Menüü
TV
Veebisait

Eduard Ellmann - Eesti koondise 20. sajandi parim väravakütt, kelle okupandid maha lasid (25)

Ets autojuhina.

Eduard Ellmann (aastast 1936 Eelma) oli Eesti koondise 20. sajandi parim väravakütt, kahekordne Balti ja viiekordne Eesti meister. Muuhulgas poliitilises politseis autojuhina töötanud ja president Konstantin Pätsi sõidutanud Ets (Ellmanni hüüdnimi) arreteeriti Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal ja hukati 39-aastaselt.

Soccernet.ee-ga olid lahkelt nõus kohtuma neli Etsi sugulast: õetütar Tiina Poolgas, pojatütred Eve Ellmann ja Kaire Reimann, pojatütrepoeg Toomas Ellmann. Kuulsa ründaja iseloomust ega temaga seotud seikadest nad kahjuks eriti rääkida ei oska. Küll aga on sugulastel põnevat materjali, dokumente, fotosid ja esemeid, mis aitavad jalgpalliraamatutes ja vanades ajalehtedes olevat infot täiendada.

"Isa oli meil parteilane ja ega Etsist ei tohtinudki midagi rääkida," nendib Eve. "Aga vahel, kui Mammal (Etsi teisel naisel Maare Eelmal – toim.) oli hea tuju ja me istusime kahekesi pühapäevase söögilaua taga, siis ta otsis kapist välja igasuguseid asju, mida Ets oli mälestuseks saanud. Ja ta rääkis mulle, et Ets oli olnud väga korralik ja puhas mees."

Kaire lisab, et tema samuti ründelegendi kohta midagi rohkemat rääkida ei oska, aga nende isa pidas Etsi sünnipäevi küll. "Nüüd juba uuriks ja küsiks rohkem, aga pole enam kellegi käest küsida."

Teenis Eesti ainsas OM-i mängus penalti

Täisnimega Eduard-Vilhelm Ellmann sündis 7. aprillil 1902 Peterburis seitsmelapselise pere teise lapsena. Seitsmest neli surid kiiresti (maksimaalselt 6-aastasena), aga Ets jäi koos vanema venna ja kõige noorema õega ellu. Koos perega Eestisse Tallinnasse kolis Ellmann juba lapsena. Tiina Poolgas pakub, et Venemaalt koliti ära revolutsioonisündmuste tõttu. Algul oli Ets Meteori ja Merkuuri (nende kahe klubi vahel oli aastal 1909 peetud Eesti esimene ametlik jalgpallimäng) matšidel "väravatagune vahtija", nagu ta ise ütles. Siis lõi ta koos teiste poistega oma Lasnamäe meeskonna.

Ets noorena.

"Palli mängisin esmakordselt 1912. aastal, siis kui elus olid veel Merkuuri ja Meteoori meeskonnad. Meie mänguväljaks oli siis Põhja Puupapivabriku tagune plats," meenutas Ets aastaid hiljem Uudislehele. Esimese suurema võistluse oli ta enda sõnul pidanud oma Lasnamäe satsi eest Inglise sõjalaevastiku meeskonna vastu.

17-aastaselt pääses Ellmann Tallinna Kalevisse ja 19-aastaselt debüteeris ta koondises. Etsi debüütmänguks oli Eesti koondise läbi aegade teine mäng ja ühtlasi esimene kodumäng. Tiigiveski väljakul oli vastaseks Rootsi, kes ei tulnud Tallinnasse oma tugevaimas rivistuses. Ajalehe Idrottsbladet kohaselt jutustasid rootslased, et kasutada oli kaks palli, üks nelja-, teine kaheksakandiline. Lõpuks otsustati viimase kui kumerama kasuks. Palju publikut platseerus väljaku ääres olnud surnuaias, sest seal pealtvaatamise eest raha ei nõutud, nägi aga niisama hästi. Üks vestekirjanik kirjutas, et surnuaial tallati paremat istumiskohta valides maatasa 175 hauda ning surnuidki maeti elagu-hüüete ja pöörase kisa saatel, millest vaevalt läbi kostsid koraali kahvatud helid. Kohtumine lõppes tulemusega 0:0, mis tähistas Eesti koondise esimest viiki.

Etsi karjääri tähtsaim koondisemäng toimus ilmselt 1924. aastal, kui Eesti jalgpallikoondis osales esimest ja seni viimast korda olümpiamängudel (järgmisel pildil on Etsi identiteedikaart olümpiamängudel mõlemast küljest). Eesti kohtus avaringis USA-ga ja jäi penaltist 0:1 kaotusseisu. Teise poolaja keskel teenis Ellmann penalti Eesti kasuks, kui ta pealelöögi hetkel toorelt jalust niideti. Paraku ei suutnud Elmar Kaljot penaltit kahel katsel realiseerida. Tema esimene löök läks üle värava, aga kuna see oli tehtud enne vilet, siis sai ta teise võimaluse. Teine löök tabas latti. Eesti kaotaski 0:1 ja langes edasisest konkurentsist. Ellmanni karjääri ajal (1933. aasta juunis) toimus ka Eesti esimene MM-valikmäng, aga sinna ta kutset ei saanud.

Esimene kuldinternatsionaal

Vahelejäänud MM-mängust hoolimata jõudis Ets 1933. aasta augustis võimsa tähiseni – ta pühitseti Eesti esimeseks kuldinternatsionaaliks. Nii nimetati mängijaid, kes jõudnud 50 koondisemänguni. Eesti võitis Ellmanni 50. matšis Kadrioru staadionil Lätit 2:1. Ets tegi kaasa esimese poolaja ning lõi 14. minutil kolmveerandtunni ainsa värava. Vaheajal rivistusid mõlemad meeskonnad Eesti riigivanema Jaan Tõnissoni looži ette. Eesti jalgpalliliidu esindajad ulatasid Ellmannile tammepärja, mille juubilar enda kaela ümber asetas. Kolleegid haarasid kuldinternatsionaali kätele ja kandsid ta publiku rõkkavate kiiduavalduste saatel tribüünini. Seejärel sammus juubilar riigivanema looži, kus teda Tõnissonile esitleti. Tõnisson surus südamlikult Ellmanni kätt ja sõnas: "Soovin õnne suure juubeli puhul! Teie mängite veel sama hästi kui noor!" Ellmanni austas ka Läti meeskond, kinkides talle kimbu punaseid roose.

Mängu järel õhtusel banketil oli jalgpalliliidu poolt ette nähtud ka kulduuri üleandmine kuldinternatsionaalile. Banketile aga Ellmann ei ilmunud, kuna ta polnud rahul sellega, et ta avapoolaja järel välja vahetati. Oktoobris kinkis riigivanem Etsile hõbeportsigari, millele oli kinnitatud riigivapp. Detsembrikuus, kui jalgpalliliit kõiki tol aastal ümmarguste tähisteni jõudnud jalgpallureid tunnustas, otsustati uuesti kulduur Ellmannile üle anda.

Märkuse korras tuleb mainida, et tänapäevase ametliku statistika kohaselt oli pidulik Eesti – Läti mäng Ellmanni 49. maavõistlus ning veel enne tema 50. mängu täitus poolsada Eugen Einmannil. Kaasaegsete jaoks oli aga Ellmann ikkagi esimene kuldinternatsionaal.

Etsi 50. maavõistluse kava. Esiküljel on reklaam, mis annab tunnistust sellest, et suitsetamist ei peetud tol ajal isegi mitte sportlaste hulgas eriliseks tabuks.

Kokkuvõttes mängis Ets 60 ametlikus koondisemängus ning oli selle näitaja poolest esimese vabariigi ajal Evald Tipneri (66) ja Eugen Einmanni (64) järel kolmas. Löödud väravate arvult – 21 – oli aga Ets parim. Kümme väravat lõi ta Leedule, kaheksa Lätile, kaks Rootsile ja ühe Soomele. Indrek Zelinski tõusis Ellmanniga rekordit jagama alles 2002. aasta märtsis ja sai rekordi ainuomanikuks kaks kuud hiljem, kui San Marino vastu oma 22. tabamuse meisterdas.

Kuus väravat lõi Ellmann Balti turniiridel. Enne Teist maailmasõda oli Balti turniir ülitähtis võistlus, sest EM-i veel polnud ja MM-valikmänge oli vähe, neist esimene toimus alles 1933. aastal. Esimene Balti turniir peeti aastal 1928 ja Eesti teenis seal rekordilise 6:0 võidu Leedu üle. Seda rekordit kordas Eesti alles 2017. aastal, kui sama tulemusega purustati Gibraltar. Päev pärast leedukate põrmustamist kaotas aga Eesti esimese Balti turniiri lõpetuseks 0:1 Lätile. Ellmann jäi turniirilt eemale tööl juhtunud õnnetuse tõttu – päev enne Eesti rekordvõitu purunes tal peos telefoniisolaator, lõigates läbi käesooni. Kõigil järgnevatel Balti turniiridel kuni karjääri lõpuni (1929, 1930, 1931, 1932, 1933, 1935) osales aga Ets kõigis mängudes.

1929. aastal kingiti Etsile jalgpalliliidu poolt kristallkarahvin hõbealusel. Karahvini enam pole, aga sugulastel on säilinud alus, kuhu on kirjutatud: "Mälestuseks Eduard Ellman'ile 30 kordse rahvusmeeskonnas esinemise puhul. Eesti jalgpalliliit."

1929. aastal tuli Eesti esmakordselt turniiri võitjaks. Ellmann lõi 5:2 võidumängus Leedule kaks väravat ja 2:2 viigimängus Lätile ühe värava. Kaks aastat hiljem tuli Eesti uuesti Balti meistriks, võites sealjuures esimest ja seni viimast korda mõlemat vastast (Leedut 2:0, Lätit 3:1), Ets lõi mõlema võrku ühe palli. Läti vastu virutas ta madala pommlöögi väravanurka rohkem kui 20 meetrilt – selle värava nimetas ta enne oma 1933. aasta juubelimängu senise karjääri parimaks.

Põhjustas rongi hädapidurduse

Märkimisväärseid tabamusi sepistas Ets koondise eest ka väljaspool Balti turniiri. 1926. aastal lõi ta Kadrioru staadioni avavärava, kui Eesti alistas Baltikumi moodsaima staadioni avapidustuste raames Leedu 3:1. Aastal 1931 lõi ta võõrsil Rootsile 1:3 kaotusmängus Eesti ainsa värava ning sai selle eest Rootsi kuningalt kingituseks mansetinööbid. "Mina ja Kaire mängisime lapsepõlves nende Rootsi kuninga kingitud siniste nööpidega ja mingite medalitega poodi," mäletab Eve.

Pilt mansetinööpidest, mille Rootsi kuningas Etsile kinkis.

Kuni tänase päevani on Eesti koondise eest tehtud vaid seitse kübaratrikki. Neist ühe tegi Ets, kui ta 1933. aasta septembris Kaunases 5:0 võidumängus Leedut kolme väravaga kostitas. Kaugel polnud ka tema neljas koll - "mängu lõpuminutil oli Ellmann parajasti vabal seisul värava löömisel, kui kõlas lõpuvile," kirjutas Päevaleht oma mänguülevaates. Aasta lõpus andis Tallinna Spordipressi Klubi esmakordselt välja kuldmedali aasta parima spordisaavutuse eest. Kümne kuldmedali kandidaadi seas oli tänu kübaratriki saavutamisele ainsaks jalgpalluriks Eduard Ellmann.

Mängule, milles Ets kübaratriki tegi, eelnes väike jooming ja järgnes kaklus. Kaunases oli just toimunud kuues Balti turniir, mille ajal kehtis Eesti meeskonnas ülim askees. Turniiri järel distsipliini leevendati ja päev enne 5:0 võidetud sõprusmatši käis jalgpalliliidu esimees Ado Anderkopp mängijatega linna peal. Käidi kinos ja külastati vaatamisväärsusi ning viimaks maanduti hetkelise kõhklemise järel kõrtsis. Ühele kohvile ja liköörile lisandusid järgmised ning joogiarve paisus suureks. Kui järgmisel päeval teeniti suureskooriline võit, ütles Anderkopp: "Vaat sellest ma saan aru – mõistate kärakat panna ja võita ka!" Kõige hullem kärakapanemine seisis aga veel ees – mängujärgselt banketilt liikusid Eesti koondislased edasi Kaunase peatänavale, kus algatati suuremat sorti kaklus. Viis pöörasemat mängijat toimetati arestimajja kainenema, kust esindajad neid hommikul välja lunastamas käisid. 18 Kaunases käinud mängijast täpselt pooled said jalgpalliliidu juhatuselt mürgeldamise eest kahekuulise võistluskeelu. Etsi üheksa mürgeldaja hulgas polnud.

See ei tähenda, et Ets üldse koerustükke ei teinud. Eesti oli Leedut võõrsil 5:0 võitnud ka 1927. aastal, Ellmann lõi tookord ühe värava. Kui Kaunase kiirrongiga tollele mängule sõideti, viskas Ets tühjaks saanud toidukorvi aknast välja. Korvi lendu nägi rongijuht, kes vajutas hädapidurit. Kilomeeter hiljem jäi rong seisma. Kolm ametnikku tormasid viivitamatult korvi järele ja tulid sellega ähkides tagasi. Nali läks maksma viis dollarit, mille eestlased silma pilgutamata tasusid ja sellega Leedu raudteelastele sügava mulje jätsid.

Ajakirjas Jalka ilmus 2009. aastal Etsist poster. Toomas on postri ära raaminud ja medali juurde meisterdanud.

Eriti resultatiivne oli Ellmann koondisekarjääri lõpus. Ta jõudis sihile oma viiest viimasest koondisemängust neljas. Enne 1936. aasta hooaega lõpetas ta aga kopsupõletiku tõttu karjääri.

Viis Eesti meistritiitlit

Klubijalgpallis tuli Ets kolme erineva klubiga (Kalev, TJK, Estonia) kokku viiekordseks Eesti meistriks (1923, 1926, 1928, 1934, 1935). Juba Eesti kõrgliiga teise hooaja (1922) finaalis lõi Ellmann kaks väravat, aidates Kalevi vaheajaks Spordi vastu 2:0 juhtima. Teisel poolajal lõid aga väravaid vastased ja Kalev kaotas 2:4. Järgmisel aastal (1923) kohtusid tolle aja kaks tugevaimat klubi - Kalev ja Sport - juba poolfinaalis, Etsi koduklubi võitis 1:0. Finaalis lõi Ellmann Tartu ASK vastu kaks väravat ja Kalev võitis kindlalt 6:0, tulles esmakordselt meistriks.

Klubihooaeg 1925 jäi Ellmannil vahele, kuna Kalevi juhatus viskas terve esindusmeeskonna klubist välja. Põhjuseks ilma loata mängimine TJK staadioni avapidustustel. Kogu meeskond läks Kalevist üle TJK-sse ja tuli järgmisel aastal (1926) Eesti meistriks. TJK alistas finaalis Spordi 4:1, Ellmann lõi taaskord kaks väravat. "TJK meeskonna hing ja võidu peakangelane oli Ellmann, kes haruldase südikusega hästi läbimõeldud kava järel edurivi juhtis ja individuaalsete saavutustega hiilgas," kirjutas finaali järel Päevaleht.

Aastal 1928 keeldusid Sport ja Kalev meistriliigas mängimast. Osavõtjaid oli vaid kaks: TJK ja selle haruselts Merkur. Meistrivõistluste ainsas mängus ehk finaalis teenis TJK 4:1 võidu ja Ellmann lõi jälle kaks väravat.

Etsi pojatütred Eve Ellmann (vasakul) ja Kaire Reimann.

1930. aasta lõpus asutati uus jalgpalliklubi Estonia, Ellmann oli üks asutajaliikmetest. Madalamatest liigadest tõusti 1933. aastaks kõrgliigasse ning Etsi karjääri viimastel hooaegadel (1934 ja 1935) võideti esimesed meistritiitlid. Meeskonna kaptenina võttis mõlemal korral jalgpalliliidu esindajalt meistripärja ja rändkarika vastu just Ets.

"E. E. on kõigile - nii teistele mängijatele kui ka pallipublikule - näidanud seda, mida suudetakse jalgpalliväljal sitkuse, raugematu tahte ja mõistusega. E. E., kui ta juba oma jalgpallikarjääri alustas, ei omanud mingeid iseäralisi füüsilisi eeldusi, et kujuneda üheks meie kõige parematest pallimeestest. Ka oma hiilgepäevadel on E. E. olnud ikka nii-öelda vaimne jalgpallimees, kes oma mängus on väga vähe saanud soodustavalt tarvitada suuri füüsilisi tegureid nagu kasv ja kaal ning sellega seoses olev jõud ja kiirus. Kuid E. E. on oma mängumehe ülesannetega tulnud toime ka ilma nendetagi - oma tehnika ja taktika, oma mõistusliku mängu abil," iseloomustas Ellmanni juubelimängu kavas teda ajakirjanik Oskar Lõvi. Etsi pikkus oli 174 cm ja kaal 68 kg.

Juba mängijakarjääri ajal oli Ellmann Eesti tippkohtunik, pärast karjääri lõppu vilistas ta ka mõnda rahvusvahelist maavõistlust. Tolleaegsed sportlased olid väga mitmekülgsed ja ka Ets harrastas talviti talispordialasid.

Töökohad ja naise surm

Kuna professionalism oli tol ajal Eesti jalgpallis keelatud, pidid jalgpallurid leiva teenimiseks muid töid tegema. Ellmann töötas aastatel 1919-1922 Tallinna sadama tehastes lukksepana, seejärel läks ta kaitseväkke sundaega teenima. Pärast sundaega oli ta kuni 1927. aastani sidepataljonis üleajateenija. Kaitseväest lahkus ta koosseisude kitsendamise tõttu. Aastail 1928-1929 töötas ta raudteevalitsuse varustusosakonna pealaos. Aastail 1929-1935 töötas ta autojuhina ja autoremont-mehaanikuna šokolaaditehases Kawe, kust lahkus omal soovil.

Kawe andis välja tunnistuse, mis tõendas, Ets on nende juures töötanud. Allpool on kirjas: "Tõendame meeleldi, et selle aja jooksul oleme õppinud tundma hra. E. Ellmann'i asjatundliku ja kohusetruu tööjõuna. Härra E. Ellmann lahkub meie juurest omal soovil."

Aastail 1935-1940 oli Ets agent-autojuht poliitilises politseis, kus sõidutas tihti president Konstantin Pätsi. 1937. aasta juunis pälvis ta Kotkaristi teenetemärgi raudristi, kuna tal oli teeneid 1935. aasta detsembris toimunud vapside mässukatse rahulikus likvideerimises. Koos märgiga anti Etsile ka diplom, kus oli kirjas: "Riigivanem oma käskkirjaga 21. juunil 1937 nr. 20 otsustas Pol. politsei agent Eduard Eelmaa'le annetada Kotkaristi teenetemärgi raudristi Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete tunnustuseks."

Ellmann abiellus 1928. aasta novembris Magda-Erise nimelise naisega. Aastal 1932 kirjutas Uudisleht: "Palliväljalt algas, võiks öelda ka valgesärkide kauaaegse kesktormaja Ets Ellmanni abielu. Ets mängis tollal veel Kalevis. Nagu iga teinegi seltsiliige, liikus väike pallilõvigi õige sageli Kalevi ruumides. Õnneks (või õnnetuseks?) osutus samal ajal seltsi einelaua ettekandjaks neiu, kes ... eelistas futimehi. Kuna Ets oli sel ajal oma kuulsuse haripunktil, oli arusaadav, et neiu pilgud peatusid eelkõige temal. Ja edasi läks juba tuntud teed: tutvusele järgnes sõprus, sellele armastus ja viimasele abielu."

Etsi 50. maavõistluse kavas on temast ja Magda-Erisest tehtud foto.

1938. aastal sündis Etsi ainus laps, kellele pandi nimeks Toomas. Paraku järgmisel aastal Magda-Erise rinnavähi tõttu suri. Ets võttis endale seejärel teise naise, kelleks oli Maare. "Kui lapse ema suri, oli ju tarvis naist. Ets tundis Maaret, nad olid perekonnatuttavad," ütleb Poolgas.

"Nad pidid abielluma, et minu isa Toomast Maare käest ära ei võetaks," sõnab Toomase tütar (ja teise Toomase ema) Eve Ellmann. "Ets ja Maare olid paar, aga ma ei usu, et nad oleksid muidu üldsegi abiellunud, kui Ets poleks juba ise tundnud, et asi läheb kibedaks ja on vaja pojale tagalat kindlustada. Seepärast nad tegid hästi ruttu pulmad."

Arreteerimine ja mahalaskmine

Kibedaks läks asi Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal 1941. aasta juunis, kui Ets arreteeriti ja tema kodus aadressil Väike-Patarei 8b-8 läbiotsimine korraldati. Arreteerimisprotokolli kohaselt konfiskeeriti lisaks muudele esemetele (nagu näiteks passid, autojuhiload, isiklikud märkmikud, pildid) ka 13 metallist medalit ja valgest metallist portsigar. Protokolli kohaselt viibisid läbiotsimise ja arreteerimise ajal korteris Ets, tema naine ja kojamees.

Eve ja Kaire teavad aga arreteerimisest natuke erinevaid versioone. "Mina kuulsin Maare käest sellist juttu, et Ets jõudis oma poja ja naise keldrisse ära peita ning ei lubanud neil sealt välja tulla. Siis läks ja andis ta ennast ise üles, rohkem teda enam ei nähtud," räägib Eve. Kaire ütleb vastu: "Mul on meeles, et isa rääkis, et ta läks Mammaga keldrisse hapukurki tooma. Samal ajal tulid venelased sisse ja viisid Etsi minema."

Perepilt. Vasakul istuvad Etsi vanemad, taga seisab õde koos oma mehega, keskel istub Ets, kellel on poeg süles, paremalt kolmas on vanaema, kõige paremal vend koos kaaslannaga.

Kohus tuvastas, et endine vutiäss töötas Eesti valges armees kapralina ja poliitilises politseis agendina ning on autasustatud raudristiga. Sellest tulenevalt leidis kohus, et Ets võitles aktiivselt revolutsioonilise tegevuse ja kommunistliku partei vastu, ning määras süüdistatavale mahalaskmise.

Ets kaebas kohtuotsuse edasi ja esitas otsuse äramuutmiseks kolm põhjust: "1. Teenisin üleajateenijana selles Eesti armees, mis kuulus hiljem Punaarmee koosseisu, ja sellepärast minu teenistus ei saanud olla kontrrevolutsiooniline. 2. Eesti poliitilises politseis ei olnud kahte koosseisulist autojuhi kohta. Mind võeti autojuhiks vabale agendi kohale. Teenides politseis, mul ei olnud mingisuguseid muid kohustusi peale autojuhi kohustuste. Väljasõitudel ma ei teadnud, keda veeti arreteeritutest, välja arvatud arreteeritud Martinson ja Kruusa, keda teadsin nägupidi. 3. Eesti valitsus autasustas mind Raudristiga vapside liikumise likvideerimise eest 1935. a, kus mul tuli olla väljasõitudel kuni 48 t ja rohkem järjest."

Foto arreteeritud Etsist.

Kaebust loomulikult ei rahuldatud ja 16. novembril 1941 Kirovi vanglas Eelma hukati. Teadmatuses Maare oli 14. septembri Linna Teatajasse pannud järgmise sisuga kuulutuse: "Neid isikuid, kes teavad G. P. U. poolt 11. juunil arreteeritud jalgpalli kuldinternatsionaali Eduard Eelma (Ellman) saatusest, pal. teatada Väike Patarei 8b-8."

Alles 1970ndate algul, kui Maare uuesti abielluda tahtis, õnnestus tal saada Etsi surmatunnistus. Aasta pärast teistkordset abiellumist naine suri ning need Etsi asjad, mida omal ajal läbiotsimise käigus polnud ära viidud, jäid enamuses Maare uue mehe kätte. Etsi poja perekond tahtis asju endale, aga ilmselt müüs kuldinternatsionaali esemete valdajaks saanud mees need hoopis maha. "Mäletan, kui ema, isa ja mina läksime selle mehe juurde, et asju kätte saada," sõnab Eve. "Ta ütles, et ei tee kapiuksi lahti ja ei anna asju ära. Isa jäi temaga vaidlema, aga lõi siis käega, me läksime sealt ära ja rohkem me neid asju ei näinud. Ema ütles küll, et võtame advokaadi ja lähme tagasi, aga isa ütles, et tema sinna niimoodi kerjama enam ei lähe."

Etsi surmatunnistus.

Turniir Ellmanni karikale väga populaarne

Kui Ets 1936. aastal oma nime eestistas, sai tema perekonnanimeks Eelma. Kuidas aga praegu tema lapselapselaps Toomas ikkagi perenime Ellmann kannab? "Ma muutsin 2013. aastal oma perekonnanime ära. Varem olin Eenlo, aga see polnud minu juurtega seotud, vaid oli mu õeisa nimi, seepärast vahetasin ära. Üks variant oli võtta endale isa nimi, aga kuna ta läks meie juurest ära juba siis, kui olin kolmeaastane, siis eelistasin Etsi nime. Jalgpall on olnud mulle südamelähedane ja nimi Ellmann meeldis mulle," selgitab Toomas.

Toomase õhutusel muutis nime ka tema ema Eve. "Mina olin alguses Eelma, pärast abiellumist olin Eenlo ja pärast lahutamist jäin edasi Eenloks. Aga eelmisel aastal ütles minu poeg, et pojal ja emal peab ikka olema ühine nimi," räägib Eve.

Eduardi lapselapselaps Toomas on pikka aega südamega jalgpalli harrastanud ja tunneb, et on saanud vutipisiku just Etsilt. Viimasel ajal on ta aga tõsisemalt tegelenud hoopis triatloniga. "Süda ütleb, et mängiksin jalgpalli, aga mõistus ütleb vastupidist," lausub Toomas. "Natuke käin ikka jalgpalli mängimas, aga mitte enam nii aktiivselt. Kui ma triatlonis arenesin, siis sain aru, et III ja IV liigas mängida on suhteliselt ohtlik, kuna vigastused on kerged tulema."

Õetütar Tiina Poolgas ja lapselapselaps Toomas Ellmann on Etsi surma-aastapäeva puhul süüdanud küünla.

Esimese vabariigi jalgpalli "kolmest suurest E-st" (Evald "Eevi" Tipner, Eugen "Eeva" Einmann, Eduard "Ets" Ellmann) kahe kohta on kirjutatud raamat. Etsi kohta raamatut kirjutatud pole, kuigi ta sugulaste sõnul seda igati vääriks. Küll aga korraldatakse tema auks turniiri.

Turniiri Eduard Ellmanni karikale hakkas 2013. aastal organiseerima Kuldar Pajula. Esimestel kordadel korraldas ta seda Kaleviga, hiljem JK Jalgpallihaiglaga. "Töötasin Kalevis ja tahtsin teha madalamate liigade turniiri ning murdsin pead, et kellenimeline turniir teha. Tuhnisin tükk aega arhiivis. Vaatasin, kes olid Kalevis mänginud, ja Ellmann jäi oma väravarekordiga mulle silma. Siis alles viisin kokku, et Toomas on tema lapselapselaps, ja küsisin Toomaselt luba," selgitab Pajula turniiri tekkelugu. "Hea, et ajalooga on midagi siduvat - samast suguvõsast inimene mängib turniiril, Toomas lõi sel aastal ka värava."

2014. aastal mängiti Ellmanni karikale teist ja 2017. aastal kolmandat korda. Järgmise aasta märtsis toimub neljas turniir. "Varasematel turniiridel on võistkonnad ja pealtvaatajad saanud Eduardi kohta infovoldiku, aga järgmisel aastal paneme püsti korraliku stendi, kuhu tahaks midagi huvitavat üles riputada," avaldab Pajula.

Turniir on tema sõnul väga populaarne: "Kui eelmisel korral kirja võistkondadele laiali saatsin, siis tuli 16 registreeritud võistkonda täis nädala ajaga. Minu jaoks on kõnekas ka see, et isegi Vastseliina võistkond saabus hommikul kella üheksaks mängima. Lõuna-Eesti satsid on mulle rääkinud, et nendele meeldib just see, et turniiriga käib mingi sisuline lugu kaasas."

Eduard Ellmanni kõik koondisemängud ja -väravad (kronoloogilises järjekorras):

1921 Eesti - Rootsi 0:0
1921 Eesti - Soome 0:3
1922 Läti - Eesti 1:1
1923 Leedu - Eesti 0:5 (1 värav)
1923 Eesti - Venemaa 2:4
1924 Eesti - USA 0:1 OM
1924 Eesti - Iirimaa 1:3
1924 Eesti - Türgi 1:4
1924 Eesti - Leedu 1:2
1925 Eesti - Soome 2:0
1925 Eesti - Läti 2:2
1925 Eesti - Poola 0:0
1926 Eesti - Leedu 3:1 (1 värav)
1926 Poola - Eesti 2:0
1926 Eesti - Rootsi 1:7
1926 Soome - Eesti 1:1
1926 Läti - Eesti 0:1 (1 värav)
1927 Eesti - Läti 4:1 (1 värav)
1927 Rootsi - Eesti 3:1
1927 Eesti - Soome 2:1
1927 Leedu - Eesti 0:5 (1 värav)
1927 Läti - Eesti 4:1
1928 Eesti - Rootsi 0:1
1928 Soome - Eesti 2:2
1928 Läti - Eesti 1:1
1929 Rootsi - Eesti 4:1
1929 Eesti - Soome 1:1
1929 Eesti - Leedu 5:2 BT (2 väravat)
1929 Läti - Eesti 2:2 BT (1 värav)
1929 Soome - Eesti 2:1
1929 Eesti - Läti 4:1 (1 värav)
1930 Eesti - Läti 1:1
1930 Eesti - Rootsi 1:5
1930 Leedu - Eesti 2:1 BT
1930 Eesti - Läti 2:3 BT
1931 Läti - Eesti 0:1
1931 Soome - Eesti 3:1
1931 Rootsi - Eesti 3:1 (1 värav)
1931 Eesti - Leedu 2:0 BT (1 värav)
1931 Eesti - Läti 3:1 BT (1 värav)
1932 Eesti - Läti 3:0 (1 värav)
1932 Norra - Eesti 3:0
1932 Eesti - Rootsi 1:3
1932 Eesti - Soome 0:3
1932 Eesti - Leedu 1:2 BT
1932 Läti - Eesti 1:0 BT
1933 Läti - Eesti 2:0
1933 Eesti - Leedu 2:1
1933 Eesti - Läti 2:1 (1 värav)
1933 Leedu - Eesti 1:1 BT
1933 Eesti - Läti 0:1 BT
1933 Leedu - Eesti 0:5 (3 väravat)
1934 Leedu - Eesti 1:1
1934 Eesti - Soome 1:1 TT
1935 Läti - Eesti 1:1
1935 Eesti - Leedu 2:2 (1 värav)
1935 Eesti - Rootsi 1:2 (1 värav)
1935 Soome - Eesti 2:2 (1 värav)
1935 Eesti - Leedu 1:2 BT
1935 Eesti - Läti 1:1 BT (1 värav)

Võit; viik; kaotus; OM - olümpiamängud; BT - Balti turniir; TT - Turaani turniir.

Fotosid on võetud Etsi sugulaste erakogudest ja Kuldar Pajulalt, muu info pärineb nii sugulaste erakogudest, vanadest ajalehtedest (Eesti Spordileht, Postimees, Päevaleht, Sakala, Uudisleht, Vaba Maa) kui ka jalgpalliraamatutest (M. Luik "Estonian Football 100 Years", L. Koik "Jalgpall. Minevikust tänapäevani", M. Karmo "Wabariigi vutituus", I. Schwede "Väike jalgpallipiibel").

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

tänulik lugeja   •  
vapustav töö. Suured tänud!
Joonas Einfeldt   •  
Huvitav lugemine! Tehtud tööd ja pingutust on näha. Tubli.
Faraday   •  
Väga hea artikkel!
Aitäh   •  
Väga uhke artikkel!
Njah   •  
Üks seltsimees oli veel, kes oleks maha lastud poliitilises politseis töötamise eest aga tema põgenes Islandile, võttis uue nime ja tema 2 järglast mängisid hiljem Islandi koondises. Evald Mikson, kes oli väravavaht ja Eesti koondise mees.
ning   •  
Siia juurde võiks ajaloolise õigluse mõttes lisada, et noil aastatel tegutsenud Eesti Poliitiline Politsei, ei olnud kaugeltki rahumeelne üksus ega sõbralikud kamraadid. Need mehed lasid ilma kohtuta maha ka omaenda rahva ja riigi kangelasi, niiet mingit juttu täna tema ja teiste sellise üksuse puhtaks pesemisest on raske nagu ette kujutada. Ellmann oli jalgpallurina suurepärane aga oma saatuse otsustas ta ise, astudes mõrvaliku organisatsiooni liikmeks ning hilisem tüüpiline jutt, et "olin vaid masinakirjutaja" või "autojuht, ega teadnud operatsioonidest midagi", on täielik vale. Tegu oli ikkagi toona meie riigi kõige julmema organisatsiooniga ja seda eriti 1935-1940, kui ka tema seal töötas.... ühesõnaga võib öelda nii, et nad lasid ise maha inimesi ilma kohtuta ja kui riigikord muutus, said nad ise täpselt samamoodi kuuli. Ja uutel "peremeestel" NKVD nahas oli kõik teada, kes mida millal tegi jne. Koputati ära. Kuigi Poliitilise Politsei dokumente hävitasid asjaosalised ise võimu pöördudes ulatuslikult, ei päästnud see neid oma saatusest. Mis labaselt öeldes tähendaski kuskil Kirovi vangilaagris otsa saamist....need olid sellised ajad. You give what you get.
ja kui   •  
Pärast teist maailmasõda oleks Eesti suutnud päästa omariikluse ning saavutanud jälle iseseisvuse, oleks Ellmann ikkagi kas maha lastud või vangi pandud, sedakorda omade poolt, niiet kehva seis ootas teda niiehknaa. Vabadussõdalaste Liit, nende liikmete ja juhtide tapmine, kes olid vere hinnaga välja võidelnud meie iseseisvuse, poleks seda asja unustanud. Võite lugeda mis asi oli "vaikiv ajastu", K. Pätsi riigipööre ja kuidas see asi käis. Niiet siin pole midagi öelda. Kui Eduard Ellmann-Eelmaa puhul näha üldse positiivset, siis on see jalgpall ja sealsed saavutused. Aga valel ajal valesse kampa kuuluda ja valesid asju teha on ennegi tähendanud kuuli kuklas. Loodetavasti nii ka jääb. Ehk on see õpetuseks järgmistele ja tulevastele põlvkondadele. Mõrvarliku politsei agent ei ole mingi kuradi kangelane, ja seda ei omade ega ka võõraste hulgas. PUNKT.
Völler   •  
to ning: kas nsu jutt on mingi haige paroodia või oledki nii loll?
Fuuu   •  
Üks eelkõneleja on pikalt oma poliitilisi vaateid tutvustanud. Küsiksin, kas tal on ka mingeid tõendeid või on see lihtsalt tema arvamus? Sest sellist jama (jama kuni tõendamiseni) suudavad ainult kommunistide õpetusega kaasa läinud ajada.
PõldVutt   •  
Väga huvitav lugemine. Loodetavasti tuleb lugusid ka teistest Wabariigi aegsetest ässadest. Hea meelega loeks eelisjärjekorras Leonhard Kassist, Karl-Rudolf Sillakust või Richard Kuremaast. Samuti Evald Tipnerist juhul, kui suudetakse leida mingit sellist materjali, mida raamatus "Evald Tipner - magnetkätega mees" ei ole. Siinkohal soovitangi seda raamatult soojalt.
Ajalugu   •  
See pole tal üldsegi loll jutt. Nimelt, kõik see ongi üks põhjustest, miks Ellmannist varem midagi eriti pole räägitud. Ta oleks vangi pandud ka oma eesti rahva poolt. Lihtsalt okupandid said võimule ja nad lasid ta maha. Ta rikkus ise oma elu ära kuuludes PolPoli ja osaledes arreteerimistes, oma rahva ja eestluse, demokraatia jms vastu. Niiet temaga polnudki midagi teha enam.
Naljamehed   •  
Kes need "kangelased" olid siis keda poliitiline politsei ilma kohtuotsuseta maha lasi? Ehk saaks lausa nimeliselt?
Artikli autorile ainult kiitus.
Naljamees   •  
Vat seda võiks sa ise uurida, avada oma silmaringi, tudeerida ajalugu. Kõnealuse artikli asjaosaline on poliitkurjategija. Isegi siit samast võib selle kohta lugeda ja pilte vaadata. Järgnevalt postitan ma ühe nägemuse sellest (katkendi ühest raamatust), millise organisatsiooni heaks hr Eduard Ellmann (Eelma) töötas, kusjuures siinkohal tuleb märkida, et kõik see oli EW põhiseaduse vastane teguviis. Ellmann polnud küll ülekuulaja/protokollija aga ta osales 5a jooksul aktiivselt sellise organisatsiooni töös, k.a. arreteerimiste, läbiotsimiste jms täideviimisel, mistõttu on tema saatus talle täiesti paras. PUNKT.
Naljamees 2   •  
William Tomingase raamatust “Vaikiv ajastu Eestis”, mis ilmus esmakordselt 1961. aastal New Yorgis. Sellest teosest sai alguse mõiste “vaikiv ajastu” kasutamine. 1934. aasta 12. märtsil toimus riigivanem Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri juhtimisel Eestis sõjaväeline riigipööre. Arreteeriti üle 400 juhtiva vabadussõjalase, pärast riigipööret kehtestati kuueks kuuks kaitseseisukord ning suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ja selle väljaanded. Sügisest algas nn vaikiv ajastu, kui ei kutsutud kokku enam vana ega valitud ka uut riigikogu. Keelustati poliitilised erakonnad. Riigivalitsemine koondus K. Pätsi ja tema kaaskondlaste kätte. Tomingase mälestusteraamat on ühe vabadussõjalaste liikumises osalenu nägemus tolle aja Eesti sisepoliitikast ja poliitikutest.

Seekord avaldame katkendi, mis kirjeldab Tomingase kogemusi Pagari tänava poliitilise politsei kinnipidamisasutuses, kuhu ta sattus seoses lendlehtede levitamisega.



Kogemused poliitilises politseis

Olin väsinud uneta ööst, katsusin oma uuel magadiskohal puhata. Magasin õhtuni nii hästi kui see kõval naril läks. Siis ärkasin tühja kõhu tundest. Koputasin uksele ja küsisin välispolitseinikult, kuidas siin majas lugu on söömisega? Varsti tuli uksele värvitute, kalasilmadega, ebaterve näoga mees, vanemassistent Koehler.

„Mis te tahate?” küsis ta läbi hammaste.
„Süüa.”
„Siin ei ole restoran.”
„Seda küll. Aga ma võiksin teid oma külalisena paluda restorani õhtust sööma.” „See oleneb komissarist.”

„Eiskopist?”
„Ei. Komissari nimi on Täht.”
„Eks kutsuge tema ka kaasa.”
„Teda ei ole siin. Kui ta tuleb, teatan talle.”
Komissar R. Tähti juurde kutsuti mind paari tunni pärast. Kõht oli väga tühi, aga uhkus ei lubanud sellest enam juttu teha. Tähte kohtasin samas ruumis, kus juba hommikul olin olnud. Keskmise kasvuga, kuivetunud näoga, energilise ilmega komissar ütles, et ta mind tundvat mu tegevusest eesti polkude asutamisel. Siis olevat ka tema olnud üks esimestest ohvitseritest eesti sõjaväes. Lisas juurde:

„Teie pruut käis siin, tõi teile mõned asjad. Kuigi teie ülalpidamine ei õigusta teid mingisugustele soodustustele, võtsime pesu vastu.”

„Tänan, härra komissar.”

„Minu ametnikud kandsid mulle ette, et olete mu abi sõimanud,” jätkas Täht. „Ja siin ma näen, et olete protokolli kirjutanud, mis teeb teie olukorra väga halvaks. Teate ju, lugupidamatuse avaldamise eest valitsusele seisab kõva karistus.”

Juuresolev abikomissar Eiskop tegi Tähti jutule vahemärkuse: „See, mis sulle räägiti sõimamisest, oli meie omavaheline jutt. Aga protokoll ‒ jah, see loeb. Ma hoiatasin teda. Eks ole, härra Tomingas?”

„Tõsi on. Teie hoiatasite,” vastasin.

„Ärme siis aega viidame. Mis oleks, kui hävitame teie protokolli ja teie kirjutate uue seletuse. Seletate, kes teile lendlehe kirjutas, ja nõnda edasi. Näete, siin ta on. Puhas töö, hea paber, hästi korraldatud trükkimine ja levitamine. Minu kompliment. Noh, kuidas on? Soovite seletada?” jätkas Täht.

„Teie näite mulle olevat enam arenenud kui teie abi. Pealegi olete olnud ohvitser. Seepärast loodan, et minust aru saate. Protokolli hävitada ei maksa, sest et see on ainukene seletus, mis olete minult saanud. Ei kõlba minult oodata, et ma üles annaksin inimesed, kellest lugu pean ja kes minusse on suhtunud usalduslikult.”

Täht hakkas seletama, et neil olevat teada kõik minu teod. Kui ma üles tunnistan ja oma „kamba välja annan,” siis võivat kõik veel hästi lõppeda. Tema tundvat Laidoneri isiklikult ja väga lähedalt ja võivat minu eest hea sõna ütelda. Ka võivat ta mulle usaldada saladuse, et Laidoner ei olevat mitte alati ühes nõus Pätsiga ja et tema käes olevat peavõim ‒ politsei ja sõjavägi. Tema veendumuse järele võivat Laidoner isegi kogu süüdistuse minu vastu lõpetada.

„Kuidas nii?” küsisin. „Ilma kohtuta?”
„Jah,” vastas Täht, „tal on see võim. Kui ta ainult tahab.”
„Aga mina ei taha. Kui minu vastu on süüdistusi, siis tõstetagu need kohtus, ja mitte politseis. Ja mina ei soovi ega vaja armu kelleltki, kõige vähem Laidonerilt.” Täht seletas jällegi, kui rumal on salata, kui neil niikuinii on kõik teada. Samuti oleks ebatark tegu Laidonerile käega lüüa. Kui ma oma kamba välja annan, võivat ma temaga koos sööma ja jooma minna Jahimeeste Klubisse, kohe üle tänava. Ta teadvat, et ma hommikust saadik olen söömata. Küsisin, kas võiksime enne süüa ja pärast sööki kõnelda kamba väljaandmisest. „Ei,” vastas Täht, „enne töö, siis lõbu. Kust ma tean, et te mind ei peta?”

„See tähendab, söön kõhu täis ja kampa välja ei anna. Tahtsite nii ütelda?” „Just nii. Meie end narrida ei lase. Noh, teeme protokolli ära ja lähme sööma.” „Ma ei teadnud, et Eestis inimesi ülekuulamisel mõjutatakse näljutamisega. Või ons seegi lubatud kaitseseisukorra ajal?”

„Sõjaseadusega on kõik lubatud,” torkas Eiskop vahele. „Tean oma teenistusest Vene ajal. Ja seadused on meil üle võetud Venest. Me aga ei taha teile kätt külge panna, kuigi võime teha ka seda, kui see on vajalik.” Mulle lubati süüa, lubati veel samal ööl kongi panna voodi, lubati ajalehti lugeda, raadiot kuulata, pruudiga kokku saada, lubati anda ka muidki soodustusi ‒ „kui teie meile ütlete üheainsa nime ‒ nime, kes lendlehe kirjutas.”

Raputasin pead: ei soovi seletusi anda.

Siis muudeti taktikat. Hakati ähvardama. Öeldi, et minu teo kohta leiduvat paragrahv Vene Uues Nuhtlusseaduses, mis olevat ka meil kehtiv ja mille järele mind võib karistada kaheksa aastaga. Nad saavat aru, et ma tahtvat mängida aumeest ja mitte välja anda oma kaaslasi. Aga oma nahk peab igale inimesele olema kõige lähem. Kui ma aga edasi keeldusin, sai eriti Eiskop väga pahaseks:

„Ka kõige viimsem kommunistinäru tunnistab üles, kui ta näeb, et meie teadlikud oleme tema tegudest. Vaat! See on aumehelikkus. Aga teie ei ole aumees. Olete argpüks ja seepärast ajategi käojaani.”

EDASISED KOMMENTAARID ON LIIGSED.
Nalja algus   •  
12. märts

Veretu võimuhaarang

12. märts seisab Eesti ajaloos üldtuntud daatumina aastat nimetamatagi. 12. märts 1934 tähistab vaikiva ajastu algust Eestis. See päev, esmapäev, koitis Tallinnas halva ilmana. Juba hommikust alates huugasid merel udusireenid. Tinahallist sompus taevast tuli uduvihma ja lume segu, mida tänavail tõttajaile märja paiskena näkku keerutas kerge, kuid külm tuul. Liiklejad tuli laveerida läbi lörtsiloikude ruttamisel kodukatuse alla. Kes võis jäi koju, keda aga töö kodust välja ajas, täitis oma kohustust vastumeelselt.

Tallinna külje all Tondil, sõjakoolis, olid õppused lõppenud söögiajaks kell 16.30. Väsinud ja läbimärjad kasvandikud mõnulesid tundest, et pärast sööki saab õhtule, saab jalgu kuivatada, mundrist vabaneda, soojas ruumis pikali heita. Sama kavatsusega kõndis pärast einestamist oma tuppa ka 1. kompanii veebel Heino Kalda. Kuid vaevalt oli ta saanud tõmmata saapad jalast, kui uksele ilmus kompanii ülem käsuga: “Alarm! Kogu koolil õuel rivistuda!” Kalda tahtis küsida, mis on lahti, aga ei jõudnud. Ülemus, kes näis olevat ärritatud, oli juba läinud. Veebel Kaldale kui vilunud sõjamehele ei olnud häired uudiseks. Kuid neist sõjaõppuse vahendeist, mis kooli kasvandikke pidid rabama ootamatusena, oli talle alati varem aegsasti mõista antud. Kuid nüüd niisugust halba nalja teha, niisuguse ilmaga…

Kirudes sikutas Kalda jälle säärikud jalga ja põrutas oma mehed maast lahti: “Aspirandid! Minutiga püksid jalga! Sekundiga trepist alla! Kogu kool rivistub ‒ kooli ülema käsk!” Kui sõjakooli ülem kol-ltn Aleksander Jaakson õuele ilmus, seisid kõik ta käsualused ‒ 4 kompaniid, 600 meest ‒ nöörsirges rivis. Jaakson seletas meestele häält tõstes: “Kõrgemalt poolt tulnud käsul peab kool viibimata lahingukorras välja astuma. Laskemoon, käsigranaadid, kuulipildujad on väljajagamiseks valmis. Kool peab täitma minu käske täpselt nagu lahinguolukorras. Marsime välja kümne minuti pärast. Härrad ohvitserid ‒ minu juurde korralduste saamiseks. Mehed relvade vastuvõtuks marss!” Paarikümneminutise kiirmarsiga jõudis kool Tõnismäele. Seal jaotati mehed gruppidesse, saadeti mitmes suunas linna laiali. Veebel Kalda kompanii sai käsu minna Narva maanteele Vabadussõjalaste Liidu büroo ette. Sinna pärale jõudnud, sulges kompanii tänava, seadis üles kuulipildujad ja jäi lahinguolukorda. Ei teadnud Kalda ega ta kompanii mehed, milles asi seisab. Äkki nägid nad, kuidas hooviväravatest jooksis tänavale hulk erariietuses isikuid ja rüsinal murdis sisse sõjameeste poolt piiratavasse majja. Varsti hakati sealt välja tooma mehi ja naisi, keda kogunes õige palju ja kes viidi ära väikestes salkades. Aspirandid vaatasid pilti tummana. Kui veebel Kalda ühelt askeldavalt asjamehelt sai mahti toimuva põhjust pärida, oli vastuseks: politsei!

Narva maantee apteegi kassapreilil Linda Kaasikul on töölt minekuga suur rutt. Tal on kohtamine “Estonia” teatri vestibüülis minekuks operetile ja hiljem õhtusöögile. Selleks peab nägusamini riietuma, iga minut on kallis. Vaevalt saab ta astuda tänavale, kui teda tabab üllatus: püssimehed! Läbi ei lasta. Kannatamatu neiu astub lähima mundrimehe juurde seletust saama. See vastab neiule viisakalt, et temal ei ole läbilaskmise vastu midagi, kuid kes keelavat, olevat see kaabuga isand seal. Kaabuga isand aitab parajasti kahte meest suurde musta autosse tõugata. Ühes neist tunneb Linda ära oma venna. “Ruudi, mis nad sinuga teevad? Kes nad on?” karjatab neiu. “Laske jalga, laske jalga!” käsutab kaabuga mees neiut eemale lükates. Tekib sõnavahetus, millest Lindale selgub, et tegemist on politseiga ja kinniviimisega. See ajab neiu marru. “Teie ei tohi, ei tohi ‒ kas kuulete!” hakkab ta käekotiga endale edasipääsu võitlema ja autoust lahti kiskuma. “Miks ei tohi?” tõrjub võimuküllane kaabumees.

“See on mu vend,” rabeleb Linda. Sellest aitab. Siplev ja küünistav neiu lükatakse samasse autosse, politsei surub end ka sisse ja sõit läheb lahti. Linda Kaasik lastakse küll vabaks, kuid alles paari päeva pärast ja ilma vennata.

Toompeale saadetud sõjakooli kasvandikud sulgevad kõik sinna viivad teed. Kes tahab tulla alla, saab läbi, üles aga ei lasta kedagi. Ka siin on käsutajaks erariides
politsei. Ferdinand Ots (Vana-Värdi, nagu Kohtu tänava rahvas kutsub välisministeeriumi maja kojameest) ei pääse koju, hoolimata seletustest, et “ta tunneb kõiki ministreid.” “Nad käivad minu juures sisse ja välja,” ütleb Ots. Kuid just see tagasihoidlik jutt äratabki politseinikus kahtlust ja vimma.

“Mis pistmist siis Teil on ministritega? Ja mis asjamees Te olete?” uurib politseinik.
“Toompeal olen igatahes suurem asjamees kui Teie. Olen Teist veel kangemaid “salasid” näinud. Ei salli neist kedagi,” sõnab Ots otsekoheselt.
“Kuidas Te julgete? Kes Te olete?” põrutab politseinik.
“Siin on mu näpupass,” õiendab Ots ja ulatab politseinikule oma isikutunnistuse. “Lugege, siin on aadress ja kõik. Olen Vabadussõjas käind ega karda kedagi.”

Otsa pass võetakse ära, mees ise viiakse kinni. Teel pokri annab ta küll järele, et on välisministeeriumi kojamees. Kuid siis on juba hilja. Läbiotsimisel leitakse ta taskust Vabadussõjalaste Liidu liikmekaart. Tal tuleb ülekuulamistel tõendada, et ta pole oma ametikohale poetatud mitte vapside poolt, vaid et ta on samal kohal teeninud juba üle kümne aasta.

Sõjakooli patrullide valve alla on võetud kogu puiesteede vöönd ‒ Merepuiestee, Põhja puiestee, Jaama-Toom-Kaarli-Vabaduspuiesteed. Kuid ka niiviisi isoleeritud südalinnas seisavad tänavanurkadel valvepostid. Halva ilma tõttu on inimesi liikvel vähe, mingeid vahejuhtumeid ei teki. Uusi käske ei järgne. Sõjakooli meestel hakkab igav. Uudishimulistele ei tea nad midagi vastata. Vastuoksa ‒ päritakse küsijailt endilt, mis on linnas lahti? Kuid keegi ei tea. Alles hilisel õhtutunnil levib teateid raadio kaudu: üldine kaitseseisukord kella viiest alates; kindral Laidoner vägede ülemjuhatajaks määratud. Kes kehitab õlgu, kes vangutab pead, kes haigutab, kes keerab raadioaparaadi osuti Viini või Londoni jaamale. Ärevusse ei satu keegi, kuna eelmise sügise narr kaitseseisukord on veel kõigil meeles.

Ajal, kui sõjakooli kasvandikke tänavail lahingukorras hoitakse, toimuvad üle linna haarangud. Neid operatsioone juhivad poliitilise politsei kõrgeimad juhid, J. Sooman, R. Täht, J. Eiskop, A. Tenson. Nad sõidavad linnas siia-sinna, raporteerides telefoni teel Toompeale vahistamiste edukast käigust. Sooman teatab, et tabatud on ka Sirk, dr Mäe ja Larka. Laidoner teeb korralduse Larka viibimatuks vabastamiseks, “sest muidu võib jääda mulje, nagu võitleksin ma väevõimuga oma võistleja vastu,” seletab Laidoner veidi hiljem ajakirjanikele. Täht teatab advokaat Rõuki, pastor Uhke, kooliõpetaja Mähari, kaitseliidu pääliku Jalakase, “Võitluse” toimetaja Klassmani arreteerimisest. Kuid saabub teateid ka ebaõnnestumistest. Eiskop vabandab, et adv Paul Telg on esimesest haarangust välja libisenud. Kuid annab samal ajal kinnituse, et Telgil on võimatu Tallinnast välja pääseda. Ajal, kui talle jahti peetakse, istub Telg halba aimamata Harju tänavas Feischneri kohvikus. Seal kuuleb ta juhuslikult väljast tulejailt vabadussõjalaste puistamisest Narva maanteel ja Merepuiesteel (kus ka asus vabadussõjalaste büroo). Ta esimeseks mõtteks on võtta taksiauto. Siis aga meenub talle, et poliitiline politsei värbab agente eestkätt kelnerite ja taksojuhtide hulgast. Säilitades külma verd telefoneerib Telg mõnele tuttavale ja saabki kätte mehe, kes talle oma autoga järele tuleb ja ta Nõmmele varjule sõidutab. Paari päeva pärast lennutab eralendur Ulrich Brasche ta omal masinal Lasnamäe lennuväljalt Soome. (Ulrich Brasche kukkus ka ise hiljem kinni).

Jaht inimestele aga kestab lakkamatult. Vahistatuid ei viida enam poliitilise politsei majja Pagari tänavas, vaid juba otse keskvanglasse, linna arestimajja ja naistevanglasse Lasnamäel, kuna valitseb suur ruumipuudus. Üheaegselt öösiste vahistamistega Tallinnas teostatakse massilisi vangistamisi ka provintsis ‒ Tartus, Viljandis, Narvas, Haapsalus, Võrus, Paides. Ka seal läheb kõik libedasti, mis annab tunnistust sellest, et kavad olid hästi ette valmistatud, nimestikud hoolsalt korraldatud. Kuid see omakorda kinnitab ka seda, et selle tööga oldi juba varakult alustatud, milletõttu igasugused jutud viimsel minutil ette jõudmisest vabadussõjalaste äkilisele relvastatud väljaastumisele 12. märtsil võimu vägivallaga ülevõtmiseks ei oma usutavust. Laidoner muigab, kui talle esitatakse kohtadelt saabuvaid aruandeid: relvi pole leitud, vastuhakkamisi pole olnud. See polnud talle uudiseks ‒ ta oli olnud sellest juba ette teadlik. Hommikul lossist lahkudes tähendab Laidoner: “Mida ma kartsin oli see, et sõjakool tõrgub tänaval politseid mängimast. Sõjaväeline traditsioon on asi, mida tuleb tõsiselt arvestada. Aga mis sellest enam rääkida, nüüd on kõik läinud hästi.”

Tallinna garnison oli õige arvurikas. Ta koosseisu kuulusid autotankide rügement, lennuväe divisjon, Kalevi pataljon, 10. üksik jalaväe pataljon, sidepataljon, pioneeripataljon, mere- ja ratsaväe üksused. Kuid Päts ja Laidoner kasutasid oma plaani teostamiseks ainult noori Sõjakooli kasvandikke, pannes kõik lootused nende kasvatusele järgida ülemuse käsule pimesi. Kooli selleaegne ülem kol-ltn Aleksander Jaakson, kes oli pühendatud asjasse, ei jäänud tasust ilma. Tänutäheks ta teenete eest 12. märtsi riigipöördele sõjalise toetuse andmisel ülendati ta peatselt kindral-majoriks ja talle usaldati hiljem ka haridusministri portfell. Talle alluvad noormehed said alles hiljem teadlikeks, et neid käsutati haarama relvi ja ignorantsetena saadeti tegevusse oma rahva liikmete vastu. Au- või tänutasust jäeti nad ilma. Nii mõnigi Sõjakooli kasvandik mõtles oma hilisemal ohvitserikarjääri ajal 12. märtsi ööle, tundes tagantjärele piinlikkust eesti sõjamehele sobimatust osast, mida tal sel korral oli täita.
To naljamees   •  
Sul palju vaba aega?? Teema on jalgpallist aga Sa hakkad mingit kuradi moraali siin pidama. Mine räägi omasugustele seda teemat...
Fuuu   •  
Einoh, see pikk jutt oli meeletult huvitav ja tore, ei tõenda siiski aga kuidagi, et inimesi ILMA kohtuotsuseta MAHA LASTI. See katkend, kus meenutused on, räägib ju otse KOOS kohtuotsusega VANGISTAMISEST, olgu see õigustatud või mitte (see on juba teine teema).
Mõnuagent 007   •  
Kiidan ka.
Mõnuagent 007   •  
Kiidan ka.
lendlehed, jah   •  
TALLINNA KESKVANGLAS „AEGA TEENIMAS”

Eelpool nimetatud sündmuste arenemisel olin „aega teenimas” Tallinna Keskvanglas, „riigihotellis,” nagu seda asutust rahvasuus nimetati, või kõigile tallinlastele üldtuntud „Patareis”, Kalda tänav 2. Tallinna vana minevikku märkivate ajalooliste ehituste nagu Kiek in de Kök, Paks Margareeta, Pikk Hermann jne kõrval väärib nimetamist ka Patarei. Tema poolümarik, hall, sünge ja trellitatud akendega kivine front paistab silma Tallinna profiilis igale turistile, kes meie pealinna saabub mereteed kaudu. Ehitatud merekindluseks Katariina Suure ajal, umbes 1765‒1770, hõlmas ta algul suuremat maa-ala kui praegu. Kalaranna kaldalt on näha merel kerkivaid varemeid, mis märgivad endiseid Patarei kõrvalehitusi. Patarei pae- ja graniitkivist müürid on ligemale kaks meetrit paksud, neis on säilinud püssilaskeaugud (ambrasuurid) ja paiguti ka rasked raudahelad ja rõngad kahurite käsitamiseks. /…/

Vabadussõja ajal asus Patareis distsiplinaarrood, mille ülemaks oli kapten Paavian (omariikluse aja Võru-Petseri prefekt, eestistatud perekonnanimega Kard).

Vangimajaks hakati Patareid ümber ehitama 1920. a. Ümberehituse teine järk teostati 1932‒1933. a, mil püstitati uus osakond (sidehoone) ja üksikkorpus. Uued lisahooned said juba moodsad: kambrite põrandad olid kaetud puuparketiga, ka olid kambrid varustatud veeklosetiga. Vana vanglahoone aga jäigi poolpimedaks, primitiivsete, deprimeerivate kambritega. Vangide üldarv kõikus normaalajal 900‒1000 ümber. Kuid vaikival ajastul ületas see arv pidevalt 2000. Selle arvuka kogu vangide valve eest oli hoolitsemas ümmarguselt 250-pealine ametkond ‒ valvurid ja muu personal. Minu karistusekandmise ajal oli keskvangla direktoriks Emil Sperlingk (vallandati pärast A. Sirki põgenemist), tema järglaseks määrati Johannes Kõks. Direktorile allus seitse abidirektorit vastavate ametialade jaotusega: Viikman (hiljem Tagel) ‒ administratiivala, Birkan ‒ saatesalk, Laar ‒ kantselei, Võites ‒ tööstusala; siis veel Keerd, Sõber ja Riisenberg. Neile järgnesid aukraadide järgi vanemvalvurid, valvurid ja nooremvalvurid. Kui nooremvalvur Kristjan Palusalu (Trossman) kahekordse maadlusmaailmameistrina 1936. a saabus Berliini olümpiamängudelt, loodi tema teenete märkimiseks talle erikoht ‒ keskvangla veltveebli amet, palgaga 100 krooni kuus. Administratsioonil oli vanglakeeles nimetuseks „orikas seitsme põrsaga”, kuna valvureid kutsuti „mustadeks” nende mustavärvilise mundri järele.

Direktori kuupalk oli kr 220, abidirektori kr 150, vanemvalvuri kr 90, valvuri kr 70 ja nooremvalvuri kr 65. Lisaks sellele anti veel kas prii korter vanglas või korteriraha. Kuna palgad polnud mitte kõrged, siis oli seetõttu loomulik, et vangla ametkonda kippumiseks ei näinud olevat erilist tungi. Sinna hädasunnil või mõnel muul eripõhjusel teenima sattunud inimesed ei omanud erilist kõrget kvalifikatsiooni hariduse, kasvatuse või käitumise alal. Siiski peab märkima, et direktor J. Kõks oli Tartu ülikooli lõpetanud jurist (ühe vanema korporatsiooni vi- listlane). Samuti andsin oma üksikkorpuses istumisel üksvahe ladina keele tunde ühele öövahtkonnas teenivale valvurile, kes oma töö kõrval käis Tartus andmas eksameid õigusteaduskonnas.

Madalale valvurite majanduslike olude tasemele vastas ka vangla materiaalne heaolu. Maksvate määruste järgi oli vangi ülalpidamiseks ette nähtud 18 senti päevas. Selle raha eest anti temale pool naela leiba, 12 grammi suhkrut, 2‒3 kartulit, mõni silk, hommikul kohvi, lõunaks pool liitrit suppi ja õhtuks teevett. Silk on eesti rahvustoit ja selle kallal pole midagi nuriseda. Küll on aga silku raske kiita, kui see osutub kas mädanenuks või hapuks, räidinuks, nagu see oli tavaliseks nähteks keskvangla toidusedelil. Samad kitsad olud, mis arvatavasti ei võimaldanud vanglale hankida korralikku silku, ei lubanud ka supikeetmiseks osta muud kui neljanda järgu liha. Sisehoovi nurgas, vana vangla alumisel korral asuv köök ei pakkunud silmale puhtuse mõttes mingit mõnu, sealt ninna tungivad lõhnad tekitasid jälestustunnet. Kuid nälg on kõige parem kokk ‒ söödi suppi, mille maitse kirjeldamisega pole mõtet katsetada, ja ka haput silku.

Supp kanti köögist laiali suurtes puutoobrites. Kandjaiks olid vangid, kes paarikaupa toobri raskuse all nõtkedes ähkisid treppide astmetel ja pikkades koridorides. Hiljem jagati samadest toobritest tee vett ja see vesi tõi tagasi mällu lõunal söödud supi ‒ seal ujusid kas kapsalibled, kartulijäänused või muu kraam. Võid ja rasvaaineid vangidele ei antud, need öeldi olevat pandud suppi. Teed, nagu tubakatki samuti ei antud, see pidi olema võtta omast käest. Kuid, nagu juba öeldud, nälg sai kõigest üle.

Minu juures sai näljatunne alguse keskvanglas novembris 1934, umbes kuu aega pärast mu saabumist poliitilisest politseist. Põhjuseks oli „progressiivse karistuse kandmise korra” sisseseadmine. See kord jagas vangid järkudesse: 1) katsealused, 2) paranejad I, 3) paranejad II ja 4) eeskujulikud. Järkude tunnustena õmmeldi vangikuue vasakule käisele kollased triibud ‒ üks, kaks või enam. Vangi käitumine allus iganädalasele hindamisele. Leiti käitumine olevat olnud hea, anti vangile üks mark (ümmargune plekist ese nagu riietehoiu mark saunas). Halva hindamistulemuse puhul jäeti mark andmata ja võeti vangilt korjatud tagavarast ära mark. Ühest järgust teise üleminekuks oli vaja omada teatav ettekirjutatud arv marke. Järgust järku kõrgendamine tõi endaga kaasa soodustusi. Katsealustel oli õigus iga kolme kuu tagant saada kokku omastega kümneks minutiks, saata välja üks kiri ja saada väljast kaks kilo toiduaineid. Paraneja I võis ülal nimetatud soodustusi kasutada iga kahe kuu tagant, paraneja II kuu aja tagant. Eeskujulikuks kuulutatud vangil olid need soodustused võimaldatud igal nädalal. Lisaks sellele oli temal õigus (eriloa saamisel direktorilt) erariietuses valveta kuuetunniliseks linnaminekuks. (Selle loa andmise pani direktor Kõks hiljem seisma. Poliitilistele vangidele polnud sellise loa andmine üldse ette nähtud.)

Vana korra kohaselt võisin naisega kokku saada kord nädalas ja toitu võisin vastu võtta niipalju kui ta kanda suutis. Kahjuks kestis see hea põli ainult kuu aega ja järsu üleminekuga „progressiivsele korrale” polnud kerge harjuda. Väljavaateid kõrgemasse järku jõudmiseks polnud. Mulle anti küll mõned margid, kuid need võeti vähehaaval jälle tagasi ‒ „kartsas käimise pärast”, nagu mulle öeldi. Nagu ameerika hotellides igasse numbrituppa on pandud piibel, nii oli keskvangla kambritesse kirjavarana asetatud raamat, mille mustale kaanele oli kullaga pressitud pealkiri Vangla määrustik. Selle paragrahvid käsitasid peamiselt seda, mis vangile oli keelatud. Kuid leidus ka paragrahve vangi õigustest. Näiteks oli vangile antud õigus: jalutada vabas õhus pool tundi päevas, saunas käia kord nädalas, pidada kirjavahetust välismaailmaga ülemuse loal, lugeda vangla raamatukogus olevat kirjandust, kokku saada omastega ettenähtud korras. Ka oli vangi õiguste all märgitud veel kohustus töö tegemiseks ülemuse ettekirjutusel põhjendusega, „et vahialune ei kalduks kuritahtlikele mõtetele”.

Tegelikult oli nende õigustega lugu veidi teisiti. Jalutada sain mina ja need kaasvangid, kellega mul oli juhus kokku puutuda, vaid kümme minutit. Üksikkorpuse mehed viidi jalutamiseks erihoovi hanereas koridoride kaupa (koridore või majakordasid oli üksikkorpuses neli). Üksikkorpuse hoovis seisid umbes kolme meetri kõrguse planguga üksteisest eraldatud lahtrit, kus iga mees pidi kõndima omaette. Peale tavalise valve oli jalutusajaks vangla müürile paigutatud erivalvur laskevalmis püssiga. Omavaheline kõnelemine või „ükskõik mis viisil ühendusse astumine” oli kõvasti keelatud kartseri karistuse ähvardusel.

Sauna viidi mind üks kord kuus ‒ üksinda, mida seletati minu kohta maksma pandud erijulgestuskorraga. Lugesin saunaruumis 62 kappa ja teadsin, et üksik- korpuses minuga seltsis istuvaid kommuniste viidi sauna korraga kõik koos, ka mitte sagedamini kui kord kuus. Mis puutub minu õigusse või kohustusse tööd teha, siis hakkasin juba pärast paarikuulist üksikkorpuses viibimist abidirektoreid igal võimalikul juhul tüütama palvega minu tööle lubamiseks. Töötegemise võimalusteks keskvanglas olid: trükikoda, tisleri-, kingsepa-, rätsepatöökojad, sepikoda ja saekaater. Vastuseks sain ikka ja jälle, et minule on tööleminek keelatud. Muide, kommunistid olid püstitanud traditsiooni tööst keeldumiseks ja seda traditsiooni ka vangla administratsioon respekteeris. Kuna aga mina töötegemises nägin tõhusamat vahendit üksikkorpuses hingematva igavuse ja surutise vastu võitlemiseks, ei jätnud ma järgi tööle kippumast.

Siis öeldi mulle, et ma ei oskavat mingit tööd ja seepärast ei saavat mind rakendada ühtegi töötuppa. Mina vastu: sooviksin meeleldi õppida mingit ametit ‒ aega ju mul õppimiseks on ja õpilasena ei soovi ma mingit palka. Seejärgi teatas mulle ühel päeval jaanuaris 1935 tööstusala abidirektor Võites, et ta olevat direktor Kõksiga minu pärast kõnelenud. Kõks laskvat öelda, et minusugusele kõlbab olla vaid kingsepaks. Neelasin selle piste silma pilgutamata alla ja haarasin kahe käega kinni töölemineku loast. Järgmisel hommikul tuligi kingsepatöökoja valvur mulle järele ja viis mind töökotta meistri palge ette.

See hakkas käte-jalgadega vastu:

„Olen eraisik, mitte valvur. Kõksi kiusutempe ma kaasa ei tee. Mis kingsepp teie olete? Kõks võib ju teid, oma käealust, narrida, aga mitte mind.” Kui ma meistrile olin seletanud, et ta töölevõtmisega teeb mulle suure heateo, lõi ta käega, andis mulle kätte haamri ja vana kota ja õpetas, kuidas puutikke talda taguda.

Nii töötasin innuga ühe tunni, kui mulle tuli järgi üksikkorpuse vanemvalvur Julius Mihkelson. See talutas mind töökojast kambrisse tagasi. Varsti seejärgi viidi mind sauna. Sealt tagasi tulles leidsin kambri ukse ees mind ootava Mihkelsoni, kes mind hakkas kartserisse viima Kõksi korraldusel „kambrist omavoliliselt lahkumise pärast”. Ei aidanud mu seletused, et kambrist ei saa ju keegi omavoliliselt lahkuda ja et mulle tuli järgi kingsepatöökoja valvur. Siis palusin, et mind lastaks saunahigist jahtuda enne kartsakeldrisse viimist. Kuna Mihkelson sellega nõus polnud, nõudsin, et ta viiks mind arsti juurde. Arst dr Vahtrik kehitas õlgu öeldes, et minu seisukord pole takistuseks mu kartserisse saatmiseks.

Istusin kartseris seitse päeva. Selle aja lõppemisel mind kambrisse ei viidud, vaid abidirektor Birkan teatas, et vangladirektor Kõks on mulle määranud seitsmepäevase lisakaristuse „administratsiooni käsule vastuhakkamise pärast”. Istusin ka selle aja ära. Sellega minu töölkäimine lõppeski. Ei tahtnud end enam Kõksi ees alandada uute palvetega tööloa saamiseks.
enivei   •  
Jalgpallurina oli Ellmann hea mees. kõik väravad, mis ta Eesti eest lõi, on kuld. Iga pall on tähtis. Ühesõnaga kõik pallid. Lihtsalt vale pildi ja vale süsteemiga pealkirja pärast, nii lähebki. Isegi pärast ühte inimpõlve. Ega teistel tolleaegsetel koondislastel polnud hõlpsam tulevik.....ja nii nagu on inimesed erinevad, on ka nende saatused.
-   •  
Süsteemi viga.
Hahaha   •  
hehee, klassika. "Uuri ise, tudeeri, avarda oma silmaringi ".
Neis eepostes pole aga sõnagi juttu sellest, kes siis maha lasti ja ilma kohtuotsuseta?
Põhimõtteliselt sama mullijutt mis lameda maa poistel :D
Seda misasi on vaikiv ajastu pole vaja siin üle korrutada. Oma julgetele väidetele võiks katet olla küll.
PS! Vabadussõjalaste liidrid olid vangist väljas juba 30ndate lõpuks.
nojah....   •  
...."aga vanakooli paneelrajooni süsteemiga, siis autojuht lüüakse ikkagi ära., teised ka, kui kätte saadakse, igal sellisel keisil..." Seal ei ole rohkem vaja hakata mõtlema. Kes lasti või mitte, kõik seotud asjaga, otsitakse üles. Või jääb nael kaela ja käivad mööda nurgataguseid ainult.
Vastuseks "Naljamehele"   •  
Ets kirjutas armuandmise palve, kus ta seletas järgmist: "Eesti poliitilises politseis ei olnud kaht koosseisulist autojuhti ja mind võeti autojuhiks vabale agendi kohale. Ma olin autojuht." Ta sõidutas agente arreteerimistele ja oli kahjuks dokumentide järgi agent (see ta surma viis), aga faktiliselt oli autojuht. Tal polnud selleks vastavat haridustki, et reaalselt agendina töötada. Loomulikult okupatsioonivõimud seda arvesse ei võtnud.

28.03.1966 kirjutas Etsi poeg Toomas palve oma isa rehabiliteerimiseks. Eesti NSV vanemnõunik jurist Potter kirjutas Toomasele vastuseks: "Karistuse määr oli liiga karm ja ei vasta Ellmanni poolt toimepandud tegudele."

Tiit Lääne raamatust on näha, et Pariisi olümpiamängudele sõitnud 15 olümpialasest 7 lasti kaugel Venemaal maha, koos ajakirjanik Lõviga lausa 8. Ajad olid lihtsalt sellised, et õudsad asjad toimusid.

Poliitilises politseis kaitses Ets Eesti Vabariiki ja ta mõisteti surma "revolutsiooni vastu võitlemise" eest. Muidugi oli ta ka vapsluse vastu.

Sisene
Põnev Chelsea, kehv Man United, ärev Liverpool ja vägev Man City
PRAEGUSTE JA ENDISTE FLORAKATE TEGEMISED
Lunastuse teine peatükk oli esimesega äravahetamiseni sarnane <i>(video!)</i>
EELMISEST NÄDALAST
PREMIUM LIIGA LAINEL
JOSEPH SALISTE LUUBI ALL
Puperdava südamega Narva läinud Saliste võitles omale Transis välja kolme klubi pakkumised
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
29
23
3
3
82:19
72
2.
Tallinna FCI Levadia
30
21
4
5
88:25
67
3.
Paide Linnameeskond
30
20
5
5
70:23
65
4.
Nõmme Kalju FC
28
16
10
2
59:26
58
5.
Tartu JK Tammeka
30
10
6
14
43:53
36
6.
JK Narva Trans
30
9
9
12
47:45
36
7.
Viljandi JK Tulevik
29
5
7
17
29:58
22
8.
JK Tallinna Kalev
29
5
5
19
20:77
20
9.
FC Kuressaare
30
5
5
20
19:69
20
10.
Maardu Linnameeskond
29
4
4
21
23:85
16