Herol Riiberg: ühtäkki kartsin eksida ja varjusin väljakul (3)
Viljandi Tulevikus on särama löönud Florast laenul olev Herol Riiberg. Andeka jalgpalluri läbimurret on oodanud klubi ja vutiavalikkus. Intervjuus Jalkale räägib Riiberg, et Raasikult uude keskkonda tulek tekitas alguses hirmu eksimise ja negatiivse tagasiside ees. Nüüd on see ületatud ja koduklubisse naastes tahab ta kohta algkoosseisus, kirjutab oktoobrikuu Jalka.
Pärast Florast Viljandisse kolimist oled saanud korralikult mänguaega. Elu on lill?
Eluga olen väga rahul. Viljandi linn meeldib ja sobib mulle väga. Viljandi meenutab mulle Raasikut, kust ise pärit olen: kõik on kompaktne, ilus, vaikne. Alguses tundsin muret, kuidas mind vastu võetakse ja kuidas meeskonda sulanduda. Aga kõik läks hästi, saame hästi läbi ja poisid usaldavad mind.
Augustis alistasite kahes järjestikus mängus Narva Transi ja Tallinna Levadia, kusjuures olite väga lähedal ka Flora alistamisele. Millega seda seletada?
Ei tahaks egoistlikult kõlada, aga Oskar Berggreni, Vlasi Sinjavski ja minu tulekuga on Viljandi oma poisid ka eneseusu uuesti üles leidnud. Nad tajuvad, et mitte ainult leegionärid, vaid ka nad ise oskavad päris hästi mängida. See on asja juures kõige tähtsam.
Üks Tuleviku fänn arvas, et te pidanuks Flora vastu jõudu kokku hoidma ja keskenduma sellele järgnenud mängule Paide vastu, mille kaotasite. Kas pidanuks?
Ei usu, sest me tuleme igale mängule samasuguse häälestusega ja võidumõtetega. Flora vastu varumeestega tulla – see oleks olnud jama! Vale oleks mänge vastaste järgi jagada. Aga ega me ise ka enne mängu oodanud, et nii hästi läheb.
Kas täiega vastuhakk Florale mõjutas Paide mängu tulemust?
Kindlasti mõjutas. Mäng kurnas, taastumiseks oli paar päeva aega ja paar mängijat jättis järgmise mängu vigastuse tõttu vahele. Luges ka see, et me ei ole profisats.
Kas sina ise oled proff?
Ma arvan küll.
Pidasin silmas seda, et sa saad ju ikka palka?
Flora maksab palka, aga küsimus on selles, kas profimängija on ainult see, kes saab palka, või on asi suhtumises. Näiteks kui ma mängin suure meeskonna eest ilma rahata, kas ma sel juhul pole proff?
Sa debüteerisid Eesti meistriliigas juba 2013. aastal 16-aastasena ja neljas mängus lõid ühe väravagi. Tundus, et järgmisel aastal oled Flora põhimees, aga 2014. aastal ei mänginud sa meistrisarjas kordagi. 2015. aastal olid 2013. aasta tasemest ikkagi allpool: neli mängu, aga null tabamust. Mis juhtus, miks sa ei edenenud?
See on kõigile suur küsimus. Kõik on oodanud, et läbilöök toimuks. Võib-olla oli vaimse poolega raske. Ma ei olnud valmis. Ega ma täpselt teagi. Ega ma mäleta ka väga, mis varem võis takistuseks saada. 16-aastasena oli mulle tähtis see, et üldse kuulusin võistkonda ja sain Floraga trenni teha.
Äkki pidanuks varem mujal proovima?
Ei, seda mõtet pole mul olnud. Kogu aja oli soov tõestada, et mina peaks olema väljakul. Floras on loodud kõik tingimused, et olla mees ja võtta see koht.
Mis sul Floras puudu jäi?
Tol hetkel jäi enesekindlusest kõvasti puudu. Vaimselt olin veel nõrk. Võib-olla ei suutnud kohaneda mängutempoga.
Noorteklassis olid Eesti parimaid. Kuhu kadus enesekindlus?
Uus keskkond mõjutas. Tekkis hirm eksimuste pärast: äkki teen midagi valesti, äkki ei saa palli kätte ja tuleb negatiivne vastukaja. Pelgasin olla heas mõttes nahaal, varjusin väljakul, et ei tuleks eksimusi, et ma ei kaotaks palli, ei teeks valesid otsuseid. See hirm hakkas mind sisemiselt sööma. Vanusega on see vähemaks jäänud.
Oled olnud loominguline mängija. Kui vaba või raamides sa Tulevikus oled?
Ise ma oma vabaduse kohta väljakul otsuseid ei tee. Neid teeb peatreener lähtuvalt vastasest ja taktikast. Tunnen, et olen suht vabas rollis, nagu mulle meeldib.
2010. aastal – kui olid 13 – käisid end näitamas Barcelonas. Minu teada saadeti sind tagasi sõnumiga, et peaksid ennekõike füüsiliselt välja arenema ja tugevamaks saama. Kuidas sellega oli ja kas oled Barcelonaga hiljem ühenduses olnud?
Tagantjärele mõeldes oli õigest Barcelonast asi kaugel. See oli rohkem laagri moodi asi. Tagasiside oli, et füüsises pean kõvasti juurde panema. Mängulugemine jättis soovida. Pärast seda pole kontakti olnud.
Võtsid soovituste suhtes midagi ette?
Ega 13-aastaselt jõusaali ei lähe, aga praegu olen küll vaeva näinud tehniliste detailidega ja käinud jõusaalis. Väikesena oli lihtsam: said palli ja triblasid. Nüüd peab tegelema hulga spetsiifilisemate asjadega.
2012. aastal käisid koos Mark Oliver Roosnupuga Sunderlandis. Millist tagasisidet sealt said?
Nädalaga sain aru, kui kõva andmine seal käib. Kas või Hollandiga võrreldes. Me olime ise 15-aastased, aga pandi trenni tegema U-21 poistega. Seal oli tõesti raske, karm värk. Tajusin, et kui Inglismaal läbi lüüa, siis peab kõvasti töötama. Kõik olid iseenda eest väljas.
Samal aastal käisid Vitesse'is.
Seal läks kõige paremini. Olime Maksim Gusseviga koos. Tegin trenni omavanustega ja aasta vanematega, lõin kaks väravat. Spordidirektor tuli rääkima, et tahavad mind. Mulle oli see noore poisina suur pauk – nad soovivad mind! Siis kutsus Vitesse mind Riia Cupile. Kaotasime poolfinaali penaltiseerias Zenitile, olin ise esimene eksija. Kolmanda koha mängus võitsime Tottenhami, lõin värava. Kõik tundus kindel, aga siis vajus asi ära: tuli uus juhtkond, kes ei teadnud mu üleminekust midagi.
Kas hooaja lõpus lähed Florasse tagasi?
Hooaja lõpus tulen tagasi Florasse. Ära pole mind unustatud. Olen saanud tagasisidet, mida juurde panna ja mille kallal tegeleda.
Mis see on?
Kui mängin number 10 positsiooni, siis peaksin kaitsetööd parandama.
Kas eesmärk on A-koondis?
Iga mängija unistab oma rahvuse A-koondist esindada, nii ka mina.
Sinust noorem Mattias Käit on A-koondise põhimees. Kas jõuad järele?
Mattias on vaatamata noorele eale näidanud väga kõrget taset. Muidugi tahaks järele jõuda.
Sul on särgiseljal eesnimi: Herol. Kas see on Hispaania mõju?
Ei ole. Kunagi ammu oli mul Barcelona särk ja lasin sinna kirjutada Herol. Kui hiljem saime Floras nimedega särgid, lasin ka sinna kirjutada Herol. Mul on eluaeg olnud eesnimi seljal. Sel pole midagi tegemist Brasiilia või sellise värgiga. Ma pole kunagi nõudnud, et mind Heroliks kutsutaks. Mul pole vahet, kas teised ütlevad Herol või Riiberg. Kui mul oleks tavapärane eesnimi, mis oleks paljudel, siis oleks teine asi, aga teisi Heroleid pole ja sellega ma eristun lihtsasti.
Kas sulle eesnime panekul on mingi lugu?
Ema tahtis panna Handro. Aga kuna mul on vennad Hardo ja Hardi ning kolm õde, kelle nimed algavad samuti H-tähega, siis öeldi, et niimoodi lähevad nimed sassi, ja soovitati talle, et pangu Herol. See ma olengi!
Septembrikuu ja varasemaid ajakirja Jalka numbreid saab lugeda siit.
