Ajaxi vaim ja Valencia võim löövad Eesti lastel silmad särama (0)
Suurklubide laagrid Eestis näivad maailma vutiareenidele ihkavatele noortele parima võimalusena tippakadeemiatele silma jääda. Tegelikkus on küll mõnevõrra tagasihoidlikum, kuid lapsed leiavad sealt sellegipoolest kuhjaga inspiratsiooni.
Ilmselt on vähe jalkahuvilisi, kes ei teaks lugu väikesest poisist Leost, kes oli küll kidur ja väikest kasvu, ent jäi ometi tänu oma andekusele silma ühele maailma suurimale ja kuulsamale jalgpalliklubile. Ja kohe niivõrd, et üks klubi juhtidest kirjutas poissi mängimas nähes lepingu esimesele kätte sattunud paberilipakale, mis juhtus olema salvrätik. See poisike oli loomulikult ei keegi muu kui Lionel Messi ja just selline oli tema Barcelonasse jõudmise lugu.
See lugu on tunnistus sellest, et unistused võivad tõeks saada – ükskõik, kui ebatõenäolised nad siis ka ei paista. Küllap unistavad sarnasest saatusest sajad Eestiski hoolsalt jalgpallitrennis käivad lapsed. Muidugi, Eesti pole Argentiina ja Barcelona skaudid ei eksi siia just ülemäära tihti. Aga vahel siiski juhtub, et koju tuuakse kätte mõne maailmakuulsa vutiklubi noortetreenerid, ning siis pole ju imestada, et säherdune võimalus puhub lootuse lõkkele.
Aga kas lapsel on suurklubide paaripäevases laagris tegelikult võimalik kellelegi sedavõrd suurt muljet avaldada, et piiri taha akadeemiasse õppima sõita? Või on selliste ettevõtmiste puhul tegemist pigem suurklubide teadliku turundustöö ja rahateenimise võimalusega? Kas Eestisse tulevad tõepoolest nende kuulsate meeskondade treenerid või pigem nendega üpris lõdvalt seotud vabatahtlikud? Kas Amsterdami Ajaxi või Madridi Reali laagrid viiakse läbi nende tegeliku treeningfilosoofia, mõttelaadi ja harjutuste pagasi baasil, on seal märgata klubi päris "käekirja" ning mis on peamine kasu, mida laagrilapsed neist päevadest lõikavad?
Latti alla ei lasta
Kaks aastat Eestis Hispaania suurklubi Valencia jalgpallilaagrit korraldanud endise jalgpallikoondislase ja treeneri Marko Kristali sõnul on asi haltuurast kaugel – Valenciast sõitsid Eestisse kohale treenerid, kes päriselt nende noorteakadeemias töötavad.
Sama rõhutab ka Tabasalu jalgpalliklubi juhatuse liige, klubi juures kaks korda Amsterdami Ajaxi laagrit korraldanud Riho Saksus.
"Kui enamik maailma suurklubisid kasutab selliste ürituste läbiviimisel teisejärgulisi treenereid – satelliitklubide juhendajaid, kogukonna koolide spordiõpetajaid, vabatahtlikke, vabakutselisi –, siis Ajaxi puhul on see välistatud – sisu peab vastama vormile," räägib ta. Ajax saadab laagritesse ainult klubi endisi legende, mängijaid, treenereid või klubi heaks projektipõhiselt töötavaid erialaspetsialiste. "Sellega kindlustatakse ürituse hea sisuline kvaliteet ja õige Ajaxi vaim. Seepärast on ka laagri treeningtöös osalemise nõuded suured ja kellelgi luuslanki lüüa ei lasta. Harjutuste läbiviimise ja treeningu kiire tempo on Ajaxi laagrite tavarutiin."
Valencia laagri edukalt Ida-Virumaal läbi viinud Marko Kristal tõi hispaanlased sel suvel ka Tallinnasse, oma endise koduklubi Levadia juurde. Levadia noortetöö juhi Indrek Petersoo sõnul otsustati laagrit kõigepealt pakkuda just oma klubi noormängijatele ning seejärel, kui piisavalt soovijaid kokku ei saada, minna linna teiste jalgpallihuviliste noorte jutule. Kuid selleks polnud vajadust. 96 last panid oma nimed kirja.
Kontakt Valenciaga tekkis Kristalil hollandlasest tuttava kaudu. Seejärel kulus omavahelisteks läbirääkimisteks ja ettevalmistustööks ikkagi veel pool aastat, enne kui laagri tingimused täpselt paika said: palju võiks olla osalejaid, väljakuid, palle ja abitreenereid, et laager võimalikult hästi õnnestuks. Klubi pakkus omalt poolt aga kohe alguses väga selget ja täpset kontseptsiooni koos laagri kavade ja treeningplaanidega.
Ka Saksuse aitasid esialgu järje peale eelkõige tutvused Hollandis: "Seejärel tuli päris mitu korda ennast, Tabasalu klubi, meie pakutavat ja koostöö nägemust tutvustada ja lõpuks jõudis see kompott Ajaxis õige inimese lauale, kes viitsis ja tahtis nii-öelda uue turuga tegeleda. Võib öelda, et esimesest kontaktist esimese ürituseni, milleks oli Tallinnas toimunud kahepäevane seminar treeneritele, jõudsime umbes kolme aastaga. Suurklubide tegevus, ka koolitusprogrammide puhul, on mitmeks aastaks ette planeeritud, aega kulub meeletult."
FC Flora juures 2015. aasta suvel Madridi Reali laagrit läbi viia aidanud klubi endine peadirektor Jaanus Pruuli meenutab, et maailma ühe kuulsaima vutiklubi laager õnnestus siia saada Soome vahendajafirma kaudu. Tõsi, tegemist ei olnud rangelt võttes mitte Madridi Reali klubi laagriga, vaid spetsiaalselt loodud ettevõtte Fundacion Real Madrid ettevõtmisega, ning seda rõhutati eraldi ja selgelt. Seetõttu ei tohtinud reklaamides kasutada ka näiteks Cristiano Ronaldo pilti või muid Reali klubi tähtmängijaid, vaid ainult üldist sümboolikat. Laagri väljamüümisega raskusi ei tekkinud, hoolimata küllalt krõbedast hinnast (nelja päeva pikkune laager maksis klubi noormängijale kolm aastat tagasi 165 eurot) – nimi müüb. Järgmisel aastal korraldas Flora samamoodi Barcelona kooli FCB Escola laagri, ka selle kohad täitusid loomulikult kiiresti.
Laagrite hind ei ole muidugi odav. Tasuda tuleb treenerite majutuse, transpordi ja söögi eest, maksta töö- ja litsentsitasud. Mõelda tuleb laste lõunasöökidele, varustusele, treeningvahenditele ja ka väljakutele – kui just ei õnnestu kasutada oma klubi treeningplatse. Mida suuremad kulud, seda kallim osavõtutasu lapsevanemale.
Näiteks Valencia viiepäevane laager Tallinnas maksis 200 eurot, Jõhvis pisut alla selle.
"Kui vaadata üldisi laagrite hindasid ja seda, mis selle eest saab, siis ma arvan, et see on seda raha väärt," usub Kristal. "Hinna sees on terve päev jalgpalli, lõunasöögid, klubi vorm, joogipudelid ..." Veelgi enam, Valencia laagrites käinud lastest valiti laagri lõpuks välja kaks-kolm õnnelikku, kes saavad mõneks päevaks akadeemiasse külla sõita ja kohaliku eluoluga üsna lähedalt kokku puutuda. Petersoo lisab, et Levadia lastelt ja vanematelt pärast laagrit saadud tagasiside oli ülimalt positiivne. "Kõik oli detailideni suurepäraselt tehtud, tipptreenerite käe all said treenida mitte ainult meie lapsed, vaid nendelt said õppida ka meie noortetreenerid."
Nii Saksus kui Petersoo rõhutavad, et laagri korraldamist ei tehtud rahalise kasu saamiseks.
"Ürituse rahaline kasu ei saa olla sportlikust poolest üle. Aga üldjoontes jah, kui sa ei korralda just Barca või Reali laagrit, siis määrab ürituse populaarsuse selle hind," nendib Saksus. Tabasalu on kolme aasta jooksul korraldanud kaks treenerite seminari ja kaks lastelaagrit ning nendes on osalenud kokku umbes 50 treenerit ja 140 last.
Tippakadeemia kogemus
Kas suured klubid võtavad kaasa oma "salajased" harjutused, mille järgi praegused suured staarid lapsepõlves akadeemiates trenni on teinud ja mille najal kaugele jõudnud? Kristali sõnul see tõepoolest nii on: "Valencia tõi siia kaasa oma treeningmetoodika – samasugused treeningud, nagu neil akadeemias on, viidi ka siin läbi. Harjutused on meie omadest erinevad, aga mitte üksnes harjutused, vaid ka see, kuidas nad treeningutel suhtlevad ja mille alusel nad lapsi välja valivad. Nad näitasid, kuidas ühes Euroopa tippakadeemias treeninguid läbi viiakse, ja see kõik on lastele väga-väga huvitav."
Kas laste ja nende vanemate unistus, et ühes sellises laagris õnnestub silma jääda ja kutse akadeemiasse teenida, on liiva peale kirjutatud? Laagrite korraldajad möönavad pea kõik nagu ühest suust, et kuigi imesid muidugi juhtub, pole selline lootus reaalne.
"Valencia korraldab selliseid laagreid üle maailma, New Yorgi laagrist käis ühe nädalaga läbi 850 last," toob Kristal näite arvudest, millega sellised klubid kokku puutuvad. Lootus nende tuhandete laste seast silma paista on kaduvväike, seda enam, et näiteks Valencia akadeemiasse võetakse lapsi peamiselt linna ümbruskonnast, kus elab üle kolme miljoni inimese.
Saksuse sõnul jääb Ajaxi puhul õhku reaalne variant, et kui noormängija vastu huvi tuntakse, antakse talle võimalus näiteks suvel terve nädala oma akadeemias trenni teha. Sealt edasi oleneb kõik juba mängija arengust: "Alati vaadatakse kõigepealt oma koduõuele. Amsterdamis elab kokku 186 erinevat rahvust, neil on kõik talendid seal endal olemas. Samas viimasest noortelaagrist, mis veebruaris sai korraldatud, viisid Ajaxi treenerid koju kolme Eesti noormängija nimed, kelle vastu võidakse kunagi huvi tunda."
Selliste laagrite eesmärk ei ole leida avastamata talente ja neid varakult oma ridadesse värvata – see pole peale kõige ka FIFA ja UEFA reeglitega kooskõlas. Kõige olulisem on hoopis see, et lastel löövad silmad särama ja tekib suurem isu trenni teha.
“Kindlasti on nii mõndagi, mis neis laagrites on täpselt samamoodi kui koduses treeningus, sest siseküljesööt on siseküljesööt ka Aafrikas. Aga mis sinna kõik juurde tehakse – kuidas harjutusi ja treeninguid läbi viiakse –, ning hasart, mis tekib võimalusest olla välistreeneri juhendamise all, ja võimalus saada kelleltki teiselt peale oma igapäevatreeneri tunnustust ongi need põhjused, miks sellistes laagrites hea meelega tahetakse osaleda," räägib Saksus.
Ka Ajax võib Eestilt õppida
Seitsmekümnendatel Ajaxis ja Manchester Unitedis mänginud ning 1988. aastal koos Hollandi koondisega Euroopa meistriks tulnud Arnold Mühren oli üks noortetreeneritest, kes mullu suvel Tabasalu jalgpalliklubi külastas. Miks ta seda tööd teeb?
"Paljudes maades võidakse Ajaxilt õppida, aga mina arvan, et meie võime samuti õppida teilt või Soomelt või Norralt," rääkis Mühren ETV spordiuudistele. "Jalgpalli ei mängita üksnes Ajaxis – seda mängitakse üle maailma ja kui me saame üksteist aidata, siis peaksime me seda tegema. Just seepärast me sellist tööd teemegi. Me üritame ka Eestiga suhteid sisse seada, et leida siit andekaid mängijaid. Kui me näeme kedagi, kes on suurepärane, siis me saame Ajaxile öelda, et nad sellel väga heal mängijal silma peal hoiaksid."
Loe ajakirja Jalka vanemaid numbreid siit.
