Videokohtunikud – kas jumalikud abimehed või saatana käsilased? (0)

Urmas Kirs mõtiskles selle üle, et kas videokohtunike olemasolul abikohtunikke üldsegi läheks vaja. Foto: Gertrud Alatare

Juuli alguses lõppes Venemaal peetud maailmajagude karikaturniir, kus laiema publiku ette jõudis esimest korda videokorduste ja -kohtunike kasutamine. Nagu paljude uuenduste puhul, on tehnoloogia rolli suurendamisel nii pooldajaid kui tõsiseid kriitikuid. Augusti Jalka palus oma arvamust avaldada mängijal, treeneril, kohtunikul ja fännil.

Urmas Kirs, Rakvere JK Tarva peatreener: videokordusi võidakse ära kasutada mängupausi tekitamiseks

"Uuendustega on ikka nii, et eks inimene ajab esmalt sõrad vastu, kuid tegelikult leian ma, et jalgpall liigub selles suunas, et mängijad lähevad kavalamaks, olukorrad kiiremaks ja inimsilm ei suuda kõiki nüansse enam haarata. Korduste ja videokohtunike kasutamine on ilmselt osa jalgpalli tulevikust, sest kõrvalist abi läheb meil vaja küll. Iseasi, mis seisus selle kasutamine praegu on ja kuidas see võib tulevikus jalgpalli muuta.

Praegu on ju nii, et kohtunik näeb platsil ise ka, kui oli tõuge või puude, aga inimsilm ei pruugi kinni võtta, kas keegi rakendas liigset jõudu või kas kontakt oli väärt seda, et mees pikali kukkus. Ma olen eluaeg öelnud – kui end meestekeeles väljendada –, et õllejärjekorras ei kukuks keegi sellise nügimise peale pikali, vaid prooviks elu eest püsti seista. Väljakul on aga teine lugu – väikese puute peale kukutakse kohe ümber. Nii et see võib olla koht, kus videokohtunik suudab kaasa rääkida ja aidata infoga, kas oli piisavalt tugev puude. See aitaks ilmselt kaasa olukordade hindamisele, aga teisest küljest peaks olema väga selged reeglid, millistel juhtudel tuleks korduseid ja videokohtunikke kasutada. Ning kindlasti ei tohiks seda teha igal pool.

Selle teemaga seoses tulin ma huvitava mõtte peale pärast maailmajagude karikaturniiri finaali, kui sattusin kuulama raadiosaadet sellest. Hakkasin omaette mõtlema, et kui videokohtunikud on juba olemas, kas siis ühel hetkel kaovad äärekohtunikud täiesti ära. Praeguses olukorras saab väljakukohtunik ju informatsiooni nii paljudest kohtadest, et see ajab ta segadusse. Kui äärekohtunikke poleks ja väljakukohtunik saaks infot ainult ühest allikast – videokohtunikult, kes näeb kõiki olukordi suures plaanis, mitu korda ja erinevate kaameranurkade alt –, siis saaks ta selle kohe kiirelt edastada väljakukohtunikule ja segadust oleks vähem. Selle toimimise eeldus on loomulikult operatiivsus: info peaks videokohtunikult liikuma väljakule vaid mõne sekundi jooksul. Ja mina olen kindlasti seda meelt, et väljakukohtunik ei peaks väljakult kordagi lahkuma. Teisest küljest näitas maailmajagude karikafinaal, et kohtunik võib üht olukorda mitu korda videost üle vaadata ja ikkagi langetada otsuse, mis ei ole päris õige. See paneb mõtlema, kas videokohtunikud on praegu piisavalt heal tasemel või oleks neil veel arenemiseks aega vaja.

Mängijate vaatevinklist on kordustega nii, et eks see on ühele võistkonnale kasulik, teisele mitte. Usun, et võib tulla ka selline aeg, et kui videokordused pole ikkagi piisavalt kiired, siis mängijad hakkavad neid ära kasutama – näiteks kui mõnel meeskonnal on vaja väikest mänguseisakut. Inimene ju ikka õpib ja kohaneb uute asjadega ning igas uues reeglis proovitakse leida nõrku kohti. Nii ongi korduste kasutamisega see lugu, et mõni meeskond võib seda hakata tahtlikult enda kasuks pöörama."

Mika Keränen. Foto: arhiiv

Mika Keränen, kirjanik ja jalgpallifänn: lapsed õpivad mängima ilma videokohtunikuta

"Mina olen videokorduste vastu, sel põhjusel, et jalgpall on mäng, kus on alati tõlgendamisvõimalus. Jalgpallis pole mitte miski kunagi mustvalge: kas oli suluseis või mitte, kas pall käis üle väravajoone või mitte. Mängu juurde käibki see, et selliste olukordade puhul vaadatakse kohtuniku poole ja nii, nagu tema otsustab, just ongi. Mängija võib selle üle vaielda ja selle eest ka kaardi saada, aga on ainult üks inimene, kes lahendab konkreetse olukorra ära sellelsamal hetkel; keegi ei hakka selle üle järgmisel päeval jahuma ega sellega kohtusse minema.

Üleüldse ei kuulu minu arust jalgpalli juurde see, et keegi kaameraga filmib ja pärast vaatab, kuidas asi on. Lapsena ju mängitakse jalgpalli nii, et kohtunik näeb ja vilistab – just nii tekibki ettekujutus, milline see mäng üldse on. Näiteks meistriliigast ja esiliigast madalamal mängides on kõik palju ausamad: seal ei ole kaameraid ja keegi ei pikuta niisama muru peal. Jah, ma saan aru argumentidest, millist kasu võiksid kordused teoreetiliselt tuua, aga ju ma olen selle koha pealt ikka vana kooli mees.

Kui rääkida sellest, et ka fännid näevad kodus korduste abil olukordi paremini, siis mina olen seisukohal, et õige fänn ei vaata üleüldse jalgpalli telerist, vaid läheb kohale. Näiteks kui ühel ajal on Meistrite liiga mäng ja mõni esiliiga kohtumine, siis mina olen Tamme staadionil Santose–Welco mängul. Need, kes jalgpalli telerist vaatavad, näevad seda ainult nagu binokliga. Väljaku ääres näed sa ikka tervet platsi ja seda, kustpoolt tuul puhub, kellel on pohmell ja kellel mänguisu. Ja kui ma seal väljaku ääres omade poolt karjun, siis on see neil kõrvus; ega Ronaldo või Messi ju ei kuule, mis sa kodus seal teleri ees kisad. Tõsi, ma olen fänluse koha pealt veidi äärmuslik, aga kui rääkida fännidest ja videokordustest, siis mina ei hakkaks küll tegema mingeid kompromisse selle tõttu, kuidas asjad telerist paistavad ja mida fännid kodus peaksid nägema.

Selle peale, et videokordustega võiks suureneda ausus jalgpallis, ütlen ma nii: jalgpall ei ole aus mäng. Seal on väga palju võtteid, mida võitmiseks kasutatakse, ja tuleb mängida piiri peal. Väga hästi ütles endine Liverpooli mängija Sami Hyypiä, et kui sa oled kaitsja ja lased ründajal palliga kaks korda läbi joosta ega võta teda rajalt maha, siis võetakse sind pingile. Loomulikult ei poolda ma toorutsemist, aga jalgpalli juurde käib see, et platsil on üks inimene, kes mõistab kohut. Nagu ma ütlesin, siis lapsed harjuvad ju ka väikesest peale niimoodi mängima, et pole korduseid. Kui nüüd korraga hakatakse EM-il või MM-il videokordusi kasutama, siis tekib küsimus, kas tuleb hakata kaamerat tassima ka lastemängudele? See muutub siis ju tsirkus Barcelonaks!"

 Hannes Kaasik. Foto: Gertrud Alatare

Hannes Kaasik, EJL-i kohtunike koolitusjuht: see on õlekõrs kohtunikule

"Kohtunike puhul on väga tähtis moment see, et ükskõik, kui hästi oled mänguks ette valmistunud, oled sa ikkagi kogu aeg pinge all ja mõtled, et olenemata su tasemest ja oskustest võib mängus tekkida hetk, kus on halb nurk ja sa ei näe. See on stress, millega kohtunikud on siiamaani elanud. Nüüd on tänu kordustele võimalus, et nendel staadionitel, kus kaameraid ja korduseid kasutatakse, saab mõni 20–30 kaamerast kätte kohtunikule vajaliku nurga ja aitab teda olukorras, kus ta lihtsalt puhtinimlikult ei saanud näha. See annab juurde kindlust, et sul on veel üks ülekõrs, ning sa ei pruugi mängu otsustada või jätta otsustamata seetõttu, et sa lihtsalt ei näinud.

Loomulikult on praegu veel katseperiood ning korduste ja videokohtunike kasutamine lonkab – kõik näevad seda. Eelkõige on suurimad kitsaskohad omavaheline suhtlemine ja otsuste edastamine. Seal mängib rolli nii see, et tegemist on uudse lahendusega, kui ka see, et kohtunikke on erinevast rahvusest ja pingeolukorras ei pruugi kõigi inglise keel olla nii hea kui tavaliselt. Just seal lähevad praegu sekundid kaotsi, aga see ongi katseperiood ning olukord saab paremaks minna ainult kogemuse ja ajaga. Samuti tuleb aru saada, et ega kunagi ei hakka olema nii, et kahe-kolme sekundiga suudetakse asjad ära otsustada. Meil kõigil tuleb lihtsalt harjuda, et nende kasutamine võtabki aega ning loomulikult jäävad need pausid ka edaspidi mängu hakkima. Siinkohal ongi oluline, et otsused, mille tegemiseks kulutatakse väärtuslikku aega, peavad ikkagi olema ainult väga tähtsad ja määrama mängu saatust.

Lisaks tuleks meeles pidada, et videokordused ei ole võluvitsake, mida kasutades enam ühtegi eksimust sisse ei tule. Alati jääb kehtima inimlik faktor ning kohtunik otsustab, kas mõni kontakt on näiteks penalti määramiseks piisav või mitte. Meie reeglites on ju praegu ka kirjas, et kohtunik võib nõu küsida abikohtunikelt, aga ta ei ole kohustatud nende otsust või infot aktsepteerima – sama jääb kehtima videokorduste küsimise ja nendega arvestamise puhul. Kokkuvõttes usun ma, et kuna ajaloos on seni peetud vaid veidi rohkem kui 70 videokordustega mängu, siis tuleb anda aega süsteemi juurutamiseks, sest potentsiaali on sellel rohkelt."

Jürgen Lorenz (vasakul). Foto: Brit Maria Tael

Jürgen Lorenz, Tartu Tammeka kaitsja: raske on otsustada, kas poolt või vastu

"Raske on ühest seisukohta võtta, sest palju oleneb olukorrast. Maailmajagude karikal sai näha nii häid kui halbu otsuseid ehk seal oli olukordi, kus oleks võinud kordust kasutada, aga seda ei tehtud, ja oli ka vastupidiseid näiteid. Eks selle poolt või vastu oleku puhul oleneb palju ju ka sellest, kummal pool ise parasjagu oled. Kui tegid midagi valesti ja videokorduse tõttu saad karmima karistuse, siis muidugi pole see hea; samas kui sulle vilistati viga ja video abil saab otsuse ümber muuta, tuleb muidugi rahul olla. Antud hetkel on selle miinus aga kindlasti see, et korduste vaatamine võtab kaua aega ja mängu tekivad suvalised pausid. Seetõttu arvan, et need võiks kasutusele võtta ainult väga karmide vigade ja tõsiste otsuste puhul, aga ka siis peaks see kiiresti käima.

Arutasime seda teemat tegelikult ka ühe võistkonnakaaslasega ja leidsime, et kui korduste kasutamine saab tavaliseks, siis võibki kunagi tekkida tennisega sarnane olukord, kus sul on ühel poolajal näiteks kolm võimalust otsus kahtluse alla seada. Kui olukord hinnatakse sinu suhtes õiglaseks, siis jääb otsus alles. Nagu ütlesin, tooks see miinusena kaasa palju seisakut ja passimist.

Kui rääkida sellest, kas kohtuniku töö korduste tõttu paraneks ja kuidas see mõjutaks mängijate-kohtuniku läbisaamist, siis ühest küljest jah – kui kohtunik soovib videokordust ja sealt on näha ja seda saab tõestada, et sa said jamaga hakkama, siis tuleb muidugi selle otsusega leppida. Teisest küljest saab mängija alati olla rahulolematu, miks kohtunik üldse tahtis videokordust, ja arvata, et seda polnud antud olukorras vaja. Samas aitaks see pärast mängu käivale kommunikatsioonile võibolla kaasa, sest eks vahepeal kipub ikka olema nii, et kui mäng ei lähe väga hästi, siis mängijad vihjavad meediale midagi kohtuniku kohta. Seda oleks videokorduste kasutamise puhul raskem teha.

Mängijate nii-öelda teesklemise või liigse näitlemise puhul tuleksid videokohtunikud kindlasti kasuks. Kui näiteks on kahtlus, kas mängija sukeldus või mitte, siis väljakukohtunik ei peagi seda kordust ise tingimata võtma, vaid videokohtunikud saaksid olukorra üle vaadata ja peakohtunikule info edasi anda, et see mängija võib käituda ebaausalt. Ning mängijate käitumist mõjutaks videokorduste olemasolu samuti tahes-tahtmata juba enne mängu."

Loe ajakirja Jalka vanemaid numbreid siit.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
Pohlak koondisest: on ebatavaline, et sellist perioodi läbielava meeskonna sisekliima on endiselt töiselt positiivne
KUIDAS EDASI?
Siim Pulst | Thomas Häberli kahtlase ajastusega noorenduskuur. Mida sellest arvata?
NAISTE JALGPALL
NAABRITE DUELL
HOOAJA EELVAADE
Saku astub hooajale vastu nii Rogicilt kui ka Arbeiterilt korjatud nippidega
JALKAJUTTE
UUE HOOAJA OOTUSES
Ajaloolise hooaja järel treeneritetiimi välja vahetanud Tammeka sihib taas medalit.
RISTNURK
Jalgpalluritel on ikka süda sees
TOREDAD VIDEOD
Jalgpalluritel on ikka süda sees (0)
 
Oeh, mis siin toimub?!
JALGPALLIMOOD
Oeh, mis siin toimub?! (0)
 
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID