Valimisintervjuu | Helir-Valdor Seeder: Eesti erakondades küpseb arusaam, et vajame jalgpallihallide võrgustikku (8)

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder on Viljandi Tuleviku põhimängija Gustav-Hendrik Seederi isa, Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee ja Eesti Käsipalliliidu juhatuse liige ning Eestimaa Spordiliit Jõud president. Foto: Brit Maria Tael

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder on igasuguse kahtluseta kõige sagedamini Premium liiga mänge külastav Eesti tipp-poliitik. Kodulinna Viljandi esindusmeeskonna Tuleviku kodumäng tal juba naljalt vahele ei jää. Eriti nüüd, kui poeg Gustav-Hendrik seal põhimees.

Seederi spordihuvi ei piirdu jalgpalliga, vaid on mitmekesine ja pikaaegne. "Sport on mu sees olemas. Olen spordi sisse sündinud ja ise erinevaid alasid teinud," sõnab 2007-2014 põllumajandusministrina töötanud ja alates 2017. aastast Isamaad juhtiv poliitik. Eesti jalgpalli peamist probleemi – puudulikku infrastruktuuri – peab Seeder teemaks, kus riik peaks senisest rohkem õla alla panema

Miks soovitab Seeder pallimänguvõistlusi vaadata kindlasti kohapeal, mitte televiisorist? Kui palju on Isamaa esimees kaugust hüpanud? Miks on ta Eestimaa Spordiliidu Jõud president, kuulub EOK täitevkomiteesse ja käsipalliliidu juhatusse? Mida tuleks tema meelest muuta Premium liiga kalendri osas?

Soccernet.ee vestles Viljandi- ja Järvamaal kandideeriva Helir-Valdor Seederiga Toompea lossis tema kui fraktsiooni esimehe kabinetis.

Kas vastab tõele, et 2018. aasta hooajal vaatasid kohapeal ära kõik Viljandi Tuleviku kodumängud?
Peaaegu kõik. Üks kohtumine, mis suure lumesaju tõttu edasi lükati, aga Viljandi kogukonna pingutuste toel puhastatud väljakul päev hiljem ikkagi ära peeti, jäi mul vahele, sest pühapäev oli mul juba kinni. Aga rohkem kodumänge vahele ei jäänud tõesti.

See nõuab ametit arvestades päris ränka planeerimist.
Jah, tõsi. On olnud väga keeruline. Väljaspool Viljandit jõudsingi Tuleviku mängudele üpris vähe. Käisin Paides ja ühel mängul Tallinnas.

Möödunud aastal tõusis poeg Gustav-Hendrik Seeder Tuleviku põhimängijaks ja suur huvi on arusaadav. Aga kas käisid juba varem sama pühendunult Tulevikku vaatamas?
Gustavi meeskonda kuulumine ei ole ainus põhjus, kuigi kindlasti motiveerib see veel rohkem. Olen tegelikult igipõline jalgpallivaataja ja jälginud Viljandis vutti niikaua, kui seda on seal mängitud. Mäletan neid aegu, kui Viljandi eest mängisid Džintar Klavan ja Hans Näks ning Tõnu Vanakesa seisis väravas. Samuti Elvar Eelmäe ja Leo Ira, kes praegu Tulevikus noortetreener. Mäletan ka, kuidas Tarmo Rüütli Pärnu Kalakombinaadi eest Viljandi vastu mängis ja Eesti meistriks tuli. Viljandi jalgpalli ajalugu mäletan ma vähemalt 40 aastat.

Aga millest selline huvi tekkis, sest 70-ndatel ja 80-ndatel ei olevat jalgpall kuigi popp olnud?
Jalgpall polnud kindlasti nii populaarne kui praegu. Ja kindlasti mitte eestlaste jaoks rahvuslik spordiala, milleks oli toona vaieldamatult korvpall. Aga ega ma ei saa öelda, et mul oli toona spetsiifiline huvi just jalgpalli vastu. Olen kogu aeg olnud spordisõber ja -fanaatik ning vaadanud pea kõiki pallimänge. Elasin kaasa ka korv- ja võrkpallile. Ja ka kergejõustik on mind köitnud.

Mul on meeles, kuidas kümnendi alguses Õhtulehe reporterina käsipalli kajastades tõdesin Põlvas mõnel mitte ülearu tähtsal kohtumisel, et põllumajandusminister Seeder kah platsis.
Vastab tõele. Käsipalli olen samuti vaadanud varajasest east ja nii kaua, kui seda Viljandis mängitud.

Lembit Nelke aegadest?
Ikka varasemast. Mäletan, kuidas Johannes Luksepp ja Ilmar Kütt Viljandis mängisid. Ain Pinnonen tegi samuti meie juures mõned hooajad. Vahepeal jäid asjad veidi soiku, aga siis tuli Lembit Nelke ja Viljandi käsipall taas elavnes. Kindlasti tuleb mainida ka Endel Lõksi, kelle teened Viljandi käsipalli edendamisel on suured.

Isamaa riigikogu fraktsiooni esimees Helir-Valdor Seeder andis Soccernet.ee ajakirjanikule Ott Järvelale intervjuu oma kabinetis Toompea lossis. Foto: Brit Maria Tael

Ma saan aru, et teile meeldib käia võistlusi just kohapeal vaatamas?
Jah, see vahetu elamus on ikka midagi muud, kui vahendatud mäng.

Eesti jalgpallis, nagu kindlasti kursis oled, on üks murekohti pealtvaatajate vähesus. Anna palun enda põhjendus, miks tasub ikkagi spordivõistlusi, jalgpalli või midagi muud, kohapeale vaatama minna?
Telepilt on ka hea ja mõnda spordiala ongi niimoodi ülevaatlikum jälgida. Aga pallimänge see kindlasti ei puuduta, kuigi natuke sõltub istekohast. Aga näiteks suusatamise- ja jooksuvõistlustel ei pruugi raja ääres seistes saada ülevaadet, mis võimalik telepildis, kus tuuakse kätte võrdlus erinevate võistlejate vahel.

Aga pallimängudes ülevaatlikkusega probleemi pole. Saab vaadata täpselt seda mängijat ja situatsiooni, mida tahad. Saab vaadata ja tunnetada ehedalt publikut ning kuulda sealt kostuvaid kommentaare. Lisaks näeb kohtuniku reaktsioone, mängijate frustratsiooni ja treenerite käitumist igal hetkel. Emotsioon on selle kõige tulemusel palju täiuslikum kui telepildi vahendusel. Ja see puudutab kõiki pallimänge, mitte ainult jalgpalli.

Lisaks näen pealtvaatajana mängijate eestikeelset sõnalist väljenduslaadi ja venekeelset, mis erinevad oluliselt. Eks see tuleneb kultuurist. Samuti publiku ja kohtuniku vaheline suhtlemine, mis vahetevahel väga intensiivne.

Aga publikust rääkides, siis ma ei arva, et selle järgi peab mängude kalendrit ümber tegema, aga kui kohtumised algavad märtsis, siis tingimused – lumi ja jää – pole ebamugavad ainult mängijatele, vaid ka pealtvaatajatele. Mängijad peavad tulema võistlema ja tulevadki, pealtvaatajatel on valik. Kui novembri ja märtsi ilmad on sellised, nagu nad on, siis see on kindlasti üks põhjus, miks publikut on vähe võrdluses sellega, kui oleks hea, mugav ja soe kliima.

Samuti tuleb rääkida ajakasutusest. Mul on väga kahju, et juulikuus kuigi palju meistriliigamänge ei toimu. See on meie kliimas ja mulle isiklikult ka töörütmi mõttes kõige sobivam aeg. Meie kliimaoludega mängukalender ei arvesta.

Aga teine pool on kogukondade kujundamine. Klubide liikmeskonna, mängijate abikaasade-laste-sõprade kaasahaaramine, et tekiks püsiv toetajaskond, on väga oluline. Selle kaudu publik kasvabki. Halb on ka see, kui klubid alustavad ja lõpetavad ja alustavad. Aastakümneid tegutsenud klubisid on meie jalgpallis vähe. Tulevik asendus ju vahepeal kah FC Viljandiga ja on nüüd taas Tulevik. Järjepidevus ja traditsioonid on olulised. Tunnustan väga Viljandi klubi juhte.

Mis tunne on enda poega Eesti meistriliigas mängimas vaadata?
(Mõtleb viivu). Raske kirjeldada. Natuke uhke ja natuke ärev. Kindlasti hästi vahetu, sest tean ju täpselt tema seisundit. Ja emotsiooni saan rohkem välja elada, sest ei pea olema kõiges väljapeetud ja diplomaatiliselt viisakas, vaid võib mängu kohta öelda seda, mis tegelikult mõtetes ja südames. Kindlasti puudutab poja meistriliigamängu vaatamine mind väga otseselt ja emotsionaalselt.

Aga meeskond on ikkagi tervik ja kaasa elan meeskonna võidule. Oma poja õnnestumine või ebaõnnestumine pole nii määrav kui võistkonna tulemus. Kui Gustav mängib väga hästi, aga Tulevik kaotab, siis on hea meel küll, aga punktid jäävad ju saamata ja rahulolu pole. Vastupidi samuti. Kui võistkond võidab, kuigi poeg kuigi head partiid ei tee, siis on mul ikka hea meel, sest tabeliseis on väga oluline. Eriti tabeli tagumises pooles "olla või mitte olla" olukorras Tuleviku jaoks. Kõige tähtsam on püsima jääda.

Gustav-Hendrik Seeder mängis 2018. aastal Viljandi Tuleviku eest 29 Premium liiga kohtumises ja lõi ühe värava. Lisaks tegi ta U19 koondise kodusel EM-valikturniiril algusest lõpuni kaasa kaks mängu kolmest. Foto: Brit Maria Tael

Gustav-Hendrik mängis sügisel Eesti U19 koondises EM-valikturniiril ja tõusis mullu Tuleviku põhikoosseisu. Märgid viitavad, et on olemas reaalne variant saada tippjalgpalluriks. Kas see on praegu Eestis karjäärivalik, mida oma pojale soovitad? Kuivõrd mõistlik on Eesti noortel tippjalgpalluriks pürgimine?
Sellele küsimusele pole ma võib-olla kõige õigem mees vastama, sest ma pole tippjalgpallur olnud ega tea kõiki neid võlusid ja argumente. Aga kui rääkida Gustavist ja üldistada, siis see küsimus on väga individuaalne. Mõni mängib hingest ja lõbu pärast ning on väga hea mängija, aga ei sea endale suuri eesmärke olla tulevikus elukutseline jalgpallur. Kuigi võimed eeldaksid ja lubaksid, tehakse elus teistsuguseid valikuid. Kas hariduse või millegi muu kasuks.

Ning on need, kes seavad jalgpalluriks saamise endale varakult eesmärgiks ning jõuavad ande ja võimete toel väga kaugele. Gustavi puhul ei ole selgus veel tänaseks käes. Talle meeldib jalgpalli mängida ja ta panustab sinna üha teadlikumalt ja professionaalsemalt. Kas tal jätkub tahtmist, soovi ja tervist minna sellel teel edasi ja teha valik profikarjääri kasuks, näitab tulevik.

Sinu seotus spordiga ei piirdu jalgpalli ja teiste pallimängude intensiivse jälgimisega, vaid oled ka Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee liige ning Eestimaa Spordiliit Jõud president. Miks sa poliitikuna oma aega ja initsiatiivi spordijuhtimisse panustad?
Erinevatel põhjustel. Esmalt see, et sport on mu sees olemas. Olen spordi sisse sündinud ja ise erinevaid alasid teinud. Eelkõige küll oma lõbuks, aga kaugust olen näiteks hüpanud üle seitsme meetri, mis on päris normaalne tulemus.

Tahan Eesti spordile kaasa aidata. Kuna olen jälginud ja suhelnud, siis vestluste käigus on tulnud ettepanekud ise organisatoorses pooles kaasa lüüa.

Miks Jõudi president? Kergejõustikku tehes olin ise ka Jõudi liige ja seeläbi on olemas emotsionaalne side. Teiseks, elades Viljandi-suguses maapiirkonnas, näen ise, kuivõrd raske on sporditegevust arendada väljaspool suuri keskusi ehk Tallinnat ja Tartut. Aga just sellega omal ajal maaspordiliidu nime kandnud Jõud tegeleb.

Näen, et mõned murekohad üha süvenevad. Eriti just võistkonnaaladel, mida on väga raske väikese lastearvuga maapiirkondades arendada, sest ühe vanuseklassi tarbeks tasemel võistkonna komplekteerimine on keeruline. Kuidas arendada hajaasustusega piirkonnas pallimänge, leida üles üksikud talendid ja neile ka väljund? Arvestades, et teatud vanuseni pole võimalik või mõistlik lapsi ka kodu juurest mõnda suuremasse keskusesse ära tõmmata. Mind sellised probleemid puudutavad ja tahan nende lahendamisele kaasa aidata.

Jõud on olnud organisatsioon, kes ei tegele tippspordi, vaid harrastuse, massilisusega ja tingimuste loomisega, mis kõik aitavad elus hoida võistlussporti. Olen Jõudi juures, sest tahan kaasa aidata sporditegevusele ja -arendamisele väljaspool suuremaid keskusi. Ja sattusin sinna loomulikku teed pidi.

EOK täitevkomiteesse kutsus mind nii eelmine kui ka praegune president (vastavalt Neinar Seli ja Urmas Sõõrumaa – O. J.). Tunnistan, et väga tiheda elugraafiku tõttu pole ma saanud sinna panustada nii palju, kui tahaks ja peaks, aga midagi vast ikka ja see on oluline. Käsipalliliidu juhatusse olen sattunud nii, et kuigi ma ise mängisin seda ainult koolivõistkonnas, aga üks mu poegadest käis käsipallitrennis ja olen seda ala jälginud.

Kõik need toodud sidemed on igati loogilised, aga Eestis näeme ka näiteid, kus spordiorganisatsioone juhivad poliitikud, kellel puudub selle alaga igasugune loogiline side. Miks spordialaliidud poliitikuid enda juhtideks soovivad?
Ootused ja traditsioonid on olnud erinevad. Kui otse ja ausalt välja öelda, siis võib-olla kellelgi veel on ootused ja lootused, et sellega tuleb kaasneb alaliidule või valdkonnale täiendavaid võimalusi.

Aga arvan, et see aeg on möödas, kus side on nii triviaalne, et tipp-poliitikut alaliidu presidendiks või juhatusse valides avanevad koheselt rahalised ja muud võimalused. Täna see enam kindlasti nii ei ole. Alaliitude juhatustes on ju ka rohkelt ettevõtjaid. Seega pigem on alaliitude ootus saada enda juhtideks arvamusliidreid, mis ei ole iseenesest halb.

Teisalt näevad poliitikud võimalust väljundiks ja aktiivseks osalemiseks. Sest poliitiku töö seisneb ju elu korraldamises, arengutele kaasa aitamises ja sealjuures ise silma paistmises. Sport on mitmetele poliitikutele selle jaoks üks võimalus. Minu jaoks, tõsi küll, mitte.

Spordiorganisatsioonidesse panustatud aega sealt saadud häälte arvuga võrreldes oled miinuses?
Nii otsest seost ma silmas ei pidanud. Poliitiku olemus on see, et ta tahab paljudesse asjadesse sekkuda ja saada avalikku tähelepanu. Aga käsipalliliit ja Jõud ei ole küll organisatsioonid, mis igapäevaselt tohutut tähelepanu saavad ja poliitikute populaarsust kasvataksid. Samas pole see halb, et poliitikud soovivad spordijuhtimises osaleda, kui see ei toimu omakasu eesmärgil, vaid kantud siirast soovist kaasa aidata. Mitmed poliitikud ja ettevõtjad, kes alaliite juhivad, on reeglina – mitte alati – sellesama alaga ise varem kokku puutunud.

On ka teistpidiseid näiteid – endine Uisuliidu president Edgar Savisaar ju polnud iluuisutamisega tegelenud.
Ei olnud tõesti. Ning Vilja Savisaar polnud samuti võrkpalliga tegelenud. Aga võibolla nüüd eksin ja ta on ikkagi mingil tasemel võrkpalli mänginud.

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder. Foto: Brit Maria Tael

Konkreetse poliitilise otsustusprotsessi juurde tulles ütles jalgpalliliidu juht Aivar Pohlak, et tal on Riigikogu valimistele üks konkreetne ootus – et sarnaselt teistele muudele Eestis populaarsetele spordialadele ei peaks jalgpall oma infrastruktuuri arendamiseks kulutama alaliidu rahalisi vahendeid, vaid ala harrastamiseks vajalik taristu rajataks avaliku raha eest. Kas jalgpalliliidu kurtmine, et praegune olukord on ebaõiglane, on asjakohane?
Eks jalgpall on spordimaailmas oma tähenduselt, populaarsuselt, majanduslikult mõjult ja poliitiliselt mõjult natuke omaette suurus. Ka globaalsed rahanumbrid on teistsugused. Eks see kõik ole kujundanud avalikku arvamust ja hoiakut, et jalgpallis on niikuinii suured rahad ja võimalused ning nende rahastamisskeem ongi teistest spordialadest erinev.

Aga olen Aivar Pohlakuga täielikult nõus, et Eesti jalgpalli kõige suurem probleem on infrastruktuur. Eriti tunnetan seda viljandlasena, sest meie meeskonnal ja noortel pole sisehallis mängimise võimalust ning praegustes oludes pole võimalik läbi viia meistriliiga nõudmistele vastavaid kvaliteetseid treeninguid. Vigastusoht mängijatele on jäisel väljakul väga suur ning treenerid on sunnitud oma plaane olude järgi kohandama.

Sisemise organisatoorse tööga saab jalgpalliliit hakkama ja selles vallas ta tuge ei vaja, aga infrastruktuuri osas küll. Seda valitsevat hoiakut tuleb muuta ja riik peab tulevikus senisest rohkem kaasa aitama. Üksikotsustega on seda varem ka tehtud, pean silmas A. Le Coq Arenat ja küllap leiame ka kohalike omavalitsuste puhul lahendusi.

Kergejõustikustaadionitel on jalgpalliplats ringi sees olemas. See ei pruugi vastata meistriliiga nõuetele, aga neid staadione rajades on riik ja kohaliku omavalitsused panustanud kaudselt ka jalgpalli. Spetsiifiliste jalgpallistaadionite ja -hallide ehitamisse riik panustanud pole. Olen täiesti nõus, et meie klimaatiliste tingimuste juures tuleks luua sisehallide võrgustik.

Arvan, et seda hakatakse ka tegema. Otseselt seda ühe või teise erakonna programmis olla ei pruugi, aga olles rääkinud teiste erakondade juhtide ja poliitikutega, siis arusaam, et selline võrgustik on vaja välja ehitada ning ilmselt peaks riik õla alla panema, on olemas ja küpsemas.

Kuivõrd suur tõuge on antud arusaama jaoks olnud Islandi koondise edu 2016. aasta EM-il ja jõudmine 2018. aasta MM-ile? Sest Island selgitas oma edu ju konkreetse otsusega, kui üle riigi rajati sisehallid, mis võimaldasid lastel aasta läbi jalgpalli mängida.
Loomulikult annavad sisehallid võimaluse, arengu ja ka sportlikud tulemused. Ka Eesti puhul. Kui võimlate ja staadionitega oleme Eestis päris kenasti edasi liikunud, siis jalgpalli jaoks korralikke tingimusi on meil ainult paaris kohas.

Ning lõpetuseks küsimus sügisese Eesti – Ungari mängu kohta, kus kohtusid Ungari peaministri Viktor Orbaniga. Pärast ütlesid, et rääkisite jalgpallist. Millest täpselt?
Pikka vestlust polnud, mõned põgusad laused. Avaldasin üllatust ja hämmingut, et ta tuli Eestisse mängu vaatama. Ta vastas, et käib mitmetel mängudel kaasas ja Tallinna külastamine polnud erand. Küsimuse peale, et kas tal on ka pikem plaan, vastas Orban, et ei ole, vaid ta lendab kohe pärast mängu koju tagasi. Paar lauset vahetasime ka mängu tulemuse kohta. Orban lootis muidugi omade võitu ja mina meie omade. Pikemalt taktikalistest nüanssidest me ei rääkinud.

* * *

Soccernet.ee valimisintervjuud jätkuvad esmaspäeval, kui vestleme Reformierakonna endise esimehe ja endise peaministri Taavi Rõivasega.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

jalka   •  
Lahe lugemine.Edu sellistele meestele ja Isamaale
budu   •  
5+! Senistest kõige asjalikum intervjuu. Hea töö Ott!
Jalka   •  
Sümpaatne mees.
Minu hääle said omale
nii sile   •  
ei saa ju olla,et kohe armuda
M.T.L.K.   •  
Minu hääl Pärnust Isamaale!
Kas ka Pärnusse on kavas ehitada sisehall? Kui jah, siis kuhu?
Steve Kullus   •  
Super, et on poliitikuid, kes saavad aru jalgpallihallide vajalikkusest.
Arvaja   •  
Ka selline tunne, et annaks oma hääle. Intervjuuga tuli siirus välja.
Kõigepealt..   •  
..ehitage see hallide võrgustik ja siis saate hääle järgmistel valimistel. Tehke midagi ära lõpuks. Aasta on 2019 ja pea igas linnas on jalgpall laste valikus spordiala nr 1 aga lapsi sunnitakse ikka uisutajateks. Reaalselt pole kuulnud ühtegi arutelu ega ettepanekut riigikogus hallide teemal.

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
Pohlak koondisest: on ebatavaline, et sellist perioodi läbielava meeskonna sisekliima on endiselt töiselt positiivne
NAISTE JALGPALL
KUIDAS EDASI?
Siim Pulst | Thomas Häberli kahtlase ajastusega noorenduskuur. Mida sellest arvata?
NAABRITE DUELL
HOOAJA EELVAADE
Saku astub hooajale vastu nii Rogicilt kui ka Arbeiterilt korjatud nippidega
JALKAJUTTE
UUE HOOAJA OOTUSES
Ajaloolise hooaja järel treeneritetiimi välja vahetanud Tammeka sihib taas medalit.
RISTNURK
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID