Sellest, kuidas Bundesligas uued mängureeglid kehtestanud Xabi Alonso tuli, nägi (vaeva), võttis Bayernilt isu ja võitis (1)
Xabi Alonso alustas tööd Leverkuseni Bayeris 2022. aasta 5. oktoobril. Ajal, mil meeskond oli kaheksa mänguga suutnud võtta vaid ühe võidu ning tabeli põhjast lahutas neid üksainus meeskond. 18 kuud hiljem pole Leverkusenil praktiliselt aimugi, mida kujutab endast kaotus. See-eest teavad nad väga hästi sõna meister tähendust. Põhjendatult.
Xabi Alonso ametiaeg Leverkusenis algas ülilubavalt, kui loetud päevad pärast liitumisuudist suruti Schalke 4:0 kummuli. Tuled-viled tuli seejärel tagasi kapi ülemisele riiulile visata, sest järgnenud matšid Meistrite liigas ja Saksamaal tõid kas selgeid kaotusi või keerulisi viike. Ligi kuu hiljem oli Leverkusen taas võidukursil ning oli vaid aja küsimus, mil jõutakse väärikale astmele ka liigatabelis.
Xabi Alonso viis meeskonna lõpuks kuuendale positsioonile, 50 silma peale. Vaatamata kesisele hooaja algusele võinuks latti veel sentimeetrite jagu kõrgemale sättida ja sellest mugava varuga üle hüpata - kuid viimased neli liigamängu andsid kaks kaotust ja kaks viiki selliste meeskondade vastu, kes lõpetasid tublisti tagapool (näiteks Stuttgart ja Bochum). Lagi tuli lõpuks (poolfinaalis) ette ka Euroopa liigas, kus Leverkusen pidi alla vanduma AS Romale. Meister tegi õpipoisile lihtsalt ära, kordades kogenum ning Xabi Alonsotki juhendanud Jose Mourinho jäi seekord peale.
See, et Xabi Alonso 2023. aasta augustis Leverkuseni ninameestega ühe laua taha istus, pastaka sõrmede vahele haaras ning uuele lepingule alla kirjutas, polnud juhus või mingisugune arulage tegu. Leverkusen nägi endises tippmängijas ambitsiooni, piisavaid oskusi ning harvakohtavat karismat juba ju aasta varem oktoobris. Siis, kui teised kratsisid kukalt veriseks, sest Alonso treenerina polnud midagi silmapaistvat teinud (olgu, lihtsalt faktina, et tal õnnestus Real Madridi U14 võistkonna juhendajana vältida kaotust terve hooaja!). Ja Leverkusen oli toona praktiliselt mahakandmisele mõeldud. Aga kaks miinust tegid kokku plussi - tasub trennide kõrvalt ka koolitundidesse jõuda.
"Xabi Alonsot ootas ees meeskond, kes oli keerulises situatsioonis. Leverkusen leidis tema käe all stabiilsuse ja õige tee, millel tahame koos temaga edasi minna. Jätkame vajalike sammude astumist - enesekindlalt, üksmeeles ja kindla fookusega. Xabi piinlikult täpne, analüütiline ning enesekindel lähenemine mõjub meile väga hästi. Suudame talle samal ajal vastu pakkuda suurepärast keskkonda, kus ta saab end arendada, olles veel noor treener," kõlavad kokkuvõtvad laused Leverkuseni ninameestelt 2023. aasta augustist. Ehk pluss tuleb kokku ka kahe plussi liitmisel.
Xabi Alonso and Bayer Leverkusen win the Bundesliga with five games left to play 👏
29 played:
24 wins
4 draws
ZERO defeats
74 scored
19 conceded
Simply heroic. pic.twitter.com/iLTDSgjgeF — B/R Football (@brfootball) April 14, 2024
Plussid ja plussid kokku - mida kujutab endast Xabi Alonso Leverkusen?
Alonso jõudis mängijakarjääri jooksul saada näpunäiteid nii Rafael Benitezilt (Liverpool), Jose Mourinholt (Real Madrid) kui ka Pep Guardiolalt (Müncheni Bayern), mis tähendab, et taktikalisest vaatevinklist on tal korralik kool all. Leverkuseni loots mõistab samal ajal nii imepisikeste detailide rittaseadmise olulisust kui vajadust tekitada korrapäratuid momente, leidmaks raudsema kaitsega vastase rüü küljest üks vähegi logisev kruvi. Tänu oma meeletule kogemusele - enam kui 600 matši Euroopa suurimatel areenidel ja 114 mängu Hispaania koondises - tajub ta hästi ka mängijate hingeelu ning hindab iga lüli oskusi ja vajadusi ülimalt kõrgelt.
Just viimast on hästi välja toonud paremäär Jeremie Frimpong, keda on senisel hooajal eriti kaugele aidanud tõenäoliselt esiteks Alonso usaldus, aga ka treeneri oskus öelda õigeid asju õigel ajal. "Kõik mõistavad teda. Kui tal on mingisugune idee, suudab ta viia selle iga viimse kui mängijani," kirjeldas ta. "Mul on alati tunne, et ta teab, kuidas võtta mängijate oskustest maksimum. Minu jaoks näiteks jooksud liini taha, 1 vs. 1 olukorrad ja kontrarünnakud. Ja see on kõikidega nii. Küsige kellelt tahes, nad ütlevad täpselt seda sama!"
Hea pilt on Leverkuseni juhendajast ees ka Müncheni Bayerni esikindal Manuel Neueril, kes tõstis temaga koos kolme meistritiitlit (2014/15, 2015/16 ja 2016/17). "Leverkusen on täpselt Xabi Alonso nägu. Mängijana pidas ta tähtsaimaks söödumängu ja pallivaldamist - selle on ta viinud nüüd ka oma meeskonda. Ta põles alati tahtest mängida palliga. Iseloom nõuda palli endale ja mitte ajada seda tühjalt taga on täpselt see, mida Leverkusenis täna näeme. Nad on paindlikud ning avatud erinevatele lähenemistele, seda eriti ründefaasis. Neil on palju erinevaid mängijaid, kes suudavad olla vastase kasti lähistel ohtlikud ning toetada meeskonda väravate löömisel. Nad ei anna kunagi alla! Seda toetab hiliste väravate löömise hulk - nad usuvad endasse lõpuni!" maalis Neuer veebruaris kokkuvõtva, samas piisavalt värvika pildi tõsisest tiitlipretendendist.
Leverkusen on Xabi Alonso käe all harrastanud enim 3-4-2-1 formatsiooni, kus tagala kindlustamine on jäänud üldiselt Lukas Hradecky (väravavaht), Jonathan Tah, Edmond Tapsoba ja Piero Hincapie (keskkaitsjad) ülesandeks. Äärtel asjatamine on Alex Grimaldo (vasak) ja Jeremie Frimpongi (parem) tööks, keskel lasub raskus peamiselt Granit Xhakal (kaitsvama suunitlusega). Ründeteravuse eest on enim hoolt kandnud Florian Wirtz ja Jonas Hofmann (ründavad poolkaitsjad) ning Victor Boniface (tipuründaja). Muidugi, nagu toonitatud, Alonso näeb kvaliteeti igas lülis, mis lubab mängijatega üsna vabalt roteerida ning pakkuda suurematele tegijatele teinekord puhkeminuteid.
Pallivaldamine ning selle säilitamine on A ja O
Laskume detailidesse. Kuivõrd endine keskväljamaestro Alonso hindab kõrgelt pallivaldamist, ei taha ta mänguvahendist mitte mingil juhul ilma jääda. Et seda ei juhtuks, nõuab ta oma mängijatelt kompaktsust, läbi mille ollakse üksteise jaoks igas faasis ning väljakuotsas olemas. Arvukad toetusnurgad tekitavad olukorra, kus pressida üritav vastane jääb tihtilugu tasakaalust välja - sest igale poole lihtsalt ei jõua või pole Leverkuseni paiknemine "loogiline" ja seega alati kaetav - ning juba ollaksegi mitukümmend meetrit kõrgemal.
Ja mis kõige hullem - Leverkusen ei lase enda tekitatud olukordadest õppida! Sest need mustrid, mida (võidu)mängust (võidu)mängu näidatakse, pole identsed. Kas ruum tekitatakse ründavatele poolkaitsjatele, kes saavad seejärel leida variante kokkumänguks ründajaga, või tekitatakse segadus wing-back'ide abil - juba need kaks olukorda nõuavad vastaselt totaalselt erinevat lähenemist. Ja Alonso Leverkuseni ampluaa, mille on tekitanud palliga meeletult enesekindlalt toimetavad mängijad, on lai. Tõstku käed need, kes ei nõustu. Väga hea, lähme siis edasi.
Kui need taskud on tekitatud, on aeg tuua mängu Florian Wirtz. 2003. aasta 3. mail sündinud ründav poolkaitsja, kes oli suure osa 2022. aastast tõsise põlvevigastuse tõttu väljas. Seda imetlusväärsem on tõsiasi, et ta on Leverkuseni süda, hing ja äkki isegi kopsudki. Sest lüüa 29 liigamänguga 11 väravat ning anda kümme resultatiivset passi pole 20-aastase jaoks mingisugune tavapärane taks. Ahjaa, Euroopa liigas on vastavad näitajad kolm ja neli (seitsme mänguga).
Wirtzi roll on olla lihtsalt öeldes tema ise. Ehk ta võtab meelsasti vastu ruumipakkumised, tulgu need kas väljaku keskele või äärtesse, jälgib samal ajal vastase liikumist ning tunnetab seejärel, kas tuleks endal ringi pöörata ja tegudele minna või oleks kasulikum lükata mõni sööt ja siis edasi tormata. Mõned mõttekohad (Bundesliga liigaülesest statistikast): Wirtz on kolmandal kohal erinevate jooksude (spurdid ja kõrge tempoga jooksud), viiendal kohal läbitud distantsi ning kümnendal kohal pealelöökide arvestuses. See võiks lihtsustatult öeldes tähendada, et teda jagub igale poole, lihtsalt mees ise otsustab, kuhu ja kuidas täpselt.
Koos Wirtzi-suguste geniaalsete palluritega on üsna lihtne vastastega manipuleerida ning panna neid tegema asju, mis just Leverkusenile sobib. Miks on hea palli vallata? Sest nii oled vastasest ühe või äkki isegi kahe-kolme sammu võrra eespool, nemad peavad samal ajal reageerima ning tegutsema intuitiivselt. Sest aega mõelda pole - seda teab vast igaüks, kes olenemata tasemest või kohast vähemalt korra platsile jõudnud.
Just see annabki Leverkusenile julguse suruda mäng teinekord väga kitsale alale, kus iga puude ning sööt peab sajaprotsendiliselt õnnestuma (selleks on enesekindlus olemas!). Kampa võetakse ka vastane, kes "neelab sööda alla" ning jätab näiteks teisele väljakutiivale enda arvates kontrollitud tühjuse. Jällegi, Leverkusen teab väga hästi, milline on järgmine samm, ehk pall jõuab vähese kattega alale ning seal tuleb kiirest üleminekust tekkinud arvuline enamus lihtsalt maksma panna.
Aga kui vastane on ka hea? Selle raviks võiks hästi sobida kompaktsus ning sportlik viha iga pall kohe endale tagasi nõuda. Leverkusen ei oota pressiga, et iga viimne kui mängija jõuaks teatud positsioonile, vaid lähimad reageerivad silmapilkselt. Isegi kui mänguvahend jääb esimestel sekunditel vastasele, on surve tavaliselt piisavalt jõuline, et Leverkusen jõuaks iga lüliga tagasi kaitsvatele positsioonidele.
Võim on mängijatel, kes arvestavad kaaslastega
On igati loogiline, et kõiki neid ülekaale ja sööte "aiast" välja ei tehta rutakalt, selliselt, et saaks ühe asjaga jälle õhtale. Sel ajal, kui vastast meelitatakse, tuleb toimetada kannatlikult ning vaid seda ainsat eesmärki - tekitada kuhugi ruumi - silmas pidades. Sel ajal, kui vahefiniš pole käes, ei loe, mis toimub mujal. Ehk Leverkuseni jaoks pole probleemi lükata rahulikult palli ning jätta muljet, et variante pole. Muidugi, eks sel tasemel teavad vast kõik, et niisama ei toimu midagi.
Ka mängijate kehaasend pole säärane, mis on kuidas kunagi. Kui tagaliin lükkab palli, on ülejäänud mängijad avatud mängus osalemiseks ehk suunatud kehaga palli poole. Kõige rohkem on see tegevus poolkaitsjate hingel, kes on olemas kas väikesteks söödukõksudeks või olenevalt ruumist - selle teadasaamiseks peab ümbrust kogu aeg skännima - ka ümber pöörama ja mängu kõrgemale jätkama. Selline pidev toetus on viinud Leverkuseni olukorda, kus keskmine pallivaldamine on mängudes 59% (kõrgemal on vaid 60 peal olev Bayern) ning söödutäpsus liiga kõrgeim - 90,1 protsenti.
Kui tasku on loodud, on aeg anda jalgadele valu. Jällegi on märksõnaks avatud kehaasend ning individuaalne kvaliteet ehk Leverkuseni jaoks on tähtsad nii kiiruslikud omadused kui oskus säilitada pall olukorras, kus pulss tõuseb äkitselt lakke, vastase pilk on naelutatud hinnalisele mänguvahendile ning kaaslased ootavad plaanist kinnipidamist. Sest nemad on üldiselt nii karistusala kui selle taguse juba kenasti kokku pakkinud ehk palli ründamine kas tsenderduse või söödukombinatsiooni järel - sagedamini just viimast - on taaskord ala, mis on Xabi Alonso staff'il esmaklassiliselt kaetud.
See, mis hakkab kastis toimuma, on väga sagedasti wing-back'ide Alex Grimaldo ja Jeremie Frimpongi pärusmaa, kes on kokku andnud 21 väravasöötu (vastavalt 13 ja kaheksa). Koos tabamustega on mõlema mehe resultatiivsus 29. vooru järel justkui arulagedalt kõrge: Grimaldo näitaja on 21 (võrdne Wirtziga, tiimi kõrgeim) ning Frimpongi oma 15.
🔝 Frimpong X Grimaldo 🔝
17 Goals ⚽️
19 Assists 🅰️
Their combined stats aren’t normal. Bayer Leverkusen’s wing backs have been on FIRE this season 💥 pic.twitter.com/lY25CgpULf — Rising Ballers (@RisingBallers_) April 14, 2024
28-aastane Grimaldo liitus Leverkuseniga mullu suvel, pärast aastatepikkust perioodi Portugali tippklubis Benfica. See, et ta on nüüd Leverkuseni käsutuses ning aidanud meeskonna esimese meistritiitlini, on suurepärase tagatoatöö (toodi ju juurde näiteks ka 31-aastased Granit Xhaka ja Jonas Hofmann, kes tegelikkuses ei sobitu tavaliselt noortele mängijatele keskenduva klubi profiili) ning meisterliku masinavärgi vili.
Grimaldo on wing-back'ina väga ründav, mistõttu on ta teinekord sama kõrgel kui tipmine mees Victor Boniface. Hispaanlase variatiivsus positsioonivalikul on taaskord peavaluks vastasele - kas teda peaks katma ning kui jah, siis kelle ülesanne see olema peaks. Näiteks esimesel juhul jääb mees lihtsalt markeerimata, Leverkusen hoiab tähelepanu väljaku keskel ning ühel hetkel saab Grimaldo liduda liini taha pahandust tekitama.
See pole saladus, et Leverkuseni ründemäng kipubki rohkem kalduma vasakule tiivale. See sobib Grimaldole muidugi hästi, sest ta on valmis võtma vastutust enda õlule ning kombineerima sööduliine pakkuvate Wirtzi ja näiteks Jonas Hofmanniga. Kui neist esimene liigub mängulises olukorras ise vasakule äärele (näiteks ülejooksule ehk overlap'ile), tõttab Grimaldo sõnagi lausumata kasti või selle servale, et pakkuda toetust või veelgi parem - lüüa värav.
Vajadus tahta igasse meeskonda ühte Grimaldot tulebki välja just siis, kui Leverkusen on mängu kitsale alale surunud ning ühel hetkel tormatakse sellest välja. Kuna Alonso nõuab oma winger'itelt enamasti täislaiust, tähendab see neile palli saamisel vägagi tervitatavat vabadust ning võimalust tõmmata oskustepagas iga areenilolja ees valla. Grimaldo, Wirtzi ja tegelikult ka teiste mängijate võimed tulevad hästi esile ka kiirrünnakute puhul, kus Leverkusenil on oskuslikkus jõuda juba mõne sööduga vastase kasti. Seda näitas hästi viimatine ning ajalooline mäng Bremeni Werderiga.
See lihtsalt pole enam "see" Leverkusen
Leverkuseni varasem lagi Bundesligas oli hõbedakoht. See saadi kätte hooaegadel 1996/97, 1998/99, 1999/2000, 2001/02 ning 2010/11. Eriti valusad ajad jäävad just 20 aasta taha, kui esimesel korral sai otsustavaks samadel silmadel (73) Müncheni Bayerni parem väravate vahe (!) ning ülejärgmisel hooajal jäädi Dortmundi Borussiast maha ühe punktiga. Tänavu polnud Leverkusenil mõtteski midagi poolkõvalt või jooksvalt teha, igal liigutusel peab olema oma iva.
Näiteks mullu suvel oma 31. sünnipäeva oodanud endise Arsenali mängija Granit Xhaka lisamine meeskonda. "Poolkaitsjad on iga meeskonna süda, sest nemad otsustavad, milliseks mäng kujuneb. Kui me kuulsime, et Granit on vaba, mõistsime kohe, et see on suurepärane võimalus. Lendasime Xabiga Londonisse, et selgitada talle meie plaani - mängitada teda sügavamal, kuue peal, et ta saaks toimetada "masinaruumis". Naersime veel, et meil polnud vajadust ühtki statistikat või videot vaadata - sest olime ju omal ajal üksteise vastu mänginud," avas Leverkuseni spordidirektor Simon Rolfes (42), kelle mängijakarjääri tõsiseim periood mööduski justnimelt praeguse leivaisa juures.
Kui Wirtzi ja Grimaldot on saanud kiita juba taevani, siis tuleb samasse patta lisada ka Xhaka, kes on Leverkuseni arvestuses enim mänguaega teeninud lüli. Üleliigaliste näitajate poolest on ta läbinud enim kilomeetreid (eks see ole ka loogiline, kui ta on praktiliselt kogu aeg väljakul), tema kvaliteeti kinnitab rohkem aga hõbedavääriline sooritus söötude vallas - 92,81-protsendiline täpsus, millele teeb silmad ette vaid keskkaitsjast tiimikaaslane Jonathan Tah (96,62%).
"Mulle meeldib see intensiivsus, mida treeneritetiim meilt nõuab. Nad suruvad gaasi põhja igal treeningul - tahame niimoodi ka terve hooaja mängida!" oli tööloom Xhaka Leverkuseniga liitudes väga positiivselt meelestatud. "Mul on tunne, et me ei ole oma maksimumi veel kätte saanud. See ongi minu töö - viia noori mängijaid aina kõrgemale-kaugemale, et nad mõistaksid, kus lagi tegelikkuses on."
Teatav kursimuutus, mis polnud päris 180-kraadiline, vaid pigem väike kohandus - sest meeskonda jäid noored ässad oma tegusid ikka tegema - andis Leverkusenile justkui uue identiteedi. "Meie mentaliteet on muutunud. Näiteks enne Xabi tulekut oli meil komme penaltitel eksida. Samas, kui me Euroopa liigas Monaco vastu penaltitele läksime, realiseerisime kõik viis! Meeskonnas on mingisugune teine atmosfäär, uutmoodi tuhin," meenutas Rolfes.
Kuigi mängust mängu saadi aina enam aru, et Leverkusenil on meistritiitliga tõsi taga, siis jagus hulgaliselt ka neid, kes uskusid, et küll Bayern tagasi tuleb. Nad olid 11 aastat valitsenud Bundesligat, enamasti puutumatuna - näiteks mullu läks lõpuks ootamatult ärevaks (samadel punktidel olnud Dortmund jäi teiseks kehvema väravate vahe tõttu). Bayern olekski vast tulnud ka seekord tagasi, kui poleks olnud Leverkusenit, kes kogu mänguisu lihtsalt endale kahmas.
Nii saigi otsustavaks 10. veebruari mäng, kus Bayern suruti piuksugi lausumata 3:0 kummuli. Saksamaa mitmekordne meistermeeskond võis palli vallata ning sellega ringi tantsiskleda, kuid reaalsuses jõuti vaid ühe väravat ohustanud pealelöögini. Korraga polnud Bayernil aimugi, mis on jalgpall ja kuidas seda mängitakse. Sest Leverkusen oli seadnud uued reeglid ning need ideaalselt pähe õppinud. "See oli enamat kui võit. Me hävitasime kõik nende lootused ja tõestasime iseendale, et oleme Saksamaa parim meeskond!" meenutas Rolfes.
Ja sealt edasi oli Leverkusen peatamatu. Usk, et siit tuleb midagi ajaloolist, aina kasvas. "Neid mänge oli nii palju, kus me jõudsime (võidu- või viigi-)väravani päris hilja. Aga see kasvatas meis tunnet, et suudame alati lõpuni vastu pidada. Tundsime, et küll see värav tuleb, peame olema lihtsalt kannatlikud. Teadsime, et me jääme alati peale," kirjeldas Frimpong tunnet, mis oli üks osa Leverkuseni teekonnast meistritiitlini.
Ehk ...
Jalgpalli ei mängita lihtsalt parimate meestega või ideaalselt kastetud-lõigatud murul. Saksamaa parima meeskonna Leverkuseni retseptiraamatus on kindlasti oma lehekülg ambitsioonikal peatreeneril Xabi Alonsol, kes on taktikalistes aspektides tugev ning suudab igalt mängijalt midagi isepärast nõuda. Oma lehekülg või kaks on ka mängulistel nüanssidel, mille seas on sellised märksõnad nagu kompaktsus, pallivaldamine ja tasakaal(utus).
Ka iga mängija väärib oma lehekülge, mis sest, et ikka ja jälle liigub jutt näiteks Florian Wirtzile, Granit Xhakale või Victor Boniface'ile. Kompott poleks ligilähedalgi ideaalile, kui meeskonnast puuduks treeneritetiimi nõudmiste, viimaste minutite väravate, fännide usu ning kõige muu säärase kooslusel tekkinud enesekindlus ja sihikindlus. Lisame juurde ka iseloomu, toore tahtejõu ning meeskondliku kvaliteedi. Oeh, eks midagi jäi ikka mainimata ...
