Soccernet.ee valis Belgia vastu peetud valikmängus Eesti parimaks skoori avanud Mattias Käidi.

Eesti koondis alustas septembrikuist mängudeakent FIFA edetabelis esikohta hoidva Belgia vastu. Mattias Käit viis küll juba teisel minutil Eesti juhtima, ent seejärel vastas Belgia viie omapoolse väravaga. Punkti pani kohtumisele siiski Eesti ründaja Erik Sorga, kes vormistas lõppseisuks 2:5.

Juba pühapäeval on koondisel võimalus vigade paranduseks, sest maavõistluses võõrustatakse Põhja-Iirimaad. Valikmänge jätkatakse uuel nädalal võõrsil Walesi vastu.

Soccernet.ee toimetuse hinded:

Karl Jakob Hein – 5. Kui viis tükki on võrgus, on keeruline väravavahti üleliia kiita. Samas pole Heinale ka otseselt midagi ette heita, sest jalaga mäng oli tasemel, paar head tõrjet suutis ta samuti teha ja viiest väravast nelja olnuks tal väga raske ära hoida. Teisalt ei saa ka öelda, et ta oleks Eestit kogu mängu lõikes päästnud või tassinud.

Sander Puri – 5. Eesti algkoosseisu meestest igapäevaelt kõige madalamal tasemel mängiv Puri kinkis küll mängu algul vastastele ühe ohtliku karistuslöögi, ent suutis aastatega kogutud mängutarkuse põhjal oma raske ülesandega kokkuvõttes tublilt hakkama saada. Klišeelik hinnang "tegi oma ära" on sellises mängus kiituse eest. Tema vastu ei olnud kerge isegi Eden Hazardil.

Joonas Tamm – 5. Kui kaitsjat pole näha, siis kas see on ikkagi hea või halb hinnang? Kohati magas belglaste kiireid positsioonivahetusi ja liikumisi veidi maha, sealhulgas teise värava eel. Teisalt – kui oled füüsiliselt Eesti koondise üks jõulisemaid mehi, aga Romelu Lukaku su lihtsalt õlaga pikali lükkab, siis mida sinna ikka parata? Tamm on isikliku lati koondisemängudes päris kõrgele tõstnud, võib-olla just sellega võrreldes oli kerge pettumus.

Märten Kuusk – 4. Lukaku sättis end just tema vastu ning ehkki Kuusk võitles südilt nagu alati ja pingutas kõigest väest, jäi sellest lihtsalt väheks. Hästi illustreeris seda Lukaku teine ehk Belgia kolmas värav, kus Kuusk sättis küll end Lukaku vastu, aga mitte midagi teha ei suutnud. Vastase klass oli küll märksa kõrgem, aga seda ei saa alati vabanduseks tuua. Nägi ära, mis suunas on vaja veel areneda, et ka selliste meestega hakkama saada.

Karol Mets – 6. Oma viimase mängu ligi kolm kuud tagasi samuti koondisesärgis teinud Metsa sisemine leek oli jälle timmitud täpselt parajale hõõgumistemperatuurile, et olla meeskonna liider. Kõige paremini võtab Metsa põlemise kokku viis, kuidas ta tähistas avapoolaja viimase hetke blokkihüpet Hans Vanakeni löögile nagu väravat. Belglaste 1:2 värava puhul eksis õnnetult, kui ei suutnud ebamugavat palli puhtaks lüüa ja see põrkas Lukakule ette, samuti võttis avapoolajal veel mõnes olukorras palliga riske, mis ennast ei õigustanud. Kokkuvõttes siiski tark ja ennastsalgav etteaste.

Artur Pikk – 4. Suvistes koondisemängudes alustas samuti rabedalt ja sai sellest kiirelt üle, aga nüüd ei leidnudki ennast. Jäi üllatavalt palju hätta kohavalikul, avapoolajal pidid teda korduvalt juhendama nii treenerid kui ka Karol Mets, kes korra Pika passiivsuse tõttu tema peale väga vihast häält tegi. Belgia viigivärava puhul hüppas Vanaken ta üle, millest poleks paarikümne sentimeetrini ulatuvat pikkusevahet arvestades muidu hullu, aga Pikk oli jäänud palli jälgima ja kaotas oma mehe ära. Ebakindel mäng, ei suutnud ka rünnakut piisavalt toetada.

Vladislav Kreida – 6. Esimestel minutitel sai hakkama mitme korraliku blokiga, aga oli näha, et mängupaus on selja taga, sest tegutses rabedalt ega tunnetanud väljakut. Kuid mängutunne tuli kiiresti ja siis oli platsil jälle see Kreida, kellega oleme juba harjunud. Tõestas ilmselt treeneritele, et tema peale võib loota isegi siis, kui koduklubis on rasked ajad. Naudib väljakutset ja on kaitsefaasis kiirelt muutunud asendamatuks mängijaks. Parandamist vajab endiselt palliga mäng, ka seekord jäi pahatihti passiivseks ja ettevaatlikuks.

MÄNGU PARIM Mattias Käit – 7. Milline värav! Ise võttis palli vastastelt ära, ise läks ja ise lõi. Aga ei piirdunud sugugi ainult sellega – meeletu tööraadius ja töötahe, jõudis nii kaitsesse kui ka rünnakule appi, lõpuks õnnestus peaaegu kõik, mida ette võttis. Väärib ja vajab hädasti jõudmist keskkonda, kus saab igal nädalal tippmänge, mitte ei pea pingil kõõluma. Eesti jalgpalli tulevik.

Konstantin Vassiljev – 5. Kui saame nii vähe palliga olla, ei tule tema trumbid lõpuni välja, aga Vassiljev oskab ka niisugustest kohtumistest maksimumi võtta. Silma jäid väga hästi antud nurga- ja karistuslöögid, palliga oli rahulik – ehk kohati liigagi? Mõnel puhul tõmbas ehk tempot liialt alla, kuid eksis samas ülivähe, 36 söödust läks 31 kohale. Kaitses rassimine pole Vassiljevi leib, aga kui ka 37-aastasena veel sellist mootorit omada ja nii targalt jõudu jaotada, tuleb sellegagi hästi toime.

Henri Anier – 5. Klassikaline Eesti koondise ründaja mäng ülitugeva vastase vastu, kus palli antakse harva ja suurem osa ajast tuleb lihtsalt roppu tööd teha. Pigem oli keskpoolkaitsja kui ründaja tööpäev, eriti teisel poolajal, aga seda Anier oskab. Selle kõrvalt oli ka rünnakul silmapaistev, üks hea pöördelt löök blokeeriti. Klubis pole viimastel kuudel kõige paremini läinud, kuid see välja ei paistnud. Avapoolajal kõmmutas siiski nurgalöögi järel üle värava sellise võimaluse, mille hooaja alguse Anier oleks võib-olla ristnurka paigutanud?

Rauno Sappinen – 5. Enda kohta pigem vaikne esitus, aga eks teda osatakse juba ka karta ja valvata. Suutis siiski Jason Denayeri vastu paar korda oma leivanumbriga hakkama saada ehk võitluse pealt maha pöörata ja ära joosta, lõpupoole küll väsis ja pääses teenitud puhkusele. Ise on lati nii kõrgele tõstnud, et kui ei tule isegi korralikku pealelööki, väravast rääkimata, oleks teinud justkui keskpärase mängu. Tegelikult sai tublilt hakkama.

Ken Kallaste – 4. Võib-olla oli asi väheses mängupraktikas, aga jäi sekkudes pehmeks, belglaste viienda värava puhul magas äärelt sisse jooksnud mehe maha. Palliga oli samuti ootamatult ebakindel ja otsustusvõimetu – pole just see sõna, mida tavaliselt Kallastega seostaks. Pika kesist partiid arvestades võinuks selle mänguga võtta endale Walesi kohtumiseks algkoosseisukoha, nüüd pole see sugugi kindel. Äärekaitsjate positsioonid on muutunud Eesti koondise jaoks ootamatult problemaatiliseks ja küsimusi tekitavaks.

Erik Sorga – 7. Tuli ja tegi ära selle, mida üks vahetusest sekkuv ründaja tegema peab ehk tõi ära vajuma hakanud mängu jälle elu ja särtsu. Hirmus mängu- ja väravanälg paistis kaugele, samas suutis lahenduste otsimisel pea külmana hoida. Värava lõi küll oksakohaga, aga kaitsjast vabanemine enne seda oli esmaklassilise ründaja liikumise tulemus. Avaldas ründeosakonnas kaaslastele oma tegutsemisega vajalikku positiivset survet, kindlasti sai ka ise veelgi enesekindlust juurde.

Michael Lilander – 6. Harva on põhjust viimaseks kümneks minutiks sekkuvast mängijast pikalt kirjutada, seekord küll. Kasutas oma napid minutid maksimaalselt ära, edukad euromängud on silmnähtavalt enesekindlust juurde andnud. Kaitsefaasis polnud selleks hetkeks enam vaja nii meeletult rabeleda, seega läks julgelt rünnakule ja suurepärasest söödust tuli ka värav. Kehtestas end väljakul edukalt.

Vlasi Sinjavski – 5. Erinevalt Lilanderist ei suutnud tema sama mänguaja jooksul väga silma paista, aga ega pall temani ka liiga palju jõudnud.