Luup peale | USA väljus draamast võitjana, penaltineedus murdis Inglismaa (0)
Naiste maailmameistrivõistluste esimeses poolfinaalis alistas tiitlikaitsja USA Lyoni staadionile kogunenud 53 512 pealtvaataja ees 2:1 Inglismaa, kes peab teist MM-i järjest rahulduma pronksikohtumisega.
USA läks kohtumist 10. minutil Christen Pressi väravast 1:0 juhtima, aga Ellen White viigistas vaid üheksa minutit hiljem. USA taastas eduseisu 31. minutil tänu Alex Morgani - tähistas täna 30. sünnipäeva! - tabamusele ja rohkem väravaid ei nähtudki, sest 84. minutil ei suutnud Inglismaa kapten Steph Houghton realiseerida penaltit.
Kaks minutit hiljem jäi Inglismaa ka Millie Brighti teise kollase kaardi tõttu ka arvulisse vähemusse ning sellest seisust nad enam välja rabeleda ei suutnud. Inglismaa jaoks oli see kolmas tiitlivõistlus järjest, kus poolfinaalis tuli vastu võtta kaotus (ka 2015 MM ja 2017 EM). Soccernet.ee tähelepanekud:
1. Inglismaa mehed said penaltineedusest lahti, aga andsid selle naistele?
Inglismaa meeste koondis sai eelmise aasta MM-finaalturniiril hakkama imega, kui alistas kaheksandikfinaalis Kolumbia. Penaltitega. Igaüks ju teadis, et kui läheb penaltitele, siis Inglismaa kaotab. Maailmas polnud olemas koondist, kes olnuks penaltiseeriates kehvem kui Inglismaa. See polnud tunne, vaid statistika.
Paistab, et needus, millest Inglismaa meeskond lahti sai, lasub nüüd naiskonnal, kes on sel MM-il eksinud kolme järjestikuse penaltiga. Kui Nikita Parrise eksimused mängus Argentina ja Norraga osutusid vähetähtsaks, siis tänane Steph Houghtoni oma mitte.
Peatreener Phil Neville oli küll pärast veerandfinaali Norraga öelnud, et vaatamata kahele järjestikusele eksimusele lööb Parris ka Inglismaa järgmise penalti, aga kui inglannad said selleks poolfinaali 84. minutil tänu VAR-i abile õiguse, siis võttis vastutuse kapten Houghton, mitte Parris.
Ning lõi ehtinglasliku penalti, küpsetades end närvipinge all üle ning veeretades õrna löögikese mööda maad, mille USA väravavaht Alyssa Naeher püüdis. Inglismaale pakuti viigiväravat kandikul, aga nad ei suutnud andi vastu võtta. Penaltineedus jättis Inglismaa taas poolfinaalis kaotajaks. Täpselt nagu meeste 1990. aasta MM-i ja 1996. aasta EM-il.
Kui naiskondade algkoosseisud 75 minutit enne avavilet avalikustati, läks Lyoni staadioni pressiruumis, mille paarsada töölauda olid kõik hõivatud, suuremaks suminaks ja saginaks, sest kõik proovisid USA ajakirjanike käest uurida, mis lahti, aga nood ei teadnud ise ka.
Megan Rapinoed, nii kaheksandik- kui ka veerandfinaalis mõlemad USA väravad löönud ääreründajat USA algkoosseisus polnud. Pool tundi hiljem ilmnes, et põhjuseks on vigastus, sest naiskonna soojendust Rapinoe kaasa ei teinud, vaid jälgis seda küljejoone tagant.
Rapinoe asemel alustas USA vasakul äärel 30-aastane Christen Press, kes oli küll seni kõigis mängudes platsil käinud, aga ainult korra põhikoosseisu kuulunud (üpris pingevabas 3:0 võidumängus Tšiili vastu). Press tõestas kiiresti, et vastutus on tema jaoks jõukohane, kui viis 10. minutil USA perfektse pealöögiga juhtima.
Kelley O'Hara väga hea tsenderdus lendas üle kõigi nelja Inglismaa kaitsja tagumisse posti, kuhu saabus valveta unustatud Press ja lõi ette ristnurka. USA jätkas sellega huvitavat seeriat – nad on kõike kuute sel MM-il peetud kohtumist hiljemalt 12. minutil juhtima asunud. Abiks ikka!
Tippjalgpallis on arvukaid näiteid, kuidas staarmängija ootamatu puudumine on kohtumise halvanud või vähemalt intriigi vähendanud. Täna seda ei juhtunud, sest USA naiskond ei lasknud end senise liidri puudumisest häirida, vaid otsis endale uued.
3. Vastused viiele küsimusele, mille Soccernet.ee kohtumise eel sõnastas
1. Megan Rapinoe vs Lucy Bronze? Duell jäi Rapinoe vigastuse tõttu ära, Bronze oli peamine süüdlane USA avaväravas. Ta toetas küll rünnakut, aga mitte nii edukalt kui eelmistes mängudes.
2. Kuidas saab USA hakkama Ellen White'iga? Sai ja ei saanud kah. Selles, et White lööb ühe värava, polnud mõtet väga kahelda, sest USA kaitse polnud olnud ideaalne ning White väga tulemuslik. 19. minutil realiseeriski ta Beth Meadi tsenderduse 1:1 viigiväravaks. 67. minutil saatis White ameeriklannade võrku ka teise palli, aga suluseisust, mille fikseeris VAR.
3. Kas Alex Morgan saab punni pealt? Jah, sai. Tema õigeaegne spurt ja elegantne pealöök viisid USA 2:1 juhtima ning kolmandasse järjestikusse ja üldse viiendasse MM-finaali. Maailma tuntuim naisjalgpallur näitas, et tema tõhusus võrdub kuulsusega.
4. Kas Phil Neville kavaldab Jill Ellise üle? Ei, sest ainuke periood, kus USA oli Inglismaa pakutava jalgpalliga selges plindris, olid 1:1 väravale järgnenud kümme minutit. Neville proovis esmalt USA-d 4-2-4 asetusega suruda, aga ameeriklasi see rööpast välja ei löönud. 2:1 värava järel mäng rahunes. Teisel poolaja lõpusirgel lõi Inglismaa küll suluseisust värava ja teenis penalti, aga rohkem tõsiseid tõrjeid Naeher tegema ei pidanud. USA mängis Inglismaa üle.
5. Kuidas saavad võistkonnad hakkama närvipingega? Ootuspäraselt ehk mitte ideaalselt, aga ka mitte katastroofiliselt. Kui Houghtoni penaltieksimus mosaiigist välja jätta, siis suuri fopaasid ei esinenud. Esimese poole tunni jooksul tegutsesid mõlemad naiskonnad peatreenerite maitse jaoks ilmselt liiga avatult ja hoogsalt, aga seda suurte panustega mängus ikka juhtub.
USA väravavahil ei olnud palju tööd, aga ta tegi kaks briljantset ja ülitähtsat tõrjet. Esmalt 33. minutil vahetult pärast Alex Morgani 2:1 juhtväravat, kui tõrjus ristnurka teel olnud Keira Walshi pommlöögi. Ja siis 84. minutil, kui peatas Steph Houghtoni penalti.
Enne kohtumist avaldati mõnel pool kahtlust, kas Naeher suudab otsustavate mängude närvipingega tegeledes pakkuda USA naiskonnale sama kindlat tagalat, nagu eelmisel kolmel MM-finaalturniiril ja olümpial seda rolli täitnud Hope Solo. Naeher pani need kahtlused konkreetselt selili.
