Vaene, aga seksikas! Berliini jalgpallikultuur ulatub Stasi jüngritest ja Tasmaania kuraditest tuure koguva sini-punase derbini (1)

Tõus enneolematutesse kõrgustesse - Berliini Union juhib Bundesliga tabelit! Foto: Scanpix / Imago / Nordphoto

11. september 2022. Saksa jalgpalli meistrivõistluste kahes pühapäevases matšis on õhk ärevusest paks. Päev varem on dominantne jõud, 11. järjestikust liigatiitlit jahtiv Müncheni Bayern VfB Stuttgarti vastu punkte kaotanud ning sellega liigatabelis initsatiivi minetanud. Esikoha saab nüüd haarata enda valdusse üks kahest "ebatavalisest".

Hiilgavas vormis Berliini Union võidab võõrsil 1:0 FC Kölni, Freiburgi mäng Mönchengladbachi Borussiaga tüürib aga 0:0 viigisadamasse. Nüüd on pilt selge. Bundesliga ainuliidriks tõuseb 1. FC Union, pealinna idaosast pärit kohalik kultusklubi.

Jah, lugesite õigesti – klubi Berliinist juhib Bundesligat!

Olete te märganud, et riikide jalgpalliparemik koondub alatihti just pealinnade lähedusse? Prantsusmaal lööb laineid sealne Paris Saint-Germain, Hispaanias pakuvad tulevärki Atletico Madrid ja Real Madrid, Suurbritannia pealinnas Londonis dikteerib jalgpallielu aga terve trobikond võistkondi.

Sama loogikat esindavad ka paljud teised suured jalgpallikeskused, näiteks Rooma, Lissabon või Amsterdam. Saksamaa pealinnale see toimimisloogika aga ei kehti. Berliini jalgpallil on olnud perioode, kus probleemiks on isegi kõrgseltskonnas püsimine, rääkimata tiitliheitlusse sekkumisest. Mis on selle anomaalia põhjus ja milline näeb välja ajaloolise linna jalgpallielu tegelikult?

Täpselt nagu teised ... aga täiesti teistmoodi

Berliin ei armasta jalgpalli kuidagi vähem kui kauni mängu apologeedid Frankfurtis, Dortmundis või ülejäänud maailmas. Berliini Hertha kodumängude keskmine külastatavus küündib parimatel päevadel 50 000 inimeseni ja see number seljatab näiteks mitmedki Inglismaa Premier League'i klubid. 

See on olnud jalgpallilinn juba ammusest ajast – 1900. aastal alguse saanud Saksa Jalgpalli Assotsiatsiooni 86 asutajaklubist 24 tulid just pealinnast. Saksa linnade arvestuses on Berliinis tänaseni konkurentsitult kõige enam jalgpalliklubisid.

Samas tuleb tõdeda, et kuigi Saksamaa Liitvabariigi majandus on Euroopa suurim, ei mängi Berliin selles kaugeltki esmast rolli. Seal puuduvad suured tööstused, samuti ei ole see kujunenud mõne teise Euroopa pealinna eeskujul tähtsaks ärikeskuseks. Multikultuurne ja vabameelne linn elab omas rütmis ning oma reeglite järgi, liikudes ülejäänud Saksamaaga võrreldes silmatorkavalt erinevas tempos. 

2003. aastal lausus Berliini meer Klaus Worweit linna kohta kuulsad sõnad "vaene, aga seksikas" ning võttis sellega väga tabavalt kokku linna boheemlasliku, pigem hipisid ja kunstnikke kui tööstureid ja ärihaisid meelitava olemuse. Rahapuudus ja elustiil, kus korratuses püütakse korda leida, on jätnud oma jälje loomulikult ka sealsele jalgpallile. Ent veelgi enam on Berliini vutimaailma kujundanud linna pöörane ajalugu.

Külma sõja kuumim punkt

Saksa jalgpalli meistrisari ei olnud 20. sajandi esimeses pooles mitte üleriiklik, vaid pigem regioonipõhine. Nii said iga kandi parimad viimaks kokku finaalturniiril, kus selgitati maa meister. Berliin saavutas seal ka edu, kui kahel järjestikusel, 1931. ja 1932. aastal krooniti parimaks Hertha BSC.

Peagi sekkus aja kulgu aga Teine maailmasõda. Euroopa pinnal lõppes konflikt viimaks 1945. aastal natsi-Saksamaa kapituleerumisega. Riik jagati tsoonideks, kus lääneosa oli alliansi ehk Suurbritannia, USA ja Prantsusmaa kontrolli all, idapoolsed territooriumid jäid aga Nõukogude Liidu haardesse. Sama loogika kohaselt jagunes ka Berliin.

30 aastat pärast müüri langemist etendasid Hertha fännid mängu eel staadionimurul selle sündmuse uuesti. Foto: Scanpix / Imago images / Contrast

Üsna varsti kasvasid lahkhelid sõja võitnud läänemaailma ning kommunistliku bloki vahel üle pea. Vastasseis päädis sellega, et maailmakaardile tekkis kaks eraldi riiki – Saksa Föderatiivne Vabariik läänes ja Saksamaa Demokraatlik Vabariik idas. 

Berliinist sai külma sõja kõige kuumem tulipunkt. Ümbritsetuna täielikult sotsialistlikust Ida-Saksamaast, toimis pool linna siiski endiselt Lääne-Saksamaa enklaavina. 1961. aastal püstitas Moskva käskudele alluv "idariik", peatamaks inimeste äravoolu läände, linna üleöö füüsilised tõkked. Kurikuulus Berliini müür oli sündinud. Mida tähendas see aga jalgpallile?

Wessies und Ossies

1963. aastal loodi Saksamaal viimaks üleriigiline professionaalne jalgpallisari nimega Bundesliga. Täpsemini loodi see Lääne-Saksamaal. Kommunismi ehitava naaberriigi meeskondadel sinna asja polnud, sealse jalgpalli tippsarjaks sai DDR-Oberliga. Nii sai müürist Berliini jalgpalli suurim mõjutegur ligemale kolmeks kümnendiks. 

Lääne-Berliini klubidest sai võimaluse värskelt loodud liigas osaleda esimesena Hertha BSC, kes sealt siiski juba teisel hooajal välja pudenes. Berliin polnud kindlasti koht, kuhu võimekad mängijad esmajärjekorras suunduda soovinuks, ning ka raha oli linna jalgpalliklubidel keeruline leida. Kes soovinuks investeerida kohta, mis asus külma sõja epitsentris ja kus väiksemgi säde võinuks panna lahvatama suured leegid? 

Idas toimetavad klubid eksisteerisid sealse režiimi loogikatele vastavalt. "Jalgpalliedu toob veelgi selgemalt esile meie sotsialistliku korra paremuse," ei väsinud Saksa DV juhtkond rõhutamast pallimängu poliitilist aspekti. Ka paljudel jalgpalliklubidel oli riiklik taust, näiteks Berliini Dynamo oli seotud politseiga, ASK Vorwärts kuulus kaitseministeeriumi alla ning kohata võis ka vabriku -ja töölismeeskondi. Üheks selliseks oli näiteks FC Union.

Tähelepanuväärne oli ka komme Ida-Saksamaa komme klubisid pidevalt reorganiseerida, ümber nimetada ja isegi ümber asustada! Nii viidi Dresdeni Dynamo jalgpallimeeskond 50-ndatel üle Berliini ja nimetati SC Berliini Dynamoks, Vorwärts liigutati 1971. aastal aga pealinnast Oderi äärsesse Frankfurti.

Ajaloo keerdkäikude poolt aheldatud jalgpall sai viimaks vabaduse hõngu tunda 90-ndate alul. Moskva perestroika poliitika ja lõdvenev haare oma sateliitriikide üle päädis viimaks Berliini müüri langemisega 1989. aasta sügisel. Kahest riigist sai taas üks ning sealset spordielu ootasid ees uued võimalused. Ning kahtlemata ka väljakutsed. 

Ülevoolavalt palju (jalgpalli)kultuuri

Berliini rikkalikust kultuurielust ja selle põimumisest igapäevaellu võiks kirjutama jäädagi, ent keskendume siinkohal siiski jalgpallile. Linn on koduks mitmetele rahvakildudele ning paljudel neist on ka oma jalgpalliklubid.

Näiteks leiab sealt suure juudi kogukonna klubi nimega TuS Makkabi Berlin. Juba 1898. aastal alguse saanud ja 1970. aastal uuesti elule ärganud jalgpalliklubi mängib amatöörtasemel kohalikus Berlin-Ligas.

Türkiyemspor Berlin ühendab aga kohalikku suurearvulist Türgi kogukonda ning nende 5000 vaatajat mahutav kodustaadion on näinud parematel päevadel Saksamaa kolmanda liigataseme jalgpalli. 80-ndatel kanti nende mänge üle koguni Türgi televisioonis! Poola kogukonna jalgpallipesaks on Polonia Berlin ning isegi horvaatidel on linnas oma esindus –  S.D Croatia Berlin. 

Etnilist värvikirevust on linna jalgpalliskeenes võimsalt, kuid ka poliitilised suundumused ei ole võõrad. Nii tunneb SV Babelsberg varjamatut poolehoidu Hamburgis asuva FC St. Pauli suhtes, sest neid ühendab vasakpoolne maailmavaade. Isegi Babelsbergi koduväljak kannab kohaliku kommunisti Karl Liebknechti nime.

Ka Tennis Borussia nimelise Berliini klubi fännid kalduvad poliitilises spektris vasakule, rõhutades pigem siiski oma vastumeelsust neonatsismile, antisemitismile ja homofoobiale. Klubi kuulus enne sõda Berliini parimate sekka, ent Bundesligas mängis TeBe siiski viimati 1977. aastal. 90-ndatel tabas klubi aga majanduslik kollaps, millest pole tänaseni sportlikus mõttes taastutud.

Kõige halvem klubi ajaloos? Loomulikult Berliinist!

Saksa jalgpalli jälgijad mäletavad kindlasti hiljutist Schalke 04 kohutavat hooaega, mis päädis 2021. aasta kevadel kõrgliigast välja kukkumisega. 30 mängu võiduta olnud Gelsenkirckheni au ja uhkus jõudis sellega väga lähedale ka iidsele rekordile, mis neil siiski püüdmata jäi.

Neuköllni linnaosas asuv SC Tasmania Berlin mängis oma esimese ja viimase aasta Bundesligas hooajal 1965-66. See oli rekordiline aasta – nimelt "õnnestus" neil võiduta jääda 31 mängu järjest! Tasmania on tänaseni klubi, mis on teeninud kõrgliigas kõige vähem võite (2), saanud kõige enam kaotusi (28) ning nende hooaja saldo on aegade madalaim – 8 punkti.

Austraalia samanimelise piirkonna järgi nime saanud klubi kaitseks võib öelda, et nende kõrgseltskonda sattumine oli sama absurdne nagu ka kogu järgnenud hooaeg. Kuna Berliini Hertha visati rahaliste raskuste tõttu liigast välja, nõudis Saksa jalgpalliliit koha täitmist sama linna klubiga (tuletagem meelde aega ja linna eristaatust).

Tasmania aga oli läbinisti amatöörklubi, kellel oli vähe šanssi konkurentidega sammu pidada. Hans-Günter "Atze" Becker, mälestusväärsel hooajal kaptenipaela kandnud mees meenutas seda ühes intervjuus: "Teade, et osaleme kõrgliigas, tuli 14 päeva enne hooaja algust. Klubi nõudis, et jätaksime oma töökohad ja hakkaksime päevapealt proffideks. Keeldusin ja ütlesin, et profid võime me olla 9 kuud. Sest alla kukume me nagunii, see on päevselge!"

Nii ka läks, kuid untsu läinud hooajast sai klubi jaoks omamoodi sümbol ning täna on see osake nende identiteedist. Mõtteviis on omamoodi berliinlik. Sealsete klubide toetajaskonna jaoks ei ole tihti esmatähtsad tiitlid, võidetud mängud ega kuulsuse aupaiste, vaid hoopis see, milliseid inimesi ja kogukondi need klubid esindavad. Olgu need poliitilised suunad, etnilised grupid või hoopis midagi kolmandat!

Üksteist põrsast ja Stasi vari

Ilmselt kõige kurikuulsam Berliini klubi pärineb linna idaosast. Berliini Dynamo asutati 1966. aastal ning halva kuulsuse tõi kaasa tõik, et jalgpallikollektiiv kuulus Stasi ülemjuhataja, Erich Mielke lemmikute hulka. Stasi oli riiklik julgeolekuteenistus ja poliitilist järelvalvet teostav luureorgan, mida loeti idabloki efektiivseimaks.

Paistis, et ka jalgpalliklubis kasutati organisatsioonile omaseid võtteid ning vahendeid edu saavutamiseks ei valitud. Doping, kohtunike ja mängijatega manipuleerimine, samuti andekamate pallurite poolvägisi klubisse suunamine ning mitmed muudki mahhinatsioonid olid tavapärased. Nii võitis BFC Saksa DV parima jalgpalliklubi tiitli aastatel 1979-88 kümme korda järjest! Dynamo domineerimisest tüdinenud vutifännid pilkasid klubi sageli hüüetega "petturite klubi" või "11 siga". 

Berliini müüri langemine ja Saksamaa ühendamine mõjus klubile rängalt. Rahalistele raskustele ja kehvale mainele lisaks tekkiss tribüünidele üha enam ka neonatslikku elementi, kelle jaoks oli märatsemine jalgpallist märksa tähtsam.

Distantseerimaks end minevikust, nimetati klubi 1991. aastal ümber FC Berliniks. Siiski vaid lühiajaliselt, sest 1999. aastal taastati fännide eestvedamisel klubi ajalooline nimi. 

Tugevuselt neljandas liigas mängiva Dynamo kodustaadionil, mille taga laiutavad kunagi Berliini müüri osaks olnud betoonlahmakad, võib vabalt tänagi kohata Saksa DV lippe ning kuulda nostalgilisi laule sotsialistliku aja rõõmudest.

"Sõbrad okastraadi taga"

Täna mängivad Berliini jalgpallis kõige suuremat rolli kaks klubi – lääneosas asuv Berliini Hertha ning varasemalt itta jäänud FC Union Berlin.

1892. aastal asutatud ja aurulaeva järgi nime saanud Hertha hüüdnimega "Vana daam" on vaieldamatult linna kõige tuntum klubi. See on linnarahva seas kõige populaarsem, saavutustelt tituleerituim ning ühtlasi ka ainuke Berliini klubi, mis on mänginud tänapäevases Meistrite Liigas. Kodustaadioniks on sininvalgetel hiiglaslik ja ajalooline Olümpiastaadion, mis on näinud nii Jesse Owensi kuldmedalit 1936. aasta olümpial kui ka igaveseks maailma jalgpallimälusse talletunud episoode 2006. aasta MM finaalist. Lisaks mängitakse seal 1980ndate keskpaigast saadik igal aastal välja Saksa jalgpallikarikas.

Berliini Union on pigem üht piirkonda esindav meeskond, asudes Köpenicki linnaosas. Nende ajalugu algab aastast 1966 ning hüüdnimi "Rauast Union" viitab piirkonda kunagi asustanud terasetöölistele. Sportlikest saavutustest enam on see klubi silma paistnud oma erakordsete fännidega ning klubi kõrge sotsiaalse kaasatusega kohalikku kogukonda. Lood klubi ettevõtmistest on lausa legendaarsed.

2004. aastal algatasid fännid klubi pankroti vältimiseks ja raha kogumiseks doonorluskampaania "Bleed for Union". Neli aastat hiljem, kui raha endiselt nappis, panid ligemale kaks tuhat fänni käe külge staadioni ehitusel, et see kolmanda liiga nõuetele vastavaks kõpitseda. 2019. aastal jõudis Union aga esmakordselt Bundesligasse ning avamängu RB Leipzigi vastu alustati liigutava žestiga. Nimelt kuvasid poolehoidjad tribüünidel fotosid neist fännidest, kes olid seda suurt sündmust oma silmaga nägemata igavikuteele lahkunud.

Kõrgliigasse naastes pidasid Unioni fännid meeles ka neid, kelle silmad seda enam ei näinud. Foto: Scanpix / Imago images / Colorsport

Kahe tähelepanuväärse Berliini klubi vahel on aga ka tähtsad ajaloolised sidemed. Eraldatud Saksamaa perioodil elati üksteise tegemistele kaasa ning isegi ametlik sõprusühendus nimega "Hertha Union Freunde" on tänaseni alles. Kahe klubi tihedast läbikäimisest Berliini müüri ajastul kujunes välja väljend "Freunde hinter dem Stacheldraht" – sõbrad okastraadi taga.

Uus peatükk linna ajaloos – moodsa Berliini derbi sünd

Omavahel on linna kaks suuremat klubi kohtunud aga üllatavalt vähe. Esimene kord oli 27. jaanuaril 1990, müüri langemise tähistamiseks korraldatud sõprusmatšis. Seda kaes Olümpiastaadionil üle 50 000 silmapaari ning joviaalses meeleolus kulgenud jalgpallipeol noppis 2:1 võidu Hertha.

Esimene ametlik kohtumine sai teoks alles 2010. aastal, kui klubid 2. Bundesligas kokku said. Kolme aasta jooksul kohtuti neljal korral, kumbki sai kahe viigi kõrvale kirja ühe võidu. Siis mindi aastateks taas oma teed, Hertha tõusis tagasi kõrgliigasse, Union jäi aga jätkuvalt teisele tasandile.

Berliini jalgpalli on alati defineerinud kamraadlikkus. Kuigi väljakul ollakse konkurendid ja vastased, ühendab kõiki klubisid siiski mingil määral vendlus, ühtsustunne ja linnapatriotism. Ent Euroopa noorim derbi on võtmas üha enam ehtsa rivaliteedi vorme. 

Märgid olid õhus juba enne, kui klubid viimaks esimest korda Saksa jalgpalli kõrgeimal areenil kohtusid. Kui Hertha 2012. aastal Unioni võõrsil 2:1 pikali pani, pildus viimaste ainsa värava löönud Christopher Quiring sappi: "Mind ajab iiveldama vaatepilt, kuidas need wessie'd (lääne-berliinlased - V. V.) meie staadionil rõõmustavad."

Oktoobris 2019, mõned päevad enne legendaarset esimest derbimängu toimunud karikamatšis skandeerisid Hertha fännid: "Scheiss Union!" Kui pikalt oodatud suurmäng lõpuks 2. novembril avavile sai, rullisid Unioni fännid lahti koreograafia, mis kujutas Herthat antiikmütoloogiast pärit Medusa ehk koletisnaisena, kellel juuste asemel sisisevad maod.

Unioni fännid kujutasid Herthat nii. Foto: Scanpix / Imago Images / Matthias Koch

Hertha ei jäänud võlgu, põletades Unioni lippe ja salle. Lisaks oli nende sektorisse kogunenud grupp BFC Dynamo fänne, kes oma kunagisele Ida-Saksamaa rivaalile vihaselt hagu andsid. Mäng peatati fännide tegevuse tõttu kahel korral.

Unioni sportlik edu lisab vastasseisule samuti uusi kihte. Nad on lõpetanud viimased hooajad Herthast kõrgemal ning juhivad hetkeseisuga liigat, samas kui linnarivaalil õnnestus möödunud kevadel ainult üle noatera aste allapoole kukkumist vältida. Omavaheliste mängude osas on Union aga Bundesliga ajastul hoopiski plussis.

Veelgi enam, Die Eisernen on võidutsenud neli derbimängu järjest, pühkides oma läänepoolse naaberklubi teelt koondskooriga 12:4!  See on miski, mida on aastakümneid ennast Berliini esindusklubiks pidanud Herthal väga raske alla neelata.

Union on Berliini trooni Herthale endale haaranud. Foto: Scanpix / Imago Images / Matthias Koch

Vastasseis on tõusnud selgelt Saksamaa jalgpalli kuumimate kohtumiste hulka ning seda oodatakse pikisilmi. Kuid kas vendlus ja ajalooline sõprus kahe linna klubi vahel on tõesti igaveseks läbi?

Pidevas muutumises linn ei jäta teist võimalust klubidelegi

Endisele Prantsusmaa kultuuriministrile Jack Langile kuulub tsitaat: "Pariis on alati Pariis, Berliin aga pole kunagi Berliin!" Need sõnad tabavad suurepäraselt linna olemust ja identiteeti, mis ei põhine mitte stabiilsusel, vaid pigem pideval muutumisel. 

Volatiilses rütmis kulgeva linna jalgpalliklubidel ei jää samuti muud üle kui kohaneda. Berliini Hertha ja FC Union võisid varasemalt olla küll suured sõbrad, ent on selge, et rivaliteet kasvab, progresseerub ja võib muuta klubi fännide omavahelise läbisaamise konfliktsemaks.

Üheks põhjuseks on kindlasti ka uus põlvkond, kes lihtsalt ei mäleta aegu, mil linnarahvast eraldas müür, ning soovib näha vastasseisu samasugusena nagu see on teistes Euroopa suurlinnades. Käibel on ka väljend "Die Mauer im Kopf" – müür pea sees. Kuigi füüsiline barjäär kahe maailma vahel on ammu kadunud, eksisteerib see endiselt inimeste hoiakutes, kus klassifitseeritakse üksteist jätkuvalt vastavalt lääne- või idapoolsele kuuluvusele.

Üks mis kindel – Berliini jalgpallikultuur ei jää kindlasti alla ühegi teise Euroopa suurriigi omale. Olles võrratult mitmekülgne ja eriline, sobitub see täiuslikult linna kaootilise hinge ja südamega. Rivaliteet linna kahe suurima klubi vahel on aga just see tegur, mis on seni veel kohalikust jalgpallielust puudu olnud. 

Kommentaarid

Ferdinand Rauba   •  
Türgi pealinn siiski Ankara mitte Istambul

Sisene
TÄNA PALLIPLATSIL
Senegal ammutab inspiratsiooni Marokost, Inglismaale piisab isegi kolmeväravalisest kaotusest, USA mängis Iraaniga juba sotsiaalmeedias
MM TÄIES HOOS
MM-PÄEVIK
Laura Jaansen | Mida ma nüüd siis Robert Lewandowski ja Poolaga teen?
OTSE DOHAST
Louis van Gaali šõu! Kui küsimus on loll, tulistatakse see irooniakahuriga puruks!
Pikk ette (ja MM-ile) | Eesti tippvilemees Tohver: etteastet mõjutab see, kui kardad teha otsuseid. Kohtunikud on oma otsuste orjad
MM-I KAHEKSAS PÄEV
Memo | Suures duellis möllasid vahetusründajad. Viik sobis hetkel mõlemale
MM TÄIES HOOS
PREMIUM LIIGA ÜLEMINEKUMÄNG
PÕNEVAT LUGEMIST
PIKK ETTE
Pikk ette (ja MM-ile) | UEFA saab muusikaga palju paremini hakkama kui FIFA
RISTNURK
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
36
31
4
1
94:21
97
2.
Tallinna FCI Levadia
36
24
7
5
74:25
79
3.
Paide Linnameeskond
36
19
8
9
84:37
65
4.
Nõmme Kalju FC
36
19
8
9
59:30
65
5.
FC Kuressaare
36
13
11
12
49:51
50
6.
Tartu JK Tammeka
36
10
9
17
38:57
39
7.
JK Narva Trans
36
10
8
18
43:58
38
8.
JK Tallinna Kalev
36
10
5
21
42:92
35
9.
Tallinna JK Legion
36
6
8
22
34:82
22
10.
Pärnu JK Vaprus
36
3
2
31
32:96
11