Koppel oli oma meeste üle uhke: pea maas ei pea keegi bussi minema (0)
Tartu Tammeka peatreener Kaido Koppel tõdes pärast FCI Levadiale 2:3 kaotamist, et ta on küll oma mängijate üle väga uhke, aga sees möllab ikkagi frustratsioon.
A. Le Coq Arenal toimunud mäng kulges päris omapärase stsenaariumiga: mängu eel selgeks favoriidiks olnud FCI Levadia läks teise poolaja alguses kohtumist 2:0 juhtima ja Tammeka oli selleks ajaks Igor Dudarevi punase kaardi tõttu kümnekesi. Vähemuses tartlased suutsid aga 88. minutiks välja võidelda 2:2 viigi, kuni Trevor Elhi nad lisaminutitel ikkagi punktideta jättis.
Proovi sõnadesse panna, mis sinu sees praegu toimub.
Oi, seal on mitu erinevat asja. Ma ei kasuta selliseid sõnu just väga tihti, aga alustuseks olen uhke oma mängijate peale, kes suutsid nii raskest seisust viigiseisuni tulla. Teiseks frustratsioon: aega polnud ju väga palju lõpuni, et see viigipunkt kätte saada. Kolmandaks üks peaaegu mõttetu lause, aga see on jalgpall. Igasuguseid asju võib juhtuda. Selle koha pealt oli stsenaarium väga põnev, aga kahjuks meie jaoks lõpuks traagiline. Pealtvaatajatel oli midagi vaadata. Uhkus, frustratsioon ja jalgpall.
Kas sa reageerisid 0:2 seisul kuidagi eriliselt või lasid mängijatel ise sellest seisust välja tulla?
Kõige suurem roll oli muidugi mängijatel endal. Vähemuses olles on keeruline mingisugust imelist plaani välja mõelda. Seal on lihtsalt vaja kõva mees olla ja rasked perioodid ära kannatada. Kui võimalus tuli, siis pidime selle ära kasutama.
Kas tunnetasid mängijates mingisugust muutust või klõpsu?
Ei, tegime lihtsalt tööd edasi. Halvemal juhul oleks võinud tekkida käegalöömine, aga õnneks oleme selle meeskonnaga aastaid koostööd teinud ja teame, missugune meeskond me tahame olla. Selle koha pealt oli kõik nii nagu Tammekas peabki olema. Kui sul on sinine särk seljas, siis sa peadki nii töötama.
Räägi oma vahetus lahti, kui otsustasid 2:2 viigivärava järel äsja mängu sekkunud Patrick Genro Veelma Daaniel Maanase vastu välja võtta.
Muuseas see vahetus lõpuks ikkagi ei töötanud. Reinkort ja Koskor olid ees küll väsinud, aga ma teadsin, et standardeid ja pikemaid palle hakkab tulema. Ma võtsin Patricku välja ja panin sisse Maanase, kes on kahevõitlustes tugevam. See ebaõnnestus. Tagantjärele targana oleks võinud jätta samamoodi ja jätkata kõrgemalt pressimist. Ma võtsin ühe ründaja ära ja panin kaitsja sisse. Me langesime nii madalale ja vastased said standardi. Ma ei tea, kas just see sai otsustavaks. See ongi jalgpallitreeneri elu ja otsuseid pead sa kogu aeg tegema. Ju siis on minu õigete otsuste protsent piisavalt hea, et olen saanud kaua treenerina töötada.
Kas sa pidid seda vahetust Veelmale kuidagi selgitama ka?
Ei, seal oli nii palju actionit, et polnud aega temaga rääkida. Ma usun, et ta saab aru. Ta on piisavalt tark.
Te tulite küll 0:2 pealt Levadia vastu tagasi, aga pigem tuleb bussisõit vist vaikne?
Nojah, eks mängijad on ka pettunud. Samas kui me enne rääkisime, mismoodi me tahame tööd teha, siis olgu, mis on, aga me saime sirge seljaga väljakult ära tulla. Pea maas ei pea keegi bussi minema.
Kaasa arvatud Dudarev?
Jah, jalgpallis juhtub selliseid asju.
