Hiina - hõõguv komeet jalgpallitaevas (5)
Hiina jalgpallikoondise ning sealse kõrgliiga käekäik on viimaste aastate jooksul olnud nii erinev, kui vähegi olla saab. Hiina oli varem eksootiliseks kohaks, kuhu vananevad staarid oma karjäärile joont alla tõmbama sõitsid. Praeguseks on Hiina Superliigast saanud üks kiiremini kasvavaid jalgpalliliigasid üle kogu maailma. Kohalik koondis on aga jäänud tahavaatepeeglis vaevu nähtavaks täpiks.
Lõpuvile kõlades ei kostunud Shaanxi provintsistaadionil vilekoor, tänu avaldav aplaus ega vastaseid või omi pilavad hüüded. 37 000 pealtvaatajat jälgisid väljakul toimuvat vaikselt, olles olukorraga justkui juba eos leppinud. Põlvili oli vaid üks meeskond ning selleks olid võitjad. FIFA koondiste edetabelis 114. kohal olev Süüria oli äsja võõrsil MM-valikmängus alistanud Hiina 1:0 ning 36 pügala võrra kõrgemal olev Hiina koondis lahkus väljakult kiirelt ja käratult. Seda tegid ka pealtvaatajad.
Viis päeva hiljem, sellel teisipäeval, sõitis Hiina rahvusmeeskond külla Usbekistanile, kindla plaaniga valiksarja kolmandas ringis kahe kaotuse ja ühe viigi kõrval koondise võiduarve avada. Usbekistan võitis 2:0. Hiina on Aasia tsooni kaheteistkümnest valiksarja alles jäänud koondisest üks kehvemaid. Neljas mängus on löödud vaid kaks väravat, vähem on suutnud vaid Süüria ning Tai, endale on seevastu lubatud lüüa kuus – edestades sellega taaskord vaid Taid. Hiina kõrgeimas, Superliigas, liiguvad samal ajal ringi üüratud summad, mis meelitavad ligi mitmeid Euroopas säranud tähti. Kas see võib lähitulevikus muutuda ning kuidas see mõjutab taaskord läbikukkumise äärel olevat Hiina rahvuskoondist?
Peadpööritav areng
Hiina Superliiga lõpuni on jäänud neli vooru ning et Guangzhou Evergrande edestab lähimat rivaali Jiangsu Suningi tabeli tipus seitsme punktiga, võib neile ilmselt meistrikullad juba kaela riputada. Enam kui 15 miljoni elanikuga Guangzhou (läänepäraselt Kanton), elanike arvult Hiina kolmas linn, on sealset jalgpalli valitsenud juba viimased kuus aastat. Klubi mängijate hulka kuuluvad brasiillased Paulinho ja Alan Carvalho, 42 miljoni euro suuruse üleminekutasu eest liitunud kolumblane Jackson Martinez ning üsna suur osa Hiina rahvuskoondisest, teiste hulgas on Guangzhou eest mänginud ka Alberto Gilardino ja Robinho. Peatreeneritoolil istub Luiz Felipe Scolari.
Hiina kinnisvaraettevõte Evergrande ostis Guangzhou jalgpalliklubi 2010. aastal 16 miljoni dollari eest ning müüs neli aastat hiljem klubist 50 protsenti internetipoele Alibabale 190 miljoni dollari eest. Eelmisel aastal sai Guangzhou Evergrandest esimene Aasia jalgpalliklubi, mis väärtpaberibörsidel noteeritud. Hiina ametliku uudisteagentuuri Xinhua andmetel on klubi turuväärtus vahemikus 2,5 – 3 miljardit dollarit, mis teeks Evergrandest ühe kõige väärtuslikuma klubi maailmas. Meeskonna kodumänge käib Tianhe staadionil keskmiselt vaatamas napilt alla 45 000 inimese.
Esimese suurfirmana Superliigasse hiigelsummasid panustama hakanud Evergrande sillutas tee järgnenud kompaniidele. Praktiliselt kõik Hiina kõrg- ning esiliiga klubid on rahastatud suurinvestorite poolt, kellest pea pooled on seotud kinnisvaraäridega. Kuigi Superliiga selle hooaja mängude keskmine külastatavus on liiga läbi aegade kõrgeim, 24 000 (edestades sellega näiteks Serie A-d), on piletihinnad liialt madalad, et klubidele olulist sissetulekut tuua. Hiina klubid kulutavad staarmängijatele ja -treeneritele küll järjest enam raha, kuid samas ei karda investorid, et mull võiks varsti lõhkeda. "Nii kaua, kuni rikkad ärimehed ja firmad tahavad Hiina jalgpallist osa saada, ei pea klubid kulude pärast eriti päid murdma," kommenteeris olukorda maailmakuulsa konsultatsioonifirma Deloitte’i ärianalüütik Richard Battle. Hiina investorid on jalad märjaks teinud ka oluliselt kuulsamates liigades.
2014. aastal ostis Pekingi ärimees Wang Hui 13 miljoni dollari eest Hollandi kõrgliigaklubi ADO Den Haagi, aasta hiljem omandasid hiinlased Prantsusmaa esiliigaklubi Sochaux' ning erinevate harudega Wanda Group ostis viiendiku Madridi Atleticost. Selle aasta mais ostis Recon Groupi esindav Xia Jiantong Inglismaa esiliigasse kukkunud Aston Villa, augustis omandas grupp Hiina investoreid kõrgliigaklubi West Bromwich Albioni. Seni enim kõneainet pakkunud ostus sai Hiina firmast Suning Holdings Groupist suvel Milano Interi suuromanik.
Hiina investorite käike jälgitakse Euroopas vargsi ning varjatud hirmuga. Idast tulevad põhjatute rahakohvritega ärimehed on just seda – ärimehed. Kultuur – mitte ainult jalgpalli mõistes, vaid üleüldiselt – on seal erinev ning ka arusaamad on teistsugused. Nii Den Haagi kui Sochaux' fännid on valjuhäälselt avaldanud pettumust, et lubatud edasisi rahasüste pole klubide ülevõtmistele järgnenud. Paljude majandus- ning spordivaatlejate arvates peitub segadus selles, et kiirete kasumite ning peadpööritava progressiooniga harjunud Hiina ärimehed pole suutnud kohaneda jalgpallituruga, mille tulud ja kulud on suuresti seotud väljakul toimuvaga.
"Kui me tahame kunagi maailmameistrivõistlustel edukad olla, peame me endile selgeks tegema, kuidas jalgpallimaailm töötab," sõnas Guangzhou teise Superliiga klubi R&F-i president Adrian Chen Financial Timesile. "Jalgpall on pikaajaline investeering ning me alles õpime." "Me vajame rohkem hiinlasi, kes Euroopa klubisid omandaks," nõustus ka Den Haagi ostnud Wang Hui. "Vaid nii saame kogemusi, mida ka kodumaal kasutada." Kogemusi on hiinlastel kahtlemata vaja, sest professionaalne jalgpall pole Hiinas just pikaaegne traditsioon.
Punamust minevik
Hiina kommunistlik partei on maailma rahvarohkeimat riiki juhtinud ning suunanud juba peaaegu 70 aastat. Sügaval punasel ajal juhtisid Hiina jalgpalliklubisid kohalikud spordikomiteed, -instituudid ning armeeüksused. Tööliste jalgpalliklubidel ei lubatud üleriigilisi meistrivõistlusi korraldada, kuid veelgi ekstreemsema näitena raudse rusika all olnud riigist on see, et üle kümne inimesega kogunemised olid keelatud ning neis osalenud inimesi võis kriminaalkorras karistada. Seega oli üsna harv juhus, et nii noored kui vanad oleks pärast tööd või kooli kokku saanud ning lihtsalt ühe sõbraliku jalgpallimängu korraldanud.
Pärast Deng Xiaopingi võimule pääsemist 1970. aastate lõpus viidi Hiinas ellu mitmed majanduslikud reformid ning ajapikku sai Hiinast sotsialistlik turumajandus. Jää hakkas sulama ka sealses jalgpallielus, Hiina jalgpalliliit julgustas 1980. aastatel sponsoreid oma pilke pöörama valitsuse omandis olevate klubide poole ning 1984. aastal said Guangdongi, Pekingi, Guangzhou ja Tianjini klubid endale esimest korda Hiina jalgpalliloos sponsorlepingud. Veidi pärast seda hakati televisiooni vahendusel ka Hiina-siseseid matše üle kandma ning 1988. aastal sai Liaoningist Hiina esimene professionaalne klubi. Professionaalne jalgpalliliiga ei kinnitanud Hiinas kanda aga enne 1994. aastat, kui alustas Jia-A nime kandnud liiga.
2002. aastal mängis Hiina koondis esimest korda MM-il ning kuigi oma alagrupis jäädi kindlalt viimaseks, sõitis Kollase mere taga asuvasse Lõuna-Koreasse oma rahvusmeeskonnale kaasa elama kümneid tuhandeid hiinlasi. Hiina jalgpalliliidule oli selge, et jalgpall on tuleviku sport ja selle arendamiseks on vaja senisest oluliselt suuremaid väljaminekuid, sponsorlepinguid ning kuulsaid välismängijaid. Kaks aastat hiljem muutus Jia-A ambitsioonika nimevahetuse järel Hiina Superliigaks.
Kuigi Hiina jalgpalliliit määras Superliiga loomisel hulgaliselt reegleid, mis pidanuks tagama liiga loomuliku arengu, finantstehingute läbinähtavuse ja takistama korruptsiooni vohamist, oli kiirelt arenev spordiala spekulantidele ning muudele kurjade kavatsustega isikutele liialt ahvatlevaks, et võimalikust tulust eemale jääda. 2008. aastal keeldus Hiina riigitelevisioon CCTV Superliiga mänge üle kandmast, sest matšides oli näha "ilmselgeid märke petturlusest".
Järgmise aasta novembris alustas tööd toonase Hiina presidendi Hu Jintao poolt määratud töörühm, mis leidis kiirelt, et kokkuleppemängud ja ebaseaduslikud hasartmänguliidud on Hiina jalgpalli igapäevaseks osaks ning muutus peab olema kiire ja jõuline. Valitsus arreteeris endised jalgpalliliidu asepresidendid Xie Yalongi, Nan Yongi ja Yang Yimini, lisaks neile leidis tee rootsi kardinate taha ka endine kohtunike liidu esimees Zhang Jianqiang ja hulgaliselt treenereid, kohtunikke ning jalgpalliametnikke. Kõigile esitati süüdistused altkäemaksu vastu võtmises ning kokkuleppemängudest teadlik olemises. Skandaalid ning riigi kõrgeima liiga tuleviku ümber keerlev teadmatus jätsid oma jälje ka Hiina publikule – 2010. aastal suutis Superliiga mängudele keskmiselt meelitada 12 ja pool tuhat inimest.
Jalgpallilembene riigipea
Korruptsioonivastane võitlus oli aga nii edukas, et vaid aasta hiljem leidis tee staadionile juba 17 ja pool tuhat huvilist mängu kohta. Publikunumbrite suurenemise tingis ka sponsorite aktiivne osalus Hiina jalgpalli maine parandamisel. 2011. aasta suvel palkas Guangzhou Evergrande Brasiilia liiga parima mängija auhinna võitnud argentiinlase Dario Conca, kes hakkas Hiina klubis teenima veidi enam kui 200 000 eurot nädalas.
See tegi Concast ühe enimmakstuima jalgpalluri maailmas ning kuigi võõrmängijad, teiste hulgas ka näiteks Andres Oper, olid Superliigasse kuulunud juba aastaid, avas just Conca üleminek maailma silmad Hiina jalgpallimajanduse võimekusele. Concale järgnesid 2012. aastal Didier Drogba, Nicolas Anelka, Seydou Keita ja Frederic Kanoute, samuti legendaarne Itaalia treener Marcello Lippi.
See oli aga alles esimene lapsesamm koduse liiga arendamisel. Hiinlaste eesmärgid ei piirdu vaid suurte nimede kohalekärutamisel ning kolme keskpärase hooaja järel, pärast mida on mängijatel teenitud raha ära mahutamiseks vaja uusi reisikohvreid, nende tagasi saatmisel. Hiinlased on palju, palju ambitsioonikamad. 2012. aasta lõpus sai kommunistliku partei peasekretäriks end "jalgpallihulluks" nimetanud Xi Jianping, järgmise aasta alguses nimetati Xi profülaktika mõttes ka Hiina presidendiks. Xi käe all muutis Hiina valitsus jalgpalli mängimise Hiina koolides kohustuslikuks osaks õppekavast, ühtlasi töötades välja paksud õpikud, mis jalgpalli olemuse õpilastele üksipulgi lahti seletavad.
2014. aastal läks Xi veelgi kaugemale ning kinnitas 50 osast koosneva riikliku plaani, mille alusel loodetakse Hiinast jalgpallimaailma uut superriiki vormida. Plaani keskmes on riigieelarvest ning sponsoritelt saadav 850 miljardit USA dollarit, mis järgmise üheksa aasta jooksul Hiina jalgpalli arendamisse investeeritakse. 2011. aastal oli Hiinas 2600 põhi- või keskkooli, mille territooriumile kuulus ka täismõõtmetes jalgpalliväljak koos moodsate treeningvahendite ja riietusruumidega.
2017. aasta lõpuks näeb plaan ette 20 000 ning 2025. aasta lõpuks juba 50 000 sellise väljaku olemasolu. Need on ennekuulmatud numbrid. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui kusagil toimuvale jalgpallimatšile antakse avavile, siis poolaja ning mängujärgse kätlemisega kulunud kahe tunni jooksul on Hiinas mõne kooli kõrvale kerkinud täismõõtmetes jalgpalliväljak. Ja nii iga päev järgmise üheksa aasta jooksul.
Euroopalike väärtuste pealetung
Hiina on muutunud. Muudatused pole olnud tavalised valitsevate parteide vahetusega kaasnevad ümberkorraldused, vaid sügavad, fundamentaalsed ühiskondlikud, majanduslikud ja sotsiaalsed. 15 aasta eest võis vaid viite miljonit Hiina leibkonda lugeda keskklassi kuuluvaks, tänasel päeval kuuluvad keskklassi peaaegu veerand miljardit Hiina leibkonda. Viimase 35 aasta jooksul on vaesusest pääsenud üle 700 miljoni hiinlase.
Riisipõllud on teed andnud pilvelõhkujatele – välisinvestorid ja maailmaturgudele pääsemine on Hiinas saanud tavapäraseks ning tänapäeva noor Hiina tarbija on valgusaastate kaugusel tankide ees seisvast kommunistliku režiimi vastu protesteerivast eelkäijast. Avatus lääne turgudele on nooremast põlvkonnast teinud olulise sihtmärgi Euroopa jalgpalliklubidele. Xi juhtimisel tahab Hiina jalgpalliliit noori aga välismaise jalgpalli asemel panna huvituma kohalikust vutist.
2015. aastal maksid Hiina telekompaniid Superliiga ja esiliiga mängude ülekandeõiguste eest vaid üheksa miljonit USA dollarit, selle aasta alguses kerkis summa Xi mõjutusel 200 miljonini. Järgmise nelja hooaja jooksul makstakse teleõiguste eest kokku veidi üle ühe miljardi dollari (moodustades näiteks Hispaanias ja Saksamaal makstavatest summast vastavalt umbes veerandi ning kolmandiku). Guangzhou Evergrande poolehoidja Huang Zexini sõnul on kuulsate välismängijate saabumine ning tele- ning internetiülekannete kättesaadavus Superliiga oluliselt ahvatlevamaks muutnud. "Kaks või kolm aastat tagasi rääkisin oma sõpradega vaid Euroopa jalgpallimängudest ning -staaridest," tunnistas Huang Financial Timesile. "See on muutunud. Hiina klubid ning nende mängud on meie pidudel ja koosviibimistel saanud peamisteks teemadeks."
Kuigi noorte Hiina jalgpallihuviliste jaoks on kohaliku liiga ümber paisuv meediakära põnev, peitub liiga tehislikus arengus ka omapära, mis on Hiina endi mängijate arengut pidurdanud. Hiina Superliigas võib korraga väljakul olla neli välismängijat ning väljaspoolt Hiinat pole väravavahte lubatud sisse osta. Ühelt poolt lauda vaadates on tegemist kindlasti sealset jalgpallielu edendava reegliga – nii saavad kohalikud pallurid mängupraktikat, arendavad oskusi ning avavad tee esindusmeeskonda pürgivatele noortele.
Teisalt on kiiret tulu jahtivad omanikud reeglina panustanud vaid ründemängijate ostmisele. Neli vooru enne Superliiga lõppu on 50 parima väravalööja seas vaid kümme hiinlast, esimese 20 hulgas neist vaid kaks. Mitmete kohalike jalgpalliajakirjanike sõnul on Superliiga ehe näide sellest, kui noorem vend vanema venna ning tolle sõpradega palli taga ajama läheb ning mänguvahendi igal võimalusel paaniliselt neile söödab. Hiina ründemängijate loovus ja julgus oma tehnikat kasutada jääb maailmakuulsate staaride varju.
Hiina valitsuse peaeesmärgiks on jalgpalli MM-i korraldusõiguse saamine 2030. või 2034. aastaks ning ühtlasi koduse suurturniiri võitmine. 15-20 aastat on piisav, et ühe riigi jalgpallielu täielikult ümber reformida – püüdes hoomata selle korda saatmiseks investeeritavaid summasid, siis isegi niivõrd suure riigi, kui seda on Hiina. Saksamaa suutis seda (sellest aimu saamiseks soovitan soojalt Raphael Honigsteini raamatut "Das Reboot"). Saksamaal on ka pikaaegsed jalgpallitraditsioonid, Hiinal neid pole.
Küsimusi Hiina jalgpalli tuleviku kohta on liialt palju, et põhjapanevaid ennustusi teha. Mis saab siis, kui riigi meheks number üks saab Xi Jianpingi asemel keegi teine ning vähem jalgpallilembesem? Kuivõrd jätkusuutlik on ulmelise buumi laineharjal olev Superliiga? Kas muutused läänelikkuse suunas triivivas Hiina ühiskonnas on piisavad, et muuta ka kohalikke mängijaid individualistlikemaks ning julgemateks, et pakkuda võõrleegionäridele konkurentsi ja saada ise oma klubide staarideks? Ekspertide hinnangul ei aeglustu Superliiga veel niipea, kuid Hiina koondis peab pääsu marjamaale ootama pikemalt. Euroopa jääb ootama, kõhus kerge pitsitus ning mure mängu tuleviku pärast.
