"Ühest parimast staff'i liikmest" ilma jäänud Flora laatsaret on punnis ning rahakott mullusest väheke õhem (0)
Tallinna FC Flora astub järjekordsele hooajale vastu Eesti meistrina, koguni kuuekordsena. Lillekülas pesitsevas klubis näivad asjad olevat piisavalt heas rivis selleks, et ajada enesekindlalt taga koguni seitsmendat järjestikust tiitlit. Ent kui kirgas see roheline värv tänavu ikka on?
Naiste Meistriliiga kaheksast klubist seitse on Soccernet.ee ridadel juba sõna saanud. Nad kõik arvestavad FC Flora kui tõsiseima tiitlipretendediga, mõni üksik räägib Rohesärkide kukutamisest. Muidugi, unistada ja loota tuleb, samas tuleks kohta soojas hoida ka ratsionaalsusele. Kuidas seda tänavu mõista-vaadelda?
Kui minna hetkeks ajas tagasi ning võtta ette FC Flora tiitlivõidud, meenub, et suurem osa neist tuli sääraselt, et keegi oluliselt vastu ei saanud. Tihti jageletakse tõsiselt teise ja kolmanda koha nimel, olenevalt hooajast on tulisem vaidlus mujalgi. Tavaliselt on Flora see, kes puutumatult aina kõrgemale ja kaugemale kruiisib. Igal hooajal aina vingema mootori toel.
Tänavu on aga pilt pisut teine. Florast on erinevatel põhjustel lahkunud kolm põhimängijat –Jessika Uleksin, Mari Liis Lillemäe ja Vlada Kubassova –, mitmeid pallureid kimbutavad tervisemured ning uuele jahimaale (naiste jalgpalli koordinaatoriks) on läinud ka abitreener Maria Sootak. See tähendab esimese hooga, et paigata tuleb vähemalt kolme kohta väljakul ning ühte selle kõrval. Vaid aeg näitab, kas talvine vops on kõigest puukas või võib sellele midagi tõsisemat järgneda.
Iseenesest ei saa Flora hetkeseisu üle liigselt kurta. Ära on mängitud mõned mängud, neist kaks mulluse hõbemedalisti ning karikavõitja Saku Sportinguga. Kui Balti liiga raames peetud matš lõppes 6:3 võiduga, kusjuures avapoolaeg oli vastase kasuks 3:2, siis Superkarikafinaalis panid pealinlased oma paremuse 5:0 maksma. Madistati ka lätlaste ja liigakaaslase Viimsi JK-ga. Just viimase puhul võiks häirekelladest rääkida küll – sest 4:0 edu mängiti 4:4 viigiks – teisalt mängisid florakad teisel poolajal duubelrivistusega.
Just teatav mängijate nappus tulenevalt põhitegijate vigastustest ongi olnud üks peamisi murekohti tänavusel ettevalmistusel. Samas kinnitas peatreener Aleksandra Ševoldajeva, et olukorrast on võetud maksimum. "Tegime nii palju kui saime. Polnud päris selline ettevalmistus, millega me sada protsenti rahul oleme, sest mängijate tervisemured on tekitanud palju raskusi. Loodetavasti on terved mängijad selle võrra motiveeritumad," kirjeldas ta Soccernet TV eetris Saku 5:0 alistamise järel.
Samas näeb ta, et keerulised ajad on aidanud võistkonna rõõmustavasse punkti. "Mul on selline tunne, et alustame seda hooaega väga-väga-väga palju rohkem ühtehoidvamana kui eelmisi. Mu sisetunne on selline," rääkis FC Flora peatreener. "Eks erinevad asjaolud on kokku langenud. Mõndade mängijate õnnetud vigastused, mingisugused muud asjad ... dünaamika on kuidagi selliseks kujunenud. Mängijad on sellises seisus, kus võistkonna mäng on kõige-kõige küpsem. Just nende ühtehoidvuse tõttu."
Heaks hindab olukorda ka kapten Kristiina Tullus. "Ma usun, et on läinud kenasti. Eks mõned mängijad alustasid ettevalmistusega hiljem, koosseis varieerus päris korralikult – mõni trenn oli rohkem mängijaid, siis jälle vähem. Ka isiklikult tundsin, et mul läks ettevalmistus päris hästi, sain juba heasse vormi. Kuigi oleme vahepeal pidanud duublist abi kutsuma, siis mida päev-nädal edasi, seda parem olukord on," sõnas ta.
Kui neljast saab kolm
FC Flora alustas ettevalmistust uueks hooajaks jaanuarikuu alguses. Esimest korda astuti väljakule 11. veebruaril mängus Sakuga, nädala-kahe tagant tulid teised kohtumised otsa. Meeste tippjalgpalliga võrreldes ülimalt pikk ettevalmistusaeg – sest hooaja avapauk toimus alles 24. märtsil – andis hulgaliselt kordusi ning võimalust lihvida mängu erinevaid nüansse.
Tähtsam oli ehk isegi see, et ühe liikme kaotanud staff saaks koostöö õlitatult toimima. Ehk kaks hooaega abitreeneri positsioonil möllanud Maria Sootaku töö jagati (ebavõrdselt) ära Ševoldajeva, väravavahtide treener Mattias Traublumi ja füsioterapeut Roger Teori vahel. "Meil on ülesannete jagamine veel sellises protsessis. Eelnevalt olid Mannil mitmesugused füüsilise ettevalmistuse ülesanded, mis on praegu läinud päris suurel kujul Rogerile. Kõige rohkem ongi läinud tema ja Mattiase õlgadele," kirjeldas Ševoldajeva, "ühe parima staff’i liikme" lahkumisele järgnenut.
"Minu jaoks on kõige enam muutunud treeningprotsess – just selle läbiviimine ja juhtimine, trenni organiseerimine. Mulle on rohkem tulnud ka vastase analüüsi osa," tõi Ševoldajeva veel välja. "Aga jah, võistkondliku poole pealt just füüsiline pool, mingisugused lisategevused ja nende monitoorimine, on pigem olnud kõige valulikum. Eks näis, kuidas saame kõik selle võimalikult hästi tööle, et kõik saaks kaetud."
Ka Tullus näeb, et ilma jäädi tähtsast liikmest, samas ei tasu olukorrast suurt numbrit teha. "Ta oli väga töökas ja entusiastlik, andis endast väga-väga palju kogu naiskonna tegemistesse. Ta tõi palju uusi mõtteid ja ideid, mida teha - näiteks kuidas jalgpalli üldse näha, ka füüsilise poole pealt. See on harjumise koht kogu tiimile, aga saame muidugi hakkama," kirjeldas ta, lisades, et tänavu põhivormi juurde kuuluvate mustade pükste "võitlust" alustas just endine abitreener.
Kui vaadata suuremat pilti, nähakse abitreeneri(te) puudust olukorrana, kus tuleb ajutiselt silm kinni pigistada. "Kahjuks on naiste sport Eestis rahastuse poolest igal juhul väga nõrgas seisus. Enamik naiskonna eelarvest tuleb klubilt ehk kindlasti on abitreeneri palkamine meie ressurssidega seotud. Staff’is on nüüd kolm liiget nelja asemel – arvan, et see on piisav selleks, et maksimaalselt hea sooritus ära teha," hindab klubi president Pelle Pohlak, kelle sõnul on tänavune eelarve eelmise aastaga võrreldes 20 tuhande euro võrra väiksem (2023. aastal 150 000 eur).
Pahameelt ei tunne säärase otsuse üle ka Ševoldajeva. "Ma ei saa seda kriisina vaadata. Puhtalt sellepärast, et ma olen Floras olnud 8-9 hooaega ja mul on iga aasta olnud paremad tingimused. Vahet ei ole milles: eelarve on läinud suuremaks, staff’i on tulnud juurde või on suurenenud nende töökoormus," selgitas ta. "Jah, see on esimene samm tagasi, aga kui võtta, et oleme teinud kümme sammu edasi ja nüüd ühe tagasi, siis ei ole loogiline näha selles olukorras mingisugust kriisi."
FC Flora esindusnaiskonna loots lisas kinnituseks: "Klubi teadvustab, et tegemist ei ole ideaalse olukorraga ja kindlasti parandatakse seda tulevikus. Hetkeseis on lihtsalt selline, ei ole midagi teha."
Peale nende mängijate on puudu veel ka …
Ka mängijate valikus on tulnud teha pisut järeleandmisi, lihtsalt seetõttu, et vigastusehunt on tiimist paaril korral läbi käinud. Ja üsna kurjalt. Juba eelmise hooaja lõpus oli teada, et lõikusele lähevad Lisette Tammik ja Getter Saar, kellest esimene on tagasi väljakule ja tegudele jõudnud. Ševoldajeva kinnitas, et tipuründaja Saare taastumine on seni läinud hästi, kuid ta vajab veel aega. "Ta käis mingis trennis meil juba sörkimas, kõik on kenasti kontrolli all. Eks näis, paari kuu pärast võiks teda väljakule oodata," sõnas peatreener.
Opilaual tuli käia ka 17-aastasel keskkaitsjal Marta Panoval, keda segab vana põlvemure. "Ta käis uuesti mitu korda opitud ACL-põlvega lõikusel, samas aknas kui Getter ja Lisette. Aga tal on seal mingisugune valu veel sees. Tõstame vaikselt koormusi, arstid jälgivad ka olukorda, proovime seda müsteeriumit lahendada," pole eilset sünnipäevalist veel tõeliselt hullama oodata.
Mingis mõttes sarnane seis on ka Karola Purgatsiga, keda kummitab eelmisel aastal olnud ülekoormusmurd hüppeliigese piirkonnas. "Talle astuti lätlaste vastu (16. märtsil Balti liigas – L. J.) tugevalt selle jala peale. Valu on löönud jälle sisse. Oleme better safe than sorry (tõlkes – ettevaatlikud), et ei tuleks mingisugust uut murdu või muret, tõstame tema puhul ka vaikselt koormusi."
Aga see pole veel kõik! Ja ka mitte seoses 16. märtsil olnud mänguga SFK Riia vastu, mis muuseas lõppes 0:2 kaotusega. Nimelt langesid selle kohtumisega rivist ka Tullus ja Egle-Eliise Kurg. Kui 16-aastane poolkaitsja piirdus haavaga, mida tuli õmmelda ning seetõttu ei saanud ta Superkarikat mängida, siis kaptenipael peab mõned kuud kellegi teise õlavarre ümber istuma.
"See oli lihtsalt üks selline väga halb kokkupõrge: sain teise mängija põlvega õlapiirkonda. Mingisugused sidemed läksid seal katki ja pidin opil käima, see on nüüd tehtud ehk saan end juba ravida. Väga-väga nõme olukord, aga mis teha," meenutas Tullus.
Tegemist pole esimese korraga, mil kaitsja jääb Eestimaa pinnal toimuvast avamängust kõrvale. Kui 2021. aastal jõudis ta väljakule küll, kuid lahkus minutid hiljem tõsise põlvevigastusega, mis järgnenud aasta märtsiks paraneda ei jõudnud, siis mullu ja tänavu oli ta taas vaid tulihingeline kaasaelaja. "Mingi Superkarika needus on mul vist peal!" naeris ta.
Mis toimub 25-aastase palluri peas tegelikult? "Ma ütleks, et väga hull isegi ei ole. Kui võtta see põlvevärk, siis ma käisin seal juba nii palju erinevaid emotsioone ja asju läbi, nüüd selle vigastusega on natuke lihtsam. Öeldakse, et 2-3 kuud – võrreldes põlvega pole see midagi! Jalad on vähemalt terved, kui saab käe ka liikuma, siis saab varsti vaikselt midagi tegema hakata, jooksmagi," jääb ta positiivseks.
"Kõik teised on ümberringi ka väga toetavad. Muidugi, eks terve see mäng oli kogu tiimile üsna šokeeriv. See ei olnud kohtunikul üldse kontrolli all, kõigile lennati igalt poolt sisse. Egle sai ju ka seal viga – sõitsime koos kiirabiga EMO-sse, küll erinevatesse haiglatesse. Aga jah, et see kõik nii hullusti läks, paras šokk," meenutas Tullus.
Muid muresid oli mujalgi – näiteks Liselle Palts ja Eline Ruth Häberli saadi tagasi just Superkarikaks. "Mängijate vorm ei ole hetkel veel nii hea, kui tahaks. Vaikselt-vaikselt paneme seda puslet kokku. Loodetavasti saame mingi hetk natuke ilusama mängupildi, kui Saku vastu näitasime," võttis Ševoldajeva keerulise teema lootusrikkalt kokku.
Veel karikaid? Muidugi!
Kõikide nende raskuste kiuste räägitakse otseloomulikult seitsmendast meistritiitlist. "Meie eesmärk on ei midagi vähemat kui esimene koht – hoida meistritiitel veel enda käes. Ja karikas tuleb ka tagasi võita," teatas Tullus kindlalt, viidates ka eelmise hooaja karikapettumusele, kui sein tuli ette juba poolfinaalis.
Mida tuleb selleks kõigeks teha? "Ma arvan, et jätkata seda sama tööd, mida oleme kogu aeg teinud, ja leida uusi arenemiskohti oma mängus, ka individuaalses mängus. Oleme hooaja ettevalmistusel pannud nii kaitses kui ründes paarile asjale rohkem rõhku – kui tegeleme nende asjadega veel teadlikumalt, siis tahaks loota, et need karikad on meie!" pakkus FC Flora kapten.
Tänavu tahavad pea kõik klubid suures mängus sees olla. Ševoldajeva näeb mitmes tiimis tugevusi, mille najal annab suuri tegusid teha küll. Samas on ka palju teadmatust, kasvõi Saku Sportinguski, kellega peetud viimased kolm mäng on lõppenud tulemustega 5:0, 6:3 ja 2:2 (mullu novembris). Kuidas tunduvad seisud mujal?
"Ma ei ole [Tartu JK] Tammekat veel sellel aastal näinud. Selge on see, et neil muutus koosseis natuke ning treenerid ka, eks näis, kuidas nad sellega kohanevad ning kohti lapivad. Samas, need (noor)mängijad, kelle pealt eelmisel aastal edu saavutati, ju ei lahkunud. Võiks arvata ja eeldada, et nad panevad sama kvaliteetselt edasi. Ma ei näe, miks nad peaks medalist allapoole mängima," pakkus Ševoldajeva endisest koduklubist rääkides.
Flora loots jätkas, võttes kampa ka JK Tallinna Kalevi ja JK Tabasalu (eelmise hooaja neljas ja viies). "Hindan Kalevi mängijaid üldiselt suhteliselt kõrgelt, seal on tugeva selgroo jaoks piisavalt kvaliteeti. Seega sõltub kõik sellest, kuidas nad oma tugevusi ära kasutavad. Nii Tammekal, Kalevil kui Tabasalul on igasugune võimekus olemas. Kui tiimil on tugev selgroog väravavahi, keskkaitsjate ja keskpoolikute näol, on võimalik mänge kontrollida ja neid võita. Arvan, et Kalev mängis eelmisel hooajal küll alla oma võimete," hindas ta.
Kõrgliigasse lisandus Tallinna FC Ararat, kelle lisandumine paistab Ševoldajevat rõõmustavat. "Mäletan, et nägin neid eelmisel aastal Flora duubli vastu mängimas. Meil oli just laupäeval olnud mäng Vapruse ja Viljandi ühendnaiskonna vastu, pühapäeval oli nende mäng. Eelmisest aastast jäi mulle küll selline mulje, et selle mängu tempo oli meie omast kindlasti palju kõrgem!" võrdles ta kahte kohtumist, mis lõppesid florakate poolt vaadatuna 9:0 (ML) ja 0:0 (EL).
"Seal on põnevaid noormängijaid, kes kindlasti vajavad veel väga palju mängupraktikat täiskasvanute tasemel, just selliseid füüsilisi kontakte. Mul on väga hea meel, kui võistkond ja klubi tulevad suure ambitsiooniga. Arvan, et nad on põnev võistkond ja igati hea täiendus meile liigasse," säras FC Flora peatreener.
Naiskonna staar - Lisette Tammik
Muidugi, kui tuleb välja valida vaid üks nimi, on see Lisette Tammik. 25-aastane ründaja oli eelmisel hooaja särav nii klubis kui koondises, kahmates hooaja lõpus kaetud auhinnalaualt kõik, mida vähegi sai. Tammik on ääretult tehniline ning tõenäoliselt parim vasaku jalaga mängija, keda siinmail tuntakse.
Muidugi ei tohi tema kõrval ära unustada ka mitmeid pikaaegseid põhitegijaid: Kristiina Tullust, Kelly Rosenit, Maarja Saulepit, Siret Räämetit ja Getter Saart. Ka nende mängijate kõrge klass on põhjuseks, miks teinekord üsna muutuva koosseisuga mängiv Flora ikka ja jälle Eesti tipus lõpetab.
Kelle silma peal hoida? Dajana Smirnova
21. märtsil 17. sünnipäeva tähistanud Dajana Smirnova on korraga nii treeneri rõõm kui mure. Noorel poolkaitsjal on vägev jalg, millega annab tõelisi iluväravaid põrutada, näiteks Balti liigas Saku Sportingu vastu, samas kipub ta teinekord liiga palju lõhkuma. Olgu öeldud, et võrke on okei purustada, vastaseid üldiselt mitte.
Eks harjumist veel on: viimatine koondisepaus tõi U17 tasandil toimetavale Smirnovale punase kaardi, õnneks nii, et enne tuli värav ära, siis läks varakult puhkama. Mullu tuli teda liigarindel koguni kahel korral eemaldada.
Silmnähtavalt tõusvas joones liigub ka ründaja Elisabeth Õispuu vormikõver. 16-aastane ääreründaja on hooajaeelsetes mängudes hästi esinenud, eriti veenev on ta vastaseid ette võttes ning siis kasti täpset söötu otsides.
Tallinna FC Flora
Peatreener: Aleksandra Ševoldajeva
Väravavahtide treener: Mattias Traublum
Füsioterapeut: Roger Teor
Kapten: Kristiina Tullus, järgnevad Lisette Tammik, Kelly Rosen ja Siret Räämet
Eelarve: 130 000 eurot
Duubelvõistkond: Tallinna FC Flora II (Esiliiga)
Koduväljakud: Lilleküla harjutusväljak I / Sportland Arena
Naiskonna värvid: roheline ja valge
Koduleht: www.fcflora.ee
Esimene mäng (ühtlasi esimene Soccernet.ee telemäng): 29. märtsil kell 17.00 vs. Tallinna FC Ararat (Sportland Arenal)
Koosseis:
Väravavahid: Katarina Elisabeth Käpa, Johanna Priske, Victoria Vihman.
Kaitsjad: Kaisa Triin Arike, Anett Joandi, Marta Panova, Karola Purgats, Kelly Rosen, Siret Räämet, Maarja Saulep, Kristiina Tullus.
Poolkaitsjad: Eline Ruth Häberli, Anastasia Ivanova, Egle-Eliise Kurg, Liselle Palts, Dajana Smirnova, Helina Tarkmeel, Karmen Vapper, Jaanika Volkov.
Ründajad: Getter Saar, Lisette Tammik, Kristina Teern, Elisabeth Õispuu.
Eeldatav algkoosseis:
Hooajaeelsed mängud:
11.02. Saku Sporting (ML) - Tallinna FC Flora 3:6 (Teern 3, Smirnova, Õispuu, Räämet)
17.02. Tallinna FC Flora - Liepaja FS (LAT) 3:1 (Teern 2, Õispuu)
03.03. Vilniuse MFA Žalgiris (LTU) - Tallinna FC Flora 0:2 (Ivanova, Kurg)
13.03. Tallinna FC Flora - Viimsi JK (ML) 4:4 (Tammik, Teern, Kurg, Arike)
16.03. SFK Riia (LAT) - Tallinna FC Flora 2:0
24.03. Tallinna FC Flora - Saku Sporting 5:0 (Ivanova 4, Teern)
ML - naiste Meistriliiga, LAT - Läti kõrgliiga, LTU - Leedu kõrgliiga; võit; viik; kaotus.
