Unistuste liigasse rühkinud Lapimaa poiss Teemu Tainio: Eesti on viimasel ajal Soomele meelde tuletanud, et siin osatakse ka mängida (0)
"Soome maffia!" kuulutas Tallinna Kalevi väravavaht Oskari Forsman rõõmsalt, kui Premium liiga mullune pronksiklubi avaldas nädala eest uudise, et nende treeneritetiimiga on liitunud Teemu Tainio. Soomlasi on Kalevisse - ja üldse Eesti jalgpalli - viimasel ajal lisandunud tõesti jõudsalt, ent kõige vägevam CV on neist kahtlemata just Tainiol.
Kalev peab nimeka täienduse eest tänama eeskätt klubi spordidirektori Joel Lindpere sama värvikat CV-d. Nagu Tainio Soccernet.ee-ga vesteldes selgitab, kohtusid omal ajal New York Red Bullsis väljakut jaganud mehed aasta alguses üsna juhuslikult ja selgus, et koostöö sobib mõlemale osapoolele. Nii leidsid ka klubi toetajad Lindpere palve peale võimaluse Tainio tulekut finantseerida.
44-aastane Tainio on üks ligi paarikümnest soomlasest, kes käinud väljakul Inglismaa kõrgliigas ehk Premier League'is. Valkeakoski Hakast Auxerre'i kaudu Tottenhami jõudnud poolkaitsja karjääri varjutasid seejärel pisut vigastused, ent mängijapäevad lõpetas ta MLS-ist kodumaale naasmise järel uhkelt, võites Soome esiklubi HJK-ga kõik, mida võita andis. Treenerina on ta suutnud juba samuti end tõestada, kergitades pisikese Haka Soome esiliigast kõrgliigasse ja tüürides nad seal korra suisa neljandaks ehk eurokohale.
Et Tainio on jõudnud Eestis veeta väga vähe aega, on viimased päevad tema jaoks läinud nii Kalevi kui ka Premium liigaga tutvumise tähe all. Kuid põhitõdede mõistmiseks ja õpetamiseks pole palju aega vajagi, sest Tainio kinnitab, et kuskile jõuda on võimalik vaid siis, kui on tahe teha tööd, tööd ja veel kord tööd.
Teemu Tainio, kuidas nii juhtus, et sa nüüd Eestis oled?
Jalgpallis juhtuvadki asjad kiiresti! (Naerab.) Eks ma Joeli kaudu siia jõudsin. Eelmises töökohas ehk Limassoli AEL-is jõudsime olla kaks ja pool kuud, siis lasti kogu treeneritetiim lahti. Oli selline turbulentne kogemus! Joel oli Eesti koondisega parajasti Küprosel, kohtusime seal ja ajasime juttu. No ja miks ka mitte! Kalevil on põnev noor meeskond ja ajastus oli hea. Mulle sobis.
Kui palju sa enne Eestisse saabumist siinse jalgpalliga kursis olid?
Eks ma ju koondislasi ikka tunnen – Ragnar Klavanit, loomulikult ka Ats Purjet. Mõne korra on õnnestunud eurosarjades Eesti klubide vastu mängida, kunagi Haka eest Flora vastu ja hiljem HJK eest Nõmme Kalju vastu ... noh, see viimane oli katastroof, las see jääda! (Naerab.) Aga ega ma liigast tõesti üleliia palju ei teadnud.
Läheme ajas veidi tagasi. Kas Lapimaal Tornios sündinud poiss oskas kunagi arvata, et teeb jalgpallurina sellise karjääri?
Unistada oskasin küll. Juba kooli ajal oli minu jaoks kõige tähtsam jalgpall, elu käis selle ümber. Mäletan, et olin vist üheksane või kümnene, kui kõigilt küsiti, kelleks nad saada tahavad. Mõni tahtis politseinikuks, mõni kellekski muuks. Mina tahtsin kindlasti saada jalgpalluriks. 16-aastasena siirdusin Hakasse, tulid kutsed noortekoondistesse, käisin Manchester Unitedis ja mujalgi ennast näitamas. Siis oli juba selge, et okei, siit võib midagi tulla.
Millal sa elu parimat jalgpalli mängisid? Oli see Auxerre’is, Tottenhamis või millalgi hiljem?
Ju see ikka Tottenhami aeg oli. Vigastusi kippus mul tollal palju olema, need segasid, aga muidu olid need aastad parimad. Pärastpoole tuli kehv hooaeg Sunderlandiga, väljakukkumine ei olnud kaugel. Birminghamiga liitudes pidin käima põlveoperatsioonil ega saanud kuigi palju mängida. Martin Jol, kes oli mu Tottenhami ostnud, kutsus mind Ajaxisse, aga ta lasti peagi lahti ja mind vaevasid mured tagareiega, mistõttu mängisin väga vähe. See Ajaxi-aeg kripeldab veidi siiamaani, sest olen kindel, et Hollandi liigas oleksin hästi hakkama saanud, aga kahjuks läks õnnetult.
Splendid shithousery from Teemu Tainio on this day in 2008, the last time Spurs won a trophy pic.twitter.com/iFZfGgIl6p — Finnish Football Show 🇫🇮⚽️ (@FinnishFtblShow) February 24, 2024
Premier League’ist unistavad väga paljud jalgpallurid, aga sinna jõuab päriselt vaid käputäis. Kas oled ajaga õppinud veel rohkem seda väärtustama, et nii kõrgele tasemele pääsesid?
Muidugi, tagantjärgi on uhke tunne. Tottenham oli mu lemmik juba siis, kui olin veel väike poiss Lapimaal. Aga siis mängis see Lapimaa poiss ühtäkki ise Inglismaal kõige kõrgemal tasemel. Vägev värk! Oskan seda väga kõrgelt hinnata.
The assist: 🤤
The finish: 😎
Happy Birthday, Teemu Tainio! 🎉 pic.twitter.com/R36GJqcWmg — Tottenham Hotspur (@SpursOfficial) November 27, 2021
Kas su karjäär Inglismaal võinuks teistsuguste asjaolude korral veel pikemaks kujuneda?
Jah, see on võib-olla teine asi, mis hinge kriibib, et oleksin võinud veel kauem Inglismaal püsida. Ajax tõmbas mind seetõttu, et seal oli Martin Jol, aga ma oleksin kindlasti endale tollal Inglismaalt veel mõne klubi leidnud. Kuid läks nii nagu läks, tagantjärgi oskame kõik targad olla.
Karjääri viimased aastad veetsid New York Red Bullsis ja kodumaal HJK-s. Millised mälestused sul neist on?
HJK-ga võitsime viimasel hooajal liiga ja karika ning pääsesime kõigi aegade esimese Soome klubina Euroopa liigas alagrupiturniirile. Oli ilus aasta. Ma olin siis 35-aastane ja mõtlesin, et Soome liigas enam jätkata ei tahaks. Üks pakkumine oli Indiast, midagi pakuti ka Inglismaa madalamatest liigadest, aga need ei kõnetanud. Kaptenina ja sellise suurepärase hooajaga lõpetamine ei tundunudki lõpuks üldse halb mõte.
Ennast on alati raske hinnata, aga siiski – mis sind mängijana nii kõrgele tasemele viis?
Mul oli kiirust ja suhtuminegi oli paigas – never give up! Aga kõige tähtsam oli küllap mu võime mängu lugeda. Tehnikat ja taktikat õppisin juurde, mu võime ennast motiveerida oli kõrge. Eks mängulugemine ongi vast see, mida tahan ja oskan nüüd treenerina enim noortele edasi anda.
Kas või kui palju tegid sa mängijana omal ajal vigu, millest hoidumist oskad nüüd noortele õpetada?
Eks ma ikka tegin. Näiteks ei jälginud ma omal ajal kõige paremini, mida sõin. Oma keha eest võinuks veel paremini hoolitseda ja üleüldse rohkem ka selles plaanis veel rohkem spordimehe moodi asjasse suhtuda. Aga nagu juba rääkisime – tagantjärgi on hea tark olla! See oli minu tee ja nii ma teda käisin.
Finland 20 years ago at Stadio Renzo Barbera of Palermo, 29 March 2003: Antti Niemi, Petri Pasanen, Hannu Tihinen, Mikael Forssell, Jari Ilola - Teemu Tainio, Sami Hyypiä, Mika Nurmela, Joonas Kolkka, Janne Saarinen #Huuhkajat #ITAvFIN pic.twitter.com/gJvPqkQXX0
— Juha Tamminen (@TamminenJuha) March 29, 2023
Sul on Soome koondise eest kirjas 64 kohtumist ja esindasid riiki ajal, mil teil oli palju häid mängijaid – peale sinu veel Jari Litmanen, Sami Hyypiä, Mikael Forssell, Antti Niemi ... Ometi ei jõudnud Soome tollal kordagi ühelegi suurturniirile, ehkki lähedal oldi mitu korda. Miks teid edu ei saatnud, oli see ebaõnn või midagi muud?
Meil juhtus õige sageli nii, et me ei saanud parimat võimalikku koosseisu kokku. Litmanen oli sageli vigastatud, mina ise samamoodi. Ja muidugi polnud tollal ka Rahvuste liigat ehk kuskile jõudmise võimalusi oli vähem. See ongi võib-olla kogu mu karjääri kõige suurem pettumus. Alagrupis oli sul alati vähemalt üks kivikõva vastane ja kuigi mängisime näiteks Saksamaaga kaks korda viiki, andsime siis jällegi mujal punkte ära. Oleks olnud vägev Soomet mõnel suurturniiril esindada, aga kahjuks ei õnnestunud.
Nüüdseks on Soome koondisel EM-il käidud ja võimalus lähinädalatel tänu Rahvuste liigale uuesti sinna jõuda. Mis on sinu mängijapäevadega võrreldes muutunud? Kas Soomes tehakse midagi paremini kui toona, mis väljendub ka koondise tulemustes?
Eks seal on palju asju. Soomes on aina rohkem sisehalle ja üldse on minu ajaga võrreldes tingimused kõvasti paranenud. Treenerid on kogenumad ja Markku Kanerva näol on koondisel peatreener, kes on suutnud kogu pundi väga hästi koos hingama panna. Ning kui sul on Lukaš Hradecky väravas ja Teemu Pukki rünnakul, siis sellest on ka kõvasti abi!
Hollanti–Suomi, 2004. Teemu Tainio juhlii 0–1-maalia.
(📸: Marcel Antonisse)#Huuhkajat pic.twitter.com/cloI0pQH2i — Ville Suutarinen (@suutvil) May 13, 2021
Kui Tainio mängijakajräärile joone alla tõmbas, sai temast esmalt Spursis mängijate skaut. Treenerina tegi ta esimesed sammud HJK noori ja Klubi 04 nimelist duubelmeeskonda juhendades, seejärel sai temast juba Haka ja Soome noortekoondiste abitreener. 2018. aasta sügisel edutati ta Haka peatreeneriks ning selles ametis püsis ta viis aastat.
Tollal Soome esiliigas ehk Ykkönenis mänginud Haka kindlustas Tainio käe all kohe tõusu Veikkausliigasse ülivõimsalt, võites 27 kohtumisest koguni 24. Kõrgseltskonnas võideldi kahel esimesel hooajal püsimajäämise nimel, kuid 2022. aasta märkis uut edulugu. Haka lõpetas neljandana ja tagas pääsu Konverentsiliigasse, mis oli Veikkausliiga ühe väikseima klubi kohta märkimisväärne saavutus. Mullu saadi tosina meeskonna seas taas 9. koht ja Tainio teatas hooaja lõppedes, et paneb ise ameti maha, kuna tunneb, et ei suuda endast meeskonnale rohkem anda.
Mängijana lõpetamise järel olid esmalt natuke aega Tottenhamis ametis skaudina. Millal sa treeneriametile mõtlema hakkasid? Või tulid need mõtted juba mängijana?
Jah, juba karjääri lõpus mõtlesin, et treeneritöö oleks vahva. Tottenhamilt tuli pakkumine skauditööks ja proovisin, aga sellega kaasneb hirmus palju reisimist ja see ei olnud mulle meeltmööda. Tahtsin ka pärast mängijakarjääri lõpetamist korraks aja maha võtta ja kõiki võimalusi kaaluda. Sain aru, et treeneriks minek tähendab seda, et töötad jälle 24/7.
Vaheaasta ei olnud üldse paha, sain natuke akusid laadida ja golfi mängida! Aga kuna mu sisemine võidutahe on nii suur, siis aastaga andis see endast jälle märku. Mängimise järel on treeneritöö selle rahuldamiseks paremuselt teine võimalus ja nii ta jälle läkski.
Ma olen alati nii mõelnud, et kõigilt on olnud midagi õppida. Prantsusmaal oli mu treener Guy Roux – täielik legend, kes töötas lõpuks Auxerre’i peatreenerina üle 40 aasta. Tema oli mängijatele eeskätt isakuju. Tottenhamis oli esmalt Martin Jol ja seejärel ka Juande Ramos, kes oli taktikalises plaanis väga nutikas. HJK-d juhendas aga Mika Lehkosuo, mu kunagine meeskonnakaaslane, kes oskas hästi keskenduda kõige väiksematelegi üksikasjadele. Mul on olnud õnne, et olen saanud mitmetelt treeneritelt selle töö eri tahke õppida.
Guy Roux, longest-serving post-war manager, took Auxerre from 4th tier to 1st Division champions in 1995-96. His 44 years encompassed 4 French Cups, the 1992-93 UEFA Cup semi-final and an Intertoto Cup. Cantona, Boli, Mexes & Djibril Cissé all came through under his tutelage. pic.twitter.com/EfBsBNfcAw — World Football Curios (@wark_s8178) February 18, 2024
Oli sulle endale ka üllatus, et Haka peatreenerina kõik kohe niivõrd hästi õnnestus?
No natuke oli! (Muigab.) Ega meid keegi kõrgliigasse tõusjateks ei ennustanud, aga me purustasime kõik rekordid ja pääsesime Veikkausliigasse. Õiged inimesed sattusid õigel ajal kokku, püüdsime ka Hakas natuke uutmoodi töömeetodeid juurutada ja need sobisid mängijatele, nii et tulemusi oli ka väljakul näha. Ei olnud tõesti halb algus peatreeneri ametis!
𝐊𝐈𝐈𝐓𝐎𝐒 𝐓𝐄𝐌𝐄!🖤
Teemu Tainio ei jatka FC Hakan päävalmentajana tämän kauden jälkeen.
Lue koko tiedote 👉https://t.co/nAGLO9dXdc
𝘒𝘐𝘐𝘛𝘖𝘚, Teme, näistä vuosista ja intohimoisesta työstä FC Hakan eteen!🖤#fchaka #veikkausliiga@Veikkausliiga pic.twitter.com/CqC3OlV3ZD — FC Haka Valkeakoski (@FCHakaOfficial) October 16, 2023
Küprosel kestis teil Toni Koskelaga lõpuks töö ainult paar kuud. Aga seegi on vist üks treeneriameti tahkudest?
On-on! Oleksin tahtnud jätkata peatreenerina, aga kui Hakaga joone alla tõmbasin, ei olnud parajasti ühtegi konkreetset pakkumist. Toni kutsus appi ja pidin kiirelt otsustama. Mõtlesin, et mis seal ikka, aga maandusime täieliku kaose keskele. Klubil ei olnud raha ja kokkuvõttes oli seal kõik täielik katastroof. Küprosel samas juhtub selliseid asju tihti, seal on vist sel hooajal juba kaheksateist peatreenerit kinga saanud! Võtan seda nii, et ka selline kogemus teeb mind treenerina tugevamaks.
Kui kaua sa Kalevi pakkumise üle mõtlesid ja oli sul ka muid variante?
Meid lasti Küprosel ametist lahti jaanuaris, kui paljudes Euroopa riikides meistrivõistlused mõistagi käisid. Skandinaavias ja USA-s olid aga juba hooajad kohe-kohe algamas. Eks see ajastus oli selline, et kui Joelilt tuli pakkumine, siis võtsin selle vastu. Leping on mul praegu juuli lõpuni, eks siis vaatame edasi, mis ja kuidas. Praegu võtan päeva korraga.
Millised on su esmamuljed Kalevi klubist ja Premium liigast?
Liiga kohta on mul veel raske midagi öelda, jõudsin klubi juurde alles teiseks vooruks ehk olen saanud olla pingil vaid mängus Floraga. Tulemuste pealt on muidugi näha, et tasemevahed on suured – tean, et mullu see nii ei olnud, aga praegu näib, et tabeli võib mõtteliselt kaheks lüüa. Mõni meeskond on lihtsalt rohkem valmis kui teine.
Kalevi meeskond on aga valmistanud väga positiivse üllatuse. Palju noori mängijaid, kelle motivatsioon on kõrge, nad tahavad iga päev midagi õppida ja areneda. Jah, mõni on amatöör ja mõni käib koolis, aga see mind ei sega. Kes tahab areneda, seda olen valmis aitama. Joel, Ragnar, Ats ja teised taustajõud on alati olnud sama mõtteviisiga, et kui on tahtmist, siis on võimalik kuskile jõuda. See mulle meeldib. Uus hall on nüüd ka püsti ja suund on ülesmäge!
Eks ma proovin kõiki oma kogemusi edasi anda. Selge, et kõige paremini tunnen oma eriala ehk keskväljal tehtavat tööd. Mängulugemisest ja selle õpetamisest juba rääkisime. Ja võin muidugi kõigile kinnitada, et kui tahad Euroopas kuskile jõuda, siis hõlpsaid teid ei ole. Töö, töö ja töö! See on ainus võimalus.
Eesti ja Soome vahel on naabritena paratamatult väike rivaliteet, aga millise pilguga Soome jalgpallikogukonnas praegu Eesti poole vaadatakse? Eestis on muidugi varemgi olnud soomlastest mängijaid ja treenereid nagu näiteks Pasi Rautiainen, aga eeskätt liikusid eestlased pigem Soome suunas, sest sealset jalgpalli peeti meie omast paremini arenenuks. Milline on seis sinu arust praegu ja miks on just sel hooajal Eesti liigas jälle rohkem nii Soome mängijaid kui ka treenereid?
Olen nõus, et Pasi ajal tõmbas tõesti Eesti liiga soomlasi kuidagi rohkem, aga minu meelest praegu seda väga palju ei jälgita. Eks see tuleneb lihtsalt ka sellest, kui palju siin soomlasi tegutseb. Aga viimastes maavõistlustes on Eesti suutnud Soomele ära teha ja eks see ole meile väike äratus, et siin osatakse ka mängida! Ju ta praegu veel ikkagi natuke selline suure ja väikese venna suhe on.
Kuid kindlasti on kahe riigi tase viimasel ajal ühtlustunud. Ja minu arust on asi ka lihtsalt selles, et vahel otsitakse midagi uut. Mis siin salata, Eesti on ka Soomele mugavalt lähedal. Ma usun küll, et lähiajal võib Eesti jalgpallis veel rohkem soomlasi näha!
***
Teemu Tainio
Sündinud: 27.11.1979
Positsioon: kaitsev keskpoolkaitsja
Klubikarjäär mängijana: Valkeakoski Haka (FIN, 1996-97), AJ Auxerre (FRA, 1997-2005), Tottenham Hotspur (ENG, 2005-08), Sunderland (ENG, 2008-10), Birmingham City (ENG, 2009-10), Amsterdami Ajax (NED, 2010-11), New York Red Bulls (USA, 2011-12), HJK (FIN, 2013-14)
Koondised: Soome A-koondises 64 mängu, 6 väravat
Karjäär treenerina: Klubi 04 (abitreener, 2017), Haka (2018-23), AEL Limassol (abitreener, CYP, 2023-24), Tallinna Kalev (abitreener, 2024-...)
Saavutused mängijana: Soome meister 2013 ja 2014 (HJK), Soome karikavõitja 1997 (Haka) ja 2014 (HJK), Prantsusmaa karikavõitja 2003 ja 2005 (Auxerre), Inglismaa liigakarika võitja 2008 (Tottenham), Hollandi meister 2011 (Ajax).
Saavutused treenerina: Soome esiliiga võitja 2019 (Haka)
