Jätkusuutliku Premium liiga loomine on jalgpalliliidu järgmine suur proovikivi (16)

Foto: Brit Maria Tael

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak ütleb septembrikuu Jalkas, et pärast UEFA superkarika korraldamist on alaliidu järgmine suur ülesanne luua toimiv Premium liiga.

Premium liiga ja selles tehtud suvepaus on saanud kriitikat seoses Eesti klubide kehvade tulemustega Euroopa karikavõistlustel. Kas paus, millega klubid ise nõus olid, oli viga?
Pigem mitte, sest juunikuu mängurütm Premium liigas on alati olnud hüplik nii mai lõpu / juuni alguse koondisepausi kui ka jaanipäeva tõttu. Võrdlesin tänavust kalendrit 2016. aasta hooaja kalendriga – see oli Kalju edukaim eurohooaeg – ja ei saa öelda, et need kaks juunikuud oleksid üksteisest millegi poolest väga erinenud. Pigem oli Kalju rütm tänu kahele treeningmängule tänavu euromängudele minnes isegi parem. Nii näiteks oli aastal 2016 nõmmekatel esimene euromäng 30. juunil, millele eelnes 19. juuni liigamäng Sillamäe Kaleviga ja 12. juuni karikamäng FC Forzaga; tänavu eelnesid 12. juuli euromängule 3. ja 6. juuli treeningmängud Transi ja FK Rigaga ja 28. juuni karikamäng FC Sillamäega.

Oleks tore, kui edu nii väikestest ja lihtsatest asjadest sõltuks, aga kahjuks pigem nii ei ole.

Mis on sinu hinnangul Eesti klubide põrumise põhjus?
Arvan, et tahame saada edu liiga lihtsalt. Võtame käepärast olevad kohalikud mängijad ja lisame neile saadaolevad või isegi pigem teistest üle jäänud välismaalased, aga see ei saa olla eduks piisav sulam, sest mujal on tänu suurematele finantsvõimalustele paremad välismaalased ja paraku sageli ka suurema valiku või parema mängijate arendamise pärast kvaliteetsemad oma mängijad.

REKLAAM

Oleme väike maa ja väike rahvas ja meie edu aluseks on mistahes valdkonnas alati olnud ja saab olla tõsine töö. Klubijalgpallis tähendab see, et edu saab toetuda eelkõige noormängijate parimale võimalikule selekteerimisele ja selekteeritud mängijate parimale võimalikule arendamisele. Selliselt tekib klubi tuumik, mida peavad täiendama parimad võimalikud välismaalased ja tugev treenerite tiim. See saab koos pädeva sportliku filosoofiaga olla klubi rahvusvahelise edu alus. Vastus küsimusele, kuidas tekitada tugev treenerite tiim, kõlab nii: lühikeses perspektiivis tuleb see leida, pikas perspektiivis kasvatada.

Mõistagi on eelnevaks vaja ka jalgpalli tundvaid klubijuhte.

UEFA superkarikas on nüüd möödas. EJL-i järgmine prioriteet on luua jätkusuutlik Premium liiga. Pildil on Aivar Pohlak koos Eesti peaministri Jüri Ratase ja FIFA presidendi Gianni Infantinoga. Foto: Brit Maria Tael

Paljud ootavad aastat 2020, mil Eesti Jalgpall Liit (EJL) hakkab toetama neid Premium liiga meeskondi, kes ei pääse Euroopa klubide karikavõistlustele, kust tuleb arvestatav rahaline sissetulek. Kas see aitab tasandada vahet meistriliiga esimese ja tagumise otsa vahel, sest poolamatöör- ja amatöörmeeskonnad saavad mängijad palgale võtta? Kui suur on EJL-i rahaline tugi? Kas klubid saavad seda võrdselt või olenevalt eelmisel aastal saavutatud kohast?
Ühtlane liigatase ja keskmise liigataseme tõstmine on teine oluline argument klubide rahvusvahelise ja üldse igasuguse edu ülesehitamiseks ja see on võimalik vaid täisprofessionaalse liiga korral. Me ei saa loota emotsionaalsele rahale, nagu seda aeg-ajalt tekib näiteks Läti ja Leedu jalgpalli läbi ida päritolu klubijuhtide või -omanike. Profispordi iseenesliku majandusliku toimimise loogikaid Eesti ühiskonnas ei ole. Mis tähendab, et solidaarsusmehhanismid, kus jalgpalliliit annab toe noorjalgpallurite püsimiseks jalgpallis ja nende ületulekuks profijalgpalli, Euroopa sarjades mitte mängivatele klubidele profipallurite palkamiseks ja klubide sportliku poole arendamiseks, on ainuvõimalik tee klubijalgpalli arendada.

Esimese asjana – see protsess algas kolm hooaega tagasi – tasub jalgpalliliit kõikide U19 ja U17 eliitliiga võistkondade transpordikulud, tagamaks võimalikult paljude sellesse vanusesse jõudnud jalgpallurite osalemise üle-eestilisel võistlusel ja andes nii-öelda kõigile võimaluse. Teise asjana – see protsess algas kaks hooaega tagasi – määrab jalgpalliliit iga Esiliiga B (ELB), Esiliiga (EL) ja Premium liiga (PL) klubi kuuele parimale noormängijale vanuses 17–20 aastat kolmeaastase arengustipendiumi. Nii annab liit võimaluse parimatele, kusjuures pooled neist mängijatest ei pea olema klubis treenitud mängijad (KTM) ehk siis nii on loodud võrdne võimalus ka väikeklubide kasvandikele. Selliselt saab finantseeritud üle 120 andeka jalgpalluri.

Kolmanda asjana hakkame alates aastast 2020 andma PL-i kuuele Euroopas mitte mängivale klubile toetust kuue täisprofessionaalse mängija palkamiseks. Lisaks on juba käivitunud Premium liiga klubide kogukonnajuhtide pilootprogramm ja järgmisest hooajast laieneb see kõigi kümne klubini. Sügistalvel hakkame arutama solidaarsusmehhanismide järgmist etappi ja loogika ütleb, et see peaks hõlmama tippklubide spordidirektorite, noortetöö juhtide ja skautide finantseerimist. Vastasel korral jääb toimivast loogikast midagi puudu.

Kui mitmele pallurile saavad klubid palka maksta?
Eespool ütlesin, et Premium liiga kuus Euroopa sarjades mitte mängivat klubi saavad raha kuue täisprofi palkamiseks. Kuus stipendiaati ehk siis tasustatud noormängijat neil juba on ja kuus profimängijat peavad nad täisprofimeeskonnani jõudmiseks ise palkama – viimase numbri suunas on klubid juba ka teel.

Kas toetusega kaasnevad mingid tingimused?
Igasugune toetus mängijatele peab saama jalgpalliliidu tehnilise osakonna heakskiidu ja töötajad valitakse rollidesse läbi konkursi. Profimängijate palkamiseks aastast 2020 loome koostöös klubidega tingimused: ilmselt puudutab see palgatavate mängijate vanuselist spektrit, näiteks ei tohi rohkem kui kaks mängijat kuuest olla rohkem kui 30-aastased vms. Tõin selle lihtsalt näiteks, selle teema detailse aruteluni alles jõuame. Kõik tasustatavad mängijad peavad olema Eestis treenitud mängijad (ETM-id).

Kust tuleb raha projekti finantseerimiseks ja kui jätkusuutlik see on?
Raha tuleb jalgpalliliidu jooksvast eelarvest ja see on planeeritud meie pika eelarve sellesse ossa, mis on kaetud stabiilsete tuludega, mitte juhulaekumistega.

Praegu ei suuda amatöörid proffide tempos püsida. Foto: Liisi Troska

Kui pikalt selline toetussüsteem kestab?
Oleme arvestanud, et selline toetussüsteem peab jääma kestma igavesti. Kindlasti on mingil hetkel võimalik prioriteetide või loogika ümbermängimine, aga isegi siis, kui meil õnnestub liigale ja klubidele tekitada täiendavaid tuluallikaid, on mõistlik solidaarsusmehhanismidega jätkata. Kusjuures plaan tekitada täiendavaid tuluallikaid on täiesti olemas.

Jätkusuutliku ja toimiva Premium liiga loomine on jalgpalliliidu järgmine suur väljakutse peale A. Le Coq Arena valmisehitamist ja superkarika korraldamist.

Meie tugevamatel klubidel, neil, kes jõuavad Euroopa rahapaja juurde, võib tekkida pretensioon, et tegemist on ausa konkurentsi rikkumisega – nemad rabavad oma edumudeli kallal ihu ja hingega, teevad tagumistega vahe sisse ja siis hakatakse nõrgukesi kunstlikult järele aitama.
Jalgpalli arendamine ei ole kaubandus, kus üks kauplustekett saab rõõmustada teise kadumise üle. Jalgpalliklubid vajavad konkurentsi, sest see on nende sportliku arengu eeldus. Lisaks on Premium liiga tagumiste klubide järeleaitamine vaid üks killuke solidaarsusprogrammidest ja just see, mis tagab kõikide jaoks vajaliku Premium liiga täisprofessionaalsuse. Ülejäänud programmidest saavad võrdselt osa kõik.

Kas sellise alaliidupoolse toetusega on kõik meie tugevamad klubid nõus?
Tol koosolekul, kui arutasime solidaarsusmehhanismide liiga täisprofessionaalsuseni viivat osa, oli selle vastu üks klubi argumendiga, et nemad on investeerinud ja ei taha kunstlikku konkurentsi. Sama päeva õhtul helistas mulle üks teine tippklubidest – tõsi, seda klubi enam tippjalgpallis ei ole – ja rääkis sama juttu. Mullu sügisel võttis avalikult sama nurga alt sõna kolmanda tippklubi juht.

Paraku läks majanduslikel põhjustel mullu hingusele kaks tippklubi, mis muu hulgas tähendab, et kogu nendesse pandud ja läinud raha täitis vaid ajutisi ülesandeid, ja kui ma nüüd ütlen, et enamikus niinimetatud teise ešeloni klubides on muid vahendeid – pean silmas teise tasandi sportlikke sissetulekuid, näiteks turniiride korraldamise tulusid, sponsorraha jne – juba rohkem või koguni oluliselt rohkem kui mõnes tippklubis, siis on selge, kui olulise tõuke solidaarsusmehhanismide selle meetme rakendamine liiga arengule annab.

Ja mõistetavaks saab, miks mõni tippklubi selle vastu on. Näiteks jalgpalliliste teadmiste roll klubi juhtimises ja edukuses tõuseb, samuti väheneb Tallinna-kesksuse tähendus. Robustselt öeldes on Tallinnas praegu võimalik majandada Premium liiga klubi ligi miljoni euro suuruse eelarvega ja korjata see summa kokku eurorahast, noorte treeningmaksudest ning erinevatest jalgpalliliidu ja omavalitsuse kaudu tulevatest toetustest ilma teiste tähenduste suunas vaeva nägemata ja see ei ole hea.

Tartu jalgpallisõbrad loodavad, et Tallinna ülemvõim saab murtud. Foto: Imre Pühvel

Kuidas kindlustada, et klubid ise jätkuvalt pingutaksid rahastuse saamise nimel, mitte ei muganduks toetuse tõttu?
Premium liigas on kümme klubi, igal aastal langeb neist üks välja ja üks läheb üleminekumängudele. Tippliigades osaleb praegu 23 klubi, neist 13 Esiliigas ja Esiliiga B-s ja neist enamikul on tõsine Premium liiga ambitsioon. Kusjuures ka teises liigas on mitu Premium liiga ambitsiooniga klubi.

Lisaks ei loo kirjeldatud solidaarsusmehhanismid mingit mugavust – nad loovad vaid töö tegemiseks elementaarsed eeldused.

Kas maailmas on teisi analoogseid näited, kus alaliit meistrisarja rahaliselt tasakaalustab?
Ma ei oska öelda. Solidaarsusmehhanisme kindlasti on – tean näiteks, et Norra jalgpalliliit tasub tippliiga klubide iga hooaja eelse treeninglaagri kulud Hispaanias, aga selle asja loogika on veidi teine.

Miks ei alustata selle ettevõtmisega varem?
Kogu protsess on üle ehitatud kindlate loogikale ehk siis igale järgnevale protsessile peab eelnema selleks eeldusi loov samm. Alustasime KTM-i ja ETM-i reeglist ja eliitliigade transpordikulude finantseerimisest. Sinna peale tegime noormängijate arengustipendiumi. Selle esimene lend väljub just hetkel, mil käivitame kuue klubi profimängijate tasustamise ja tahame üle minna täisprofiliigale ehk siis just selleks hetkeks, mil on vaja 36 uut profimängijat, väljub stipisüsteemist umbes 46 kolm aastat jalgpallile pühenduda saanud noort jne. Spetsialiste hakkame palkama ja saadame nad nii-öelda põllule siis, kui põllul on olemas toimiv loogika jne.

Kogu protsessi ei olnud võimalik varem alustada, sest alaliidul puudusid selleks majanduslikud võimalused.

Hoogne ja kohati hoolimatu globaliseerumine on tekitanud vastureaktsiooni. Ka Eesti ühiskonnas käib arutelu meie identiteedi üle ning on mure eesti keele ja rahva säilimise pärast. Jalgpall on rohkearvulise venekeelse vähemusega rinnutsi seisnud ka kõik aastad pärast iseseisvuse taastamist ja nagu oleme harjunud tõdema: jalgpall on taaseestistatud. Samas on Premium liiga nelja esimese seas isegi pärast Infoneti ja Sillamäe Kalevi langemist vaid üks eestikeelne klubi. Eestlased peaaegu puuduvad Ida-Virumaa tippsatsis Narvas ja selges vähemuses on nad ka pealinna klubides Levadias ja Nõmme Kaljus. Kas Eesti jalgpall on ikka eestistatud?
Eestlased on ambitsioonikas rahvas ja neile pole edukaks saamise juures oluline, et see toimuks läbi jalgpalli. Vene rahvusest mängijad püsivad jalgpalli juures lihtsamini, sest nende hulgas on rohkem selliseid, kes kuhugi nii väga ei pürgi. Ilmselt muudavad solidaarsusmehhanismid olukorda, sest tekib kindlus, mida eestlasest noor vajab, ehk siis ma saan aru, et nii on, nagu sa kirjeldad, aga see ei ole kuidagi meile ega meie jalgpallile ohtlik.

Suurema probleemina – nii jalgpallis kui ka inimühiskonnas üldse – näen globaliseerumist, sest suure sellesuunalise surve all on toimivaid klubisid keeruline üles ehitada. Klubi on ju eelkõige kogukond või vähemalt ta peab seda olema ja just igasugune kogukondlikkus on globaliseerumise suure surve all. Samas on kogukondlikkus ainus võimalus päästa maailmas inimväärne ja väärtuspõhine elu, sest globaliseerumise lõppsihiks olev olukord, kus väike osa maailmast on peremehed ja ülejäänud tarbijad ja seda väga mitmes tähenduses, ei ole mitte ühegi nurga alt jätkusuutlik.

Intervjuu ilmus algselt septembrikuu Jalkas. Loe ajakirja Jalka varasemaid numbreid siit.

16 kommentaari

REGISTREERITUD (1)
ANONÜÜMNE (15)

raidopaas   •  
Ennustan:

Aastaks 2022 mängib Eesti klubidest eurosarjas vaid üks klubi, sest Eesti euroreiting on nii madal. Eestis on klubijalgpalli valitseja FC Flora, kes Euroopas endiselt midagi korda ei suuda saata.

R.I.P. Eesti klubijalgpall.

Sisene
Anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia.
U21 KOONDIS LÕPETAS VALIKTSÜKLI
U19 KOONDISE VALIKMÄNG
Kellele kuulub jalgpallur ja mida temalt oodata?
EESTI - UNGARI
Eesti parim Ungari vastu - Henrik Ojamaa
EILE VÄLJAS
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
PREMIUM LIIGA
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Kalju
32
23
9
0
103:29
78
2.
Levadia
32
22
6
4
100:23
72
3.
Flora
31
21
8
2
100:28
71
4.
Trans
32
18
7
7
72:45
61
5.
Paide LM
32
12
7
13
56:70
43
6.
Tammeka
32
12
6
14
46:51
42
7.
Tulevik
32
7
5
20
30:90
26
8.
T. Kalev
32
6
5
21
43:61
23
9.
Kuressaare
32
5
2
25
28:101
17
10.
Vaprus
31
2
7
22
23:103
13