Kas jalgpall peaks teiste alade suhtes solidaarsust üles näitama? (0)
Harva tuleb Saksamaal ette, et mõni käsipalliringkondadest lähtunud mõtteke oma tavapärasest keskkonnast kiires korras lahti suudab rebida ning ülemaalise tähelepanu pälvib. Eile aga just nii juhtus.
Piisas vaid Bildi päevanumbri internetti jõudmisest, kui mõne tunni jooksul üks seal avaldatud lühiintervjuu paljude meediate poolt üles korjati. Tolle intervjuu andis käsipallitreener Martin Schwalb.
Bild nimetab Schwalbi käsipallilegendiks, kuid kuna minu teadmised kõnealusest alast piiratud on, ei oska ma Schwalbi legendaarsusele kommentaari vormis sisu anda ning seda tehes peaksin piirduma vaid Vikipeedia refereerimisega. Seal kirja pandu ülekordamine näib aga hetkel liiga odav võte olevat, mistõttu usaldagem Bildi hinnangut kriitikavabalt.
Seevastu käsipalli laiema ühiskondliku tähenduse üle peame alljärgnevast probleemipüstitusest selgema arusaamise huvides veidi mõtlema küll ning Saksamaa kontekstis selgub kiiresti, et käsipallimäng seal mingiks nurgataguseks asjaajamiseks ei taandu.
Seda tõendab rahvusvaheliselt lugupeetud uuringufirma Repucom poolt läbi viidud mõne aasta tagune uuring, mille kohaselt on käsipalli näol tegemist jalgpalli järel populaarsuselt teise alaga Saksamaal. Tolle kuus aastat tagasi läbiviidud uuringu teeb eriti tähelepanuväärseks asjaolu, et jalgpall valikuvõimalusena küsitlusest üldse välja oli jäetud. Nimelt ei võtnud uuringu algatajad eesmärgiks mitte populaarseima spordiala, vaid populaarsustabeli teise koha väljaselgitamise.
Küllap lähtuti eeldusest, et jalgpalli kui populaarseima spordiala väljaselgitamine iseenesest võrdub Saksamaal ressursside raiskamisena. Niisiis kogus tolles teise-koha-tabelis käsipall 33 toetusprotsendiga esikoha, järgnes korvpall 25 protsendiga.
Ent asjaolude kokkulangemisel on käsipall võimeline jalgpallile ka sarnastes tingimustes konkuretsi pakkuma. Nii märgati eelmisest teleaastast kokkuvõtteid tehes, et aasta kõige vaadatumaks programmiks osutus jaanuaris peetud käsipalli MM-i poolfinaal Norraga, mis kogus ARD-s 11,9 miljonit telekontakti. Jalgpallil oli seesama näitaja parimal juhul 11,83 miljonit (RTL-is üle kantud EM-valikmäng Hollandiga). Arusaadavalt oli statistika taoline paigutus võimalik vaid jalgpalli suurturniiri vaheaastast tingituna, kuna näiteks 2018. aasta MM-i alagrupimängu Rootsiga vaatas Saksamaal 27,53 miljonit inimest.
Aga paralleelide sikutamine käsipalli ja jalgpalli vahel väärib ette võtta ka statistikaväliselt. Nii näiteks väärib osutamist, et 2007. aasta jaanuaris, kui käsipalli MM-finaalturniir Saksamaa korraldada oli ning mille võõrustajakoondis ka võita suutis, kõneles sealne spordimeedia sakslastele võimsaid emotsioone pakkunud võistlusnädalate jooksul "talvemuinasjutust", mis kujundina polnud maha vehitud mitte Shakespeare'i loomingust, vaid nagu juba iga jalgpallihuviline aimab, tuletatud pool aastat varem Saksamaal peetud jalgpalli MM-i "suvemuinasjutu" narratiivist.
Kuna tollesse mõistesse pole koondunud vaid ühe spordivõistluse sportlikud aspektid, vaid tolle mõiste selgroo moodustab konkreetses kultuuriruumis arusaadav keeleline ja rahvuslik ühtekuuluvustunne, siis tuleb järeldada, et Saksamaal ka käsipall taolise kultuurilis-ühiskondliku mudeli moodustada suudab.
Me ei pea hetkel pead vaevama küsimusega, kas nood kaks "muinasjuttu" omavahel suurusjärkudes võrreldavad on, küll aga on tungiv kahtlus eeldada, et tolle 2007. aasta "talvemuinasjutu" tähendused siiski sellele eelnenud "suvemuinasjutu" taustal ilmnevad.
Teisisõnu öelduna haaras käsipallikirjutus tol talvel ühel või teisel moel jalgpallikirjutuse loodud assotsiatsioonide järele, kuid lisada tuleb sedagi, et kindlasti poleks nood talvised kirjanduslikud kujundid õnnestunud ilma adekvaatse auditooriumita. Ega saa muinasjuttegi kurtidele kõrvadele vesta.
Niisiis eeldusel, et siin püstitatud konstruktsioon käsipalli ühiskondlikust positsioonist ühtviisi üle- ega alahinnatud pole, võib peamise kokkuvõttena öelda, et käsipall suudab asjaolude kokkulangemisel moodustada Saksamaal ühiskondlikult tähenduslikke elemente, mille tootmist üldjuhul jalgpalli monopoliks on peetud.
Nüüd on aga aeg üle vaadata, millest Schwalb eile täpsemalt kõneles. Tsiteerime tähtsamaid katkeid.
Bild: "Kuidas suhtute sellesse, et jalgpallis liigamängudega jätkata kavatsetakse?"
Schwalb: "Ma vaatan jalgpalli rõõmuga ning mul hea meel, kui mängudega edasi minnakse.
Ometi ei tohi see endaga kaasa tuua jalgpalli erandlikku positsiooni ning sponsorite kinnistumist vaid jalgpalli juurde. Jalgpall ei tohi tegutseda omapead ning teisi spordialasid eirata. Jalgpall peab mõistma, et vastutust tuleb kanda spordi kui terviku eest."
Bild: "Mida peab jalgpall teie arvates tegema?"
Schwalb: "Kuna oleme Saksamaal nii või teisiti silmitsi vaat et monospordikultuuriga,
oleks saatuslik, kui jalgpall veelgi laieneb ning oma monopoolset seisundit veelgi tugevdab. Jalgpall peab näitama üles solidaarsust ja väiksemaid spordialasid toetama."
Pärastlõunaks olid Schwalbi öeldule viidanud Süddeutsche Zeitung, t-online, Westfälische Rundschau, Die Rheinpfalz, Focus, Main Post, Tageblatt, ARD, Sport1 ja mõni pisem lokaalse suunitlusega väljaanne. Loetelu sai nimme pikaks venitatud, et ka selle kaudu näidata, et öeldu tõesti tähelepanu vääris.
Martin Schwalb warnt, es wäre "fatal, wenn der Fußball in dieser Zeit sein Monopol noch mehr ausbaut." Er fordert Solidarität für kleinere Sportarten ...
➡️ https://t.co/tsaeTWBCV3 — handball-world.news (@handballwelt) May 4, 2020
Jalgpalliringkondades on solidaarsusest neil päevil kõneldud sageli, kuid seni on need jutud ühel või teisel moel peetud jalgpallilistes piirides. Need piirid võivad olla märgitud geograafiliselt (ühe riigi sisene solidaarsus, mis Saksamaal on väljendunud tippklubide otsetoetuses väiksematele) aga ka tsunftiliselt (FIFA ja UEFA otsetoetused oma liikmetele, mis kriisist tulenevalt erakorralise kiirusega välja maksti).
Schwalb seevastu astub noist piiridest üle ning rebib päevavalgele küsimused, mis senistele solidaarsusarutlustele uutmoodi perspektiivi võib seada. Selgemini väljendudes peaks uus perspektiiv avanema õigupoolest vaid jalgpalliringkondadele, kuna teistes spordivaldkondades on Schwalbi sõnastatud probleemid juba pikki aastaid jutuks olnud.
Nood probleemid kokku võetuna väljendavad muret jalgpalli üha süveneva monopoolse seisundi üle, mille kirjeldamiseks on viimasel kümnekonnal aastal kasutatud mõistet, mille leiame ka Schwalbi eilses arvamuses – monospordikultuur (s.k Monosportkultur).
Esimesed märgid monospordikultuuri kui mõiste kohta võib leida eelmise kümnendi algusest, kuid meid huvitava probleemi olemasolule läbi kõnealuse mõiste suutis laiema avalikkuse tähelepanu tõmmata Saksamaa maahokikoondisega mitmeid rahvusvahelisi tiitleid pälvinud Moritz Fürste oma 2018. aasta märtsis ilmunud autobiograafiaga.
Küllap on 35-aastane Fürste juba ise, alternatiivse spordiala harrastajana, harivaks empiiriliseks materjaliks monospordikultuuri mõiste lahtiharutamiseks. Näiteks võiks taolist mõttelist sikutamist alustada sakslastele esitatava küsimusega, kas nad üleüldse Fürste nime kuulnud on. Oma autobiograafias "Nebenbei Weltklasse, Aus Liebe zum Sport" esitatud väidetega peab mees ise seda vähetõenäoliseks, ja seda hoolimata faktist, et ta on maailmameister, mitmekordne Euroopa meister ja kahekordne olümpiavõitja.
Küll aga võib uskuda, et kõnealune raamat ise tõi enam kui kümme aastat oma ala tipus püsinud mehele avalikkuse tähelepanu, milline kogemus talle seni täiesti võõras oli olnud. Laiem ühiskondlik tähelepanu, mis Fürste elulooülevaatele osaks sai, on õigustatud seepärast, et spordibiograafiate üldises massis on tegemist selgelt eristuva teosega. Sellesse pole paigutatud vaid ühe inimese tõusude ja mõõnadena esitletud kirjanduslik elujoon, vaid selles esitatakse ka kriitiline sissevaade oma valdkonna tegemistele, seniste arengute põhjustele ja tulevikuväljavaadetele.
Fürste kriitika ei jäänud tähelepanuta. Mainekas ajaleht Die Welt tutvustas mõned kuud pärast raamatu poelettidele jõudmist kõnealust teost Saksamaa kantsleri Angela Merkeli suunas tehtud terava intervjuuga, milles Fürste kritiseerib Saksa riigi spordipoliitika ülesehitust.
Ta ütleb, et spordi kuulumine siseministeeriumi kompetentsi, mis on hõivatud varjupaikade, rände, siseriikliku turvalisuse, terrorismi ja andmekaitsega, ei jäta asutusele spordiküsimustega tegelemiseks kriitilisel määral aega, mistõttu näeb ta ainsa lahendusena spordiministeeriumi loomist. Tänane juhtimismeetod, nagu Fürste ütleb, ei luba spordil täita ühiskonnas rolli, mis ta olla võiks.
Taolisi hoiatusi jagab Fürste ka oma raamatus, mille etteruttava kokkuvõttena võib öelda, et selles antakse sõna alternatiivsele spordivaatele, mille äärealale surumist tuleb otsida meedia ja jalgpalli aastakümnepikkusest koostööst.
Mõned katked Fürste raamatust väärivad ka lähemat tähelepanu, kuid enne spordipoliitilisi osutusi ei saa mainimata jätta, et Fürste pereajalugu otseselt taasiseseisvunud Eesti ajaloo kõige rängema ühiskondliku katastroofiga seotud on. Nimelt neelasid parvlaeva Estonia huku ajal külmad sügislained ka toona üheksa-aastase Moritzi isa Peteri. Isa kohalolu saadab lugejat kogu raamatu ulatuses.
Meie huvi silmas pidades, nagu juba viidatud, on aga veelgi olulisem, et kogu teose ulatuses saadab lugejat ka väljakujunenud spordijuhtimise kriitiline vaade, mis kulmineerub raamatu viimasesse veerandisse paigutatud ja Monosportkultur nime saanud peatükis. Tolles annab autor sissejuhatuseks teada, et kõik, kes asuvad Saksamaa spordielu analüüsima, leiavad end varem või hiljem probleemi ees, mis väljendub tasakaaluraskuse leidmisel jalgpalli ja muu spordi vahel.
Fürste leiab, et massile ei anta võimalust teiste spordialadega samastuda või nendega isegi tegeleda: "Ma ei süüdista tarbijaid. Saksamaa probleem tuleneb asjaolust, et tarbijate käitumine on televisiooni võimsa kontrolli all." Ta lisab, et jalgpall jõuab televisiooni vahendusel tarbijani suures koguses, harjumuspärase stabiilsusega ning suuresti ka tasuta. Nii moodustub väljakujunenud tarneahel, kuhu teistel spordialadel keeruline end vahele pressida.
Fürste rõhutab, et kui avalik-õigusliku televisiooni ARD spordiprogrammi juht väidab, et jalgpall moodustab kanali spordiprogrammist vaid 30 protsenti, siis jätab ta osutamata, et ülejäänud 70 protsenti jaguneb kõikide teiste alade vahel. Niisiis ei pääse ükski ala tähelepanu osas jalgpallile isegi mitte ligilähedale. Tänasel päeval väärib too osutus eraldi rõhutamist, kuna viimastel nädalatel oleme korduvalt kinnitust leidnud, kuivõrd sõltuv sport televisioonist olla võib.
Veelgi õnnetum olla aga olukord trüki- ja veebimeedias, leiab Fürste, selgitades, et mida kõmulisemaks väljaande suunitlus muutub, seda enam domineerib selles teemana jalgpall. Oma kodulinna Hamburgi näitel ütleb ta, et kvaliteetlehes Abendblatt jaguneb jalgpalli ja muu spordi osakaal võrdsena, seevastu kollakama meeleoluvarjundiga Morgenpost ja Bild eraldavad jalgpallile umbes 80 protsenti spordile antavast koguruumist.
Fürste jõuab isekeskis järeldusele, et meedia ülesanne peaks olema trendide jälgimine, lugude avastamine ja uute niššide otsimine, selle asemel aga liigub meedia massi järel ning pakub tollele juba väljakujunenud tooteid.
Oma isiklikule kogemusele toetudes ütleb ta, et taoline väljakujunenud hoiak tabas teda isiklikult eriti ootamatult 2008. aastal, kui tema olümpiavõitjaks tulnud meeskond aasta parimate valimisel pidi konkureerima Hoffenheimi jalgpallimeeskonnaga. Tol hooajal esmakordselt kõrgliigas mänginud Hoffenheim oli nominentide hulka pääsenud põhjusel, et hoidis talvevaheajale minnes liiga tabelis esikohta. Fürste ei proovi oma hämmeldust isegi mitte varjata.
Ta leiab, et taolistel eelhoiakutel on reaalsed majanduslikud tagajärjed. Nimelt pööravad spordi rahastajad jalgpallile ühe suuremat tähelepanu ning seda ka olukordades, kus tähelepanu keskmes on madala sportliku tasemega klubi. Autor arvab, et selliselt käitudes jätavad aga rahastajad realiseerimata potentsiaali, mis mõne konkreetse väiksema spordiala toetamisega avaneda võiks. Rahastajaid huvitavat vaid kontaktide arv, mida jalgpall kahtlemata pakkuda suudab, kuid seejuures ei mõelda loodud kontaktide kvaliteedile.
Kokkuvõttes leiab Fürste, et ressursside kogunemine vaid ühe ala juurde suretab sporti tervikuna ning selle kaitseks tuleks kogu praegune spordipoliitika kriitiliselt üle vaadata.
Enamikel jalgpalliga mitte seotud sportlastel, leiab ta, pole võimalik isegi oma spordikarjäärile järgnevaks paariks aastaks majanduslikku turvalisust luua, mistõttu seistakse n-ö lõhkise küna ees.
Fürste usub, et lähiaastatel hakkavad sagenema spordist loobumise juhtumid olukordades, kus puhtsportlikud eeldused lubaksid jätkata ning ainsa lahendusena näeb ta spordi finantseerimise ümberstruktureerimist. Ühe võttena, nagu juba viidatud sai, näeb ta spordielu tugevamat riigistamist, millest idee spordiministeeriumist ju kõnelebki.
Fürste ideed võiks võtta kokku mõttega, milleni ta raamatu lõpuosas jõuab. Ta ütleb: "Ma ootan, et meie riigi poliitika peab sporti sama tähtsaks nagu on seda teised sotsiaalselt olulised valdkonnad nagu kultuur, haridus või keskkond."
Peaks olema arusaadav, et Fürstes kõneleb idealist, oma valdkonna pärast muret tundev inimene, kelle puhul näib, et olümpiavõidud ja paljud muud tähtsad medalid on ta oma elutöö eelduseks, mitte aga tagajärjeks seadnud. Igal juhul väärivad tema mõtted, olgu need pealegi veel lõpuni viimistlemata, just tänasel päeval kõrgendatud tähelepanu, edasiarendamist või ümberlükkamist.
Ükskõik, milline hoiak aga võtta, ükskõik, kuidas spordipoliitika tulevikus välja hakkab nägema, igal juhul tuleb igal ühiskonnal endalt esmalt küsida, kas spordil on täna veel selliseid tähendusi, jagatud kvaliteetseid omadusi, et seda ühiskondlikke vahendeid mängu pannes kaitsta, suunata ja kontrollida.
Nagu me eelpool nägime, on spordil - ka väiksel spordil, nagu seda käsipall võrdluses jalgpalliga olema kipub - asjaolude kokkulangemisel jõudu ühiskonda kõnetada küll. Samas aga tõstatub eraldiseisvana küsimus, kas tolle kõne sisu fenomenoloogilist väärtust sisaldab; kas kannab too hääl endas kultuurilise mitmekesisuse elemente ning kas laiem ühiskond oskab seda häält kuulda võtta, seda eriti olukorras, kus sedasama ühiskonda ühe teise, monoliitsema kultuurihääle poolt kurdistamine ähvardab.
