Intervjuu | Karel Voolaid: treenerite valikud tekitavad alati poleemikat, aga ega head mängijat keegi meelega välja jäta (1)
Karel Voolaid nimetati Eesti jalgpallikoondise peatreeneriks 2019. aasta suvel pärast Mainzis Saksamaalt saadud 0:8 kaotust. 14-mänguliseks jäänud ja koroonaepideemiast tugevalt mõjutatud ametiajal jäi tal võit saavutamata.
Uuest aastast on Voolaid vaba mees ja esialgu uuele tööle ei kiirusta, vaid vaatab rahulikult ringi ja mõtleb, millist väljakutset hinge kõige rohkem ihkab. Vahepeal käib teeb suusasõprade pundiga mõne pikema otsa (kuna kambas on ka endine kahevõistleja Gert Kams, siis võib aimata, et uhatakse ikka korralikult!).
Aga kui nüüd juba šveitslase Thomas Häberli juhendatud Eesti koondis 12. jaanuaril Budapesti Ferencvarosega kohtus, polnud Voolaidil pääsu. Ekraani silmitsedes rändasid mõtted paratamatult koondise juurde. Mõned päevad hiljem istus endine peatreener Soccernet.ee-ga maha, et oma ametiajale tagasi vaadata ja seda lahti mõtestada.
Olgu meenutatud, et 2019. aasta sügisel juhendas Voolaid Eesti koondist viies EM-valikmängus (neli kaotust ja 0:0 viik Valgevenega) ning 2020. aasta sügiselt kuues Rahvuste liiga mängus (kolm viiki ja kolm kaotust). Lisaks kokku ka kolmes maavõistluses, mis kõik kaotati.
Karel, viimasest mängust Eesti peatreenerina on möödas kaks kuud, leping lõppes detsembriga. Kui sageli aeg A-koondise eesotsas praegu su mõtetest läbi käib?
Mitte ülearu sageli. Kuni 17. detsembrini oli tagasiulatuvaid mõtteid rohkem, sest tegime möödunud koondisesügisest jalgpalliliidus erinevaid kokkuvõtteid. Aga kui ma esimest korda pärast viimast Rahvuste liiga mängu jalgpalliliidu juhtidega kohtusin, oli minu jaoks selge, et õhkkond on selline, et ametis ma ei jätka. Ma ise tundsin samuti, et see on õige lahendus.
Ja kui tol kohtumisel isegi ei küsitud, kas ma oleksin valmis jätkama, oligi kõik 100% klaar. Et nii võib minna, tajusin juba septembris pärast 0:2 kaotust Armeenias, samuti pärast oktoobris kodus Leedu käest saadud 1:3 kaotust. Seega värske pauk too arusaamine polnud.
Võin praegu omast kogemusest kinnitada, et hetkest, kui enda jaoks saabub selgus, et töö ei jätku, pole fookus enam nii tugev. Kuna mu lähitulevik enam A-koondisega seotud pole, siis ei ole mul mõtet ka end liialt sellele ajale fokusseerida. Kuskil kuklas see kõik võngub, aga pidevalt ma oma peas seda aega ei sirvi. Mängude läbi- ja ülevaatamisi oli peatreeneri ametis juba niigi palju. Lehekülg on keeratud.
Seega Eesti koondise peatreeneri ametist lahtilaskmine ei olegi keeruline?
On ikka. Kuigi ma äsja tõesti nagu ütlesin, et ei ole, siis teisalt ikka on küll. Kohe, kui koondises jaanuaris uued tegemised algasid, siis tundsin, et mu mõtted on seal kaasas. Eesti on väike ja ma tunnen ju kõiki koondise mängijaid ja ka paljusid A-koondise juures tegutsevaid inimesi. Kui Eesti mängis Budapesti Ferencvarosega, siis kaasaelamise tunne oli päris tugev. Vaatasin mängu algusest lõpuni. Aga ilma pastakata! (muheleb)
Aga kui sageli käib mõttest või hingest läbi mingi kahetsusmoment, et kui oleks seal läinud hoopis nii, siis mis oleks saanud? 2020. aasta sügisest leiab neid momente ju päris palju, igast Rahvuste liiga mängust peale võõrsil-matši Armeeniaga. Kui midagi oleks läinud natuke teisiti, võinuks kõik minna hoopis teisiti.
Spordi olemus ongi selline eriline. Mängijad mõtlevad ju samuti, et kuidas klubikarjäär oleks edasi liikunud, kui oleks siin või seal jala ukse vahele saanud. Mattias Käit võib praegu Domžales mõelda, mis olnuks ilma peapõrutuseta. Treenerid mõtlevad samuti. Pole nii, et ükskõik, mis seal oli ja tagasi ei vaata. Spordis ongi nii, et teatud momendid tekitavad loomulikult kahetsust, aga teised hetked jällegi rõõmu.
Kui võtta kogu minu ametiaega, siis sain võidelda Joachim Löwiga, kaks korda Ronald Koemaniga ja korra Andrei Ševtšenkoga. Roberto Mancini jäi kahjuks haigeks ja teda mängus Itaaliaga meeskonna pingil polnud. Need on ju unelmate treenerid ja võistkonnad, kellega mõõtu võtta! Neid hetki pole võimalik kahetseda.
Samas on selge, et treeneri eesmärk on teha tulemust, mille määravad sageli väikesed detailid. Nende osas teeksin tulevikus nii mõndagi teisiti. Aga spordis ei kordu asjad kunagi täpselt samamoodi, vaid iga olukord asetseb oma erilises mahlas.
Minu meelest oli võtmehetk, kus asjad lõplikult ühele poole pöördusid ja kust oli juba väga keeruline tagasi tulla, kodune kohtumine Põhja-Makedooniaga, kus Eesti andis käest 3:1 eduseisu. Oskad sa öelda, mida tagantjärele targana seal teistmoodi teha?
Vaatasin mängu ja selle võtmemomente mitu korda üle. Väljaku kõrval tekkis treeneritel ja vahetusmängijatel seisul 2:1 ja 3:1 eriline tunne. Enne, kui makedoonlased oma vastukäigud tegid, võttis korraks maad vana hea Eesti koondise transs. Publik tuli ka meeskonnaga kaasa ja midagi oli nagu hoopis teistmoodi kui varem.
Just! Staadionil oli neil minutitel hoopis teistsugune aura!
Nõus. Nüüd kui sirvida jalgpalliajalugu, siis rebimisi, kus tugevam osapool teeb pöörde ja võtab nende jaoks ebasoodsalt kulgenud mängu ikkagi ära, on olnud tuhandeid. Põhja-Makedoonia oli meist paberil tugevam ja maailma tabelis eespool. Väga harva teeb pöörde väike ja tuleb 1:3 pealt välja. Läks nii, nagu spordis mõnikord läheb. Ma ei tea, kui palju mul pidanuks olema rohkem kogemusi, et tolles situatsioonis õigemaid niite tõmmata.
Tarmo [Kink] pakkus seal aeglasemalt vahetusse jooksmist… Ju see Käidi ärajooks oli ka näide absurdsest transist. Võib-olla oli noorusest tulenev eufooria. Meil kõigil oli seal mingil hetkel peal tunne, et me võtame selle mängu ära ja see ei lähe käest ära.
Aga spordi imeline eripära ongi, et kui meie mõtleme, et see A. Le Coq Arena kuulub 3:1 eduseisus ainult meile, siis tegelikult on vastase peatreeneriks seal viis aastat kõva tööd teinud mees, kelle staatus Põhja-Makedoonias on võrreldav Tarmo Rüütli omaga Eestis. Ja tal on seltskond mängijaid, kes on oma elus nii mõndagi saavutanud. Ja nende võimuses on mängu pööre tuua.
Kui meie mängija lööb kohtumise lõpus, otsustavatel hetkedel absurdsel moel pallist mööda või paikneb valesti või magab vastase spurdi maha, siis järelikult on meeste kvaliteet selline, et nad pole võimelised seda eduseisu hoidma. Kui sageli me kellegi vastu 3:1 juhtime, et teaksime täpselt, kuidas selles olukorras mängida?
Meil oli tolle mängu lõpus platsil päris palju noori jalgpallureid. Olnuks meeskonna keskmine vanus tol hetkel kolm-neli aastat vanem, siis olnuks ka käitumismustrid tõenäoliselt teised. Ei tea, mida see kaasa oleks toonud.
Aga mängijad ja mina vähekogenud treenerina suutsime väga absurdsest seisust (kolm eelnevat mängu kaotati ning Põhja-Makedoonia vastu jäädi 2. minutil omaväravast kaotusseisu – O. J.) tulla sinna eelpool mainitud transsi. Seda võimekust me ikkagi näitasime. Samas nõudmised on kõrged ja hästi tulnuks mängida ka kohtumise lõpp. Vastus läheb praegu pikaks, aga olen neisse minutitesse tõesti väga pikalt ja põhjalikult süvenenud.
Ma ei saa süüdistada ennast, et mul on vähe kogemusi. Ma võin süüdistada ennast, et üldse selle töö vastu võtsin. Kui tablool on 3:1, aga lõppseisuks 3:3, siis spordis peab sellised asjad ka alla neelama. Midagi pole teha. Lohutab teadmine, et ma pole esimene ega viimane treener, kes selle edu käest laseb.
Üks peamine kriitika, mida sinu suunas tehti, oli nõrkus mängulõppude vormistamisel. Oled sa selle kriitikaga nõus või vaidled vastu?
Kui teeksin statistika oma treenerikarjääri kõigi mängude kohta, siis näitaks see, et enamikke ma pole lõpus kaotanud. Eesti koondisega võib mängud kaotada ka esimese 15-20 minutiga. Kui selle ajaga 0:2 taha jääd, siis enam lõpus ei kaota. Aga kas tegu oleks parema treeneriga, kui ta kaotab mängud ära esimesel poolajal, mitte lõpus? Ei ole ju.
Minu meelest on spordis nii, et mida kaugemale õnnestub mängu algusest võttes viia hetk, kui kohtumise saatus on otsustatud, seda tugevama võistkonnaga tegu. Lõpu- ja lisaminutitel löödud väravatest ei pääse tippjalgpallis mitte keegi. Näeme seda ju ka telekast nädalast nädalasse.
Nimetatud kriitika juurde naastes, siis kuidas ma saan sellega nõus olla? Kui nõustuksin, siis oleksin ju oma peas kaotaja-tüüpi treener. Seda ma olla ei taha.
Juhendasid Eestit peatreenerina 14 mängus. Selge õnnestumine, mille üle sai tunda rahulolu, oli 0:0 viik Valgevenega. 2020. aasta Rahvuste liiga kolmest viigist, arvan, sai rahulolu tunda vaid viimase Gruusias tehtu üle, sest kodumängud Põhja-Makedoonia ja Armeeniaga jäid ju kripeldama. Kuivõrd palju õnnestumiste puudumine peatreenerit sisemiselt närib?
Sa ei taha sellega leppida, aga numbrid ei valeta. Kõige raskem moment oleks olnud, kui pärast viimast mängu Gruusias oleks jalgpalliliit minult küsinud, kas ma soovin peatreenerina jätkata. Kogu aeg räägiti sellest, kas jalgpalliliit jätkab Karel Voolaidiga, aga selle üle, kas mul oleks tark jätkata, arutasin ainult mina, mitte ajakirjandus.
Meedia arutles, et kes võiks olla järgmine peatreener ja muutuse tooja, sest võiduta seeria on veninud nii pikaks. Mina mõtlesin, kuidas mõjuks mu CV-le, kui see number veel kasvaks, sest pööret ei pruugi tulla vaatamata sellele, et nii mina kui ka mängijad anname endast maksimumi.
Treenerina tuleb selle kõigega tegeleda. Tuleb mõelda, mida öelda ja mis signaale kehakeelega läkitada. Kunstlikuks ei tohi ju ka muutuda ning võistkonna või meedia ees öelda, et midagi pole valesti. Retoorika peab paigas olema. Võiduta seeriatega tuleb pidevalt tegeleda. Muidugi see häirib, kellel see ikka meeldib.
Räägime ka teisest poolest. Kui seda pooleteist aasta pikkust perioodi vaatad, siis mille üle sa kõige uhkem oled?
Uhke oleksin ma siis, kui oleksime Tallinnas Saksamaad võitnud. Siis saaks rusika vastu rinda lüüa. Aga kõige rohkem rahulolu pakub, et kui töö vastu võtsin, siis tuli ju kohe punktide peale mängima hakata ehk ma hüppasin keerulisse keskkonda. Pidin juhtima protsessi, vedades vankrit Eesti jalgpalli kõige tähtsamas ja vastutusrikkamas rollis.
Mul on hea meel, et täpselt nii raske see töö oma erinevates aspektides – mängijatega suhtlemine, mängudeks valmistumine, treeningute planeerimine – ka oli, kui ma ette kujutasin. Asjad oleks võinud olla kordades hullemini. Mängijatega meil konflikte polnud. Samuti mitte nõmedaid arusaamatusi, mille järel tuleb mõelda, et kuidas nüüd edasi minna, sest nii asjad ei toimi.
Ma saan aru, et suutlikkus üldist protsessi juhtida väljapoole väga ei paista. See pole ka vabandus ega mõõdupuu avalikkuse jaoks, ent treenerite maailmas teatakse, et see on oluline lüli, milleta tulemusi ei saavuta. Teadmine, et milliste nüanssidega oleks võimalik üldpilti veel paremaks saada, jõuab kohale ainult siis, kui eelnev töö on hästi tehtud.
Kodus tugitoolis või eksperdina stuudios või ajakirjanikuna pole võimalik aru saada tundest, mis treenerit seda tööd tehes valdab. Seda kõike saab õppida ainult seda tööd tehes. Ma ise väga loodan, et mul jäid jalad maha ja ma ei lasknud nina norgu. Taevasse me kindlasti ei tõusnud, aga selg küürus kah ei olnud.
Kui palju kahetsed sa koroonaviiruse tõttu kaduma läinud 2020. aasta kevadet, mis pidanuks olema sinu jaoks võimalus valmistuda Rahvuste liigaks katsetades asju matšides, kus ei mängita punktide peale?
Kevad poleks olnud minu jaoks katsetamise aeg, sest pilt oli juba päris selge. Uus-Kaledoonia vastu, kellega pidanuksime mullu märtsis kodus kohtuma, poleks vaja olnud katsetada, vaid võitu. Plaan oli lüüa väravaid, saada võiduemotsioon, kavaldada järgnema pidanud maavõistluses Leeduga ja siis vaadata, mida õnnestub korda saata Balti turniiril.
Märts pidanuks olema vaimne pöördepunkt ja Balti turniir võistkonna ettevalmistamine selleks, et suudaksime sügisel Rahvuste liigas mänge võita. Me ikka tegelikult tahtsime seda Balti turniiri võita. Samas arvan, et jalgpalliliidul oli ette valmistatud versioon ka puhuks, kui me Balti turniiril põrume. Võib-olla oleks selle peale treenerit vahetatud. Ma pole esimest päeva jalgpallis. Saan väga hästi aru, kuidas tagatoateemad käivad.
Et see kõik ära jäi… seda ei saa muuta. Koondisega töötamisel olid meil alati väga head tingimused, aga selle toon küll välja, et kui septembris kodus Gruusiaga kohtusime, siis nemad olid valmis ja kogenud võistkond, mis oli aastaid kokku mänginud ja peatreener viiendat aastat ametis. Põhja-Makedoonia oli samuti üpriski valmis võistkond. Neile polnud seda koroona tõttu ära jäänud kevadet kindlasti nii palju vaja. Meile oleksid aga märtsikuu maavõistlused ja Balti turniir väga ära kulunud.
Inglismaal öeldakse, et jalgpallikoondise peatreener on keerulisem amet kui peaministri oma. Kuivõrd suurt survet Eesti jalgpallikoondise peatreener tunneb? Pean silmas nii ajakirjanduselt, fännidelt, jalgpallituttavatelt kui ka klubitreeneritelt tulenevat survet.
Minu jaoks on see surve normaalne. Ma ei tea, mis on kõigi Eesti jalgpalliüldsuse liikmete arvamus, aga võin ette kujutada, et leiab kõike – nii negatiivset, neutraalset kui ka positiivset. Absoluutses tipus treenerina töötades ei saa kogu see kupatus mind häirida. Sellega tuleb elada, aga mul on õigus olla ka pettunud, sest näiteks kuidas saab keegi mind liigitada halvaks inimeseks, kui ta isegi ei tunne mind. Samas peatreeneri rollis olles on see minu, mitte tolle arvaja probleem.
Kui palju sulle selle pooleteise aasta jooksul liiga tehti?
Ma ei muretse selle pärast. Üks kõige tähtsamaid telefonikõnesid oli see, kui pärast võõrsil-mängu Armeeniaga (0:2 kaotus – O. J.) helistas Tarmo Rüütli, keda ma pean kõige-kõige-kõigemaks. Ta ütles mulle oma arvamuse, mis kaalub minu jaoks üle 150 muud arvajat.
Mis ta ütles?
Tarmo soovitas tööd edasi teha nii, nagu ma ise tunnen, et õige on, ning jääda treenerina Karel Voolaidiks. Ma ei saa muutuda ju teiseks treeneriks. Meie töö üks osa on, et halval päeval pole kriitikast pääsu. Tuleb olla tugev ja paksu nahaga. Ning osata eristada emotsionaalset kriitikat ratsionaalsest.
Kuivõrd korralik on Eesti jalgpallis kohatava kriitika kvaliteet?
Mõnikord näeb juba pealkirja järgi, et see lugu on kirja pandud mingi kindla hoiakuga, millega ma võin tutvuda ka kuu aega hiljem. Mu ego pole nii kõrge, et südamerahu saabub ainult siis, kui ma saan kohe teada, mida mõni ajakirjanik minu kohta kirjutas. Kohtab kõike, sest artiklite eesmärgid on ju erinevad. Mõned tahavad tekitada diskussioone, teised hoiakuid, kolmandad vaidlusi. See kõik on osa jalgpallikultuurist, mis Eestis kenasti kasvab.
Eeskujud ja paralleelid on meil sageli maailma tipust. Näiteks vaatame ju, kuidas Inglismaa stuudioeksperdid panevad Jürgen Kloppi paika nii, et silm ka ei pilgu. Justkui nad oleksid ise kõvemad mehed. Vahel Klopp reageerib, vahel mitte. Kõik see on osa jalgpallikultuurist. Kui peatreener sellega hakkama ei saa või ei julge poes käia, siis on ikka imelik.
Mitu korda sulle poes juurde astuti, et arvamust avaldada?
Mitte kordagi.
Aga selle eest, et sa Frank Liivaku koondisesse kutsusid ja veel väljakule ka panid, ikka kuskil avalikult sõimata said?
Samuti mitte. Arusaadav, et koondise peatreeneri valikud toovad kaasa reaktsioone. Samas ma ei tee valikuid eesmärgiga, et juttu ja reaktsioone tekiks veel rohkem. Lihtsalt mul on teatud mängijate osas teatud nägemus. Muuseas, ma ei tea, kas need hääled on negatiivsed minu pärast või on nad kogu aeg sellised.
Mitte enda, vaid kõigi Eesti treenerite nimel rääkides tahan aga meenutada, et treener on ka inimene, kellel on pere. Ta ei ole mingi narts. Võib öelda, et ise on süüdi, et selle töö valis, aga kui inimeses lokkab kirg ja armastus jalgpalli vastu, siis ta muidugi valibki selle.
Ning eraldi teema on, kas kritiseerijad saavad aru, mis on eesmärk. Näiteks viimases mängus Gruusias (0:0 viik) nägi plaan ette Madridi Atletico stiilis koledat jalgpalli ja võib-olla lõpus kuidagi ära võita. Nägin, kuidas võistkond pingutas minu nimel, kuigi nad teadsid, et ilmselt on mul peatreeneri ametist minek. Mängijad ei ole ju lollid.
Selle üle ju pead uhke olema!
Mul oli kinnisidee, et mitte mingil juhul ei tohi me seda viimast mängu seal Gruusias kaotada. Tean, et see oli kole vaadata. See oli teadlik valik. Mängijatega olid kokkulepped, et vahetust küsitakse alles siis, kui ollakse täiesti kaltsud. Need kokkulepped pidasid ja mehed rabelesid nii, kuidas jaksasid.
See tunne ja teadmine, et nad seda tegid, kaalub üles kõik negatiivse, mida stuudiotes ja artiklites öeldakse. Mul on punt sõpru, kelle tugi ei kadunud kordagi. Kui olla tugev persoon, ei lükka see kriitika masendusse.
Kuivõrd palju koondise peatreeneri valikuid Eestis mõjutada soovitake? Kas tuleb klubitreeneritelt tagasisidet, et miks meie mees nimekirjas pole, aga mõni teine on? Ning kui tuleb, siis mis stiilis see tagasiside on? Lugupidav või mitte?
Jalutasin Bogdan Vaštšukiga enne novembrikuu koondiseakent Haabersti männimetsas poolteist tundi. Rääkisime pikalt, aga sihiga 2021. aastal. Peatreeneril on nii mõnegi mängijaga pikemaajalised plaanid, aga tõesti ei jõua kõigile ära selgitada, mida strateegia ette näeb.
Nüüd kui kuskilt tuleb reaktsioon, et kas temast ei mõeldagi ja kuidas see võimalik on, siis kas ma peaksin kohe helistama Järvelale ja ütlema, et teeme artikli, kuidas Vaštšuk mul ikkagi tegelikult plaanides on? Küll teadmata, kas ma ise ametis jätkan, andsin talle aega seedida, mõelda ja töötada.
Pärast seda jalutuskäiku oli Vaštšukil peal uus pinge, kuna ta ju nüüd teadis, et on koondise laiemas ringis sees. Mul peatreenerina oli siis vaja näha, kuidas ta tolle olukorraga Premium liigas hakkama saab, et koondise laagris ei tuleks tõdeda, et pidanuks ikka teistmoodi otsustama. Nii see protsess käib.
Treenerite valikud tekitavad alati poleemikat. Brent Lepistu oli pettunud ja ütles mingis intervjuus, et ta on viiking. Aga siis tuleb ka mängida nagu viiking! Ega treener meelega ju head mängijat välja jäta. Kas ma siis ei taha võita? Muidugi tahan.
Iga Eesti koondise peatreeneri käest küsitakse, et kas ja kuidas Aivar Pohlak ikka nimekirja ette kirjutab? Küsin ikka sinult kah.
Ma ei usu, et ükski koondise peatreener saaks öelda, et ta pole jalgpalliliidu juhtidega mängijate üle arutlenud. Loomulikult räägitakse ja vahetatakse mõtteid. Aga üheski minu koostatud koondise nimekirjas ei A- ega noortekoondises pole kunagi midagi alla kriipsutatud või ette kirjutatud, vaid jutt on olnud lihtne: sina oled treener, sina valid ja otsustad.
Inimesed võivad alati öelda, et peatreener on alati surve all, sest alaliidu juhile mitte meelepäraseid valikuid tehes paneb ta ju oma töökoha ohtu. Aga mina pole seda survet tajunud. Kutsusin Eesti koondisesse alati need mängijad, kes minu sisetunde kohaselt suutsid mu mõtteid ja ideid kõige paremini ellu viia. Kui ma nendega tulemust ei saavuta, siis minuga lepingut ei uuendata. Aga see on minu, mitte nende mängijate probleem.
Enne novembrikuu koondiselaagrit tekkis sul seoses Henri Anieri koondisekutsega konflikt Paide Linnameeskonna peatreeneri Vjatšeslav Zahovaikoga. Kas olete asjad sirgeks rääkinud?
Ajastus oli kehva, Paidel oli tähtis mäng tulemas. Aga koondist ootas ees pikk võistlusreis, kusjuures läksime ju mulli, kuhu ei pruukinud enam keegi sisse saada. Kolm mängu võib tähendada vigastusi ja igasuguseid muid asju, seetõttu Anieri koondises vajasingi.
Olukord eskaleerus ja mõlematpidi ei osatud õigeid lauseid valida. Mul võinuks olla rohkem kogemust, et see kõik ära hoida. See on üks osa tippspordist, et vaatamata pingutustele juhtuvad sellised asjad ikka. Mida siis teha saab?
Saatsin Slavale sõnumi, et kui tagasi Eestisse jõuan, siis leiame aja ja räägime asjad sirgeks. Leidsime selle aja väga ruttu. Kohe, kui kokku saime, patsutasime ja oli aru saada, et aur on välja lastud. Ajasime 10 minutit juttu ja kõigil oli selge, miks nii juhtus. Ei tähenda, et kõik oleks unustatud, sest väike märk ikka jääb.
Aga ühe lausega meievahelisi pikaaegseid sidemeid ära lõhkuda ei saa. Väike märk jääb, aga see on okei. Me pole tippspordis lillelapsed, kelle jaoks kõik on kogu aeg tore ja hea. Jalgpall on karm ala, millega on seotud suured rahasummad. Treener võib töökoha kaotada, tulemustega on seotud klubi ja fännide heaolu. See polnud suvaline kahe inimese vaheline lugu.
Kaua sa nüüd patareisid kavatsed laadida?
Kaheksa aastat tööd jalgpalliliidus sai täis. Viimane jutuajamine oli selline, et uks jäi mõlemalt poolt lahti ja tülpimust mul jalgpallist tekkinud pole. Aga mis mu järgmine töö on ja millal see algab, sõltub juba erinevatest asjaoludest. On olnud kõnesid, mõtteid ja vestlusi.
Ootad, millal Premium liigas esimene peatreener ametist lahti saab? Nii need asjad ju treenerite maailmas käivad, et sina saad tööle siis, kui keegi teine töö kaotab.
Mina olen viimane inimene, kes tahaks olla Eesti treenerite hirm, et ainult eksige. Minu mõttelaadiga see kokku ei lähe. Soovin leida töökoha enda initsiatiivil ega välista välisriiki. Mu isiklik kaalukauss on kaldu treeneritöö poole, aga vahel tuleb leppida ja teha valikuid.
