Thierry Henry, Prantsusmaa koondis ja sinise kodu väärtused (1)

Thierry Henry ja Didier Deschamps. Foto: Scroll.in

Viimane koondisepaus pani prantslased mõtlema sellest, milliseid tarkusi on aastate jooksul riigi jalgpalli kodus jagatud ja omandatud.

Kohale saabunud kahekümnel fotograafil on aega viis sekundit, enne kui Paul Pogba Clairefontaine'i jalgpallikeskuse peauksest sisse astub. Siis on ta jõudnud kohta, kus ei pea oma sõnade või välimuse pärast muretsema; kartma, et nurga taga on peidus reporter, kes küsib midagi Manchester Unitedi või Jose Mourinho kohta. Või seda, miks ta on alavormis. Või seda, miks ta MM-trofeed ei austa. Või seda, miks ta peab kogu aeg nii lapsik olema. Juba ongi ta piltnikelt eest lipsanud. "Kuidas teil läheb, kas kõik on hästi?" küsib naerusuine Pogba administraatorilt.

Kuigi viimati koguneti siinsamas Clairefontaine'is ju täpselt kuu aega tagasi, tervitavad Prantsusmaa koondislased üksteist nii, nagu poleks nähtud pikki aastaid. Rõõm on selgelt siiras. Iga uus tulija katab hetkeks peopesa või rusikaga koondise videograafi kaamerasilma. See on traditsioon. Ta salvestab, aga ta on oma.

Võõrad ei ole siia oodatud. Clairefontaine on omaette maailm. See on Prantsusmaa koondise kindlus.

REKLAAM

Konkreetsed plaanid Prantsusmaa jalgpalliakadeemia loomiseks joonistati pärast katastroofilist kuut aastat vahemikus 1970-1976, mil koondis ei kvalifitseerinud ühelegi suurturniirile. Algselt rajati keskus Vichy'sse ning oli pigem sõjaväelaager kui jalgpalliakadeemia, sest noored tegid vastupidavustrenne, seljas metallplaatide abil raskemaks tehtud kuulivestid. Üks hetk avastati, et katsumuse läbinud 19- ja 20-aastased võivad vastased küll surnuks joosta, aga nende tehnilised oskused on alla igasuguse arvestuse. Pealegi oldi õppimisprotsessi alustatud liiga hilja. Strateegia tuli ümber töötada.

1988. aastal kolis akadeemia Pariisist viiekümne kilomeetri kaugusel asuvasse Clairefontaine'i ja hakkas jalgpallitarkust jagama ümbruskonna parimatele 12-aastastele. Vastupidavuse asemel võeti fookuseks tehnilised oskused. "Me tundsime, et üle kõige on jalgpall tehniline mäng ja kui laps ei oska palli kontrollida või seda sööta, ei saa temast kunagi hea mängija," rääkis The Blizzardile Prantsusmaa alaliidu esimestes akadeemiaprojektides treeneriks olnud Andre Merelle. "Me kordasime tehnilisi harjutusi veel ja veel, nii kaua, kuni nad oskasid neid une pealt teha."

"Iga minut, mil 13-aastane jookseb ilma pallita, on kaotatud minut," arvab 29 aastat Clairefontaine'is töötanud Francisco Filho.

Koduse MM-i eel kasutas Prantsusmaa koondis Clairefontaine'i selle eraldatuse ja suurepäraste tingimuste tõttu treeningbaasina. Seda tehakse tänase päevani. Pärast 1998. aasta triumfi hakkas Prantsusmaa jalgpalli närvikeskust ümbritsema ainulaadne, koguni müütiline aura. Iga prantslane teab, et see on maailmameistrite kasvulava. Iga profikarjäärist unistav Prantsusmaa laps tahab sinna pääseda. Mõnedel, näiteks Kylian Mbappel, Blaise Matuidil, Hatem Ben Arfal, Abou Diabyl, Nicolas Anelkal, William Gallasel ja Louis Sahal, see õnnestub. Et tegu on ikkagi internaatkooliga ja poisid peavad seal korraga viibima nädalate kaupa, omandatakse jalgpalliteadmiste kõrval palju muudki eluks vajalikku.

Clairefontaine'i akadeemia. Foto: lequipe.fr

Mõned aastad tagasi jagas Clairefontaine'i kuulsaim vilistlane Thierry Henry ühes Manhattani spordipoes autogramme. Ühena paljudest seisis järjekorras ka France Footballi ajakirjanik Thierry Marchand ja kui Henry teda nägi, tervitas endine koondislane meest nii soojalt, nagu oleks tegu ammuse sõbraga. Paari päeva pärast saadi taas kokku ja mõtiskleti suurepärases, hiljem koguni 14 leheküljele mahutatud intervjuus jalgpallimaailma muutunud väärtuste üle. Juba siis oli näha, et Henry valmistub vaikselt ette treenerikarjääriks. Muidugi tuli kõne alla ka Clairefontaine ja sealt hangitud kogemused.

"Ma ei õppinud jalgpalli mängima," kinnitas Henry Marchand'le kategooriliselt. "Mind õpetati seda tegema. Clairefontaine'is harisid meid härrad (!) Dussault, Merelle, Damiano, Filho. Ükskõik, kas võitsime või kaotasime; meil oli identiteet. Me pidime mängima kindlas stiilis, pidime jalgpalli austama. See voolab mu veenides. Me kõik peegeldame õpetusi, mida meile on jagatud. Kui mu vanemad küsivad minult, miks ma olen nii jäärapäine, vastan küsimusega: "aga kes on mind õpetanud?"

Nädalapäevad tagasi selgus, et Henry on nüüd valmis.

2017. aasta kevadel võidetud liigatiitel tõi Leonardo Jardimi jaoks irooniliselt kaasa allakäigu - raisakullid napsasid tema AS Monacost kaasa nii Mbappe, Benjamin Mendy, Joao Moutinho, Thomas Lemari, Fabinho, Bernardo Silva kui Tiemoue Bakayoko. Kahe suvega jäi Monaco ilma kogu oma tuumikust. Allesjäänud vanad olijad ja liitunud uued tulijad on kas vigastatud või selges alavormis. Henry endine koduklubi on üheksast seni peetud mängust korjanud vaid kuus punkti ja asub Ligue 1'i väljalangemistsoonis. Rohelise treeneri jaoks ei ole ülesanne kerge ning ees seisab pikk teekond. Aga pika karjääri jooksul kogutud õpetussõnu ei ole Henry unustanud. Isegi mitte kõige ammusemaid.

Foto: Monaco twitter

"Kõige ilusam asi, mida ma olen kunagi mõne treeneri suust kuulnud, olid Pep Guardiola sõnad enne 2009. aasta Meistrite liiga finaali," rääkis Henry Marchand'le." Ta ütles: "mehed, ma tahan ainult seda, et mängu lõpus tunneksid inimesed, et Barcelona mängis jalgpalli. Ainus, mida me ei tohi täna kaotada, on meie identiteet. Head mängu." Ja see oli kõik! Samamoodi Clairefontaine'is - ühel treeningul ütles Francisco Filho: "ma ei taha näha mitte ühtegi selja taha antud söötu." See oli tolle treeningu keskseks teemaks. Ühel teisel korral ei lubanud ta kaitses füüsilist kontakti - ainult vaheltlõikeid. Ta tahtis, et me õpiksime mängu lugema. Ilma identiteedita ei ole võitmine võimalik.

Üks Clairefontaine'is ja Monacos saadud kasvatuse jälg jääb intervjuud lugedes eriliselt silma.

"Minu jaoks on jalgpalli juures kõige ilusam asi see, kui sa oled võimeline väravat lööma, aga leiad hoopis sööduga kaaslase," ütleb Henry. "Sa tead, et sa oled piisavalt hea, et rünnak ise lõpetada, aga sa annad palli ära. Sa jagad. Ja sa näed seda rõõmu oma meeskonnakaaslase silmis."

Paar nädalat tagasi otsustasid suured korvpallisõbrad Paul Pogba ja Antoine Griezmann kõigile Moskvas triumfeerinud koondislastele tellida sarnased kuldsed sõrmused, mis antakse NBA meistritele. Prantsusmaa meedia ei olnud ideest vaimustuses. Miks me peame siia tooma USA kombeid? Miks peab nii tähtsat triumfi tähistama kalli, aga mõttetu nipsasjakesega? Kas tänapäeva mängijad on lootusetult edevad? Nägemata jäi selle taga peitunud mõte. Jah, mõned koondislased ei oleks sellele olnud nõus raha kulutama. Pogba maksis kõigi 23 eest oma taskust. See jääb nende ühiseks mälestuseks. Maailmameistrite vennaskond.

Ka 25 aastat tagasi oli äsja Prantsusmaa meistritiitli nimel võidelnud Monaco hooaja algus katastroofiline. Väravaid ei tulnud ega tulnud ja enne mängu Nice'i vastu sai vigastada meeskonna tähtründaja Sonny Anderson. Arsene Wenger otsustas usaldada Monaco soovil hiljuti Clairefontaine'i kursuse läbinud 17-aastast Thierry Henry'd. Monaco kaotas 0:2. Järgmises voorus jäädi Le Havre'ile alla 0:1 ja pärast seda lahkus Wenger Jaapanisse. Henry ja Wengeri show' esimene vaatus sai kesta kaks nädalat, aga kui Monaco veteranid poleks seejärel Henry iseloomu karastama hakanud, poleks maailmameistri arvates teist vaatust tulnudki.

Nooruk Thierry Henry esindamas AS Monacot. Foto: Futbolete.com

"Kui ma ei andnud treeningul Sonny Andersonile või Mickael Madarile piisavalt head tsenderdust, lõid nad palli kõrgelt üle La Turbie (Monaco treeningväljaku) aia," rääkis Henry. "Arvake, kes pidi sellele järgi minema? Loomulikult mina ja David Trezeguet. Toona ei olnud La Turbie'l valgusteid. Keset talve toimunud treeningutel ei näinud me palli otsides mitte midagi. Ma mäletan seda siiani - "David, ma leidsin ühe!" "Mina ka!" Mida ma oleks pidanud tegema? Ütlema, et veteranid ei austa meid piisavalt? Aga mis austusest me räägime; mida meie saavutanud olime? Isegi pärast seda, kui olin (21-aastasena) maailmameistriks tulnud, käskis (Monaco treener) Jean Tigana mul treeningute järel varustust tassida. Mõned töötajad tahtsid kotte enda kätte võtta, aga Tigana ütles: "Ei, seda peavad tegema lapsed.""

Igast sõnast, mida Henry ja ka teised Prantsusmaa mängijad oma vanade treenerite või endast vanemate mängijate kohta räägivad, kumab läbi austus nii isiku kui mängu vastu. Prantsusmaa koondise peatreener Didier Deschamps on kolmas inimene ajaloos, kes võitnud maailmameistritiitli nii mängija kui treenerina. Aga oma Nantes'i-aegse mentori Jean-Claude Suaudeau poole pöördub Deschamps ikkagi teda teietades, mis siis, et Suaudeau auhinnakapis on ainult kaks Prantsusmaa meistritiitlit. See ei oma mingit tähtsust. Teistmoodi ei oleks mõeldav.

Just seetõttu kriibivad koondisepausi ajal temani jõudnud Laurent Koscielny sõnad Deschamps'i hinge eriti valusalt.

Viis kuud tagasi istusid MM-iks valmistunud Deschamps ja tema mängijad Clairefontaine'is laua taga ja lugesid vigastada saanud Koscielny kirja, milles Arsenali kaitsja saatis kamraadid Venemaale julgustavate sõnadega. 2016. aasta EM-i eel oli sama teinud ka finaalturniirist kõrvale jäänud Raphael Varane. Nõnda näitad sa üles usaldust. Mitmed koondislased olid Koscielny sõnumist liigutatud. "Selles oli kõike," kinnitas Deschamps. "Ta on mees, kellele võime lootma jääda. Ta on alati meie juures teretulnud." 

Nüüd, enne mängu Saksamaa vastu, kritiseeris Koscielny aga teravalt nii peatreenerit kui mängijaid, öeldes, et ta ei saanud neilt piisavalt toetust. "Kui oled heas vormis, on sul palju sõpru," märkis Koscielny intervjuus Canal Plusile. "Kui oled vigastatud, unustatakse sind pärast mingi aja möödumist. Deschamps helistas mulle mu sünnipäeval, aga rohkem pole me rääkinud. Paljud inimesed valmistasid mulle pettumuse."

Deschamps'i sõnul üllatas see kõiki Clairefontaine'is olnud koondise personaliliikmeid, aga austusest paljunäinud kaitsja vastu jäi Deschamps vastates diplomaatiliseks: "see on tõsi, et ma pole temaga viimastel nädalatel rääkinud. Jah, ma oleksin võinud rohkem teha. See ei muuda seda, mida arvan temast kui mängijast ja inimesest. Tal on head väärtused."

Veel enne, kui Prantsusmaa sai Rahvuste liiga raames Saksamaa vastu väljakule joosta, oli koondisel vaja torti süüa ja šampust juua. Didier Deschamps tähistas mängu eelõhtul oma 50. sünnipäeva. "Olen õnnelik, et saan siin teiega olla, sest te olete mu teine perekond," rääkis Deschamps hiiglasliku tordi kõrval seistes koondislastele. "Ma toetun teile, sest ma usaldan teid. Minu 50. eluaasta on olnud suurepärane - tänu teile. Et see oleks veelgi ilusam ning et see sünnipäev meelde jääks, teate, mida te peate tegema."

Ja Prantsusmaa võitis jälle.

1 kommentaar

REGISTREERITUD (1)
ANONÜÜMNE (0)

Steve Kullus   •  
"Me tundsime, et üle kõige on jalgpall tehniline mäng ja kui laps ei oska palli kontrollida või seda sööta, ei saa temast kunagi hea mängija," Kuldsed sõnad!

Sisene
Anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia.
KREEKA - EESTI
Eesti parim Ateenas - Sergei Lepmets
EESTI RAHVUSKOONDIS
VAHETUS
Napolis vangis istunud Hollandi koondislane andis avameelse intervjuu, kuidas seal kõrgemad jõud tema karjääri rikkusid
SOCCERNET ATEENAS
PREMIUM LIIGA
EILE VÄLJAS
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
PREMIUM LIIGA
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Kalju
36
25
11
0
114:32
86
2.
Levadia
36
26
6
4
109:26
84
3.
Flora
36
25
8
3
116:32
83
4.
Trans
36
18
7
11
76:57
61
5.
Paide LM
36
14
9
13
64:74
51
6.
Tammeka
36
14
7
15
56:58
49
7.
Tulevik
36
8
5
23
37:100
29
8.
T. Kalev
36
7
7
22
54:68
28
9.
Kuressaare
36
6
3
27
34:115
21
10.
Vaprus
36
2
7
27
25:123
13