Zelinski võtab naistekoondise ajastu kokku: tegin kõik otsused oma tõekspidamistest lähtudes (1)
Naistekoondise peatreeneri kohalt tagasi astunud Indrek Zelinski tunnistas Soccernet.ee-le antud usutluses, et ta ei kahetse mitte midagi - kõik otsused, mis vastu võetud, teeks ta praegu uuesti.
Kas sa teatasid oma otsusest naistele kohe pärast Poola mängu riietusruumis?
Jah, ma võtsin mängu kokku ja ütlesin naiskonnale, et see oli minu viimane mäng teie juhendajana. See on minu arust loogiline, et võistkond saab sellest esimesena teada. Me oleme üks organism – treener ja võistkond.
Mis nende reaktsioon oli?
Kelle näol oli arusaamatus, kellel oli suured silmad, kes vaatas maha. Ma ei oskagi öelda. Väga palju küsimusi vist polnud, igaühel olid omad mõtted. Eks mängijad olid oma peas veel mängu juures ja väsimus ka...
Tulemused olid sel aastal ikkagi väga halvad, varem oleme suutnud Balti riikidega võrdselt mängida, aga tuli ka näiteks 0:3 Lätilt.
Ma olen nõus, et tulemused ei olnud kõige paremad, aga minu otsus ei sõltunud nendest. See otsus oli pigem klubi treenimine versus koondise treeneriks olemine. Ma tunnen, et tahan rohkem klubis töötada, teha seal treeningtööd ning igal nädalavahetusel mängu näol eksamit läbida. See, et naistekoondisel väga hästi ei läinud, on fakt, ja mul pole selle üle üldse hea meel. Eriti ei tee rõõmu see, kuidas läksid kvalifikatsiooniturniir Gruusias ja Balti turniir. Need on kaks sellist võistlust, mis resultaadi poolest meele kibedaks teevad. Kuigi Gruusias grusiinide, lätlannade ja Kasahstani vastu näitasime väga okeid mängu, siis puudu jäi see, mida olen mitu korda öelnud ja ei taha seda enam korrata - väravate löömine. Need otsused ei olnud omavahel seotud.
Mis käekirja järgi sa koondist mängima tahtsid panna ja mis sa arvad, kuidas see välja tuli?
Eks tahes tahtmata me sõltume sellest, millised mängijad on meil mänguks valikus – kes töö ja muu elu kõrvalt saab tulla ja kes ei saa. Teine asi on see, kelle vastu me mängime. Kui me Läti ja Leedu vastu tahtsime olla see võistkond, kes palliga mängib ja võimalusi tekitab, siis Poola ja Valgevene vastu mängisime kaitsvalt. Valgevene vastu meil see suuremas osas õnnestus, aga kui vastu tuli klass kõrgem Poola, siis iga väiksem prohmakas karistati ära. Meie naiskonna tase on praegu selline, et me peamegi sõltuvalt vastasest oma lähtepunkti asetama.
Milles naiste jalgpall selle aastaga edasi arenes ja mis on sinu panus naiste jalgpalli?
See ei olegi võib-olla minu öelda - jalgpall on selline protsess, millesse ühe aastaga suurt muutust tuua on väga raske. Ma tahtsin saavutada seda, et mängijatel oleks motivatsioon koondist esindada ja see peaks tulema nende enda seest, mitte, et treener käsib neil tulla. Ma saan aru, et siin on palju nüansse, mida ma enne just mainisin – töö, kodu, koolid -, ega see lihtne pole, aga kui käsukorras teha ja sisemist motivatsiooni pole, siis pikas perspektiivis pole sellel asjal mõtet. Teine punkt on see, et naised julgeksid ka väljakul asju teha, eriti rünnakul oma loovust kasutada. Mõnikord me seda juba nägime, kui tehti ründefaasis päris huvitavaid ja ilusaid asju, aga nagu ma enne ka ütlesin, siis mida tugevam vastane, seda kiiremini meid kaitses ära karistatakse.
Sa jätsid koondisest välja näiteks Eesti rekordinternatsionaali Kaire Palmaru ja viimase aja parima väravaküti Signy Aarna. Kas sa midagi kahetsed ka?
Ma ei kahetse midagi, kõik need otsused on tehtud minu tõekspidamistest lähtudes ja kui ma mingil hetkel mõnda mängijat kutsunud, siis sellel olid minu jaoks objektiivsed põhjused. Kui sa mainisid neid kahte mängijat, siis need põhjused on siiamaani olemas ja täpselt samasugused. Mängijatel on vaja ise peeglisse vaadata ja hinnata seda, milleks nad võimelised on ja mida nad oskavad. Siin pole solvumiseks kohta ja kes solvub, on varsti pildilt kadunud. Iga trenn ja mäng tuleb end tõestada, kehtestada võistkonna sees ja vastaste vastu. Selles mõttes pole minu jaoks siin solvumisel kohta.
Sa tegid esimest korda tööd naistega, kuivõrd teistsugune see oli?
Nüüd jõuamegi klubi- ja koondisetreenerite erinevuse juurde. Kõige pikemalt ma olin naiskonnaga koos Gruusias ja kevadel Küprosel. Minu jaoks see, et keegi on amatöörmängija staatuses, ei tähenda seda, et ta väljakul kõike ei anna. Ma võtsin seda täpselt samamoodi nagu poiste või meeste treenimist, aga mõnikord tuleb kaks korda üle mõelda, et kuidas ja mida öelda. Selles mõttes on natuurid selgelt erinevad, aga naiste kiituseks ma ütlen, et nad on väga-väga kohusetundlikud, omavahel väga sõbralikud. Tiimitunne ja üksteisega läbisaamine oli nendel mängijatel küll väga okei. Väljaspool väljakut ei tekkinud mul võistkonnaliikmetega ühtegi probleemi.
Mis sa arvad, kes sobiks järgmiseks peatreeneriks ja mis sa talle soovitaksid?
Ma ei oska midagi arvata. Ma tean, et jalgpalliliidus inimesed juba uue treeneri otsimisega tegelevad. Igal treeneril on oma nägemus ja põhimõtted. Kui uus inimene peaks vajama mingit nõuannet, siis ma olen valmis aitama nii palju kui ma aasta jooksul seda kogemust ja uut infot sain. Selge on see, et kui tuleb inimene väljaspoolt Eestit, siis ei saa üks-ühele üle tuua mujal riikides rakendatavaid meetmeid. Meil on teistmoodi, väiksem ühiskond, jalgpall on väiksem kui lääneriikides ja naiste jalgpallis osalejaid on veel vähem. Eks siin ole omad asjaolud ja nüansid, mis panevad peatreeneri teatud raamidesse. Ma ei oska midagi soovitada, aga ma soovin jõudu ja entusiasmi.
Tahaksin veel tänada kõiki naiste jalgpalliga töötavaid inimesi, kellega oli mul au koostööd teha. Minu jaoks oli väga huvitav ja mitmes mõttes õpetlik aasta. Soovin nii naiskonna mängijatele kui noorematele tüdrukutele, kes jalgpalli mängivad ja kellega ma koondises kokku puutusin, tuult tiibadesse ja entusiasmi jalgpalliga edasi tegeleda. Ei tasu rahulduda sellega, mis on juba saavutatud. Tuleb leida endale uued eesmärgid ja nende poole püüelda. Need on asjad, mis elus edasi viivad, muidu jääme stagnatsiooni.
Järgmisel aastal siis meeste esiliiga ja tagasi kodulinnas. Kuidas sa selle ideeni jõudsid?
Ega see ei olnudki minu idee. Minu juurde tuldi konkreetse pakkumisega Pärnu Vaprusest. Nagu ma enne mainisin, siis tundsin, et koondisetreeneri töö pole hetkel see, mida ma vajan ja mida ma võiksin teha. Seda enam, et tegemist on minu sünnilinna meeskonna ja klubiga - need asjad jooksid iseenesest minu juurde kokku. Mul on väga hea meel, et ma nende inimestega leidsin ühise keele ja mõtted.
Vaprus on tänavu mänginud verinoore meeskonnaga. Kas sa jätkad sama rada või hakkad mängima tulemusele orienteeritult?
Selge on see, et me jätkame amatöörmeeskonnana ja ma loodan, et need mängijad, kes seal nimekirjas on, saavad ja tahavad jätkata. Kui elu peaks midagi muud ette veeretama, siis ma ei saa ju kätt ette panna. Kedagi sisse ostma hakata ei ole mõtet, pigem jätkame sama koosseisuga. Kõik need mängijad on ju üheaastase kogemuse võrra rikkamad, targemad ja tugevamad. Seda ei võta neilt keegi ära. Kuigi tulemuse poolest ei ole see kõige ideaalsem hooaeg olnud, siis ikkagi on see mängijate jaoks suur õppetund ja nüüd nad loodetavasti mõistavad, et Eesti kõrgeimal tasemel edu saavutamiseks peab igaüks individuaaslelt ja meeskonnana kõvasti tööd tegema. Need on need eesmärgid - säilitame võimalikult palju mängijaid ja võib-olla vaatame veel kedagi juurde. Teeme kõvasti trenni ja tööd, eesmärk on olla esiliiga tipus ning ületuleval aastal ehk tagasi kõige kõrgemal tasemel.
