Elu ühe raskema otsuse langetanud Mutle: oleme seni kivist vett välja pigistanud, aga riskid muutusid liiga suureks (+ rahast, välismaalastest, noortest) (2)

Raiko Mutle. Foto: Imre Pühvel

Viljandi Tuleviku president Raiko Mutle selgitas klubi pressiteenistusele antud pikas ja põhjalikus intervjuus, miks loobutakse uueks hooajaks välja teenitud kõrgliigakohast ja jätkatakse 2022. aastal mängimist hoopis Esiliigas. Mutle jutust koorub välja mitu olulist punkti, mis keerulise otsuseni viisid – neist põhilised on peatoetajate äralangemine, vajadus pöörata senisest suuremat tähelepanu klubi töötajate heaolule ja soov keskenduda viimastest hooaegadest märksa rohkem oma noorte esindusmeeskonda kaasamisele.

Tuleviku kodulehel avaldatud intervjuus rääkis Mutle muuhulgas järgmist:

Raiko, eile hommikul võtsid kogu oma kollektiivi juhtkonnast kuni treeneriteni kokku, et arutada nendega läbi miski, mida võib vist nimetada su aegade raskemaks otsuseks seoses klubiga. Viljandi Tulevik loobub esindusmeeskonna kohast kõrgliigas ning laskub aste madalamale, esiliigasse.
Raskemaid, jah. Ja olulisemaid otsuseid kindlasti. Oli oluline, et kogu kollektiiv saaks selles kaasa rääkida, kaasa mõelda ja otsusele ühiselt punkt panna.

Tahtsid, et valitseks üldine üksmeel, et otsus poleks sinu soolo?
Jah. Et kõik mõistaks, et olukord pole minu isiklik arvamus, vaid et kaasatud oleks terve klubi.

Mis sellele otsusele eelnes? Sellele viitavaid märke avalikult ju õhus polnud.
Ei olnud. Koroonalainetest, õigemini kahest esimesest lainest tulime läbi pea püsti ja selg sirge. Aga tõsine arusaam, et järgmine aasta saab olema raske, tekkis tänavuse hooaja lõpufaasis, kui kaotasime ootamatult ühe oma suurimatest toetajatest.

Seejärel oli meis veel olemas usk ja energia, et tuleme olukorrast välja ja saame kõrgliigavõistkonnaga mingil moel edasi liikuda. Töötasime ja uskusime. Siis tuli järgmine pauk, kaotasime sisuliselt üleöö peasponsori, kellega meil oli tohutult hea koostöö ja tulevaks hooajaks käed põhimõtteliselt löödud. Aga pandeemia on nemadki ülikeerulisse seisu pannud ja ...

Läksime peasponsoriga sõbralikult ja mõlemapoolse nukrusega hinges lahku ning töötasime ka siis ikkagi edasi, otsides uusi võimalusi, toetajaid. Aeg mängis samas üha kiirenevas tempos meie kahjuks ja arusaam, õieti varasematel aastatel alati olemas olnud usk, et närime läbi ... Sellele ei olnud enam katteallikaid. Kuna olime niivõrd lähedal võistkonna komplekteerimise lõppfaasile ja ettevalmistusperioodile uueks kõrgliiga hooajaks, siis nii suurt riski võtta me enam ei saanud. Lihtsalt ei saanud.

Lõppenud hooajal suutis Tulevik kodus kurvastada nii Levadiat kui ka Florat. Foto: Liisi Troska

Siis algasidki arutelud juhtkonnas. Kaasasime töötajaid, liikusime väiksematest ringidest suurematesse, lõpuks kogu kollektiivini välja. Otsus ja arusaam, et tuleb astuda samm tagasi, et olla üldse võimeline edaspidi sammu edasi tegema, oli üsna üksmeelne.

Töö uute sponsoritega ja vajalike uute rahastusallikate leidmisega oli ja on tänaseni lähtuvalt valitsevast ebakindlusest majanduses raskem kui kunagi varem. See ei andnud kindlust ega kinnitust sellele, et oleksime lähedal vajaliku summa kokku saamisele. Riskid muutusid liiga suureks. Kõik mõistsid seda, ehkki kõigil oli väga kahju.

Millised olid need mõtted ja arutelud? Premium liiga koht oli olemas, jalgpalliliidu kompensatsioonimehhanismid alles. Kas raskes olukorras uut võistkonda komplekteerida profimängijatest ja oma noortest ei olnud mõeldav?
Jalgpalliliidu kompensatsioonimehhanism on mõeldud mängijate töötasude osaliseks katmiseks. See on mõistagi tohutult suur abi, aga kindlasti mitte võluvits selleks, et saada kokku kuidagi ühtlane või ühtlase tasemega võistkond, rääkimata sellest, et hoida Viljandis või tuua siia tasemel mängumehi ja ...

Katkestan sind. Kui palju on tulnud eelneval kahel hooajal klubil endal jalgpalliliidu antavale toetusele juurde panna, et saada kokku selline võistkond, nagu meil kahel viimatisel hooajal oli? Kui palju läinuks nüüd vaja? Kui toetus on summa X, kas siis teine X tulnuks lisada või on see valem X pluss X pluss veel midagi?
Jah, vähemalt kahekordselt ja enam. Ehk selleks, et komplekteerida selline võistkond nagu meil oli tänavu või mullu või isegi selleks, et panna kokku võistkond hetkel olemasolevast materjalist, tulnuks meil endil liidu toetus rohkem kui kahekordseks töötada. See on reaalsus. Sealjuures ei olnud keegi mängijaist ega treeneritest kindlasti üle makstud.

Ja hooajast kõrgliigas rääkides ei saa rääkida ainult mängijate palkadest, vaid arvesse tuleb võtta kogu taustsüsteemi: majutus, toit, varustus, transport, töövahendid, treenerid, tehniline personal, kontor. Inimesed. Ja inimestest rääkides tuleb silmas pidada, et kõik, mis meil rahas jäi puudu, tuli kõigi nende aastate jooksul alati ise muul moel juurde luua. See pole kellelegi mingi saladus, et kõik inimesed meie klubi kontoris peavad klubi heaks viit ametit, kui mitte rohkem, ja seda siiani üksnes selleks, et viia ellu tegevused, mis olid vajalikud selleks, et olla kõrgliigaklubi ja kõrgliiga vääriline.

Viies ametis korraga töötamine sööb energiat ja aega, mida tegelikult tuleks panustada ka klubi arendustegevusse. Seda energeetilist ressurssi meil lõpuks lihtsalt enam ei olnud.

Kui veel mängijatest rääkida, siis näiteks kui tahta tuua Tallinnast siia kõrgliia tasemel mängija, ja ma ei pea silmas üksnes tippmängijaid, vaid see kehtib ka nooremate ja stipendiaatide kohta, tähendab see automaatselt, et tuleb lahendada näiteks tema majutuse ja toitmisega seonduv. Ei ole inimlik eeldada, et kasvõi näiteks see noor mängija tuleb siia, kodust eemale, ja oma stipendiumi eest endale elamise ja putsad hangib, on söönud ning valmis tugevalt treenima. Selle eest tuleb maksta.

Ka on mujalt tuleval mängijal õigustatud alus enne lepingule alla kirjutamist küsida ja nõuda: milline on teie klubi süsteem, millised tugiteenused, kui kvaliteetne meeskond? See kõik on mõistetav ja loogiline.

Tallinna toon siinkohal jutu sisse väga lihtsal põhjusel – pool Eesti rahvastikust elab Harjumaal ning Tallinnas ja kõik Tallinnast väljaspool baseeruvad kõrgliigaklubid, mida jääb üha vähemaks, peavad Tallinnaga konkureerima. Lihtne, külm fakt.

Foto: Liisi Troska

Kui olime olukorras, kus kaks suurt toetajat kadus, kärpisime esindusmeeskonna eelarve sisuliselt baasmiinimumini, toimepiirini. See summa, mis tulnuks seejärel ikkagi lisaks leida ja teenida, jäi endiselt väga suureks ning selles ei sisaldunud endiselt tugiteenuseid ega -personali. Klubi kontor on viimased aastad töötanud nii, et mängu on pandud kogu oma aeg ja jõuvarud, isikliku elu, perede ja tervise arvelt lisa võttes. See sai lõpuks samuti üheks kaalukeeleks. Mul ei olnud muud võimalust kui mõelda sellele, kuidas hoida oma töötajaid, sest nende juurde palkamiseks kontorisse pole võimalusi. Mingi aja vältel võid inimesest viimase välja võtta, ent ühel hetkel need varud lihtsalt lõppevad. Ja siis sul pole enam seda inimest.

See, kuidas inimesed meie klubis on töötanud ja millistest kividest vett välja pigistanud ... See on kujuteldamatu. Ja paraku, kui nii võib öelda, on need inimesed oma tööga saavutanud selle, et viis aastat järjest Viljandi suuruses linnas kõrgliiga tasemel klubijalgpalli mängimine on muutunud paljudele millekski nii iseenesestmõistetavaks, et mitte ainsatki korda nende aastate jooksul pole kellelgi, absoluutselt mitte kellelgi tulnud kordagi pähe küsida: "Vennad, kuidas te seda teete? Kuidas te välja veate? Kuidas te hakkama saate?"

Me pole muidugi kellelgi palunudki seda küsida ka, ega palugi. Oleme lihtsalt tööd rabanud.

Kehastun nüüd äsja uudist lugenud ning väga pettunud fänniks ja küsin: aga miks te mängitasite siis kõrgliigas kõiki neid välismaalasi, kes teil siin olid? Miks te ei mängitanud oma noori?
Kõrgliigavõistkond tuleb komplekteerida selliselt, et ta oleks kõrgliiga vääriline ja kannaks sportlikke ambitsioone. Muud mõtet ei saagi olla, sest näiteks majanduslikult ei ole kõrgliigavõistkonda, kes medalitele ja eurokohtadele ei mängi, Eestis üldse mingit ratsionaalset mõtet pidada.

Teiseks ei olnud meil neil aastatel, kui pilgud välismaalaste poole pöörasime, oma noortesüsteemist vajalikke mängijaid veel lihtsalt piisavalt võtta. Sellest arusaamiseks meenutan, et klubi alustas tööd 2011. aastal ning tõusis Premium liigasse 2015. aastal. On selge, et sealtmaalt alustades oligi ebareaalne loota, et igal aastal noormehe või paar kõrgliigasse edutada suudame. Samal ajal areneb liiga, nõudmised tõusevad ja kasvavad, konkurents karmistub.

Kolmandaks, mis puudutab välismaalasi, siis nendega on asi lihtne: neid oleme käsitlenud investeeringuna turul. Investeerides saad loota tootlust täpselt nii palju, kui oskad ja suudad nii-öelda sisse panna. Mängijateturul käib asi täpselt samamoodi. Oleks meil olnud algusest peale võimalik siia tuua kvaliteetsemaid välismaalasi, oleksime seda kindlasti teinud, aga meie võimalused olid sellised, et pidime alustama sisuliselt nullist ja katsetama.

Foto: Brit Maria Tael

See pole saladus, ja oleme seda ise avalikult tunnistanud, et 2019. ja 2020. aastal läksime välismängijatega täielikult alt. Alles tänavuseks hooajaks olime kogunud piisavalt kogemust ja oskusi, et suutsime leida väärt välismaalased. See, et nad meiega ei jätka, ei tähenda aga seda, et meie investeering on maha visatud: me leidsime lõpuks ometi väärt mängijaid, kelle edasist käekäiku põnevusega jälgime ning kelle edasistest sammudest on meil põhjust ja alust ka tulu loota.

Praegu aga minna hetkel olemasolevate noorte mängijatega veel üheks hooajaks Premium liigasse ... See oleks vaid praeguste murede pikendamine aasta võrra, sest valitseva olukorra ebakindluse tõttu pole meil ainsatki garantiid, et me pole järgmisel aastal sama lõhkise küna ees. Või veel hullem, keset aastat olukorras, kus peame hakkama vastu võtma veel drastilisemaid ja siis juba kogu klubi puudutavaid otsuseid.

Meie soov ja tahe ja prioriteet on suunata oma maksimaalne energia nüüd noortesüsteemi arengusse.

[...]

Aga ikkagi, pärib pettunud fänn, miks te siis Premium liiga koha lihtsalt ära andsite ega läinud mängima olemasolevate noortega ja amatöörvõistkonnana?
Noored, kelle kõrvale oleksime parimal juhul saanud panna mõne kogenud mängija, oleksime me kõrgliigasse mängima saatnud nii, et paljudel neist pole all isegi meestejalgpalli kogemust madalamatest liigadest, vaid üksnes noortejalgpalli pagas, ning teades sealsamas, et isegi sellise võistkonna kokkupanemiseks pidanuksime leidma ülalmainitud lisaraha. Raha, mida meil tänase seisuga ei ole.

Me võinuks, jah, võtta taas riski ja minna hooajale vastu miinuses eelarvega nagu viimastel aastatel, ent sel korral pole meil enam mingit alust uskuda ja loota, et suudame miinuse hooaja vältel tasandada nagu seni olime suutnud. Oleks see olnud nende mängijate suhtes aus? Aga vanemate, kogenumate suhtes, kes on sättinud oma elu ja teinud oma otsused lähtuvalt meie lubadustest?

Miski, millest kõva häälega pole räägitud, on objektiivsed parameetrid. Kui esindusvõistkonna komplekteerisime tohutute jõupingutustega igal aastal põhimõtteliselt otsast peale tugeva ja konkurentsivõimelise, siis kõigi muude toimeloogikate järgi ja objektiivsete parameetrite alusel me ei oleks sisuliselt pidanud olema kõrgliigaklubi. Et seda suutsime, on olnud vaid pühendunud inimeste pingutuse ja missioonitunde tulemus.

Ehk me ei annagi midagi ära? Ehk me naaseme tasandile ja tasemele, kus me objektiivselt peaksimegi olema, et naasta sealt kõrgliigasse siis, kui meil on taas piisavalt oma mängijaid, kellele toetuda?

Kindel on see, et selle sammuga jääb klubi terveks ja toimima ning meie noored saavad endale tähelepanu määral, mida nad oleksid ammu väärinud.

Foto: Marit Stepanova

Ka sel aastal olid meil mõned omad ja mujalt toodud noored mängijad Premium liigale lähedal, aga ...
... aga klubi juhtkond minu endaga eesotsas oleks pidanud olema tunduvalt jõulisem nõudmaks klubi tippspordi eest vastutajatelt, et nende noorte panus oleks suurem. Et neile seda võimaldataks. See ei käi ainult mulluse hooaja ja üksnes noorte mängijate kohta, vaid ka mitmete teiste kohalike mängijate kohta, kelle sportlikku rolli meie klubis hetkel või teisel enam oluliseks ei peetud. Ma ei ole kindel, et nende panusest nii lihtsalt loobumine alati lõpuni põhjendatud oli.

Võtad vastutuse?
Absoluutselt, jah. See on mõnevõrra tagantjärele tarkus, ent nii on.

Juba sel suvel hakkasin klubis inimestega rääkima, nende mõtteid ja vaateid koguma ning väga kiiresti joonistus välja, et kollektiiv väljaspool esindusmeeskonda tunnetab teravalt, et juhtkond ei seisa piisavalt näoga nende poole. Tajusin seda ise juba mõnda aega ning neist vestlustest sain sellele veendunud kinnituse.

Mida see täpsemalt tähendas?
Premium liiga röövis enamiku tähelepanust. Ja see on objektiivne nending, sest kui ma vaatan, milline osa tööpäevadest kulus minul endal, tegevjuhil ja teistel kontoris esindusmeeskonna asjadega tegelemisele ja milline osa ülejäänud klubile, siis see proportsioon oli väga tugevalt paigast ära. Me olime liiga suure osa ajast näoga üksnes esindusmeeskonna poole.

Need jutuajamised mu oma inimestega panid tegutsema. Paraku ei osanud ma siis oodata ... Me keegi ei osanud oodata neid pauke, mis finantside rindel tulemas olid ja nüüd kohale jõudsid. Teisalt sai just nende tagajärjel selgeks, et meie ainuke tee edasi saab olla samm tagasi, seejärel näoga klubi kollektiivi ja noorte poole pöördumine ja sealt uuesti ülespoole püüdlema hakkamine.

Me saame teha kõike seda, olla edasi seesama Viljandi Tulevik, kes me oleme kogu aeg olnud, lihtsalt nüüd on meil kõrgliigavõistkonna asemel toimekas meeskond esiliigas.

Loe Mutle täispikka intervjuud Tuleviku koduleheküljelt.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

maamesilane   •  
Helir,Valdor ja Seeder siis katuserahasid ei punninud välja! Aga ega Babatundega eriti ei sõida küll!
Pierre   •  
Sellise tulemuseni viib ühe sellise organisatsiooni lihtsalt selle oskamatu juhtimine. Nojah, lihtne on öelda, et "süüdi on covid, sponsorid ja kõik teised", aga Mutle jutt on täis ebakõlasid, mina selliseid jutupaunikuid ei usalda lihtsalt. Ja ilmselt seda hakkasid arvama ka sponsorid.....

Sisene
OTSEPILT: Välja ja Ainsaluga Levadia madistab Viljandis Tammeka vastu  (Feliciolt jälle kaks väravat!)
PREMIUM LIIGA ÜLEMINEKUD
TIPPJALGPALLILE JOON ALLA
Jalgpalli lennunduse vastu vahetanud Signy Aarna: ei kripelda üldse, sest mu parimad jalka-aastad on möödas
UUS VÄLJAKUTSE POOLAS
Karl-Romet Nõmm esimesest välislepingust, uuest särginumbrist, keerulisest ajast Floras ja ebaõnnestunud koondisedebüüdist
PREMIUM LIIGA KLUBID VALMISTUVAD
MITMESUGUST
EESTLASTE UUED VÄLJAKUTSED
Pikk ette (ja ise järele) | Tühjad tribüünid peletavad kultuurinäljas Eesti jalgpallurid välismaale
OLULINE
Udune Albion | Liverpool ei mahu sümboolsesse alg11-sse isegi siis, kui pruukida halastavat meetodit  (üleskutse vaatajatele!)
RISTNURK
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Nõmme Kalju FC
0
0
0
0
0:0
0
2.
Paide Linnameeskond
0
0
0
0
0:0
0
3.
Tartu JK Tammeka
0
0
0
0
0:0
0
4.
Tallinna FC Flora
0
0
0
0
0:0
0
5.
JK Tallinna Kalev
0
0
0
0
0:0
0
6.
FC Kuressaare
0
0
0
0
0:0
0
7.
Pärnu JK Vaprus
0
0
0
0
0:0
0
8.
JK Narva Trans
0
0
0
0
0:0
0
9.
Harju JK Laagri
0
0
0
0
0:0
0
10.
Tallinna FCI Levadia
0
0
0
0
0:0
0