Tippspordi varjatud kaasnähtusest (0)

Foto: Brit Maria Tael

Mõne jalgpallimänguga kohe on nii, et kuigi lõpuvilest võib olla möödunud juba mitmeid aastaid, vahest isegi aastakümneid, ei lase ajalookirjutus mängul statistiliseks pisiasjaks taanduda.

Konkreetseid näited lisamata luban endale vabaduse väita, et otsides taoliste mängude ühisosa, võime tuvastada, et mängu lõpptulemus on küll tulevase protsessi käimatõmbavaks jõuks, kuid elemendina kaugeltki mitte kõige olulisem. Hoopis olulisem on kõik see, kuidas too mäng laiemat üldsust kõnetada on suutnud.

Näib, et neil päevil on üht sellist mängu oma ajalukku kinnistamas ka Eesti jalgpall, ja seda mitte seetõttu, et numbriliselt tähistas Saksamaalt saadud kaotus Eestile ajaloo suurima allajäämise kordamist, ega isegi mitte seepärast, et koondise treeneritepunt oma ametid maha pani, vaid pigem kaotusega kaasnenud kireva avaliku diskussiooni tõttu.

Eesti suur kaotus Saksamaal küttis kirgi. Foto: Brit Maria Tael

Too diskussioon ongi alljärgneva arutluse lähtejooneks, kuid enne pakkudelt tõusmist tehkem selgeks, et meie esmaseks ülesandeks pole nimetatud diskussiooni moodustajate tuvastamine, ega ka see, kuidas üks või teine asjahuviline seda diskussiooni juba tõlgendada on jõudnud. Küllap jõutakse need ja mitmed teised teemad tulevikus põhjalikult läbi hekseldada. Praegu pigem püüame toda diskussiooni silmapiiril hoides osutada ühele kaastulemile, mida kirglikud, nõudlikud ja avalikud reaktsioonid endas sisaldavad võivad, kuid millel, tuleb eraldi rõhutada, on omadus end varjata. Ent kui too varjatud kaastulem end viimaks ilmutab, oma olemasolu avalikkusele kuulutab, võib see sündida viisil, mis adressaati arvestaval määral vapustada suudab.

(Spordi)ajakirjaniku kõige tundlikumad professionaalsed väljakutsed seostuvad žanritega, mis seotud otseselt inimestega suhtlemisel ning avaliku arvamuse kujundamisel noist inimestest. Kõige traditsioonilisemalt on taolisteks žanriteks intervjuud ja arvamuslood. Üks nõudlikumaid töövälju avaneb ajakirjanikule vahetult võistlusele järgnevatel intervjuudel ning tuleb tähele panna, et keerukusele tuleb mitu vinti peale keerata olukorras, kui intervjueerida tuleb kaotajat.

Noil juhtudel on tegemist olukorraga, kus ajakirjanik üldjuhul näeb enda ees seismas kaotanud sportlast või treenerit, märkamata, et ennekõike seisab tema ees siiski inimene oma psühholoogilises keerukuses. Ka tuleks arvestada võimalusega, et too inimene ajakirjaniku ees seista ei soovigi, ent teeb seda siiski kohustusest või kohusetundest, oleneb juba konkreetsest inimesest. Taolised olukorrad on sageli psühholoogiliselt plahvatusohtlikud ning leegi võib süüdata ka esmapilgul kõige süütumana näiv küsimus.

Mõned päevad tagasi vahendas Päevalehe ajakirjanik Märt Roosna võrkpalli kaudu üht taolise iseloomuga vestlust iseenda ja treener Gheorghe Cretu vahel, millele siinkohal viitame kahel põhjusel. 

Esiteks tuleks muidugi tähele panna, kuidas üks "esmapilgul süütu küsimus" intervjueeritavat sedavõrd ärritada võib, et tema vastustes professionaalne asjalikkus isikliku arveteklaarimisega asendub. Teiseks on aga taolise sisuga täidetud intervjuu avaldamine tähelepanuväärne seetõttu, et see annab vihjeid, kuidas enamus professionaalsetest arvamustest lugejani jõuavad, kuid mis üldjuhul puhastatud inimlikest tundeväljendustest. Sellisena avaldatuna jäävad need aga alati poolikuteks, suudavad tekitada enam küsimusi kui vastuseid ning võivad takkapihta põhjustada avalikkuses intervjueeritava vastu (sageli põhjendamatut) umbusku. Pangem aga tähele, et tolle umbusu põhjustatud sahmata peab lõpuks vastu võtma juba inimene, mitte aga enam treener.

Roosna vääribki tunnustust just seetõttu, et tema otsuse kaudu jõudis lugejani mitte niivõrd treener-Cretu, vaid pigem inimene-Cretu. Inimene sai väljendada oma tundeid, neile anti võimalus lugejani jõuda, ning ma tahan loota, et sellega on õhk puhtam ja ühes sellega ka inimese hing vabam. Tunnete endasse hoidmine vastupidiselt võib aga toota vastastikust umbusku ning nagu kohe näeme, võivad sel olla traagilised tagajärjed.

Sel sügisel möödub kümme aastat sündmusest, mis vapustas inimesi üle kogu Saksamaa ning küllap vähemal või rohkemal määral ka jalgpallist huvituvaid inimesi üle kogu maailma. Toonase ehmatuse esimeseks ajendiks oli Saksamaa koondise esiväravavahi Robert Enke surm, seejärel teade surma põhjustanud enesetapust ning kolmandaks enesetapu selgitus. Enke valiku vabasurma minna põhjustas mehe aastatepikkune depressioon.

Foto: Andres Must

Too sündmus tuletas end taas meelde kaks nädalat tagasi Saksamaa – Eesti mängu eel Mainzi jalgpallistaadioni kõrval, kus söögi- ja joogikohtade, pudi-padi putkade ning meelelahutusalade kõrvale oli üles tõmmatud ka Robert Enke Sihtasutuse tegemisi tutvustav telgike. Tegemist on initsiatiiviga, mille ellukutsujaks Robert Enke lesk Teresa, kes oma ettevõtmise eesmärgi sõnastanud viisil, mis ei jäta kahtlust, et taolise tegevusega püüab ta leevendada ka iseenda kaotusevalu: "Robert Enket me päästa ei suutnud. Sind aga küll."

Definitsiooni kohaselt on depressioon "püsivalt väljendunud meeleolu alanemine, millega kaasneb elurõõmu kadumine, energia vähenemine ning mille tulemusena langeb toimetulekuvõime ja elukvaliteet. Depressioon ja ajutine masendus ei ole aga üks ja seesama. Depressiooni korral võib halb enesetunne püsida nädalaid või kuid ning negatiivsed tunded on nii tugevad, et hakkavad segama igapäevaelu."

Depressioon on haigus, mille levimus Euroopa Liidus jääb vahemikku 6-7 protsenti, olles Eurostati 2014. aasta uuringute põhjal Eestis paari protsendipunkti võrra väiksem, Saksamaal seevastu selle võrra kõrgem.

Konkreetselt Enke juhtumi juurde tagasi tulles peame meenutama, et kitsamas ringis ta oma probleemist saladust ei teinud, otsides perekonna toel professionaalset abi juba alates 2002. aastast, ajal, mil ta FC Barcelona hingekirja kuulus. Teda painas hirm jalgpallurina ebaõnnestumisest.

Avalikkus polnud aga sellest kõigest teadlik ning nagu pere hiljem selgitas, süvenes haigus 2009. aastal veelgi. Lisandunud oli hirm, et haiguse ilmsiks tuleku korral võetakse temalt ja Teresalt nende sama aasta kevadel lapsendatud Leila hooldusõigus. Enke olla väitnud, et seda poleks ta enam üle elada suutnud. Nimelt suurendas pinget tõsiasi, et 2006. aastal suri raske haiguse tagajärjel Enke kahe aastane tütar Lara ning tagantjärele teades pidid lähikondlased tunnistama, et tütre surm mehe viimaks murdiski. Enke hukkus 10. novembril 2009. aastal Hegeni nimelise linnakese raudteel, kus ta täiskiirusel sõitva rongi ette astus; paari kilomeetri kaugusel tütre hauaplatsist.

Enke vabasurm tabas Saksamaad šokina, šokeeritud oli ka jalgpalliruum – kaasmängijad, treenerid, ajakirjandus. Toonaste sündmuste arenguid meenutades võib küll mõtiskleda, kas jalgpalliajakirjandus teemat suisa ei kaaperdanud, kuid kindlasti kandis ka spordiajakirjandus vastutust selle eest, et Enke teema avalikkusele sedavõrd ootamatult tuli – oli ju spordiajakirjandus Enke peamiseks suhtluskanaliks avalikkusega.

Ega ajakirjandus oma rolli tolles juhtumis eitama ei hakanud ning tänaseks on jõutud arusaamani, et konkreetselt meeste profisporti vahendav spordiajakirjandus tugineb stereotüüpidel, kultiveerib ürgset mehelikkus, mis aga reaalselt toimiva igapäevaeluga kuidagi haakuda ei taha. Suuresti ajakirjanduse loodud ja vahendatud ühiskonna ootustele vastamiseks pole võimalik välja pakkuda kõigile sobivat toimetulekutehnikat. Siin väärib meenutamist, et raskematel hetkedel, nagu Enke isa Dirk hiljem ütles, kartis ta poeg isegi palli, kuid noil momentidel polnud kõrvaltvaatajal aimugi, et palli ei kartnud mitte professionaalne jalgpallur, vaid oma hirmude lõksus olnud inimene.

"Robert Enket me päästa ei suutnud. Sind aga küll." Foto: Andres Must

Teadusajakirja "Psychology of Sport and Exercise" eelmise aasta mais avaldatud artiklis "Depression in Danish and Swedish elite football players and its relation to perfectionism and anxiety" osutab autorite kollektiiv 323 uuringus osalenud Taani ja Rootsi jalgpallurite näitel, et depressiivseid sümptomeid tuvastati 16,7 protsendil mängijatest, kusjuures protsent oli seda kõrgem, mida noorem oli mängija. Depressiooni peamiste põhjustena toodi välja liigne perfektsionism, konkurentsivõimest põhjustatud ärevus ning sotsiaalfoobia. Siinjuures tasub märkida, et Eurostati andmeil on Taanis ja Rootsis haiguse levimus tervikuna poole väiksem kui konkreetselt viidatud jalgpallisiseses uuringus.

Enke juhtum oli murranguline kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et avalikkus probleemi üleüldse tunnistas, teiseks seetõttu, et depressioonist rääkimine, oma haiguse tunnistamine pole enam tabu. Suurenenud on mängijate ja treenerite hulk, kes isikliku probleemi avalikustanud, tänu millele on neid inimesi lihtsam aidata. Konkreetselt nimedest rääkides võiks mainida Saksamaa üht edukamat treenerit Ralf Rangnickut, kes tunnistas oma probleemi kaks aastat pärast Enke vabasurma.

Sikutades nüüd horisondile Eesti jalgpalli, tuleb möönda, et depressiooniga seonduv alles ootab avastamist ning usun, et taoline perspektiiv annaks huvitavaid tulemusi ka Saksamaalt saadud kaotusele järgnenud diskussiooni uurides. Eriti ilmekas on muidugi episood, mis seostub ühe keskmiselt edevama ja keskmiselt kiiremini jalgu liigutava ajakirjaniku ettepanekuga Eesti koondislastega üks võidujooks maha pidada.

Oma fenomenaalsuses on sel kindlasti võimalus koht Eesti spordiloos kinnistada, kuid samas tuleb ka märkida, et kaheksaväravalise kaotuse taandamine jooksuvõime puudulikkusele viitab lünklikule analüüsivõimele. Toda teksti aga juba lähemalt uurides näeme, et analüüs, ega ka analüüsile kutsumine polegi ju seal eesmärgiks. Seda tõestab juba duellilekutsumine iseenesest, kuna see reedab hoopis vajadust isikliku edevuse rahuldamiseks. Niisama hästi oleks võinud Eesti jalgpallurite tehnilistele vajakajäämistele viidata mõni tsirkuseartist, kes teinuks ettepaneku tänavalaterna otsas tuikudes žonglöörimisvõistlus korraldada.

Küllap annavad suured kaotused juba iseenesest sportlastele karme psühholoogilisi obadusi ning arutlustest nonde kaotuste üle ei peaks tegema komejanti. Just taoliste duellile kutsumistega kraabitaksegi aga diskussioonidest välja kõik sportlikud aspektid ning arusaam, et sellisena tegutsetakse sportlaste professionaalsel väljal on vaid näiline. Selle nullib mitte-sportlase sokutamine võistlusele ("Sport ei ole üldse minu ala", ütleb duellilekutsuja).

Aga need tähelepanekud pole siin olulised iseenesest. Neile sai osutatud vaid seetõttu, et mitte iga jalgpallur ei suuda, ega peagi suutma suhtuda taolistesse ettepanekutesse ükskõikselt. Arusaadavalt ei hakka ma viitama võimalusele, et mõni mängija pärast duellikutset endale käe külge paneks, kuid avalikus diskussioonis osalejal tuleb enne oma mõtete edastamist mõista, et sportlikel väljadel, kuhu oma sõnum saadetakse, tegutsevad ennekõike siiski psühholoogiliselt keerulised inimesed. Sest mida me õigupoolest teame sellest, mida nood Mainzis väljakul käinud neliteist mängijat sisimas tunnevad.

Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (0)

Kommentaare ei ole.

Sisene
Anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia.
TAMMEKA - KALEV
LIVE: Heas hoos Tammeka võõrustab Koskori tagasitulekumängus Kalevit  (käib!)
EUROOPAST JA PÕHJA-AMEERIKAST
UUS VOOR
Max Mata: kui agent helistas, polnud ma Eestist elu sees kuulnudki
LUTS ON TAGASI
Siim Luts sõlmis lepingu Paidega
PREMIUM LIIGA
SILM PEALE!
Pool hooaega luubi all: kes on tähena säranud, kes ämbrisse astunud?
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
19
16
1
2
58:14
49
2.
Tallinna FCI Levadia
19
14
2
3
61:15
44
3.
Paide Linnameeskond
20
12
4
4
44:16
40
4.
Nõmme Kalju FC
20
11
7
2
34:17
40
5.
Tartu JK Tammeka
20
5
5
10
25:33
20
6.
JK Narva Trans
19
4
8
7
24:24
20
7.
FC Kuressaare
19
4
5
10
12:40
17
8.
Viljandi JK Tulevik
19
4
3
12
17:37
15
9.
JK Tallinna Kalev
20
3
4
13
14:48
13
10.
Maardu Linnameeskond
19
3
3
13
15:60
12