus.
stranglers   •  
Loodaks, et sel aastal suudab Levadia Florale ära teha. Ka Paide on loodetavasti - ja tõenäoliselt - Florast parem. Jah, kui kohtunikud lasevad...

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
Neetud jalgpall ehk Kuidas läks vaja Harry Kane’i, et Neverkuseni 120-aastane needus maha võtta
MEISTRITE LIIGA ÕHTU
PAIDE ALISTAS FLORA
Luup peale | Paide raputas krahhi ruttu kaelast. Rohevalged sumpavad Punases soos
KUIDAS SAI LEVERKUSENIST MEISTER
Sellest, kuidas Bundesligas uued mängureeglid kehtestanud Xabi Alonso tuli, nägi (vaeva), võttis Bayernilt isu ja võitis
VÄLISMAALT
PREMIUM LIIGA
Luup peale | Mängus, kus mõni mees vajas vaid ühte-kahte pallipuudet, sai Levadia oma kõige napima võidu  (galerii!)
Pikk ette (ja ise järele) | Kes otsustab asju Nõmme Unitedis?
MÕTTEAINET
INGLISMAA JUTUD
Udune Albion | Liverpool ja Arsenal jäägu massidele, gurmaanid vaatavad Wrexhamit!
RISTNURK
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
7
7
0
0
25:2
21
2.
Paide Linnameeskond
7
5
0
2
15:8
15
3.
Nõmme Kalju FC
6
4
1
1
14:7
13
4.
Tallinna FC Flora
7
3
2
2
13:11
11
5.
Tartu JK Tammeka
6
2
2
2
9:5
8
6.
FC Kuressaare
6
2
0
4
8:19
6
7.
JK Tallinna Kalev
7
1
3
3
9:13
6
8.
JK Narva Trans
6
1
1
4
7:20
4
9.
FC Nõmme United
6
1
1
4
3:10
4
10.
Pärnu JK Vaprus
6
1
0
5
6:14
3
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID